Eluveidrused

Surfan taaskord Orkutis ringi ja avastan ennast juba ei-tea-mitmes-kord mõtlemas sama mõtet. Miks inimesed panevad Orkutis, Facebookis, MSNis etc ENDA pildi asemel lapse või lemmiklooma pilte?? Ma saan aru, et lapsed ja loomad on tähtsad, aga see on inimese ENDA pildi koht ja lastele ning loomadele tehakse eraldi album. Hetkel olen ma ilmselt just sellises vanuses, kus kõik ümberringi lapsi saavad ja ausalt öeldes olen ma neist lastepiltidest vales kohas ikka juba väga tüdinenud. Teine arusaamatu asi on minu jaoks, et miks inimesed panevad ENDA nime kohale suvalise nime?? Noooh, MSNis ehk võibolla veel kuidagi saad sellest aru, et inimesel on päeva-emotsioon ja siis ta paneb selle ENDA nimeks. Kuigi ega ma sellest ka ikka väga aru ei saa, sest olgem ausad, mida ütleb sulle oma suheldavate nimekirjas näiteks „Täna on reede-jeee“ ja järgmisel päeval on sama inimese nimi näiteks „Heldene aeg“. Kui sul on nimed alfabeetilises järjekorras enda jaoks kenasti klaarilt ritta aetud, siis hüpleb sama kodanik T ja seejärel H nimelisena, pealegi ei saa ma enne teada, kes see veidrik on, kui pean nimel klikkama ja emaili aadressi vaatama. Kui keegi veel ei tea, siis ma võin õpetada, et MSNis kirjutatakse konstantselt OMA nimi ja selle järele emotsioon. Näiteks Mari- pahad päevad. Hullem lugu on Orkutilaadsete lehekülgedega, kus inimesi otsitakse PÄRISNIMEDE järgi. Kuidas ma pean üle leidma oma kallid kunagised klassiõed-vennad või kasvõi omad sugulased, kui seal on nimi Sixu Trixu või Rivensky või K.V (kelle fotod on privatiseeritud) või Mai-Tea Midagi??

Vabandage, kes te endid ära tundsite, aga te olete jube tüütud.

Ilmselt ma nüüd tean, miks Mazda on Bemmiga võrreldes nii palju soodsam. Mazda on ju suuresti plastmassist. Auto jää-lumest puhastamisel peab jube ettevaatlik olema. Esiteks, kui koopaid puhastada, siis seal on need kohad, mis näiteks isa žigulil olid kummist ja kutsuti porilapakuteks vms, plastmassist ja liiguvad, kui katsuda. Harjaga puhastades ei anna suurt tulemust, kuna see sodi on ikka suht jäine, samas harja teise otsaga ei julge väga läheneda, äkki kukub ära midagi. Täna hommikul tahtsin eemaldada esitulede puhastajate ette kuhjunud pisikest jäämäekesekest ja kui harjaga õrnalt sinna vastu patsutasin, siis puhastajd liikusid. Suhteliselt hirmus mõelda, kui kortsu see auto avariis minna võib...

Ma olen küll pidanud juba kordi (6 pudelit, 2 on veel teha) autoliike tegema rahva nõudmisel, kuid keegi ei ole veel siiani ühtegi kingitust toonud. Täna saan neid sülega ja vaid kahelt inimeselt. Siin siis nimekiri:

1.Talvine aknapesuvedeliku kanister mille küljes hõljuvad kaks naerva näoga õhupalli
2.Vein kui mootoriõli
3.Kolmnurkne valgehallitusjuust kui tõkisking
4.Lõhnakuusk nimega New Car (küsisin luba seda mitte kunagi kasutama hakata)
5.Tööriistakomplekt, mis koosneb vahetavate peadega kruvikeerajast ning tellitavast mutrivõtmest
6.Autoapteegi lisa- pakk kondoome
7.Autokujuline salongi poleerimisšvamm
8.Tikutops (selle tähendust ma ei julenud küsidagi, äkki pean ennast põlema panema:P)
9.Ajaleht Postimees

Kirjutasin meie Europarkla (pargin seal iga-tööpäevaselt) kliendihaldurile emaili ning lisan Cc-sse kaks kolleegi:

Tere N

Kirjutan seoses ...parkla murega. Nimelt on mõned kuud tagasi sinna parklasse ennast sisse seadnud üks limusiin-hummer. Esimestel kordadel parkis ta kohe paremas ääres, nii et kattis kinni pool sissesõidu avaust. Limusiin teatavasti on väga pikk masin. Nüüd on ta paar kohta tahapoole kolinud. Samas on paaril viimasel päeval sinna parkinud ka suur „kastiauto“, mis omakorda võtab ära kolme auto parkimise ruumi. Parkla on üsna paksult lahtist lumeplöga täis ning manööverdamine on niigi raskendatud ja nüüd veel suurte autode vahel laveerida ei ole teab mis lihtne. Nagunii on parkla lume tõttu väiksem.

Seoses sellega on mul kaks küsimust:
1. kas parklat võiks tihemini lumest koristada, et ei oleks pidevat kinnijäämisohtu
2. kas limusiinile ei leiaks mõistlikumat parkimiskohta? Kui ta peab just selles parklas olema, siis kas ta ei võiks parkida tagapool, et sissesõit oleks prii. Nii palju kui mina näinud olen, siis see auto eriti sõidus ei käi.

