esmaspäev, aprill 30, 2007
28.04.2007
Ajan end poolest lõunast jalule. Vaja kinki ostma minna. Ema juba ammu luges mulle sõnad peale, et ma JÄLLE mingit lollust ei kingiks. Ta mõtles selle all eelmise aasta kinki, mis oli sanatooriumi kinkekaart, millest ta kunagi unistas. Aga siis selgus, et vanainimesel on ikka jube keeruline riidesse panna ja ennast kodust välja mullivanni vedida. Nüüd ma siis tean, et kui mullivanni ka enam ei taha, siis ma olen vana. Seekord ta tahtis mingit ravimit kingiks saada. Kõlas veidralt, aga soov on soov. Kui ma eile emale helistasin, ütles ta, et ei saanud tööle kooki kaasa küpsetada, kuna puuahju polnud vaja kütta ja nii jäigi kook tegemata. Et vot väike elektriahi on küll see, mida ta veel enne surma saada tahaks. Väga hea vihje. Saagu pliit.
Lähengi poodi ja valin välja miniahju koos kahe plaadiga. No juhuks kui gaas otsa saab, siis hea plaadil kardult keeta. Vaatan riiulil seda asjandust ja uurin kahtlevalt müüjalt, et ei tea, kui raske see kaadervärk ka olla võiks. Müüja soovitab mul käru muretseda, et siis ta paneb selle sinna kärru. Mõeldud tehtud. Nii kaua kui, müüja mulle pliiti otsib, lähen muretsen lilled. Lillepoes suudan kogu oma rahakotis leiduva sendimajanduse põrandale valada, kuna senditasku lukk oli lahti jäänud. Mõtlen, et oma pikkade küüntega korjan ma neid sente siin õhtuni ja kõik irvitavad, kuidas ma ühte neist veerand tundi püüan maast üles tõsta. Jätan kogu killavoori põrandale vedelema ja torman sireliokstega poest välja. Selleks ajaks on pliit juba kärru paigutatud. Maksan ära ja toimetan vastikult kiiva vedava käru parklasse autoni. Sellest jäävad käed veidi valusaks. Järgmine number on saada pliit kärust pagassi. Haaran jõuliselt pappkasti sangadest. Kostub kärin. Pappkast annab järele ja minu kaks küünt lendavad laias kaares parkla põrandale. Ühest küünest tilgub verd. Mõnus. Teatavasti viskan ma iseenese vere nägemisest enda juba varakult pikali, et kui minestan, siis ei kuku valusasti. Seekord trotsin loodusjõude ja tirin ähkides pliidi pagassi. Äärepealt poleks luuk kinni läinud, aga surun pliidi hoojooksuga nii kaugele kui saan ja lükkan luugi kinni. Vahel on ikka meest vaja...
Sõidan koju ja palun ema endale appi, et kink tuppa vedida. Momentselt algab hädaldamine, et ega ta siis sellepärast ahjust ei rääkinud ja üleüldse on see ju liiga suur. Tema tahtis hoopis väiksemat. Oh häda ja viletsus. Ei oska mina väikese vanainimese soovide järgi olla. Helistan maniküürijale ja lepin küünte parandamise aja kokku. Loodetavasti on haav selleks ajaks nii palju paranenud, et ma enam ei minesta.
neljapäev, aprill 26, 2007
25.04.2007
kolmapäev, aprill 25, 2007
24.04.2007
Otsustan täna osta omale vitamiinid, sest väsimus on ületanud igasugused piirid ja tuju on olematu. Telekast kurbi filmegi ei saa enam vaadata. Pikkade tööpäevade lõpuks olen lihtsalt robot, kes tuiab masinlikult ringi.
Seisan apteegis vitamiinide leti ees ja püüan leida seda õiget. Enamus on multifunktsionaalsed, komplekssed ja muidu mitmesegud. Ühele on peale kirjutatud energia. Samas kõrval on vitamiin naistele. Võtan need kaks karpi ja lähen küsin abi, et kumba peaks sööma. Mulle öeldakse, et need mõjuvad sisemiselt ehk organismile, et mina ise tuntavat energiat kummagi söömisest ei tunne. (Huvitav, kas organism ei olegi siis minu küljes?) Küll aga mõjub see naistevärk nahale väga hästi. Tegelikult peaks sööma hoopiski zhen-zheniga vitamiine. Ühesõnaga mul on valida, kas ilus ja väsinud või energiline ja samasugune. Kahte korraga sööma hakata pole vist väga mõtet. Valin seekord energia kasuks. Mind hoiatatakse, et tabletti peab võtma hommikul, muidu võib tekkida energia ülejääke ja ei saa öösel magada. No olgu, siis täna veel ei võta.
