Eluveidrused

Kursaõdedega, nüüd juba traditsioonilisel, spa külastusel Tartus. Saanud eelmisel korral õppust, broneerime omale hoolitused juba jaanuaris, et oleks kindel. Mina võtan reede suisa vabaks, et oleks üks korralik puhkus. Kui aus olla, siis muidugi rassisin terve hommikupooliku kodus ringi, et mitu kuud tegemata jäänud koduseid töid teha. Väljasõit venib pool tundi hiljemaks, nagu ikka. Seega jõuame kohale nii, et teatrisse jõuab vabalt, kuid eelnevalt sööma mitte. Teatris vaatame etendust Beautiful Bodies. Kas pole temaatiline. Etendus ise on väga hea. Tegevus toimub ühe kuuese sõpruskonna (õigem oleks öelda sõbrannaskonna) raames. Parajasti peetakse ühe neiu beebipidu. See on siuke pidu, kui naine on veel rase ja talle tuuakse kõikvõimalikke kingitusi beebi tarbeks. Ühesõnaga Ameerika. Kõik kuus naist on äärmiselt erineva natuuriga. On oma mõtetega kosmoses elav lillelaps, kes juba aasta otsa on nälginud, kuna Steve ta ootamatult maha jättis või õigemini läks oma asju tooma, et sisse kolida. On ka pikemat aega nälginud, äsja imago muutuse läbinud, veidi lõtvade elukommetega neiu, kes näeb unes, et ta toidab oma sekspartnereid rinnaga. On kümme aastat abielus olnud naine, kes lubab pidevalt lahutada ja on muidu väga melanhoolne tüüp. Tõenduseks, miks ta seekord tahab lahutada on tal kaasas voodist leitud blond juuksekarv. Ta ise on muidugi brünett. On naine, kes on teistest umbes kümmekond aastat vanem ja kelle juures pidu toimub. Ilmselgelt perenaiselik. Tal on mees, kes käib töö tõttu pikki perioode kodust ära. Mitmeid aastaid isegi. Lapsi neil ei ole. Siis on rase naine, kes jäi lapseootele juhuslikust suhtest, kuid muidugi mõista imelisest ööst ”kreeklasega” ja kes ”lasti just balletitrupist lahti”. Noh eks kõik suure kõhuga naised ”lastakse ju lahti”. Kõigele trooniks on Martha. Ärinaine. Rikas, eneseteadlik, kõigeteadlik, ilus, karm. Ta saabub toatäie kingitustega ja õpetab kõiki, kuidas peab elama. Tal on plaan eluks. Varsti ta abiellub ja aastaks 2010 on tal laps. Eelmisel aastal muide, valiti ta aasta parimaks kinnisvara agendiks. Et tal ei sünniks last varem, kui 2010 kasutab ta tablette, pessaari ja spiraali. Kuigi ta on aeg ajalt mures, et spiraal võib pessaari katki teha. Etenduse käigus rulluvad meie ette kõigi kuue naise elulood, sealhulgas ka Martha oma, kellel on lihtsalt mõttetu kaltsunukust mees kodus. Parasjagu, kui lillelaps oma lugu Stevest jutustas, kukkus meist paar rida eespool istuv mees emotsionaalselt kokku ja valas krokodillipisaraid…Vaatajatele antakse märku, et tänapäeval lükatakse nii vananemise kui vastutamise protsess järjest kaugemale. Etendus on väga mahlakaid ütlusi täis tikitud. Vaheajal ütlebki keegi, et vaadates peaks pidevalt märkmeid tegema, et killud meelde jääks. Lahkume teatrist kõrgenatud meeleolus ja suundume Shakespeare’i. Nimelt on mul ühe kursaõega traditsioon, et enne Tartu teatrisse minekut, tuleb Shakespeare’is süüa tatrabliine kalamarjaga ja juua pitsike peent jääkülma viina. Seekord tegime seda peale teatrit. Lisaks bliinidele võtsime veel ka supid ja veini. Ettekandjal tekkis korraks segadus ja küsis, et, millal ta selle veini toob. Vastasime, et veini võib tuua pärast viina. Ei tea, mis mulje tal küll jäi…Laval esines kaks piigat väga kena Eesti estraadiklassikaga, mis andis söögile veel oma väikese vürtsi juurde.