Lisaks kirjutas ka mu üks kolleeg sinna samasisulise kirja ning lisas, et vähe sellest, et parklat ei koristata, oli sinna ühel hetkel koormatega lund juurde toodud.

Sealt tuli mulle vastus, kuid mitte meie kliendihaldurilt, vaid kodanik M-lt:
Tere.
Tänan teid tagasiside eest.

Vastan teie poolt esitatud küsimustele:
1.Kindlasti puhastame parklat lumest ka tulevikus ja üritame anda endast parima.Oleme ka antud parklast lund ära vedanud,lausa 70 veoauto koormat.Juhul,kui teil tekib probleem parklas lumme kinni jäämisega,siis helistage julgelt meie üldtelefonil ja tuleme teile appi.

2.Oleme teadlikud,et antud parklas pargib igapäevaselt ka üks limusiin,kes on oma kuuajalise parkimispileti ostnud parkimisautomaadist.Parklat võivad kasutada kõik sõidukid eeldades,et nad ei takistaks teiste sõidukite parkimist ja liiklemist.Siiamaani ei ole meile jõudnud infot,et ta oleks pargitud selliselt,et ta takistaks parklas teisi sõidukeid.Teie ettepanek,limusiini parkla tagumisse ossa suunamisega tekiksid probleemid sõiduki ohutu väljasõiduga,sest pikk sõiduk vajab manööverdamiseks ka suuremat ruumi.Kindlasti ei sooviks,et mõned teised sõidukid selle tõttu kahjustada saaksid.

Vaatame olukorra üle,üritame limusiini omanikuga kontakti saada ja proovime liiklemist parklas parandada.

Ja mu kolleegile nr 2 alljärgnev vastus, samuti M-lt.
Tere.
Tänan teid tagasiside eest.

Ka meile oli üllatus suur,kui avastasime ühel hommikul parklasse toimetatud suured lumekoormad.Tänaseks oleme tooja tabanud ning ka enamus toodud koormatest parklast minema toimetanud(kokku lausa 70 veoauto koormat).
Tänaseni pole meile teatatud,et mõni parkla kuukaardi omanik ei oleks parklas vaba parkimiskohta leidnud,isegi hetkel tekkinud olukorras.
Kui teile ei õnnestu vaba parkimiskohta leida,siis helistage meile ja suuname teid ajutiselt lähimasse parklasse.EuroPark-i hallata on Tallinnas üle 100 parkla ja kindlasti saame teile vaba parkimiskoha garanteerida.


Nüüd oli meil kolleegidega pead sassis. Kas minema viidi 70 koormat või 2*70 koormat? Ja järgnes omavaheline kirjavahetus:

Kolleeg 1:
See on küll lahe, et ühel toodi kellegi kurikaela poolt parklasse hunnik lund, mis 70 autotäiega ära veeti. Teisel oli Europark lihtsalt nii usin ja rookis parklast lund 70 autokoorma täie ulatuses.
Mhmm…

Kolleeg 2: Ma ei saa aru, mis teile ei sobi? Aktiva ja passiva on ju võrdsed!
Fui millised primitiivsed numbrivõhikud!
Ps. need 70 hunnikut olid veel täna hommikulgi seal! Järelikult on Europark kasumis! J

Mina:
Et kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on kõik üle? (Tölpa ja Mõhk)

Kolleeg 2:
Ei pea eriline Scherlock olema selleks et läbi närida Europarkla X-file juhtumit.
N tassis oma 70 koormat M-i parklasse ja seega N ongi kurikael ja M usin lumerookija!

Mina:
Ja N tuli kahelt poolt ja tõi 2*70 koormat

Kolleeg 2:
Ahh aitab lobast! Hiiumaa on mitu nädalt rööstamata ja vögistamata! Lähme varastame hiidlaste pökse!

Selline vahepala siis töisesse reedesse.

Kirjutasin eile ühistu esimehele emaili, et kas ta oskab midagi räuskava lapse pere kohta öelda. Et äkki on võlgu ja muidu jobud. Lisasin viimase lausena, et minu õnne juures olen osanud esimesena kolida trepikotta, kus mind asusid ümbritsema hullumeelne diskor alt ja räuskav laps ülevalt.

Täna ühistu esimees helistas mulle ja ütles, et lapsega pere osas tal küll etteheiteid ei ole. Normaalse jutuga ema ja arved kenasti tasutud. Ju on siis lapsel mingi trauma olnud. Aga ta küsis lisainfot diskori kohta ja ütles, et noormees armastavat napsutada ja päris ohtralt. Muide olen täheldanud, et muusika tümpsub siis, kui naise autot õues ei ole. Seega ilmselt pereisa kasutab pereema puudumisel aega kasulikult ära ning mõnuleb omaette. Seda enam on mul hea meel, et ma pole läinud sel momendil ukse taha lõhkuma. Nagunii ta ei saaks purjus peaga aru ja kes teab, oleks veel äkki agressiivnegi...