Õhtul teen endale mitmekümnenda kutse peale Orkuti accounti. Tegelikult üritasin seda juba mitu aastat tagasi luua, kuid loomise poole pealt läks asi untsu ja kui ma tahtsin uuesti sisse logida, öeldi, et sellise nimega kasutaja on olemas, võta uus nimi. Vihastasin ja loobusin. Aga nüüd siis uuesti. Kõik õnnestub ja ma surfan nagu meeletu mitu tundi piltide vahet. Erilisi üllatusi veel leidnud pole, küll aga liitusin ma igasugu veidrate kommuunidega. Näis, mis põnevat sündima hakkab.
pühapäev, aprill 22, 2007
22.04.2007
21.04.2007
laupäev, aprill 21, 2007
20.04.2007
Tööpäeva lõpus on ühe kauaaegse kolleegi lahkumispidu. Mina jõudsin temaga küll vaid aastajagu koos töötada, nagu enamusega meie firmast. See on siis esimene pidu meie uues kontoris. Peab ütlema, et see erineb kardinaalselt eelmise kontori lahkumispeost ehk viimasest peost kolleegidega. Rahulik, vaoshoitud ja kaine. Ei tahaks küll ette kujutada, kuidas ma uue kontori vaibast kleepuvaid amööbseid plekke eemaldaks. Siiski on ventilatsiooni probleemide tõttu uue kontori köögis pea sama palav, kui vana kontori omas. Veel.
Pärast seda olen palutud ühe saunamuti sünnipäevale. Kohtun seal inimestega, keda ma pole väga ammu näinud, kuna ma pole ka väga ammu enam jutukat külastanud ega nendega irl kokku saanud. Seetõttu on pidu kohati nostalgiline ja vana-hea. Eriti tore on taas kuulata ühe noormehe filosoofiaid. Need on nii kosutavad, sest nad on nii jaburad, aga samas mõtlemapanevalt õiged, kuigi vaadatud läbi kõvera pikksilma. Näiteks, kas te olete tulnud ideele, et lauses „pea jagab, kui koorelahutaja” on matemaatiline dissonants, sest kuidas lahutaja saab jagada?! Ja siis veel, et kui naine ütleb „lähme magama”, kas see tähendab, et küllatulnud noormehele anti märku, et ta peaks ära minema või siis hoopiski jääma. Mõlemal juhul saab suhe vääritimõistmise korral kiire lõpu. Selliseid inimesi kohates tekib mul vastupandamatu soov elada kasvõi üks päev temana ja tunda ning mõelda nii nagu tema. Ma ise olen lihtsalt liiga maise mõtlemisega, et elu kolmandast küljest näha.
Üritame mängida paari seltskondlikku mängu. Algatuseks vana hea pudelimäng. Uskumatu lugu, aga selgub, et üks inimene seltskonnas ei ole seda mängu kunagi mänginud. Eks vist ka seetõttu küsib ta küsimuseks talse taset (sic!) ja keeldub talle ette antud rollimängust. Vot temana ma ei tahaks kohe kindlasti ühtegi päeva elada. Mõni on lihtsalt veel maisem, kui mina. Edasi võetakse ette Twister. Mängu reeglid küll ütlevad, et võidab see, kes viimasena püsti jääb, aga kuna kõigil on kõhud umbselt täis söödud, siis algatuseks lastakse vööd ja nööbid lõdvmaks ja külitatakse maas teiste mängijatega ristpistes. Kogu mängu ivaks kujunebki uute ristpistete loomine. Minul on näiteks vahepeal jalad ristis nii, et kumbki jalg on erineva mehe kahe jala vahel ning käsi ühe naise jalgevahelt läbi torgatud. Mängime, kuni igav hakkab. Võitjat ei selgitata. Siis hakkavad osad pokkerit mängima. Mind see mäng väga ei tõmba. Mittemängijatele esitletakse Guns n' Roses-e DVDd. Polnudki neid enam kümmekond aastat kuulnud. Samas ma polnud ka kunagi varem märganud, et Axl'il on aluspükste fetish. Ta jooksis, kalpsas ja väänles mööda lava ringi valgetes alskarites, vahetades iga paari loo järel jakke. Peab ütlema, et ma sain üsna ülevaatliku aimduse tema meherõõmudest, kuna püksid liibusid ümber tema niuete.