Laupäeva hommikul läheme uurime, mida Dorpat spa endast kujutab. Selgub, et basseine, saunu, mullivanne ei ole. On vaid hoolitsused. Uskumatu, kuidas osatakse asju tõlgendada. Kui on spa hoolitsus nimekirjas, siis võib spa-ks nimetada küll. Kuna meie hoolitsused algavad alles pärastlõunal, läheme shoppama. Leiame ühe kleidi, mis meile kõigile neljale meeldib. Vallutame kabiinid ja paneme kõik kleidid selga. Teeme pilti ja itsitame. Seejärel riputame kleidid varna tagasi. Iluleme veel veidi ringi ja läheme lõunasöögi kohta otsima. Seekord me ei olegi nii kergelt üksmeelel, kuhu minna. Lõpuks leiame täiesti juhusliku kohvik Moka. Selgub, et tegu on gurmee kohvikuga. Tellin Alaska supi ja saan peene supi grillitud lõhe fileega, vahukoore ning tüümiani kaunistusega. Kaks meist võtsid praed, mis nägid hiiglaslikud ja ilusad välja ning maitsesid väga head. Kõige suuremaks üllatuseks on 35 kroonine pannkook, mis tuuakse suurel liual, seest kohupiima täidisega, pealt kaetud ohtrate kirssidega. Kooke on muidugi rohkem kui üks. Fantastiline söögikoht. Tagasi hotelli veereme. Saame kenasti riided seljast, kui akna tagant hakkab kostuma puhkpilli muusikat. Lähemal vaatlusel läbi puuvõrade selgub, et tõepoolest on terve orkester kohal. Nagu Suviatajate filmis mehed akna all mängivad. Tegu on TTÜ juubeliüritusega.

Mina broneerisin omale jalamassaazhi, näohoolduse ning paketiga oli kaasas veel kristallidega koorimine. Kõnnin mõnust paistes silmadega ühest kambrist sisse ja teisest välja. Kui kõik valmis saab, olen üsna unine. Kuid meil on tihe programm peal. Me peame minema kontserdile. Esineb Prantsusmaalt pärit Karpat. Pealkirjaks- kui mustlased mängivad jazzi. Äärmiselt võluv kontsert. Kolm prantslast keeravad kogu saali hetkega ümber väikese sõrme. Nad ise tunnevad end laval äärmisel chillilt. Mängivad, tõlgivad, lobisevad, joovad veini. Kontrabassi mängija on ümmargune ja kiilakas ning valmis igal hetkel mingi trikiga lagedale tulema, peaasi, et pulli saaks. Näiteks mängib ta vahelduseks kontrabassi nagu kitarri. Ühe loo ajal pannakse kontrabass külili maha, kaks mest istuvad sellele jalgu puhkama ning veini jooma. Kolmas mees esitab lugu. Ühel hetkel löövad puhkajad mikrofoni ees klaase kokku nagu taldrikuid. Väga ootamatu, naljakas ja kõlab hästi. Pärast selgitati, et see on suur kunst juua täpselt nii palju veini klaasist ära, et tekiks õige kõla. Kontserti on raske kuulata eelkõige seepärast, et peab istuma. Hirmsasti tahaks kaasa karelda. Sama kontsert on homme Tallinnas. Kui mul tunde ei oleks, läheks uuesti. Pärast kontserti on meil paketikohane õhtusöök hotellis. Kell on selle aja peale juba ligi kümme kui me oma praed kätte saame. Õnneks on need väga tervislikud ja mitte väga suured. Pühapäeva hommiku vedelen niisama, teised võtavad veel paar hoolitsust. Enne äratulekut ostan tädikestelt pajutibusid koju lauale.