Minu majas elavad huvitavad inimesed. Minu allkorrusel elab juba eelpool nimetatud "diskor". Suvel, kui hr Jackson kõrvad pea alla pani, siis ta kuulas igal hommikul kl 11-12 ühte ja sama Jacksoni lugu. Paar päeva tagasi kuulas ta muusikat sellise tümakaga, et minul toas klaasid klirisesid. Ise lõi plaksu ka kaasa. Mulle tuli kohe silme ette selline eluvaevas pilguga, üks silm suitsust kinni teise Eesti vend, kes diskotümaka saatel kaasa plaksutab.

Talle on lisandunud hüsteeriline koolilaps minu ülemisest korterist. Paar kuud tagasi kuulsin hommikul koridoris kohutavat kisa. Ehmatasin unest üles ja mõtsin, et kas peaks nüüd politsei kutsuma või hoopis kiirabi. Mõne aja pärast jäi kõik vaikseks. Ei saanud tookord aru midagi. Viimastel hommikutel on selgunud, et kisajaks on umbes 2.-3.klassis käiv tüdruk. Tuleb trepist alla ja röögib ema peale- ma ei taha seda ja teist ja kolmandat. Eile tõmbasin korteri ukse lahti, et kodanikke korrale kutsuda, kuid nad olid juba alla jõudnud. Täna hommikul ilmselt ema tüdines lapsest ära ja läks esimesena välja. Tüdruk karjus nagu teda tapetaks ja jooksid mööda koridori alla- emmeeeeee ooootaaaa! Kiskusin taas ukse lahti, endal juuksed pesumärjad ja hommikumantel seljas ning kutsusin last korrale. Vaevalt, et sellest suurt kasu oli.

Huvitav, miks lastakse lapsel hommikul kl 8 röökida keset koridori, kui mõni näiteks magaks veel..

Bemmi kuulutust enam ei ole?!
Vähem kui nädalaga sai müüdud või? Oleks seda teadnud, oleks võind ikkagi ise proovida müüa ja 12 000kr omale tasku pand....

Avastan auto24.ee-s oma bemmi müügis 29 000kr-ga. Poisid võtavad 12 000kr vahelt nagu mürtsub. Selline hind on muidugi reaalsem ka, täiesti keskmine hinnatase antud autole võrreldes teiste omasugustega

Kuidas siis uue auto muljeid kokku võttagi:
1.möödas on 11a autotehnika arengut. Kõik on teistmoodi
2.auto on pikem ja laiem, st et parkima peab teisiti ja lume maha pühkimiseks peab ennast kaugemale venitama
3.palju nuppe. Huvitav, mida nad kõik tähendada võiks
4.imelik kolmas võti, millel pole pulti küljes. Mida sellega teha saab?
5.imelik plastmassist vidin pealkirjaga Gemini. Mida sellega teha saab?
6.raadiojaamad on täiesti valed. Kuidas neid muuta/salvestada saab?
7.tagaklaasid on tumedad. Eriti ei näe, milline auto tagapool sõidab ja pimedas tagurdamisel ka ei näe läbi klaasi välja
8.esivedu käitub totaalselt teistmoodi
9.mootor töötab vaiksemalt
10.käigukangi peab väga täpselt „pessa“ lükkama. Väga väike trajektor ja mul õnnestub paar korda kolmanda käiguga kohalt ära minna
11.raadio hakkaks nagu valjemalt mängima, kui mootori pöörded tõusevad
12.esiklaas ei ole triibuline, väga hea läbinähtavus
13.bensiini peab teiselt küljelt tankima. Huvitav, mitu korda ma vale küljega letti sõidan?
14. Kojameeste lüliti käib vastupidi- allapoole kiiremaks
15. ilus on

Kinda laekas on paks raamat, kus on kõik vajalik kirjas. Ühtlasi avastan ka sealt teise Mazda kollase signaallambi tähenduse- „kontrolli mootorit“.