Kell kaks öösel hakkab uni murdma. Päris jube, kuidas ma viimasel ajal nädalalõpuks täiesti toslemiks vajun. Peab vist hakkama siiski vitamiine sööma. Helistan taksofirmasse, millega meie firmal on koostööleping. Saan ooteajaks 10 minutit. Minut hiljem helistab samasse firmasse minu kõrval istunud noormees ning talle antakse ooteajaks 30 minutit. Lepingutest on ikka kasu ka.
neljapäev, aprill 19, 2007
17.04.2007
Läen hommikul enne tööle minekut Viru keskusest läbi, et maitsvat kohvi kaasa osta. Olen mõni aeg ainus klient leti ääres. Seejärel imbub ka teine klient sabasse. Mu hommikud on väga uimased ja mõttetegevus uitab alles kusagil irreaalsuse ning olemasoleva piirimail. Jään leti ääres unistama ning unustan ümbritseva sootuks. Mind toob reaalsusesse tagasi arusaam, et minu seljataga on keegi ja see keegi küsib mu käest vaiksel madalal meeshäälel suunates oma hääle otse mulle juustesse: „Tütarlaps, kas te olete õhtul vaba?” Esialgne mõte on, et see ei ole võimalik, see lihtsalt ei saa olla, et hommikul kell üheksa on mingi kiimas vanamees mu seljataga ja küsib minu õhtuste plaanide kohta. Tardun mõneks setmeks sekundiks. Igatahes kauemaks, kui minu temperament tavaliselt lubab ja mõtlen, mida ette võtta. Äsaks küünarnukiga otse sinna, kuhu vaja? Eiraks? Sõimaks? Seejärel otsustan siiski vaadata, milline see idioot välja näha võiks. Küll siis ka parim tegevus pähe kargab. Järgmisel hetkel tabab mind kergendustunne ning rõõm ühekorraga. Seal seisab minu endine ülemus, kes mind selle kõige peale kallistab.
Hommikuti ikka ei tohiks inimestega nii teha...
pühapäev, aprill 15, 2007
14.04.2007
Püüan hommikul magada nii kuis jaksan, aga üle poole kümne suure vähkremisega välja ei venita. Olgem ausad, ka naabritel on suur osa panust minu varasesse unetusse oma ringitrampimise ja kolistamisega. Molutan veidi, söön hommikust ja sätin end õue.
Kõigepealt sõidan autojuppide järele, mis lõpuks kohale on saabunud. Vahepeal selgus järelkontorolli käigus, et jahutusvedeliku miski jäme toru on järgmise vidina ühendumiskohast katki läinud ja nii on oht, et kogu kupatus keema minna võib. Õues on uskumatu ilm. Auto termomeeter näitab +15C, päike paistab eredalt. Aprillikuu?!
Maandun edeva autokaupluse ette. Uudistan säravaid oma auto sugulasi ja seisan varuosade järjekorda. Hämmastav on see, et pean järjekorras seisma üsna mõned setmed minutit enne, kui keegi tagaruumidest suvatseb teenindama saabuda. Kogu tema suhtumine minu eelseisjatesse on sama külm, kui ebameeldivatesse ja ootamatutesse külalistesse. Õnneks ma ei pea ülbe teenindajaga pikemasse vestlusesse laskuma, vaid teatama, et minu kaup olla kohal ja esitama tellimuspaberi. (Kõlab nagu toapoisi lause ooperis-teile on kiri). Kui päris aus olla, siis mul pole õrna aimugi, kuidas neid vidinaid nimetatakse ja mida nad teevad. Oleks päris ebameeldiv olukord, kui ülbar blondi tümitama oleks otsustanud hakata. Õnneks laabub kõik hästi ja varsti väljun 10cm kontsade kohal puusi kiigutades pea kuklas teenindusest, käes tundmatu vorstjas ese.
Pargin auto kesklinna, et seal naiselikke asju ajada. Ja kujutage ette-ma näen selle aasta esimest liblikat!! Kusjuures kirjut! Mida sa hing veel tahad-päike, soe ilm ja seiklusrikast suve ennustav liblikas asfaldi kohal suurlinnas lendamas. Imeline laupäev.