Firma talvepäevad Himosel. Ilmateade lubab kuni 20m/s tuult. Nagu neetud. Kappan kiirelt apteeki ingveritablette tooma. Enne minekut jõuame napilt süüa kaasa osta eelnevalt enam vähem kokkulepitud menüü kohaselt ja juba ongi bussi minek. Kuna ma lõunasöögile ei jõua, siis kugistan sadamas kivikõvu pelmeene keset väga veidrat seltskonda. Nägude galerii on võimas, üks hirmsam kui teine. Merelt laineid ei paista, aga võtan siiski tableti sisse, et olla kindel. Ma ei pidanud pettuma. Laineid küll näha ei ole, aga külgtuul on võimas. Üks purjetajast kolleeg ütles, et see on vana lainetus. Klaasid laual paigal ei seisa, seetõttu hoian oma halvamaitselist veini pigem peos. Küljeaknast välja vaadates on põhiliselt näha pilti-taevas, meri, taevas…Mingil hetkel loojub päike nagu Lapin Kulda purgil. Asja teeb veelgi hullemaks Karrraoke, mis täpselt selles ruumis peale hakkab. Tund aega järjest möirgavad purjus soomlased mikrofoni tundmatuseni moondunud viisil laule. Mida koledamalt lauldud, seda valjemalt me plaksutame. Vist ei oleks küll pidanud, sest nood samad tulid veel teist kordagi innustunult esinema. Pärast kolme tundi vmitte eriti meeldivat laevasõitu ja lisaks veel kolme tundi kiiret bussisõitu oleme lumisel Himosel. Looduslikku lund on päris kena kogus ja sajab hiljem juurdegi. Edasi läheb kõik üsna üksluiselt. Sport ja pidu käsikäes. Mina siiski suuski alla ei pane. Näen, kuidas mu kallid kolleegid kangutavad kõvades suusasaabastes kõndida ja mul hakkab juba vaadates valus. Parem lasta jalal terveneda, kui uus mats peale anda. Niisi puhkan päeval ja pidutsen õhtul/öösel. Viimasel ööl läheb isegi nii hästi, et magama ei saagi. Naistepäeval küpsetavad meeskolleegid naistele pannkooke. Õhtul külastame kohalikku diskoteeki. Mu kolleegid külastasid sama kohta eelmisel õhtul. Osasid ei lastud sisse, kuna polnud kaasas isikuttõendavat dokumenti. Pilet maksis esineja Irina tõttu 16 EURi. Selleks ajaks, kui meie kohale jõuame, on esinejad oma töö lõpetanud ja sissepääse pole. Enamik klubis olevaid mehi on purupurjus ja väga aeglased. Kui juba kord otsa jõllitama jäävad, siis pikaks ajaks ja väga lähedalt. Eemale peletavad zhestid ei mõju. Aitab vaid see, kui mõni oma kolleeg ütleb, et ära vahi minu naist.

Bussisõidust tagasi ei mäleta ma midagi. Magan kui kott. Oleme nii uimased, et jõuame laevale viimaste seas ja seetõttu ei ole enam kohti, kuhu istuda. Maandume osadega einestama. Siiamari ja krevetid maitsevad hea. Maitseks veelgi paremini, kui laev vähem kõigutaks. Kui meid restoranist välja aetakse leiame pool kollektiivi otse põrandalt vedelemas. Viskame sinnasamasse küliti maha ja tunneme end hästi.

JCI korraldab kolmeosalise ürituse:

1. Linnateatri etenduse külastamine Eesti teatri laulud
2. kohtumine teatri direktori ja kunstnikuga ning ekskursioon
3. vestlusring Jaanus Rohumaaga.

