Eluveidrused

Kui hommikul parklasse jõuan ja autost väljun, näen enda auto kõrval vettinud nahkset rahakotti koos vettinud tshekkide ja inetrnetipanga koodikaardiga. Ilmselgelt on tegu varastatud rahakotiga, mis tühjaks tehtud ja minema visatud. Veel leian õpilaspileti koos isikuandmetega. Korjan kõik kaasa. Lisaks on sealt samm eemal tühi odava viski pudel. Kasutatud süstal vedeleb seal juba kuid.

Kontorist helistan politseisse ja teatan, et leidsin suhteliselt kasutuks muutunud rahakoti. Mul soovitatakse see toimetada lähimasse politseisse. Teine variant oleks, et patrull võib ise järele tulla. Ma juba kujutasin vaimusilmas ette, kuidas mundris politseinikud astuvad kontorisse ja nõuavad mind... Nõustun ise leiuga politseisse jalutama.

Alates tänasest tasub minu mobiili arved minu tööandja. Selleks pidin ma kolima EMTst üle Elisasse. Olen olnud EMTS klient aastast 1997 oktoober. Üsna kurb oli lahkuda, ei saa salata. Nagu mu üks kolleeg kunagi ütles- mina olen nagu vana-eestlane, kasutan Hansapanka (Hoiupanga järglasena) ja EMTd (esimest mobiiliside pakkujat). Hansapanga klient olen ma küll endiselt.

Tegelikult esitasin ma muidugi avalduse kaks ühes- saada uus mobiil ja astuda Elisasse. Ei läinud poolt aastatki...

Tänapäeval käivad asjad uutmoodi. Näiteks kingib arst patsiendile lilli.

Kuulen esimest korda, et minust vasakpoolses korteris on elu. Tean, et korter on ammu välja müüdud, aga pole seal kordagi kedagi asjatamas näinud. Tüübid käivad sisse ja välja. Kui nad välisuksest koridori “tabletiga” sisenevad, käib MINU korteris piiks. Üsna hea annus ehmatust. Nagu kellelgi oleks veel minu korteri “tablett”. Jälle vaja kaevata ja asjatada.

Sain kutse saatesse Tantsud tähtedega, kuhu ka pärast kolme trenni lähen.
Tunne ei ole kõige värskem, kuid põnev siiski. Esimest paari ma ei näe, jään plaanitult hiljaks, sest mu viimane grupp lõpetas veerand tundi enne saate algust ja seda mitu km Tallinnast väljas. Mõned eredamad hetked:

Lähen suurest hiiremeelehärmist kassiabi.ee ühte kolmekuust kiisupoega vaatama. Nimeks Agnessa. See kassiabi korter on ühes üheksakordses majas. Kui välisuksest siseneda, on JUBA tunda kasside hõngu. Mida lähemalt korterile jõuan, seda vängemaks muutub hais. Kui uks avaneb, on uudishimulik Agnessa mul kohe vastas. Pärast mõnesekundilist võõristust näkitseb ta mu nahast kotti ja proovib tükikest mantlitki. Korteris on veel kolmejalgne Ants, kelle ravi on läinud maksma üle 10 000kr ja õue järele igatsev rahutu kass. Tapeet on seinast maha käristatud ja kõik kohad karvu täis. Kassi eest hooldaja ütleb, et Agnessal on praegu selline iga, kus ta avastab maailma. On väga aktiivne, ronib igale poole, mängib hästi palju ja ei lase öösiti eriti magada. Ühesõnaga nägemist.

Istun autosse ja avan kõik aknad suures hirmus, et mulle jäi see võigas lebra külge. Sõidan sealt otse tantsu õpetama. Kus sa siis oled keset rahvast ja haised.

Täna on mu juukrusi sünnipäeva tähistamine. Algatuseks trenn ja siis juba pidu. Äärmiselt vahva seltskond. Seekord on jookideks peamiselt veinide degustatsioon. Nad käisid suvel Prantsusmaal veinituuril ja maitsevad nüüd veine, mis kaasa ostetud sai. Kui meestel veinidest isu täis saab, lähevad viina peale üle. Pika õhtu möödudes jääb mõni mees laua äärde tukkuma. Kui ta üles aetakse, võtab perenaise, kes parasjagu kraanikausi ääres nõusid lobistas, tantsima. Ilma muusikata tehakse vaikuses paar kena rumba promenaadi ja siis istub mees uuesti laua äärde jooma. Kultuurne värk.