Õhtuks olen kutsutud soolaleivapeole. Kui sealt naasen, näen oma maja ees siniseid vilkureid. Satun momentaalselt ärevusse ja püüan majale lähenemise käigus vilkurite paiknevuse järgi aimata, mis sorti hädaabi auto see on. Hingan kergendatult. Kiirabi. Kardan endiselt kõige enam tulekahju tekkimist. Järgnen kiirabi brigaadile maja taha. Mingi narkar on ennast jälle hoovi surnuks süstinud või?! Maja tagaukse juures seisavad minu joodikust naabrid ja mingi võõras umbjoobes noorem naine. Selgub, et mu naaber oli oma koera jalutama läinud, leidnud trepi pealt naise lebamast ja otsustanud kiirabi kutsuda. Purjus naisolevus seisab selleks ajaks seina abil täitsa püsti ja isegi väljendab end paari sõnaga vene keeles. Tema ees vedeleb üksik king. Naabrinaine on loomulikult ennast kenasti ära sättinud ja karjub ning sõimab külalist kuis jaksab. Naabrimees selgitab mulle, et näe, kuramus, mingi narkar vist. Arstid vangutavad pead ning lahkuvad. Külaline trügib pimedast tagatrepist üles. Püüame teda peatada, kuid ta selgitab pudistades, et tema asjad jäid ülesse. Mina keeldun pimedas ukerdamast ja sisenen esiuksest. Leiangi eelnevalt trepil nähtud kinga paarilise ning valge jope üle tagatrepi käsipuu rippumas. Hõikan asjade omaniku ülespoole. Kostub kohutav kolin ja varsti ilmub naine üles. Paljajalu ja üleni porine. Küsin, et kas need on tema asjad. Olevat jah. Miskipärast ei soostu ta asju võtmast ning lahkumast. Hakkab hoopis nutma ja seletab midagi arusaamatut. Püüan teda rahustada ja viitan tungivalt leitud asjadele. Selle aja peale saabub juba ka naabrimees koeraga jalutamast ja ropendab eesti ning vene keeles nagu voorimees. Jätan nad omavahel vestlema ja poen tuppa varju. Naine on tähelepanelik. Mõne aja pärast püüab ta mu lukustatud ust lahti rebida. Ilmselt sümpatiseeris talle rahulik mina rohkem kui vihane naabrimees. Toimetan vaikselt korteris omi asju ja hoian kõrvad kikkis, et jägida, mis koridoris teoksil. Lõppude lõpuks kutsub naabrimees politsei, et tülikast naisest vabaneda. See on ikka lõbus, kuidas omasuguseid ei sallita...
13.04.2007
13 ja reede. Neli kontori tööpäeva ning kaks õhtut tantsu hiljem ärkan hommikul sama väsinult üles, kui maga läksin. Silmad on läätsedest paistes ning rähmased ja jalad valutavad. Otsustan täna casual päeva kasuks, kuna enamus kontorist on nagunii teises linnas konverentsil ja klientidega kokkusaamist ette näha ei ole. Panen jalga sportlikud jalanõud ning läätsede asemel prillid ja uimerdan tööle. Avan arvuti ja vahin juhmi näoga ekraaniga tõtt. Midagi peab ette võtma, et adekvaatseks saada. Ootan kuni kell üheksa saab ja lähim söögipaik avatakse. Uude kontorisse kolimise üks miinus on see, et parkla ja kontori vahepeale ei jää ühtegi söögipaika, mis avataks enne mu tööpäeva algust. Küll aga jääb hea kohvipunkt mu toanaabri parkla ja kontori vahele. Seega maiustab tema igal hommikul ja mina vesistan pealt vaadata. Niisiis, lähen ostan paar saiakest ning mis peamine-kosutava ja maistva kohvi ja naasen kontorisse. Kohv on tõeliselt maitsev ja haihtub nagu mutiauku. Väheks jäi, aga kontori kohvi ka peale juua ei taha. Hakkan vaikselt toimetama.
Ühel hetkel taban end vägagi produktiivse olevat ja tunne on väga hea. Siis taipan miks-vastastoast kostub Mozartit ja ma olen segamatult üksinda oma toas. Siit idee. Avan arvutist klassikaraadio ning tegelen oma loometööga edasi. Muuhulgas tegelen suvepäevadeks kolleegidest koor-bändi kokkupanekuga, repertuaari kokkuleppimisega ning esimese prooviaja leidmisega. Tõotab huvitav projekt tulema, näis, kuidas läheb. Ühel hetkel heliseb mobiil. Näen ekraanil tundmatut numbrit. Sealtpoolt kostub familiaarne tervitus ja tutvustus eesnimepidi. Tervitan viisakalt vastu ja hakkan ahvikiirusel läbimõtlema, mitut sellenimelist inimest ma tunnen. Kuidas ma ka ei mõtleks, tean vaid ühte. Täpsustan, et kas tegemist on mu klassivennaga. Nii on. Ja tegu ei ole mitte lihtsalt klassivennaga, vaid tegelasega, kellest oli vahepeal kuulda, et ta on seadusega pahuksis, Eestist põgenenud ning oma identiteedi registritest kustutanud...Saan kutse kohvile. Mõtlen, et miks ka mitte. Vanad sõbrad. Lepime kokku aja ja koha ning töötan edasi kuniks kell kukub. Huvitav, et just siis, kui olen otsustanud casuali päeva kasuks ja end mitte nii üles löönud, kui tavapäraselt, saan kokku külalisega minevikust. Hea veel, et ta mu endine peika pole, muidu mõtleks, et mul ei lähe ehk kõige paremini.
