Eluveidrused

Hommik. Kl 8.30. Bussipeatus. Purjus, suhteliselt väljanägev noormees, plastpudel Gini peos maandub pingile. Haiseb. Väriseb. Kahju vaadata, meenub enda halb kogemus. Pöördub minu poole (mida oligi oodata) "Kena neiu, miks sa seisad, pink on ju olemas" ning mõne aja pärast "Mis kell on?". Minupoolset reageeringut saamata läheb tülitab teisi bussiootajaid. Buss tuleb. Noormees luksub. Istub minu ette toolile ja kurdab enese saatust iseendale, mida saadab tema kõrvailstuja kaastundlik naiselik pilk: "Joo veel rohkem, süda võib seisma jääda. Hingata ei saa" Lõpp peatus. Vedas, ei hakanud oksele.

Kl 9.15. Tööl. Telefon heliseb. Kostub vene keelne küsimus ühe kaaskolleegi asukoha kohta. Kaaskolleeg ei viibi kontoris ning mobiil on postkastis (väga kaval käitumine). Palun helistajal jätta oma telefoninumbri. Vastuseks kostub "Võ shto moi nomer nje vidite li?" Sellest veidi hämmeldunud küsin, kust ma seda nägema peaks. "Na telefone", ütleb ta. Järgneb minupoolne vabandus minu halva telefonivarustuse kohta. Klient on kuningas!