Sõidan hommikul kl 10-ks Rapla Politseisse. Öö on olnud üsna närviline. Pole ju varem sellise supi sees olnud, ei teagi kuidas käituda või olla. Ootame eesruumis koos ühe noore ema ja ta umbes aastase põnniga. Põnn on siuke mõnus rahulik, närib küpsist ja vaatab ringi. Vahepeal ajab minu ja ema põlve sassi, kust kinni hoida ja kergelt kõikuvalt seista, aga see ei häiri mind. Rahulikud lapsed on ägedad. Siis tuleb onu politsei ja noor ema ulatab talle kilekoti, kust kumavad läbi maiustuste pakid. Onu politsei ütleb, et hetk läheb aega ja arvestagu, et kokkusaamine ei ole kuigi pikk. Saan aru, et nad ootavad kellegi kinnipeetuga kohtumist. Äkitsi hakkab mul lapsest kole kahju. Mine tea, äkki on suisa isa nö vangi pandud. Ilmselt küll Raplas päris pikaajaliselt kinni ei hoita, aga, äkki viiakse sealt edasi kuhugi. Varsti tuleb ka minu onu politseinik. Suur ja kiilas, aga viisakas. Mind palutakse istuma tema vastu ja algab küsitlus. Kas kindlustuses on käidud, kas teise osapoole auto on korda tehtud, kas minu autol oli märke küljes, kui suur on minu sõidustaaž , kas eelnevalt on rikkumisi olnud jne. Ta püüab avada liiklusjuhtumite andmebaasi, kuid see ei õnnestu. Onu politsei selgitab, et pärast ühinemist ei pääse enam andmebaasi sisse ja inimesed pole ka palku kätte saanud, kuna süsteemid ei toimi. Need kellel on otsekorraldused tehtud eksole jäävad kõik võlgu. Poetan moka otsast, et 2008 suvel sõitsin kodu juures peatumata üle raudtee. Politseinik noogutab ja küsib, et palju ma sellise lumega sõitnud olen. Ütlen, et tegelikult on see esimene minu päris enda auto, mille kolm aastat tagasi soetasin ja ega sellist lund väga olnud ei ole küll selle aja sees. Enne oma auto soetamist sõitsin isa või sõprade autoga, siis kui juhtus. Seejärel kuulan pika loo, kuidas paar päeva enne minu juhtumit näitas üks Leedu kodanik oma sõidukultuuri, mis lõppes möödasõidul suure bussi alla sõitmisega. Ka ühe sarnase rekkaõnnetuse loo kuulan ära. Rekkamees oli käitunud üsna julmalt, kui nägi et sõiduauto juhitavuse kaotas. Tema jätkas oma sõitu, kuna tal on suurem masin, ilmselt viga ei saa ja kui teelt välja keerata, siis võidakse süüdistada magamajäämises. Väga huvitavad lood. Seejärel ütleb onu politsei, et kuna ma ise ajasin kindlustuses asjad korda ning võtsin nii teise poole kui politseiga ühendust, siis ta teeb mulle vaid hoiatuse liiga lähedalt möödasõidu kohta ning asub avaldust kirjutama. Ma püüan selgitada, et tegelikult ei olnud asi liiga lähedlt möödasõidus, vaid auto läks käest ära. Sellepeale politsei veidi ägestub ja ütleb, et me võime ka ohtliku manöövri panna põhjuseks, mis me vaidleme. Mulle sobib kõik, peaasi, et kergemalt pääseb. Ausalt öeldes mul ei olnud väga võimalik kaugemalt mööda sõita, sest kaugemal oli juba paks lumi. Kirjutan avaldusele alla ja tunnistan end süüdi. Onu politsei manitseb mind ettevaatlikumale sõidule ja laseb mul minna. Huh, tehtud sai see käik.

Tagasiteel Kiili vahel jään ühe vana mersu taha sõitma, kes 70 alas uimab 55 km/h. Meist kimavad mööda kõik autod, kes meile järele jõuavad. Alguses ma väga ei julge mööda sõita, kuna tee keskel on väike lumeriba, kuid ühel hetkel otsustan ja sõidan ka mööda. Täpselt siis, kui jõuan tagaratastega lumevalli kordub sama, millepärast ma just politseis käisin. Bemm viskab neli korda külgi ette. Tõmban võimalikult vasakusse äärde ja jään seisma. Seekord veendun, et kõik võmalikud ohustatud autod sõidavad edasi ja et ma pole neile pihta sõitnud. Täiesti uskumatu. Närvid on puhta läbi.

Tagasi kontoris kisub vägisi silma märjaks. Eks ilmselt kogu see eelnev autovahetuse möll, kus ma ise tehniliselt kaasa rääkida ei oska, kuulad pidevalt erinevat sõimu erinevate automarkide osas ja samas on minu enda raha mängus ja ühtlasi on ka hirm, et keegi kirjutas taas auto numbri üles, kui lihtsalt liiklusohtliku olukorra tekitaja. Sel juhul saab hoiatusest kiirelt midagi enamat.

Kell 16.20 saan kokku bemmi ostjatega. Kirjutame külma käes kiirelt ostu-müügilepingule alla ja läinud ta ongi. Jään Eurostauto ette seisma käed kotte täis ja lootus hinges, et uus auto ikka mulle kätte antakse. Nii ka tõepoolest läheb. Vähem kui poole tunni pärast istun oma „uues“ Mazda 6-s ning sõidan tunde andma. Küsin küll müüjalt tähtsate nuppude tähendused üle, kuid unustan küsida, kuidas saab armatuurlaua valgustuse põlema panna. Krutin kangi, kuid põlema jäävad kas välistuled või sisemised tuled. Kahte korraga ei õnnestu.

Pärast esimese tunni lõppu küsin õpilastelt, et ega kellelgi ei ole Mazdat, et kas keegi võiks mulle näidata armatuuri valgustuse nuppu. Õnneks ühel paaril on ka Mazda, kes küll pärast AUTO nupu mitte leidmist jääb ka korraks nõutuks, aga siis krutib asja paika. Lisaks avastab ta, et mu tagumine vasak parktuli ei põle. No hakkab pihta!

Jube raske päev oli. Liiga palju sündmusi ühe päeva kohta. Aga nüüd on siis kõik tehtud ja uus elu võib alata.

Lõunaks saan Eusrostautost uue, 4100kr võrra soodsama pakkumise. Noh...ka see on raha. Teen otsuse, et nii jääb. Võtan „Eesti“ Mazda.

Saadan oma panga väljavõtted ning õhtuks on pangast positiivne vastus käes, kuid sissemakset nõutakse 5% esialgsest rohkem ehk 15%. Helistan ja lepin esmaspäevaks bemmi hindamise kokku.

Õhtuks on bemmil läbi läinud esimene vasak tuli ning temperatuuri andur, mis näitab sujuvalt -37C.

Hommikuks on mul e-postkastis Eesti Mazda täielik hooldusajalugu.