Lõpuks ometi on reede. Koolitus on läbi ja nädalavahetus on ees. Lubasin sõita Pärnusse, kus saab torudeta ja hiirteta magada. Päriselt ja sügavalt magada. Tööpäevaga ühele poole saanud, viib mind maja all parkiv kolleeg mind mu autole lähemale. Milline mõnus teenindus. Istun oma masinasse, sätin end sisse ja vajutan salalukku. Ei toimi. Teist korda ka ei toimi. Kolmas kord, ikka ei toimi. Hm… Lähen autost välja, panen lukku, teen lukust lahti, istun sisse ja vajutan uuesti. Ei midagi. Muutun närviliseks. Vajutan uuesti ja uuesti kuni näpp on juba valus. No miks just täna??? Ma olen surmväsinud ja tahan kooojuuu. Mis siis ikka, hakkan helistama. Enamik tuttavaid on peol, peole minemas või üldse linnast väljas. Ei imesta ka, on ju reede. Helistan oma kahale auto parandajale. Esimene on töö just lõpetanud ja sõidab linnast välja. Teisel on hirmus kiire ja ei saa kuidagi appi tulla, küll aga soovitab ta auto tema juurde vedada, siis ta saab homme tegeleda enne kui naise sugulase sünnipäevale ära sõidab. Kui meestuttavad on läbi helistatud, võtan ette naistuttavad pidades silmas nende elukaaslasi. Uue Nokia aku on kohe kohe ära suremas. Uued mobiilid küll täienevad pidevalt uute programmijuppide võrra, mida ma iialgi ei kasuta, kuid aku maht kuivab järjest kokku. Varsti peab juba üle päeva laadima. Mis kasu siukesest on, nagu lauatelefon. Nüüd ma siis istun siin katkise auto ja sureva mobiiliga. Õnneks on sõbranna kohe võitlusvalmis. Oleme juba peaaegu kõiges kokku leppinud, kui mulle meenub küsida, et kas tal nööri on, millega vedada. Ta uurib elukaaslaselt ja helistab taasi. Nööri ei ole, kuid seda peaks iga Statoil müüma. Minule lähim Statoil on kahe trammipeatuse kaugusel. Sõbranna läheb luurab ise ning helistab tagasi, et tulemusteta. Olgu, lähen sõidan trammiga. Enne, kui trammipoole liikuma hakkan meenub Olerex, mis on vastupidises suunas, aga selle eest 200 meetri kaugusel. Väsinud blond täidab käsku. Kui Statoil, siis Statoil. Marsin Olerexi ja veerime koos sama blondi müüjannaga siltidelt, millist nööri mul vaja peaks olema. Ostan kergemakaalulise auto vedamise nööri. Teatan sõbrannale, et olen veoks valmis ja tema ütleb, et kui shoppamisega kiirelt ühele poole saab, siis kohe tulebki. Mina olen veetav olnud kahel korral varem, tema pole kordagi elus vedanud. Hirmus on. Päriselt ka. Helistan emale, et auto suri ära ja ilmselt saan tulla alles homme. Siis helistan parandajale ja lepin kokku, kuhu auto panen, sest ta ise on juba sealt lahkunud. Siis sureb telefon. Meenub, et eelmisel korral, kui auto aku ära suri, võttis sõber pagassist vedamise aasa ja kruvis kuhugi ette. Otsin aasa üles, otsin eest koha üles, kuhu aas kruvida ja seisan parklas nii, et keegi ei saaks parkida meie väljamanööverdamise teele. Üsna varsti jõuab ka sõbranna. Tema ei tea, kuhu me peame sõitma ja mina ei saa teda teel juhatada, sest telefon on eksole surnud. Õnneks on sõbrannal Tom-Tom. Lööme umbkaudse aadressi, ühendame kaks autot ja huh, asume teele. Sõbranna pn üldjuhul raske jalaga. Hoiatan teda mitu korda, et ta ära ei unustaks ja üle 40km/h ei sõidaks ja et ma talle kogemata sisse ei sõidaks, kui ta peaks ootamatult pidurdama. Lülitame ohutuled sisse ja hakkame vaikselt veerema. Pole viga, täitsa kobe. Esimene probleem tekib rea vahetamisel, sest millega anda märku, kui nö mõlemad suunatuled korraga töötavad? Teine probleem tekib siis, kui ma sõidan valgusfoori all nöörile peale. Ka see laheneb õnneks teisel katsel. Kolmas tekib siis, kui on vaja täpselt juhatada, millisesse hoovi ja millisesse garaazhi vahesse on vaja pöörata. Õues on pime, minu kätega vehkimist sõbranna ei näe. Minul suunatuled ei toimi. Peame mitmeid kordi kinni ja seletan teed järgmise nurgani. Jõuame kohale. Neljas probleem on see, et sõbranna auto külge tehtud sõlmest on saanud surmasõlm, mis ei taha mitte mingi valemiga lahti tulla. Õnneks teeb keegi meesterahvas garaazhide juures ületunde ja tuleb meile appi. Muidugi ei saa ta jätta kommenteerimata teemal kaks naist, kus on mehed. Ilased õlimehed…Aga kaks blondi said hakkama ja täiesti suurepäraselt!

