Eluveidrused

Pärast tööd tõttan vana korteri peale ja näitan kahele võimalikule ostjale ning ühele võimalikule üürihuvilisele korterit. Mul on kahju, et ma algusest peale arvet ei hakanud pidama, mitmeid inimesi mu korterist läbi käib. Eks ma ju lootsin müügiga varem hakkama saada. Aga umbkaudne arvutus ütleb, et no oma 40 tuleb vast ära. Ei salga, ahastus on. Midagi ette võtta ei ole. Veel seal elades tegin läbi kõikvõimaliku ja-võimatu. Suhtlesin linnaosa valitsusega, maja haldajaga ning politseiga, et mis võimalused on joodikute välja tõstmiseks. Vastuse sain, et ei mingeid, kuna tegu on korteri omanikega. Ainus pääsetee on ühistu loomine, sest ühistul on võim rahvast välja tõsta. Vabandage, kellega-joodikute ja vaeste vanainimestega, kes ei saa tänapäeva asjadest aru? Teine pääsetee on muidugi asja ilustamine ehk valetamine. Aga see kõik tuleb ülikiirelt välja ja pärast saan veel kohtuasja kaela. Pealegi pole midagi ilustada, hais on tunda, remontimata maja on näha, kui hästi läheb, kõigub kirsina tordil purjus metsjeesus isiklikult trepil koni hambus. "Mõtleme", "Helistage" ja läinud nad ongi, nagu tavaliselt.

Kihutan praegusesse koju ühistu koosolekule. Ühistu esimees-maakler on kohal ja tundub, et ka enamus müüdud korterite omanikud. Tubli töö. Järgneb titaanide heitlus-võitlus. Kaks (ainsad kolmetoalised) korterit, mis osteti esimesena aasta tagasi selles majas ära vs maakler. Selgub, et kui nad sisse kolisid polnud majas ei vett ega elektrit ning nad pidid parkimiskoha eest maksma 70 000kr. Minu ostmise ajaks ehk pool aastat hiljem oli kinnisvaraturg kannapöörde teinud ja suures ahastuses maakler kinkis parkimiskohad pealekauba. Nüüd siis on majas ebaõiglus, viha ja kohtuasjad. Ilmselgelt ei suuda kaks poolt ühisele kokkuleppele jõuda. Kaevatakse vanades asjades ja vene keeles. Pooled meist küsivad aega ajalt, et millest jutt käib. Seda sellepärast et kõik ei saa vene keelest aru ja kõik ei tea ka asjade tagamaid, millest jutt käib. Seega enamik seisab käed taskus ja ajab omavahel juttu. Vestlusest kostub kohutavalt palju absurdsust. Ühistu esimees ei oska vastata ühelegi arveid puudutavale küsimusele ega sellele, miks lund ära ei roogitud ja miks prügi ainult kord kuus ära viiakse. Samas selgub, et haldustasu 10kr/m2 (uhiuues majas) läheb ühistu esimehe palgaks. Kerkib õigustatud küsimus-mille eest? Vaenlastest korteriomanikud on keeldunud paar kuud haldustasu maksmast, sellest tulenevalt on majas võlg ja esimees ähvardab sooja kinni keeramisega. Selgitatakse, et muud kulud on makstud, ainult palgaosa mitte. Seepeale seisab seltsimees esimees täies hiilguses 11 korteri omanike ees ja teatab, et kõigepealt võtab ta laekuvatest rahadest omale palga ja seejärel maksab maksud, sest tema on biznismänn. Voh! Esimehele antakse pihku erinevaid eesti keelseid dokumente maja kohta, mida ta itsitama ajava jobu näoga vahib. Eks isegi vaataks hieroglüüfe klouni näoga. Mul viskab üle ja küsin kõva häälega eesti keeles, et miks me kogu seda pulli siin vene keeles ajame. Naaber vastab, et "see" ei saa ju eesti keelest aru. Ma küsin, et aga miks "see" siis siin elab. Selle peale kostab maakler: "Eta maja rodina" Jätkame omavahel vene keeles. Küsin, et aga miks mina siis pean sinuga vene keeles rääkima. Ta ütleb, et see on minu pluss ja tema miinus. Tema on biznissmänn, tal polevat aega õppida. Ma küsin, et oo kas tõesti juba esimesest klassist, sest just esimeses klassis pidin mina hakkama vene keelt õppima. Maakler vastab intelligentselt: "Mul oli kehv õpetaja" Selline kino käib poolteist tundi. Uut esimeest valida ei saa, sest oluline enne vana lahkumist ära teha revisjon, et võlgu või kahtlasi tehinguid üle ei võetaks. Oma probleemid palub maakler kirja panna emailiga ja talle saata. Mis on emaili aadress ta öelda ei oska. Vahetult enne seda oli ta öelnud, et tal pole aega emaile lugeda. Halenaljakas, aga ka sellised tüübid saavad hakkama ja veel kuidas. Ruutmeetrite probleemile saan vihje, et keldris asuv panipaik on arvestatud korteri ruutmeetrite hulka. Pean notarilepingust vaatama, mis mul seal täpselt seisab, kas korteri või majast mõttelise osa ruutmeetrid.

Pärast koosolekut tõttan DAGÖ kontserdile. Selle bändi peale võib vähemalt kindel olla. Kvaliteedis järeleandmisi ei tehta. Kuigi on vastikult palju rahvast ja purjus tegelaste hingeõhk häirib kuulamist, lahkun kontserdilt ülevas meeleolus. Saatpalu vahepalad, või tegelikult järgmist laulu selgitavad eespalad, on nii mahlakad, et need tahaks üles kirjutada. Näiteks jutustas ta, kuidas ta kord sattus külla nimega Vao (hääldus kui wow), kuidas ta veetis seal mõnusalt aega vanadaamiga kõneledes ja kui ta külast lahkus, rabas teda silt- Vao lõpp. Ostame kaaslasega kumbki ühe plaadi erinevatest aastakäikudest.

Sünnipäev. Saan väga-väga palju ilusaid lilli ja olen juuste otsteni liigutatud, et mind meeles peetakse. Õhtul on kodus soolaleivapidu+sünnipäevapidu kolleegidele. Pidu möödub Eesti mängu mängides. Päris lõbus. Ilmselt kelmikaim kingitus on kohvitassi kuumaalus, kus on peal rühmake kõveralt võimlevaid tatirulli-soengus, krempleenkleidis, sukkades vanadaame vanuses 70 ja kõrval kiri - Age is mind over matter. If you don’t mind, it doesn’t matter. [Mark Twain].