Eluveidrused

Ole sa õnnistatud kodanik Põõsas!

Juba eile õhtust saadik on tänavad tühjad, saab vabalt ilma probleemideta liigelda. Täna hommikul on bussipeatuses üks (sic!) kõhklev naisterahvas. Buss tuleb õigeaegselt ja on pooltühi (sic!). Tavaliselt sõidan tööle nina vastu klaasi lömmis nagu põrsal ning kui kohale jõuan on riided keerdus seljas ja ise olen üleni higine. See on väga veider, kuna bussi intervall on vaid 7 min. Kust need inimesed kõik tulevad?

Bussijuht teatab, et ta sõidab läbi Balti jaama. Mõnel tekib paanika ja läheb juhiga sõimlema. Juht selgitab kannatlikult-k nam Bush prijehal. Edasi kulgeb teekond nii, et lõpppeatus on mu töökohast 100m kaugusel. Selline bussiliin võikski käima jääda. Ma pole elus nii kiirelt tööle saanud. Muidugi, kui ma oleks elanud kolm peatust edasi, siis oleksin pidanud jalgsi tööle marssima. Ja Estonia barrikaadid jäid ka nägemata, lootsin, et mind väljutatakse Vabaduse väljakul ja saan sealt mööda promeneerida.

Ma parem ei mõtle, mis õhtuks meie tänavatel jälle toimub.

Lähen eelkokkuleppeid sõlmima Saue huvikeskuse prouaga, kes mulle tantsukursuste juhendamist pakkus. Sõidan sinna marsaga. Väike arvutus teeb transpordi kuluks kogu ürituse juures üle 300 krooni. Huvitav, kas autoga oleks odavam?

Saue kool on väga kenasti korda tehtud. Neljandal korrusel, mis hiljuti juurde ehitati on näiteks tütarlaste kodunduse klass, kus on sees elektripliidid ja tohutud õhupuhastid. Väga puhas ja kaunis. Ainus, mis mind häirib on üldine tugev roheline värv. Kuidagi külm, igav ja isikpäratu. Ju minu koolis olid ka rohelised seinad, kust mul muidu säärane tundmus.

Võtsin targu tantsukingad kaasa, et põrandat katsuda. Kui see tolmust puhtaks pesta, sobib ideaalselt. Ei ole liiga libe ega võta liialt kinni. Mure võib tekkida vaid plastmass kontsaplekkideda kingadega, aga nendega on mure igal parketil. Palun igaks juhuks kõikidele registreerijatele öelda, et nahktallaga kingad on teretulnud. Mõned jorsid tulevad tantsusaali kummitallaga jalatsiga või veel ägedam - suisa tossuga. Siis nad krigistavad ja kriiksutavad mööda põrandat nagu korvpalli turniiril ning jätavad lisaks maha musti triipe. Pealegi mõjub see heli minu närvirakke hävitavalt. Täpselt sama nagu küüntega mööda tahvlit, kummiga mööda akent või sõrmedega mööda õhupalli. Õõvastav.

Lepime kokku tekstis, mis läheb reklaamile. Algselt oli neil plaan kirja panna 10 tantsu õpetus, aga ma suutsin neile siiski selgeks teha, et paso õpetamine lihtkodanikule on tema tantsuhuvi surmamine ja aeglane fox on lihtsalt tehniliselt liiga raske, et algaja sellega kohe hakkama saaks. Parim näide on kodanik V. Savisaare ja A.Riisalu paso.

Kui oleme kõiges kokku leppinud, jääme lootma rohkele osavõtule. Lahkun marsat ootama. Minu raudne loogika ütleb, et kui tahad vastassuunas sõita, pead minema selle peatuse vastaspeatusesse, kuhu saabusid. Ootan. Kell on väljumise aeg, ei midagi. Ootan veel 20minutit. Siis tekib kahtlus, et äkki on just see tund marsal lõuna vms. Helistan 1182, kuid saan vastuseks, et kõik toimib. Helistan Sauel elavale tuttavale ja uurin, et kas Tallinna poole sõitev marsa ikka peatub sellenimelises peatuses või sõidab ta teist ringipidi tagasi. Selgub, et peatub küll. No on jama. Järgmine marsa läheb ju tunni pärast, no, ok, nüüdseks juba 40minuti pärast. Helistan veelkord 1182 ja küsin rongide graafikut. Rong väljub 5min pärast ja huvijuhi jutu järgi on sinna 15min kiiret kõndi. Urrrr! Hakkan vaikselt nö marsale vastu jalutama. Mulle tulevad vastu kaks daami, uurin neilt, kuidas siin selle marsaga ikka on. Selgub, et marsa korjab peale samast peatusest, kuhu ta inimesed tõi. Millest selline loogika?? Kust peab üks paadunud tallinnlanna teadma, et Sauel on marsal ühesuunaline tee?? Külmetan kokku tund ja kümme minutit, kuna olin eelmise marsa väljumiseks varem valmis läinud, enne kui kojusõitvale transpordile saan.