Helistan Sampo panka ja küsin, et kas minu avaldusele on juba mingit vastust, Nädal otsa juba ootan. Noormees teisel pool toru on väga püüdlik. Lubab uurida ja tagasi helistada. Helistabki. Ütleb, et dokumendid on jõudnud peamajja ja kohe varsti saab ka vastuse. Umbes 10 minuti pärast helistab ta uuesti. Vastus on positiivne, mingu ma oma rahale järele. Juhuu!!

Arstionu helistab ja ütleb, et noa alla veel pole vaja minna. Alustaks lihtsamatest asjadest, näiteks laserravist. On vaja käia 8 korda 5 minutit punast täppi näitamas. Selgub, et diagnoosiks on tantsija muhk. Ilus nimi vähemalt. Täna on esimene kord. Õde hoiatab, et esimestel kordadel võib veidi hullemaks minna. Nii ka on. Jalad lähevad paiste ja pakitsevad. Näis, mis edasi saab.

Lähen Sampopanka. Seal palutakse mul välja trükkida oma kuue kuu väljavõte. Kõik. Ee…kas seda emailiga poleks saanud saata?

Ühistu koosolek. Maakler=arendaja=ehitaja=ühistu esimees on jätnud ühistu postkasti teate, et soovib ühistu esimehe kohalt tagasi astuda.

Koguneme maja ees. Nüüdseks on olukord meie kasuks, sest müümata on vaid üks korter ja häälteenamus on juba majarahval, mitte arendajal. Meist kõige asjalikumal on infot, et kodanik Neli-ühes on erinevate ja mitmete kohtuasjade tõttu Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud. Suhteliselt tore skeem. Ise ehitan, ise arendan ja müün, hakkan esimeheks, poon ja lasen ja korjan esimehe palga, kasutan seda enese hüvanguks, tekitan majale võlad ja siis kiirelt jehhat. Kusjuures me ei tea, milline võlg meie maja kohta üleval on, sest ta ei esita täit dokumentatsiooni, sealhulgas raamatupidamise aruandlust. Võtame vastu otsuse, et vähendame ühistu esimehe palka ja nõuame dokumente. Korduskoosolek mõne nädala pärast.

Muuhulgas selgub minu korteri torude paukumise üks asjaolu- sellest sügisest on küte automaatsele rezhiimile lülitatud, mis kell 23 läheb odavale öisele küttele ning hommikul kl 6 kallimale päevasele. Just siis torude sümfoonia algabki. Hiirte osas teevad kõik suuri silmi ja ütlevad, et pole näind ega kuulnud. Üldiselt jääb mul mulje, et mind peetakse kergelt kohtlaseks, kellel on üleloomulikud jõud korteris. Kui koosolek läbi, näitame kolme naabriga üksteisele oma kortereid. Minu all (diskori) korteris ei ole magamistoas sellist kohta olemaksi, kust oleks näha, et torud jooksevad ja tuba tundub väiksem. Ilmselt on minu korter selle võrra suurem, et alumise korteri sein toodi torudest ettepoole, mulle aga tehti eenduv osa, mille taga nad siis paiknevad. Üldiselt on mul kõige ilusam kodu. No vähemalt ma ise arvan nii. Vaatamata sellele, et mul pole ikka veel kööki.

Sain eile kokku oma endise kolleegiga keset kingapoodi, kui ma omale madalaid jalatseid vaatasin. Tuli jutuks minu vanuri haigus ja tema andis mulle kohe oma tuttava ortopeedi telefoninumbri. Helistasin ja sain tänaseks aja.