Etendusel laulavad kõik ilusad, noored ja andekad alates Evelin Pangest ja lõpetades Indrek Ojariga. Peab ütlema, et Jaak Jürissoni ma küll enne ära ei tundnud, kui teda tutvustati. Aeg muudab inimesi…Tänapäeva näitlejad on ikka uskumatult andekad- mängivad klaverit, viiulit, neljal käel trumme, laulavad, näitlevad. Lisaks toredatele lauludele saab kuulda väga palju infot, kust miski laul pärit on, kes kuulsaks laulis ja kes on autor. Tehakse ka meloturniir ja publiku käest küsitakse mitmeid küsimusi kontrollimaks üldisi teadmisi. Mina saan ka ühe õige vastuse eest roosi. Ma nimelt tean, kes on laulu Laev tõstis purjed autor. Väga uhke on olla. Vaheajal jagatakse tasuta kohvi ja küpsiseid. Milline suurepärane zhest?! Pärast etendust jutustab energiline teatrijuht meile, et Linnateater koosneb 16-st majast ja et varsti valmib siseõuele seitsmeteistkümnes. Meid veetakse mööda treppe üles ja alla, vasakule ja paremale ilma, et me päriselt aru saaks, kus asume. Piilume näitlejate garderoobi ja make up tuppa. Arutame, kuidas küll saaks Linnateatri piletitele paremini ligi ja kuidas inimesed vastu peavad suvisel 22h teatrimaratonil Tammsaare ainetel.

Edasi liitub meiega hr Rohumaa. Ta imbub sisse, võtab oma koha keset tuba ja lihtsalt räägib. Pingevabalt, filosofeerides, vaiksel häälel, jalg üle põlve, vahepeal rüüpab mõttepausiks sõõmu kohvi ja jätkab. Äärmiselt sümpaatne kuju. Väga palju huvitavaid mõtteid ja vastuseid küsimustele. Näiteks tuleb välja, et eestlased on maailmas teatrikülastatavuse rohkuse tõttu teisel kohal. Esimesel on islandlased. Seda muidugi võib seostada pimeda sügise ja talvega, aga ei pruugi. Lisaks sõnastab ta väga palju situtasioone, mille peale ei ole ise mõelnud, vaid lihtsalt ajaga kaasa läinud. Näiteks seda, et 10 aastat tagasi pidid näitlejad elus püsimiseks rabama nii mitmel kohal tööd, kui jaksasid. Tolleaegne palk olla olnud 3000kr. Meenutan, et minul oli isegi 3500 kr. Tänapäeval saab peaaegu ainult näitlemisega tegeleda. Ja alkoholi ei tarbita enam nii palju. Ehk et enam ei pea etendusi joobes näitleja tõttu ära jätma. Lavamehed küll premeerivad ennast väikese õllega pärast rekvisiitide ülespanekut, sest neil on endiselt 4000kr palk. Rootsi lavamehed pidid end seevastu väikese koogiga premeerima. Ja siis et teatris on kõige raskem elu puutöölistel, sest etenduse valmimise käigus tulevad ikka ja jälle uued ideed ja siis peab ühte puutükki mitmeid kordi lühemaks ja pikemaks ”saagima”.

Saan sõbrannaga kokku, kes laenutab mulle Himosele minekuks spordiriideid. Minul ju ometigi peale aeroobika püksi ja topi midagi ei ole. Sport ajab higiseks ja ähkima. Kellel seda jama vaja on.

Niisiis saan endale tagumiku ja põlvede kaitsmetega vett mitteimavad püksid, jope, mis ka ei pidavat märjaks minema, kiivri, näomaski, prillid ja kukkumiskindad. Ma arvan, et ma olen seal mäel üks paremini varustatud manne. Esimest korda minnakse ikka mäele ju hullu varustusega. Pealegi pole ma väga kindel, et ma üldse suusasaapaid jalga ajada saan oma kontide otsa. Aga eks siis näis, kas seda kõike läheb vaja või mitte.