Helistan venkudele ja ütlen, et hindamisele minna pole vaja. Tahan veel ühe tehnilise vaatuse teha lasta. Venku on üsna ärritunud. Et mismõttes, Eurostauto tahab lihtsalt oma Mazdat mulle pähe määrida, temal on kõige parem auto ja mida ma jauran. Räägin siis veelkord asja üle, et saad aru- mootorit on lahti võetud ja kokku pandud, lisaks ei tunne arvuti masinat ära. Venku teatab, et ongi hea, et mootor korda tehti, kui see katki oli ja arvuti ei tunne sellepärast ära, et see on automaatkast, millel on manuaali võimalus. Nii lihtne ongi kõik. Selle autoga ei olnud mingeid probleeme terve Saksamaa-Eesti teel. Ma püüan teise nurga alt läheneda, et vaadake paar päeva teel olemine ei anna täit teadmist auto ajaloost. Keegi on sellega eelnevalt sõitnud ja selle autoga on midagi juhtunud, ma tahaks selle välja selgitada ja kui ei ole müügihuvi, siis jätame tehingu katki. Lõpuks venelane leebub. Seejärel helistan ülevaatust tegevale tüübile. Ta kuulab mind äärmiselt tähelepanelikult ära, võtab minu käest Eurostauto kontaktid, palub saata vigade nimekirja ja lubab asja uurida.

Lõuna ajal helistab mulle Rapla politsei minu pärastjõulude aegase kõksu pärast ja me lepime kokkusaamise 9.veebruarile.

Õhtupoole ühendun uuesti autotehnikuga. Ta ei oska midagi oluliselt targemat öelda. Arutas kontrolli teinud tüüpidega, aga ega nemad ei oska ka arvata, millest sellised vead on tekkinud. Tal endal puuduvad originaaljuhtmed ja kui juba Eurostauto tüübid ei saanud autole "sisse", siis tema ilmselt ka ei saa. Küll aga ei ostaks ta ise sellist autot enne, kui on saanud põhjaliku kontrolli ära teha.

Mulle hakkab üha enam tunduma, et lihtsam on võtta Eurostauto kallim ja vähema varustatusega auto. Helistan enne töölt lahkumist Eurostautosse ja nuian allahindlust.

Saan liisingust pakkumise venkude Mazdale. Minult palutakse veel hindamisakti firmalt Roheline Laine ja 6 kuu pangakonto väljavõtet. Lepin igaks juhuks Rohelise lainega homseks hindamise aja kokku.

Saame venkuga Eurostauto ees kokku. Seekord on kohal üks algsetest venkudest ja üks uus poiss. Uus poiss jagab ilmselt bemmidest, sest ta palub mul kapoti lahti teha ja vaatab sügavale sisse ning ütleb, et nojah, õli lekib- eta u nih bolezn takoi, netševo delatj. Edasi läks Mazda hooldusesse ja meie vanema venkuga salongi aega veetma. Lobiseme maast ja ilmast. Selgub, et tema ema on setu ja ta naine on Kaliningradist, kes ülikoolis väga hästi õppis ja seetõttu Bribaltikasse tööle suunati. Nii siis ongi, et kõik puhkused tuleb veeta Kaliningradis ämma pool, aga muidu ta on terve elu Eestis elanud. Ei olnud ta näinud ühtegi Eesti kanalit, ei oska ta ühtegi sõna eesti keelt. Kohe mitte millestki ei saa aru. Hämmastun järjekordselt, et kas lihtsalt on nii tugev vastusurve eesti keelele, et hoitakse kõrvu kinni ja karjutakse samal ajal la-la-laaaa, kui keegi räägib või siis ikkagi ongi 3 klassi haridust, et mitte midagi külge ei jää. Asja juures on plussiks, et saan oma vene keelt trimmida. Hakkab ju teine vaikselt meelest minema.Ühtäkki avastan, et noor venku on kuhugi kadunud. Vanem venku kehitab ka õlgu ja helistab talle. Selgub, et too vahib, kuidas Mazdat kontrollitakse. Üldse ei meeldi mulle see asi. Pärast seletab veel tehnikutele musta valgeks ja öeldakse, et auto on 100% korras. Pärast tunniajalist kontrollimist kutsutakse meid vastuvõtja juurde. Mulle ulatakse 7 nimetusega vigade nimekiri:
1. esipidurid peal
2. rihmade rullid läbi
3. mootor on lahti käinud
4. a/t kasti varras õli ei näita
5. aku tühi
6. arvuti ei tunne autot ära
7. rool on keerates raske
Auto VIN kood ei anna üle-Euroopalisest andmebaasist muud välja, kui et on ostetud aprillis 2006. Edasine ajalugu on olematu.Mind paneb kõige rohkem muretsema vead nr 3 ja 6. Küsin nende kohta üle, kuid täpsemat seletust eriti ei osata anda. Arvuti tunneb ära viiekäigulise manuaalkastiga auto, kuid tegu on automaatkastiga autoga. Maksan 420 krooni ja luban venkudele tagasi helistada. Neil jääb pool juttu teadmata, kuna nad ei saa aru ja ma ei vaeva ennast tõlkimisega. Lõpuks küsin Eurostautost teise Mazda kohta allahindlust.