Astun läbi kaubanduskeskusest sooviga soetada endale tantsumuusikat. Alla Heli Läätse ja üle kümne aasta taguse välismaa muusika midagi võtta polegi. Mingid Elmari tanstuõhtud on ka, kus laulavad Vanilla Ninjad jms. No masendav. Peab tantsupoodidesse luurele minema.

Tänaseks päevaks on selged ja ametlikud kaks asja:
1. kuidas näeb välja minu aastavahetus
2. kruiis Helsingi-Stockholm-Helsingi toimub 100%

Esimese teema juures oli algselt vaja leida õige sihtgrupp, kellega aastavahetust veeta. Teatavasti on aastas mõned tähtpäevad, mis lõbujanulistele üksikutele veidi rohkem peavalu valmistavad kui hall argipäev. Need on: sünnipäev, jaanipäev, jõulud ja aastavahetus. Sõbrapäeval ehk ikka keegi shoksi toob. Aga teistel tähtpäevadel ei tahaks küll kodus koti peal vedeleda, kui üldmaailm samal ajal end sõprade keskel hästi tunneb. Niisiis ledisin omale sõbrad ekskolleegide seast, nagu ka eelmises sõnavõtus juba kirjeldasin. Seejärel püüdsin anda oma panuse ürituse üldiselt värvikamaks muutmiseks. Algselt arvasin, et teeks ennast lihtsalt ilusaks ja pakuks silmailu, aga see on vist liiga beibe stiil. Seega leidsin sutsu parema ööbimiskoha, kui algselt plaanis oli. Eelarve suurenes inimese pealt vaid 100kr, seega ei tohiks olla probleeme. Esmaspäeval lubati arve saata, maksame ära ja siis on asi kindel, süda rahul.

Teise üritusel puhul sai algseks probleemiks soome ja rootsi keele oskamatus, kuna võidetud boonuskaart sisaldas vaid just neidkeelseid tekste. Oluline oli välja lugeda mitmele, millal ja kas 100% tasuta. Selgus, et neljale, jaanuaris pühapäevast kolmapäevani ja täiesti tasuta. Kuna olen Rootsis mitmeid kordi käinud, siis mõtlesin seekord oma ema reisile viia. Ema on kunagi nõuka ajal korra Ida-Saksas käinud, no Lätis ka. Nüüd saab kaks välismaad korraga-Soome ja Rootsi. Loodetavasti ta ei saa suuremat sorti shokki sellest kõigest. Pärast on kodumaale naastes ilusa elu nägemisest täitsa kett maas ja mina jälle süüdi, et reisile vedasin. Hiljuti sain pahandada sünnipäevaks kingitud spa protseduuride eest. Ei oska mina nende vanainimeste soovide järgi olla. Tahad head, temal ikka paha. Leppisime siis kokku, et jõuluks kingin asju. Nüüd ostsin Tallinn-Helsingi-Tallinn piletid ära. Saatsin postiga emale ja ta sõbrannale, kes ka kaasa tuleb, päevakava, eelarve ning nimekirja, mis kaasa vaja võtta. Ilmselt nad suure ärevuse tõttu ei maga kuni reisini.

Vabandage, aga ma pean ennast väljendama. Nägin just telekast wc paberi reklaami. Paki peal oli nimi GOURMET.

Kuidas sellesse küll suhtuma peaks? Kas see toode on mõeldud vaid tipprestoranide kempsudesse? Kas see toode on mõeldud vaid kiirelt seedivate inimeste wc-sse? Kas nimi on tulnud seetõttu, et ooteaeg on 20 minutit?

Täna esinen uues rollis. Olen üks tööandja esindaja tööintervjuul. Olen varem samas rollis olnud ajutiselt kahel korral-kui lahkusin Eestist ja oli vaja endale asendaja leida ning kui praeguses töökohas oma team’i uut inimest otsisime.

Esimene neist jättis minusse üsna sügava mulje. Enamik neidiseid, kes kandideerisid ei saanud üldse aru, kus nad on ja miks nad seal on. Rääkimata sellest, et oleks teatud millise ministeeriumi alla antud asutus kuuluda võiks või kes on vastava valdkonna minister. Teisest üritusest on meeles eelkõige see, et saadeti 50 CV-d, pooled neist 20aastased, väga paljudel neist riigikeele valdamise probleemid, kuna rahvuselt venelased.