Pargin auto ümber ja marsin kokkulepitud kohta. Pigem küll poolenisti jooksen, kuna töölt ei õnnestu ju kunagi minutipealt lahkuda. Vaatan ringi, ainus noormees, kes istub üksinda lauas, ei meenuta kuidagi seda, keda eest leida lootsin. Kõnnin igaks juhuks veel ühe ringi, aga ikka ei suuda leida õiget inimest. Samal ajal, kui haaran mobiili järele, kordan mõttes meie telefonivestlust läbi. Kahe kõrva vahele jääb kõlksuma sõnapaar-Hell Hunt. Tõepoolest, pidime kokku saama Hellas Hundis. Tore! Aga kus olen mina??? Karjakeldris muidugi. Idioot. Ma sõitsin ühest vanalinna äärest teise, et külastada vale kohta. Annan jalgadele valu ja sisenen seekord õigesse kohta.
Pubi on suhteliselt tihedalt asustatud ja ka sel korral ei lähe esimese ringiga õnneks. Siis juba haarab klassivend ise must kinni. Volaa-seal ta on. Tüüp, kes 9.klassi lõpus oli minuga ühepikkune (mina olin alati kehalise tunnis tagantpoolt teine), kõhn, albiino, keskkooli lõpuks 1,9m pikk, kuid mitte oluliselt paksem ja nüüd,15a hiljem, millest me pole teineteist näinud 10 a, üsna samasugune ehk vaid juuksed moodsalt veidi pikemad. Mina olen sellest ajast läbi teinud juuste imagomuutuse, mille kohta saan koheselt ohtralt komplimente. Veedame õhtu täis meenutusi ja vahepealsete sündmuste taastusi. Heietusi meie vanemate kohta ning kirjeldusi tööst ja reisidest. Lõpuks jõuame välja samasse kohta ehk sinna, et mõlematel on pereeluga viltu läinud ja endiselt vabad ja vallatud. Vanade sõpradega on ikka kohutavalt armas kokku saada. Oh neid ilusaid aegu ja meeletusi. Ühtlasi saan regulaarselt komplimente, mille võtab kokku vast kõige paremini tees-sa oled ilmselt kõik see aeg piirituse sees olnud, et noorust säilitada. Ükskõik, kas ta mõtleb seda tõesti või tahab mulle lihtsalt meeldida, egotripi saan ma igatahes. Kauni õhtu lõpetuseks lepime kokku, et ükspäev läheme kinno.
esmaspäev, aprill 09, 2007
08.04.2007
Poolel teel tekib kiusatus minna poodlema. Kella ka alles na vähe. Eriti tore on vaadata auto kella, kuna see on endiselt tunnike maas. Ma lihtsalt ei oska seda õigeks panna. Näppisin igast nuppe, aga ei aidanud. Ühesõnaga mulle tundub, et mul aega küll selle koristamisega ja keeran rahulikult Ülemistesse.Mõtlen enese jaoks välja targetid. Üheks võiksid olla näiteks kingad, kuna mu eelmistesse, saabast jalast-king jalga aegsed, kingade talda tuli mölakas auk. Enne ei saanudki aru, kui vihmase ilmaga põlvini märg olin. Teist targetit ei suutnudki kohe käigupealt välja mõelda, eks see siis paistab, kui silma torkab.