Õhtul arutan sõbraga üle, et mida siis nüüd teha selle venkude atoga. Jõuame järeldusele, et ilma lisakontrollita pole mõtet teda osta. Vägisi jääb tunne, et auto on matsu pannud ja tal on aju välja vahetatud. Läbi tuttava tuttava saan ühe tüübi telefoni numbri, kes igapäevaselt teeb ülevaatusi, kuid sellise karmusega, et „loeb naastud ka üle“, enne kui templi paneb. Täpselt paras ülesanne sellisele friigile. Kuna tööpäev on läbi, saadan Rohelisele lainele emaili, et hindamine lükkub edasi.

Samas palun Eurostautost ka teise Mazda kohta võrdluseks nö vigade listi.

Helistan eile venkudele leppisin tänaseks talverehvidega proovisõidu. Ma tahaks seda autot ikka päriselt ka proovida. Venku oli üsna õnnetu, et aga ilus välimus ju kõik kaob ära. Huvitav, kes loll keset paksu lund ostaks ilusate suvekummidega auto...?

Istun sisse ja näen, et üks kollane signaallamp põleb. Muutun ettevaatlikuks. Küsin, et mis lamp see on. Venku ei tea midagi, tema Saksast tõi ja kõik toimis. Lisaks tunnen, et kui käik D peale panna, hakkab auto perioodiliselt värisema, mootori pöörded hüplevad. Paned P peale, ei hüple. Imelik. Sõidan veits ringi. Päris hästi lippab automaadi kohta, ilmselt selleks ongi lihtsalt veidikenegi võimsamat mootorit vaja. Lepime kokku, et järgmisena kohtume tehnilises kontrollis.

Kokkuleppe kohaselt pean võtma kolm naist erinevatest punktidest autole ning viima laululaagrisse. Nagu ikka, jääb hommik liiga lühikeseks. Jooksen mööda tube ringi ja kui õue jõuan, peaksin olema juba järgmises punktis. Tarin asjad peale ja...auto ei käivitu. Kusjuures ei ole väga külm, kõigest -9C. No misasja nüüd teha? Egas midagi, vaja naabritele koputada. Kõigepealt üritan alumist meesnaabrit. See ei vasta, magab äkki alles. Ikkagi laupäev ja kell on vaevu 10. Me oleme ka enamus korteritega uksekellad lasknud välja lülitada, sest teatavasti on see meil suitsuanduri ülivalju sireeniga ühendatud. Siis koputan diskor-naabri uksele. Ei midagi. Jooksen üles tuppa ja juba helistabki järgmise punkti naisterahvas, et noh? Samal ajal kuulen, kuidas alt uks lahti tehakse. Jess! Uksel seisab padjanäoga, öösärgis ja ripsmetušš laiali naabrinaine. Minu õnnetu jutu jätkuks lubab ta õue tulla ja krokodillidega proovida. Vahepeal helistan sõbrale ja küsin, mis värvi juhe käib + ja mis – külge. Teen kõik õpetuse järgi: alguses ühendan krokodillid tema autoga, siis laseme natuke käiata ja siis ühendame minu autoga. Väike särts käib asja juurde. Naabrinaine veel annab oma autoga nats gaasi, et oleks kindel. Minu auto ei tee väljagi. Kusjuures kogu selle aja hoiab mu kapotti ülal koorikaaslane, kes elab kõrvalmajas ja pidi ka minu autoga tulema. Nimelt on külmaga üles öelnud kapoti amordid. Näha on, et krokodillid ei mõju. Vaja käima tõmmata. Õnneks sai mõni kuu tagasi salalukk vahelt välja ühendatud, kuna see pidevalt streikis. Vähemalt saab käima tõmmata. Selleks on vaja taas autot lükata, et nina tee poole oleks. Koorikaaslasele aga meenus, et tal vist jäi küünal tuppa põlema. Ta jookseb kähku küünalt kustutama. Meie naabrinaisega ähime autot lükata. Õnneks on tema kordi kogukam kui mina ja saame asjaga edukalt hakkama. Nüüd on vaja eest ära saada kate, kuhu käib konks. See osutub ka suhteliselt keerukaks ettevõtmiseks. Kaas nimelt ei allu provokatsioonile. Naabrinaine toob toast lauanoa ja õnneks nuga toimib. Ühendame köie ja tõmbame. Enne seda olen vastanud mitmele kõnele, et kaugel ma olen ja kuidas mul läheb. Samas saan ka küsida, et mis käiku peaks käimatõmbamisel kasutama. Selgub, et teine olevat päris hea. Esimese katse ei õnnestu. No ega ei oska ka päris seda asja. Teisel katsel saan masina käima. Tänan naabrinaist kuis jaksan.

Mina, kui laagri korraldaja ja nootide hoidja, jään laagrisse pool tundi hiljaks. Elagu vanad autod!

Vahepeal olen saanud kokkuleppele, et proovitud Mazda ostmiseks saan oma bemmi anda sissemakseks. Selleks on vaja viia see Eurostautosse hindamiseks. Selleks omakorda on vaja mõlk välja lüüa ning üle värvida. Täna saangi auto värvimisest kätte. Mitte midagi ei saa aru, kõik on nii nagu enne, ilus ja korras.