Arstionu ootab mind all välisukse juures ja veab mööda kõrget pikkade koridoridega haiglat kuhugi ruumi. Näitan talle röntgenpilte ja oma jalgu. Arstionu katsub ja vaatab, teeb mõtlikku ja murelikku nägu ning lubab arutada ka teiste tohtritega. Kui otsus valmis, siis helistab. Halvimal juhul tuleb noa alla minna.

Esitan SEB ja Sampo panka erinevate võimalike krediitkaartide taotluse köögiostuks. SEB ütleb ära. Sampo palub kontorist läbi astuda.

Tänasest töötan jälle täisvõimsusel. Pühapäeviti kolm oma gruppi, lisaks kaks korda nädalas Taela Tantsukool, lisaks kontoritöö. Ilmselt tuleb käima lükata ka veel neljas oma grupp, sest algajatest huvilisi on korraga palju välja ilmunud.

Kuna väsimus tahab maha murda ja uni on järjest olulisem, otustan teha kodused ümberkorraldused. Alustama peab mööbeldamisest. Magamis- ja eestoa vaheline uks on ehitajate pandud toredasti eestoa poole, mis on niigi piklik ja kitsas. Seetõttu jäi ta algselt avatuna diivani leeni taha nö lukku. Kuna aga torude kolin ajab mind vähemalt üks kord, olenevalt magama mineku ajast ka kaks korda öösel üles, siis oleks kaval plaan uks vahelt kinni panna ja magada eestoas. Vähemalt olen ma nüüd tuvastanud seaduspärasuse- kolinad käivad õhtul kl 23.00-23.30 vahel ja 06.00-06.30 vahel. Niisiis kõigepealt lükkan eest ära tumba, siis diivanilaua ja sejärel venitan eemale diivani. Liistu üks nurgakinnitus hüppab paigast, kui ma talle diivaniga selga sõidan, aga selle saab enam vähem paika tagasi sobitada. Siis veel väike vaibanihutus ja uks ongi käes. Iseenesest on täitsa tore vahel mööblit nihutada, saab aastase sodi põrandalt kätte. Näiteks leidsin ma diivani tagant kuivanud mureleid (huvitav, kuidas neid nimetataks, kui viinamari on rosin). Niisiis lükkan ukse kinni, siis vaiba tagasi, siis diivani tagasi, siis laua tagasi, siis tumba tagasi ja huh. Valmis! Teen omale aseme valmis ja heidan mõnuleva näoga “voodisse”. Kell pool 12 algavad paugud. Ausalt öeldes ei ole eriti vahet…läbikostavus on päris hea. Lisaks sellele kuulen ma mingit imelikku krabinat. Mul on üks võimas potilill, mis õhtuks oma lehed üles kokku veab (nagu tulbiõis) ja siis hommikuks jälle laiali ajab (nagu päevalilleõis). Nihutasin potti, et laiali kukkuvad lehed seina vastu ei krabistaks. Mul on lihtsalt kohutav jäneseuni. Mõne aja pärast krabistab jälle. Lill see olla ei saa. Kui krabin muundub kriipimiseks taipan, et KRT, mul on JÄLLE hiired. Nüüd siis on valida- kas paukuvad torud magamistoas või hiired eestoas…Oleks raha, võtaks hotelli.Järgmisel hommikul helistan esimesele ettejuhtuvale parasiitide tõrje firmale ja palun endale kotitäie mürki müüa.

Korraldan üle-baltikumilist koolitust, kus lektoriks on meie rahvusvahelise firma üks asutajatest. Väga lugupeetud ja kogenud inimene. Üsna kesine tunne on, sest tahan, et kõik sujuks ülihästi, aga mida rohkem püüad, seda rohkem tavaliselt untsu läheb. Koolitatavaid on kaks gruppi. Ühed lõpetavad ja teised alustavad. Organiseerimise koha pealt keerulisem. Teemaks on esinemisoskus. Olen ise kõik päevad kohal, sest olen praktilise osa kaameramees. Kontorisse saan vaid mõneks ajaks, et kiirelt emailid läbi kerida ja siis kas tantsima või gruppidega õhtusöögile põrutada. Suhteliselt väsitav nädal sai.

Tagasiside lektorilt:
Thank you so much for doing such a super job in organizing everything. First of all, it was quite an achievement to have the maximum number of participants on each course. Secondly, all the administrative arrangements were absolutely perfect - well done! Thirdly, the seminar facilities, service and catering in the hotel were exceptionally good - some of the best I've ever experienced - which made the seminars a pleasure to teach.

Jeah!