Algatuseks satungi peale edevatele kingadele. Kuigi mitte tänaval jalutamiseks. Samas, kuna mul on nüüd auto, siis sobivad küll. Õudne, mida üks naine omale vabanduseks välja meõlda suudab…See esimene ülesanne sai kiire lahenduse. Vaatame edasi. Kõik asjad tunduvad ühtemoodi ja igavad. Proovi ühte või teist, ikka tundub, et sarnane hilp on kodus juba olemas. Veider. Edasi jääb mulle tee peale ette seesama tibi pesupood (loe blogi 10.09.2006). Mõtlen, et miks ka mitte ja valin ühe psukomplekti välja ning suundun sellega kassasse. Edasine toimub nagu filmis Love atually, kus „Mr Bean” pakib firmaomaniku armukesele kaelakeed sisse. Pesu mähitakse peenemasse paberisse ja kinnitatakse spetsiaalse kleepsuga. Tulemus pannakse paberkotti. Seejärel pannakse ostutshekk väiksemasse ümbrikusse, mis asetatakse ka sinnasamasse paberkotti. Siis külvatakse kogu ostule peale roosasid lõhnapärleid ning kott suletakse kleepsuga. Udupeen. Pealegi üldse mitte oluliselt kallim Läti või Leedu toodangust. Tunnen ennast tõelise daamina kogu oma saagi otsas ning maandun elegantselt oma kupeesse. Seda lauset sobib hästi ilmsestama heli- dzinnnn!
Kui ma kodus oma saaki üle vaatama hakkan, juhtub see, mida karta oligi. Esiteks paberkoti sisu ei lõhna üldse kuidagi. Teiseks on põrand ja kapi alune kotist välja pääsenud graanuleid täis. Mõte oli ju ilus, aga kahjuks ei toimunud. Hakkan parem koristama.
05.04.2007
Kõik fotoaparaadid tunduvad ilusad ja tehnilistest üksikasjadest ei jaga ma midagi. Lisaks kõigele ei ole väljas hinnasilte. Kuulan algatuseks abilise soovitusi. Tema eelistus näeb tavaline välja, aga ilmselt sisukas. Minu silm jääb puhkama eriti väikesele ja punasele aparaadile. Sama suur kui mobiil ja saate aru, punane! Tibikas. Siis tuleb juba ka müüja ja räägib mulle põhimõtteliselt sama jutu üle, mida mu abiline juba rääkis. Võitlen sisemiselt. Kas peale jääb tibi või kvaliteet? Müüja püüab mu otsustamisvõimet veidi kallutada sellega, et toob parema mudeli veidi teistsuguse disainiga. Mulle meeldibki see rohkem. Olgu, kvaliteet võidab ja ma saan uue Ixus 70 mudeli omanikuks. Tegelikult on see ka armas. Pisike ja täiesti kandiline. Teistsugune.
teisipäev, aprill 03, 2007
31.03.2007
Ärkan pärast kolmetunnist magamist valutava südame tõttu. Auto jäi ju peopaiga juurde. Kogu söögikraam, mis alles jäi, on pagasnikus. Nagunii päike paistab peale ja salat juba muliseb. Ja see õllepunsu, mis salongi tõstetud sai, see paistab ju kõigile silma. Nagunii mõni pohmas soomlane näeb seda ja ihaldab peaparanduseks nii, et lööb jalaga klaasid sisse ja tarib punsu välja. Aga ma pole ju veel nii kaine, et autole järele minna. Mis nüüd saab, mis nüüd teha??
Vot sellised laupäevahommikused mõtted siis seekord. Püüan end kuidagi rahustada ja pikutan veel tunnikese, kuni juba on viisakas eilsetele külalistele helistada. Sünnib biznisplan. Üks autoga sõbranna, kes oma kodus üleöö minu lilli vees ja alkoholi külmas hoidis, tuleb mulle järele. Seejärel me sõidame teise sõbranna juurde, võtame temagi autosse ja siis sõidame peopaiga juurde. Teine sõbranna asub rooli ja kõik saabki korda. Auto seisab täies hiilguses ja puutumata endiselt peoipaigas. Järgmine projekt on peopaiga müügimehele kokkuleppekohaselt koduõlut jätta. Selleks on tarvis leida tühi pudel, mida saab sulgeda. Vastuvõtust juhatatakse mind kohvikusse, kohvik laiutab käsi. Küll aga seisavad kohvikus järjekorras kaks kena naisterahvast, kes on nõus tooma oma toast tühjaksjoodud veepudeli. Leidub veel ilmas keni inimesi. Lõpptulemusena istun ikkagi ise rooli ja sõidame kolmanda sõbranna juurde, kellel täna sünnipäev on. Tõstan kogu oma toidukraami tema kööki külalisi ootama. Joome sealsamas ka hommikukohvi, vaatamata sellele, et kell juba kolm on. Pärast seda viin teise sõbranna koju ja heidan südamerahus magama, kuniks kolmanda sõbranna juurde sünnipäevale tagasi minema peab.