Ärgates on jalg sama valus, kui magama minnes. Tegelikult ärkasin öösel mitu korda selle peale, kui jalg kuhugi teki sisse kinni ja hirmsat valu tegi. Masendav. Korjan asjad kokku ja sätin trammile, sest mu auto jäi linna. Nagu ikka, jõuab tramm peatusse täpselt natuke liiga vara. Püüan joosta, kuid tulutult. Pigem tasa ja targu, peaasi, et ellu jään. Õnneks saan trammis istuma. Valmistun juba psüühiliselt ette irisevatele penskaritele kaitsekõneks. Ilmselt oli liiga varajane hommik, igatahes vabu kohti jagus kõigile soovijaile.

Autos põleb jätkuvalt signaallambike. Kõik on katki, kõik on pahasti. Küll torkab mulle trammis pähe idee teha üks foto ja siis fotoka ekraani pöörata. Foto jääb samapidi ja ei pöörle koos ekraaniga. Nii peaks olema näha, kas servas on katkisest kohast jäänud triip või ei. Teengi kohe autos foto ja keerutan kaamerat. Huh, kõik on korras. Katki on vaid ekraan. Kuid siiski, see on KATKI. Mäletatavasti sain selle eelmise aastal aprillis. Oligi juba vana.

Sõidan Pärnusse. Tahan kuulata kontserti vokaalansamblilt A’Capella ExpreSSS (Venemaa), aga Tallinnas on see kontsert minu tantsugruppide ajal homme. Ema ravib mu haiget jalga kõikvõimalike maarohtudega. Pean tegema kompressi ja määrima salvi ja näitama lampi (see on mingi raviv lamp, ma ei tea mis seal ravib). Õhtuks olen enam vähem kombes. Vähemalt nii palju, et lonkan märgatavalt vähem. Kontsert algab ABBA popurriiga. Üsna kulunud lugu. Edasi tuleb vaheldumisi vene ja inglise keelseid esitusi. Kontserti kureeritakse inglise keeles. Minu lugupidamine selle eest. Eriti tore lugu on vene multikate lugudest kokku pandud popurrii. Algab see lauluga- ja na solnõshke gljäzhuu i lezhuu, i lezhuu. Ma ei mäleta enam seda multikat ennast, aga lugu tean siiani. Kaks naist kuuikust on grusiinlased ja seega lauldakse ka üks Gruusia rahvalaulude segu. Väga kaunis. Lõpetuseks püütakse kogu saal kaasa laulma panda, mis alguses väga hästi ei õnnestu. Saalis on keskmine vanus 60. Esimene probleem võib olla, et inimesed ei saa keelest aru, teine probleem on see, et tolleaegne kasvatus ei luba implusiivselt käituda. Kes siis kontserdisaalis laulab?! Umbes viiendal korral kostab paar piiksu. Kokkuvõttes on kontsert suhteliselt keskpärane võrreldes varem kuuldutega. Lavaline liikumine oli kokku leppimata ja näha, et sellele mõeldakse kohapeal. Osa kuttidest käituvad nagu noored staarid ja pingutavad üle. Erilise tähelepanu saab sopran. Tal on tõepoolest väga hea hääl ja suur hääleulatus. Esimeses osas jääb ta silma oma riietusega. Kui teistel on seljas üsna klassikalised kleidid, siis temal on ülevalt paar ribaga ”tunke” või pihikpüksid või kuidas iganes seda nimetada. Ühesõnaga eristub selgelt paljastustega. Lisaks sellele ta soleerib oma olemusega. Seisab teistest rõhutatult eemal, zhestikuleerib maailmavaluliselt kätega, käitub ülepaisutatult naiselikult/ingellikult. Kavalt loen, et neiu on varases eas tegelenud balletiga. Ei tea, kas see kõik on sellest. Samas on tema kõrval noormees, kes on väga heal tasemel teinud iluuisutamist ja see ei häiri üldse, sest ta ei käitu veidralt. Üldiselt on mul neist kahju, sest publik on kohutav. Temperamendid ei kattu kuidagi. Mitmeid kordi õhutatakse rahvast kaasa plaksutama, laulma, nipsutama. Miski ei toimi. Jääsein. Paar rida meist tagapool istub eestlastest seltskond, kes pidevalt lobiseb ja kommenteerib. Ja mitte vaikselt omavahel, vaid valjuhäälselt üle saali. Nagu vahiks kodus telekat. Vahepeal helistavad mobiiliga kellelegi ja me kõik kuuleme, et Anneli tahab teada, kus on inimene, kellele helistatakse. Saaliteenindaja läheb teeb mehele delikaatselt märkuse, kuid see ei mõju. Ma ei ole sellist kodanikku veel elus kohanudki. Pärast nägin, et tegu on keskealise mehega?! Miks lastakse vaimupuudega inimesed ilma järelvaatajata konsterdile?