Samas on mu sõber leidnud auto.24-st veel ühe Mazda 6 GT, mis on 14 200 kr soodsam, 1 a vanem, väiksema läbisõiduga, automaatkast ja millel on võrreldavalt rohkem lisasid peal: 0,3 l rohkem, 14kw rohkem, xenon tuled, esimeste tulede pesurid, valuveljed, webasto, subwoofer, CD Box. Egas midagi, helistan ja lepin vaatamiseks aja kokku. Selgub, et tegu on umbvenelastega, kes müütavad Saksast toodud autod kadaka turul, küll olevat olemas saksa keelne hooldusraamat. Ei ole väga hea algus.



Kui kohale jõuame, selgub, et autol on suvekummid all?! Aga loomulikult sellepärast, et lahe velg on, talvekatel ei ole velgi. Annab ikka olla ajukääbik. Kuda kurat ma siis nüüd peaks aru saama, mis autoga tegemist on. Sõidan mõned kilomeetrid 10km/h ja kõik. Kehitame õlgu ja läheme laiali.

Öösel on külma olnud kuni -26C. Käivitan moe pärast hommikul autot, aga loomulikult see ei õnnestu. Sõidan sõbranna mehe autoga tunde andma.

Kui tunnid läbi, sõidame Rimisse krokodille ostma. Need on tõstetud kohe esimestele riiulitele. Esmatarbekaup ikkagi.

Siis algab suurem jamamine. Minu auto on ninapidi vastu maja seina, ühel pool autot on teine majasein ja teisel pool naabrimehe auto. Sõbranna mees ei pääse kuidagi oma auto ninaga minu auto ninani. Helistan naabrimehele, ta ei vasta. Siis lähen koputan talle uksele, ei vasta ka. Egas midagi, püüame sõbranna mehega autot lükata. Ei ole väga lihtne, kuna auto selja taga on kaev. Keerutame rooli ja lükkame ja higistame. Siis tuleb teine naabrimees õue ja tal õnnestub esimene naabrimees telefonitsi kätte saada. Saan auto käima. Huh!

Pean sõitma Pärnusse tantsulaagrit andma. Ilmateade lubas üle 20C miinust. Et ma kindlalt kohale jõuaks, jätan auto tööjuurde parklasse. Selle külmaga ei lähe ta õues seistes mitte mingi valemiga ilma kõrvalise abita käima. Aga hommikul kl 8 hakata abi otsima ei ole just meeldivaim. Seega võtan hommikul takso, sõidan autoni, võtan auto, sõidan koju, laen asjad peale ja sõidan. Vaatan teel hirmujudinatega, kuidas temperatuuri näidik langeb kuni -23Cni välja. Kohale jõuan!

Võttes arvesse, et:
1.talvel on tagaveoga üsna ebamugav sõita ja esimene kolks on juba käes
2.bemm on madal auto ja jääb tihtilugu lumme kinni
3.bemm laguneb järjepidevalt (mida tahtagi 14 aastat vanast autost)
4.bemm on mind teeninud juba 3 aastat
otsutan, et ostan uue auto. Olen auto.24 juba risti ja põiki läbi kamminud. Pea on paks ja ma ei suuda otsutada, mis marki võiks olla uus auto ja kas automaatkast või manuaal. Olen siiani sõitnud manuaaliga, kuid eks linnas ole automaat päris mõnus. Iga sõber soovitab isemarki autot. Ikka seda, millega ta ise sõidab ja eelmise sõbra pakutud mark ei kõlba üldse kuhugi. Kuula siis veel mehi...

Lõppude lõpuks otsustan esimese autona minna kaema 2002a bemmi, millel on peal külglibisemise vastane seade ning stabiilsuskontroll. Minu vana bemm on ju lihtsalt üks toores auto, millel pole mitte mingeid kontrolle peal. Vaevalt, et tol ajal neid üldse peale pandigi. Sellel on ivake suurem mootor, kuid 3 kw vähem kui mu praegusel ning automaatkast. Proovides on tunda, et see mudel on raskem, kui minu oma ning automaatkasti uimasus+ kontrollid panevad mu sügavalt kahtlema, kas ma viitsin nii rahuliku autoga sõita. Minu vana on selle kõrval väle pisike põder. Jätkan otsinguid.

Koos sõbraga, kes aitas mul ka eelmise auto välja valida, arutame MSNis tunde, miks see või teine auto on hea või halb. Lõpuks jääb silma üks neljaveoline Subaru. Talvel on nelivedu ju super. Läheme Eurostautosse proovisõidule. Boxermootor teeb algatuseks põnevat häält. Sõidu käigus selgub, et edasiminekut ei ole mitte mingisugust. Automaatkast taas ja alla 100kw. Pealegi on seest üsna räpane. Tänan ei. Edasi võtan samast kohast ette Mazda 3-e. Pole väga vigagi. Vahe eelmise auto minekuga on nagu öö ja päev. Tiirlen veel autode vahel ringi ja silma jääb üks manuaaliga Mazda 6. Hinnavahe on 3-ga üsna tilluke, kuid lisasid on oi kui palju rohkem peal. Teen ka sellega proovisõidu ning kuulutan võitjaks Mazda 6-e. Palun endale pakkumise teha tingimusega, et minu bemm läheb sissemaksuks. Kui sellest oma sõbrale räägin, jääb ta murelikult vaatama odomeetri näitu: 2007a ja 149 000km. Uurin elu. Selgub, et on olnud firma auto ja teinud pikki sõite. Pikad sõidud on samas paremad, kui lühikesed törtsud eksole. Aga no vaatab ja mõtleb veel.