Sünnipäev kujuneb ontlikuklt vagaseks. Enamus külalisi kattub minu külalistega ning sünnipäevalaps ise näeb sama väsinud välja, kui mina, kuigi ta sai varem magama. Nagu mingid vanurid koos. Külaliste seas on üks naisolevus, kes mult kunagi peika üle lõi. See kõik juhtus juba aastaid tagasi, kuid vimm teatavasti ei sure. Oleme teineteist mugavalt vältinud ja kohtume vaid kord aastas sel samal peol. Tänaseks on tema samas staatuses kui mina, ainult et kahe lapsega ja ametlikult lahutatud. Meievaheline suhtlus on saanud seetõttu uue tasandi, st me suhtleme ja tegelikult üsna ühel lainel ja meil on paljudes asjades sama maitse. Lisaks meestele siis. Järgmisel aastal peame sõbrannaga veidi suurema vahega sünnipäevi pidama. Muidu hakkab tervisele.
esmaspäev, aprill 02, 2007
30.03.2007
Pärast koosolekuid tunnen end kuidagi veidralt. Pistan kraadiklaasi alla. Neetud, mul on palavik ja õhtuks on külalised kutsutud. Kontorist on kõik ravimid otsas. Lähen lõuna ajal maniküüri ja ostan palaviku alandaja. Enestunne on endiselt halb ja kogu töö on koosolekute tõttu tegemata. Samas läheb üks kolleeg tänasest puhkusele, kes tahab mulle ette infot jagada. Tunnen ennast tupikusse aetuna. Tuju ei ole mingisugust. Saan töölt lahti tund hiljem, kui algselt plaanisin. Lähen kõrvalasuvasse vanasse tuttavasse Liviko poodi ja shoppan nii palju alkoholi, kui kanda jaksan. Teatavasti on sealt ostes alkohol tunduvalt soodsam. Just siis, kui maksmise aeg käes, mu selja taga on järjekod ning kõik mu kümme sõrme erinevate tegevustega hõivatud, heliseb mobiil. Sooritan kujundliigutusi ja küürutusi ning püüan mobiilile vastata.
Sel aastal on esimest korda selline sünnipäev, kuhu ma ei saa aja nappuse tõttu ise süüa valmistada. Osad olid jube ette pettunud. Mina kaasa arvatud. Tellisin seekord kogu kupatuse Selverist. Kätte saamise ajaks märkisin kl 18.00. Just sel ajal jõuan alles koju ja hakkan ennast korda tegema. Palavikust veidi jõuetuna võtab see veidi rohkem aega kui tavaliselt. Õnneks saabus üks sõber varem linna ja oli valmis mulle transporttööliseks appi tulema. Astume Selveri uksest sisse pool tundi enne sünnipäeva algust. Maandume algatuseks infoleti ääres, kus meist enne välja ei tehta, kui me neiu nina all lehvitame ja möirgame. See suunab meid edasi lihaleti äärde. Võtame järjekorra numbri. Ooteajal jooksen kui Väike-Aatomik mööda Selverit ringi ning kraban kokku ühekordseid nõusid, hapukurke ja seda osa alkoholist, mida ennist ära tarida ei jaksanud. Põrand on kohutavalt libe ja ma uisutan oma poolemeetriste kontsade otsas ning minikleidis ringi kuus pudelit viina süles. Mu sõber ei ole ainus, kes minu üle naerab. Veerand tundi enne peo algust saabub meie järjekord. Ootame. Ootame veel natuke. Ja siis veel veidi. Viisteist numbrit hiljem saabub mu tellimus kõrge torni näol, mis asetatud ostukärule. Ma ei taha teada, mis oleks saanud, kui ma oleks siin üksi olnud. Suundume tornkäru ja puupüsti täis kärudega kassasse. Tornile anti lisaks kaasa A4 paber, kuhu on kleebitud erinevad sildid triipkoodidega. Esitan selle kassapidajale. See vaatab meid väga ehmunud näoga ja jookseb abi järele. Esimesed külalised, kes on viisakalt hilinenud, helistavad ja küsivad, et kas vastab tõele, et mind kohal pole. Kahjuks pean kinnitama nende kahtlusi. Kuniks kassapidaja suudab ometi kord kogu kraami kassast läbi lüüa (selgus, et see oli õpilane) ja meie kogu selle kupatuse autosse serveerida, on kell juba lootusetult palju. Lisaks kõigele tuleb mulle meelde, et unustasin maha kodupuskari, mille talvepäevadelt võitsin. Kiire tiir kodust läbi ja pool tundi pärast õiget aega jõuan lõpuks kohale. Enamus külalisi on juba peol ja esimesed juba mullivanniski.