Mul jääb autos põlema signaallambike, mille peal on turvavöö, kriipsujuku ja turvapadi. Põleb ka siis, kui ma turvavöö kinni panen. Jälle üks uus ja huvitav mure…

Õhtuks sain Amigost kutse nende remondijärgsele taasavamisüritusele. Tervitusnapsuks on kahte värvi jooki- ornazh, mis laseb oletada, et tegu on Grenadini ja apelsini mahlaga ning roosa. Võtan algatuseks selle oranzhi, kuigi mulle Grenadin üldse kohe ei maitse. Üks viha lurr. Suudan paar lonksu juua ja suundun teise koksi järele ehk siis selle roosa, mis näeb välja nagu roosa vein. Aga seda on kahtlaselt palju pokaalis veini kohta. Tüng. Ka see on Grenadin, lihtsalt mingi kihiseva joogiga pikendatud. Selle ma tõstan kohe kõrvale pärast esimest lonksu, sest kihisevaid jooke mu kõht ei seedi ja see koks maitses veel jõledamalt kui esimene. Suupisted on täitsa maitsvad, eriti tore on juustuvaagen, mille ümber me sõbrannaga pikalt aega veedame. Klubis ringi vaadates suuri muudatusi silma nagu ei hakka. Veidi on värvilisi vilkuvaid kaste seinale pandud. Ilmselt on uus vaip maas ja seal, kus vanasti oli kamin, on tehtud eraldi saal. Lisatud on kaks suitsetajate akvaariumit. Kummalisel kombel on niigi kesist tantsuplatsi väiksemaks tehtud diskori puldi võrra. Tantsuplatsi nurka on ehitatud väike poodium tantsutüdrukute jaoks. Varsti tuleb bänd peale- Sal Saller ja Estonian Dream Big Band. Super. Ma pole Sallerist kunagi eriti pidanud. Otseselt vastu ka midagi ei ole, aga mõnuvärinaid ka ei tekita. Bändiga koos seevastu on väga-väga hea. Olgem ausad, bändis on ka kõik oma ala tipud koos alates Tafenaust ja lõpetades Hasaga. Alguses naudime muusikat tantsuplatsi ääres toolidel jalgu kõigutades. Nagu ikka, saame tantsijate kulul väga palju nalja. Üks noormees võtab tantsima neiu, kellel on ülipidulik must avatud seljaga kleit seljas ja 10cm kontsad all. Alguses kekutab noormees natuke temaga ja siis haarab juba kõiki üksikuid naisi, kes platsil on. Selle peale jalutab neiu mustas kleidis minema. Noormees tantsib ennastunustavalt ja ilmselt isegi ei märka, et ta partner on solvunult jalga lasknud. Isegi nii, et unustab oma soo ja käitub nagu emane tuvi pulmatantsu ajal. Halenaljakas vaatepilt. Ühel hetkel jääb plats veidi hõredamaks ja meie pilk peatub ühel matsakal naisterahval, kes kõigub lubivalge näoga keset põrandat. Puristab juultega ja püüab pilku fokusseerida. Seejärel tatsab imelikku trajektoori mööda esimese käsipuuni. Kõlgub selle ümber veidi, puhkab rasket pead ja kaob meie vaateväljast. Selleks ajaks on pidu kestnud umbes poolteist tundi. Tubli töö! Paari loo pärast