Palun kindlustuselt fotosid Chryslerist. Olgem ausad seebikarbiga tehtud fotodelt ei saa mitte halligi aru. Aga kuna kahjustuste kõrgused minu bemmil ja Chrysleril kattuvat, siis vaielda pole nagu millegi üle. Temale kahju 5278,80 krooni.

Käisin eile külas. Läks ootamatult käest ära. Üldse ei plaanind nii, aga no juhtus. Püüan iseendaga hakkama saada ja magan ning vahin telekat vaheldumisi. Kell 12 pean ennast siiski voodist välja ajama, kuna mobiil heliseb. Helistab ema. Mulle olevat Salva kahjukäsitlusest kiri saabunud. Mu eilse peo tagajärgne niigi kõrge vererõhk saavutab enneolematu kõrguse ja aiman halba. Palun kirja avada ja ette lugeda. Sisuks on, et minu auto numbrimärgiga auto on sattunud Pärnu-Lihula 56km-l avariisse. Autojuht on teadmata ja süüdi on minu auto. Mitte midagi ei saa aru. Mis Lihula? Helistan Salvasse ja uurin elu. Sealt kirjeldatakse mulle täpselt samasugust situatsiooni, mis minuga mõned päevad tagasi juhtus- auto läks käest ära. Lisaks veel ka info, et sõitsin kõrvalolnud autole pihta. Mismoodi pihta? Kuidas mina siis midagi ei tundnud? Kindlustusest soovitatakse helistada nii teise auto omanikule kui ka Rapla politseisse, kuna „avarii“ juhtus Rapla maakonnas ja sealne politsei oli välja kutsutud olnud. Seejärel palutakse esimesel võimalusel kindlustusse pöörduda. Kõigepealt panen riided selga ja lähen oma autot vaatama. Leian tõepoolest parema tagumise ratta kohalt paar tumedat kriipsu ja õhkõrna mõlgi. Demet! Kuidas see võimalik on? Helistan südame põksudes teise auto omanikule, kuid see ei vasta. Siis helistan politseisse ja tunnistan kõik üles, kuid sündmuskohalt põgenemist kindlasti omaks ei võta, kuna pihta sõitmist ei tundnud. Politsei rahustab mu maha ja ütleb, et ta ei näe mingit põhjust, et asja ära lõpetada ei saaks. Ta ise läheb küll paariks nädalaks puhkusele, aga siis helistab ja kutsub ütlusi andma. Raplasse siis. Mõne aja pärast õnnestub mul ka teine autojuht kätte saada. Tema imestab omakorda, et ma midagi ei tundnud, kuna tema olla oma 15 cm kraavi poole põrkunud ja tema abikaasa olla täiesti endast väljas olnud. Pealegi olla tema minule tuledega märku andnud, et ma peatuks. No tõepoolest, ma märkan tahavaate peeglist tulede vilgutamist, kui ise šokis olen. Pealegi vilguvad autode tuled tihti ka teekonaruste tõttu, eriti selliste teeolude korral. Tema vaatas, et mingi kuradi bemm sõitis talle pihta ja pani jeehat ning kutsus pollari välja. Seda enam, et tal on Ameerika auto. „Vanad sõbrad“ need bemmimehed ja ameerika autode tüübid. Egas midagi, tuleb kogu see jada mõttetu põksu pärast läbi käia, kaasa arvatud kindlustusmakse tõus. Aastavahetusel ei võta tilkagi alkoholi ja sõidan öösel koju tagasi. Huvitavalt algas see uus aasta. What next?

Sõidan pärast jõule kodust-kodust koju tagasi. Lund on vahepeal ohtralt sadanud ja kuna on olnud pühad, siis teede koristamisega olulist vaeva nähtud pole. Võtan kaasa ka naabrinaise 60. aastase tütre, kes elab minuga ühes linnas. Sõit sujub ladusalt, kuni jõuan ühele autole järele. Selle tagumiste rataste alt viskab minu esiklaasile mõnuga pori ja soolalume pläga. Mingi aeg sõidan tal sabas, kuni silmad väsivad ära ja otsustan mööda sõita. Kui olen tema kõrvale jõudnud, lisan veidi kiirust, et enne vastu tulevaid autosid oma ritta tagasi keerata. Samal hetkel läheb auto külglibisemisse. Alguses viskab paremat külge ette ja seejärel vasakut ikka ka. Täiesti esmakordne juhtum minu jaoks ja eks seetõttu keeran rooli liialt tagasi. Rabelen roolis nagu hull ja püüan kõikide elusid päästa. Nii enda, kui kaassõitja, kui kõrval oleva auto reisijate ja kes teab, äkki vastutulevategi. Otsin peas paaniliselt õpetussõnu, et mida vajutada, kuidas rooli keerata. Kas pidurit vajutada tohib või auto läheb spinni, kas gaasi maha laskmine aitab või ei. Viimasel hetkel õnnestub kõik ja saan enda ritta tagasi, olles sooritanud möödasõidu. Jalad värisevad, kaassõitja nutab. Lepime kaassõitjaga kokku, et minu emale juhtunust ei räägi. Pole vaja asjatult muretsema panna. Koju jõudes avan pudeli veini...