Ootan kuni pärast majandusaasta lõpetamist pohmelus kaduda võiks. Seda küll sisetunde järgi, sest ma pole siiani suutnud omale alkomeetrit osta. Iga kord, kui mõte tekib, jätan ostmata, sest need toimivad maksavad ikka päris karmi raha. Siis lähen sätin end jälle tehnoülevaatuse sabasse. Piinlik oleks ka, kui ise “ülevaatusest läbi ei saaks”.

Sõidan letti, autole pistetakse saba taha ja hakatakse gaasi andma. Numbrid on ikka valed. Onu siis seletab mulle, et see number peab olema nii väike ja too niuke. Ühtäkki avastab, et tühikäigul on numbrid paigas. Teeb väikese triki ja olengi ülevaatuselt läbi. Pidurivoolikuid ei kontrolligi. Ohukolmnurka ja tulekustutit ka mitte. Puhuma ka ei pandud. Mind siis.

Pärast rõõmu vaatame minu pool sõbrannaga filmi, räägime maailma sirgu ja joome veini.

Aasta pärast uus vaatus.

Mul on määratud kuu korduv tehnoülevaatusest juba ületatud. Kõik selle neetud p..kukkunud korterimüügi pärast. No ei ole raha, et auto korda teha. Piinlik lugu, aga laenan ja viin auto remonti. Kui vahele jääks, peaks pollarile nagunii plekkima. Samal õhtul on mul veel juba kaks kuud tagasi broneeritud juuksuri aeg. Ma siis laenasin arvestusega, et saaks juuksurisse ikka ka. Kolme päeva pärast on firma majandusaasta lõpetamise pidu. Kus sas lähed nagu Saara teiste kaunitaride keskele (huvitav, millest säärane väljend?). Autoparanduskoht asub 9 km kaugusel kesklinnast, kui uskuda seal läheduses asuva hotelli kodulehte. Ma oleks pakkunud rohkem. Sealt tagasi linna saab kahe bussiga või ühe bussi ja trolliga. Ma siis astun algatuseks selle ühe bussi peale. Bussijuht oli salongi soojenduse põhja keeranud. Teragi hapnikku hingata pole. Nihelen ja higistan, kuniks jõuan esimesse suhteliselt tsiviliseeritud kohta ja hüppan kiirelt bussi pealt maha. Lõõtsutan natuke ja hakkan kõmpima trollipeatuste suunas. Kui esimene neist pasitab, vaatan kella ja adun, et mul poolteist tundi juuksurini aega. Kui sõita linna, peaks umbes tunni kusagil mööda veeretama. Raha pole, et shopata või kohvikusse minna eksole. Seega sünnib otsus- lähen jalgsi linna tagasi. Aeg oleks sisustatud, tervislik ja mis kõige tähtsam- odav. Suudan aega ja sammu kiirust väga hästi ajastada ning jõuan täpselt õigeks ajaks juuksurisse. Kui nüüd üdini aus olla, siis lõpupoole läheb küll kiireks andmiseks ja kui ma ähkides kohale jõuan, küsib juuksur- sa nii vara jõudsid?! Selgus, et ma olin omale pool tundi varasema aja üles märkinud…Kõige selle tulemus on verised kannad ja villis varbad, sest hommikul mul veel maratoni plaani polnud ja ma panin endale kingad jalga. Küll õnneks need spetsiaalselt haigete jalgade jaoks ostetud madalakontsalised. Koju tagasi sõidutab mind juuksur isisklikult. Oh, küll mul on temaga vedanud.

Läheme meie firmaürituste korraldajaga jõulupeoks kohta vaatama. Väga vahva tööpäev sai. Autosõit kenas varasügiseses Eestis, tutvumine retaureeritava mõisaga ja ideede tulistamine (teate küll- selle paneme siia ja siit tuleva nemad ja siis on väga äge).

Kontoris on päris karm olla. Olin terve suve üksinda oma toas, aga nüüd on mu toanaaber emapuhkuselt tööle tulnud ja üks uus töötaja värvatud, kes ka meie toas pesa leidis. Kolmekesi olles saame väga toorelt aru, mida tähendab töötada toas, kus ventilatsioon ei toimi. Algatuseks on lihtsalt palav, siis ajab haigutama, miskipärast aevastame pidevalt kordamööda ja pärastlõunaks ei ole mitte midagi hingata. Kõik ohkavad ja hingeldavad, pea ei tööta ja valutab.

Põnevad uusehitised või aegunud majad, vahet pole.