on ta rõõmsa näoga platsil tagasi. Ikka üksi ja tantsib nagu jaksab. Ju käis kergendamas (ventiili vahelt õhku välja laskmas). Ka meie lööme paar tantsu ja läheme siis joogisappa. Üks purjus paks soome vanem mees otsustab ennast seliti maha visata ja peaga mulle otse vastu haiget jalakonti põrutada. Tuld lööb silmist ja tahaks vanale kontsaga vastu panna. Ülejäänud õhtu püüan lonkamist varjata. Kõnnime veidi ringi. Mu sõbranna kaaslane ei pannud ühel hetkel treppi tähele ja komistab ühele neiule veidi otsa, kellel on kaks kokteili käes. Neiu ei ole nii kade kui mina ja lajatab ühe klaasi sisu komistaja pluusile. Uhh, mis järgmiseks?! Bänd tuleb uuesti peale ja me läheme tantsima. Panen oma käekoti võimalikult ”nurga taha” ära poodiumi ja helitehniku puldi vahele. Üks u 150kg naisterahvas ei pea paljuks ennast show girliks pidada ning läheb poodiumile kekutama. Ühel hetkel kaotab ta tasakaalu ja lömastab minu käekoti. Vaatan teda mõrvaliku pilguga. Hetk hiljem selgub, et mu kotis olnud fotokas on katki. Ekraanil on näha mõra. Katsudes on kõik sile. Seetõttu ei saagi alguses aru, kas mõra on ainult ekraanil või juba sügavamal ja jääb ka fotodel näha. Võtan lömastajal käest kinni ja näitan, millega ta hakkama oli saanud. Ta ei võta kohe süüd omaks, aga ei eita ka. Siis lendab peale tema sõbranna, kes ütleb, et mina olen loll. Miks ma võtsin fotoka siia kaasa. No kui aus olla, siis ma pole väga ammu klubis käinud ja mul ei tulnud tõesti pähe, et käekotiga võib probleeme tekkida. Fotokas on mul iga päev kaasas, sest iial ei tea, millal on vaja midagi ägedat pildistada. Ühesõnaga see ei vabanda minu käekoti tallamist! Lõpuks ütlevad nad, et kaevaku ma nad kohtusse kui tahame. Turvakaamerad on igal pool, kõik väljavõtted saab teha. Tõepoolest, mul ei olegi muud teha, kui mingi idika pärast kohtus käima hakata ja algatuseks tõendada, et fotokas enne klubisse minekut ikka terve oli. Mõni võiks vähem süüa, oleks kahjustused väiksemad! Ülejäänud õhtuks on tuju rikutud. Jalg valutab, fotokas katki. Mind tiritakse siiski veel kord tantsima. Selle tuuri jooksul saan kõrvaltantsivalt kuti küünarnukiga löögi vastu pead. Nüüd aitab. Koju ära.

Kui kodus kontsad alt võtan, olen suhteliselt jalutu. Haige kont ei lase üldse jalale toetuda. Komberdan toetudes pöia välisservadele voodisse lootuses, et homme läheb paremaks, sest ülehomme pean läbi viima kolm tanstutundi.

Prügikonteiner on õhtuks välja vahetatud. Jipppi! Isegi ümbrus on ära koristatud. Muidugi on ümbruse sodi tõstetud äsja toodud konteinerisse, seega on see juba pooltäis. Lust ja rõõm.