Edasi läheb kõik enam vähem ootuspäraselt. Välja arvatud see, et siiski ütlevad mõned külalised liiga hilja, et nad ei tule ning sööki ja jooki jääb ropult üle. Pidu lõpeb Bonnie&Clyde’s kui turvamees meid juba teist korda välja viskama tuleb.
pühapäev, aprill 01, 2007
29.03.2007
28.03.2007
Päev algab väga ilusasti. Pika ja roosa roosiga. Sellele tuleb varsti lisa ja kõik kolleegid on mu vastu äärmiselt armastsväärsed. Kahjuks ei saa ma seda kõike väga kaua natudida, kuna töö tapab. Homme on kaks koolitust korraga, õnneks ühes kohas. Lisaks pean samal ajal olema ülikoolis värbamisüritusel, nagu ka täna. Saadan ühe koolituse materjalid trükki. Internet kaob ära. Uue kontori rõõmud. Jooksen vahepeal värbama. Meie presentatsioon läheb korraldajate tõttu untsu, sest bloki esimestel presenteerijatel lasti rääkida kahekordse aja ja meie, kui viimaste esinejate, ajaks olid kuulajad väsinud ning auditoorium jooksis suhteliselt tühjaks. Jagan ohtrate õnnitluskõnede vahel mõned broshüürid ja pastakad ning kablutan kontorisse tagasi, lootuses, et internet töötab ja saan teise koolituse materjalid trükki anda. Selleks ajaks olid need kolleegid, kes hommikul lilli ostma ei jõudnud, poes käinud ja õige rahvatulv alles algas. Avasime ka kingitud roosa vahuveini pudeli. Imelik, kuidas vahel mõni asi nii maitsev tunduda võib. Ilmselt sellepärast, et just nüüd ma seda juua ei tohiks. Lõpptulemusena trükiti koolitusmaterjale ilmselt poole ööni.
Viibin kontoris viimsete sekunditeni, haaran homse tarvis materjale kaasa, vaarun nendega autoni ja sõidan tantsu õpetama. Hilinen.
Lõbus sünnipäev.
26.03.2007
Jõuan kohale varem, kui arvestasin. Ilmselt võtsin aega oma eelmise auto (Ford Escort 1983a) järgi. Saan kokku kolleegiga, kellega koos presentatsiooni tegema peame ja ootame nõutult auditooriumi ukse taga, kuni sealt lõputu hulk noori üliõpilasi välja valgub. Teeme tehnilisi ettevalmistusi ja jääme huvilisi ootama. Selgub, et loeng algab veel 15 minutit hiljem, kui algselt kokku lepitud. Ma oleks saanud hulga pikemalt hommikul magada ju.
Lõpuks on ruumis umbes 30 noort tegelast, vaatamata õues laiuvale imelisele rohelise värvita suvisele ilmale. Mu kolleeg tutvustab meie firma ajalugu ning fakte, mina lisan vürtsi kollektiivi tutvustamise, boonuste ning ühisürituste kirjeldamisega. Seejärel anname kuulajatele võimaluse esitada küsimusi. Neid tuleb üllatavalt palju. Alates sellest, mis on palga suurus kuni selleni, kuidas tööl riietuma peab ja miks me konkurentidest paremad oleme. Tundume kolleegiga iseendile rõõmust pakatavate oma firma patriootiliste vitamiinipommidena. Jätame laudadele mõned kingitused ning lahkume hea tundega hinges.
Mul on vaja osta päikeseprillid. Eelmised, 100kr maksvad, läksid talvepäevadel katki. Klaaside küljes olnud kruvid kukkusid välja ja klaasid jäid nukralt rippu. Aga tänase ilmaga ilma kaitsvate prillideta on väga piinarikas tagasi sõita. Otsustan lõpuks ometi omale korralikult päikeseprillid osta, kuna kannan nüüd ju läätsesid ja päikeseprillide kandmine, kui selline, on nüüd võimalik. Sel aastal on moes hiiglaslikud raamid ülisuure klaasi pinnaga. Käin läbi kolm optikapoodi ja proovin ette umbes 50 paari prille. Näen kõikidega välja nagu mesilasema või mootorratturhiir. Suurte mööndustega saan lõppeks omale enamvähem sobivad. Ma väga loodan, et järgmisel aastal jälle ainult silmasuurused prillid moes pole. Vastasel juhul matsin just rämeda hunniku pappi mutiauku.