Tänane oli hoopiski kolmandat moodi kohtumine, kuna kandideeritav amet eeldab teistsuguseid oskusi, teistsuguseid inimesi. Meie vastas istub 22a noor daam, rahvuselt venelanna. Väga kõneosav. Ütleme nii, et tekib raskusi pauside leidmiseks, et küsimusi esitada. Kuidagimoodi saame 45 minutiga asja ühele poole. Selle aja jooksul saame teada, et tal on mees ja kus ta töötab ja mis soodustused tal seal on. Kes on tema isa ja ema ja kuidas on nende tervis. Miks ta täna tööl nuttis ja kuidas teda lohutati. Ilmselt oleks ta veel pikalt rääkinud ka sellest, mida ta tegi lasteaias, aga kahjuks sai aeg otsa. Tegelikult on ilmselt tegu väga iseseisva ja agara inimesega, kes meile tööle hästi sobiks. Seega on tulemus positiivne.

Mida küll teha joodikutest naabritega, kes kolmekesi suudavad korda saata rohkem, kui terve maja elanikud kokku. Samas, alati, kui millegagi hakkama on saadud, võin kindel olla, kes on süüdlane. Vähemalt ei pea oma aju vaevama.

Näiteks kui eile õhtul kell pool üheksa töölt tulin, oli välisuks mitte lihstalt lukust lahti, vaid suisa pärani. Keerasin lukule vihaselt topeltkeeru peale, justkui see aitaks. Ei pidanudki kaua ootama, et saada tõendeid vastaskorteris toimuvast olengust. Miskipärast põleb meil koridori pirn väga tihti läbi. Ilmselt ei ole meil siin need süsteemid just eurod. Seetõttu kostus kolistamise, kooberdamise ja vastu seina jooksmise müra rohkem kui tavaliselt. Mul on kombeks pärast töölt tulemist end kohe mugavasse öösärki rüütada ja seetõttu ei kipu ma just tihti uksevahele kõõluma ning õiendama. Ei tea, kas nad on sellele jälile saanud või neil on lihtsalt ükskõik. Millegipärast kahtlustan seda viimast.

Täna tund hiljem töölt tulles avastan ukse niisama lukust lahti oleva. Kordan eilset topletkeeru trikki. Jõuan esimese korruse valgustatud korruselt järjest pimedamasse urkassse teisele korrusele. Kaks noormeest tervitavad viisakalt. Mul pole õrna aimugi, kes nad on. Lihtsalt ei näe. Porisen siis, et uksed võiks vähemalt lukku keerata. Selle peale küsib üks osavõtlikult, et kas praegu oli ka siis lahti. Ütlesin, et oli jah ja eile oli suisa pärani. Möödudes noormeestest kuulen, kuidas üks sositab teisele vene keeles-shto ana gavarila? Teine tõlgib püüdlikult. Seepeale küsib teine-a shto ana jeshshjö skazala. Ütlen siis selges vene keeles, et uksed peab enda järel lukku keerama. Saavutan sellega noormeeste hulgas enneolematu respekti-ha, pa russki zagavarila, spasiba. Olen enesele odava triki pärast pahane. Pealegi olen kindel, et uks on endiselt lukustama, kuna teatavasti ei oska venelased paikset pidu pidada ja rändamise kolin muudkui kestab ja kestab.

Uurin siit ja sealt, mida inimesed vana aasta õhtul enesega peale hakkavad. Selgub, et üheks alternatiiviks on minna ekskolleegidega Pärnu kontserdimajja ning pärast ka ööbima jääda. Kahjuks või õnneks asub ööbimiskoht küll vähem kui 100m kaugusel mu lapsepõlvekodust, aga kuna ma jõulud olen nagunii sunnitud seal igavlema, siis uusaastaööks püüan end nähtamatult mõni maja edasi ära majutada. Samas ka hommikuvalguses minema hiilida, mis on ilmselt keerulisem, kui majutusprotsess ise.

Sellest ideest kantuna lähen uurin, mida riide –ning kingakaupmehed pakuvad. Kingapoed on ikka veel täis terava ninaga kotasid. Ägedad ümaraninalised algavad suuruses 38. Ostaks ühe ja mahutaks kaks jalga korraga sinna sisse? Edasi jalutades näen Baltika aknal imekena valget kostüümi. Lähen uurima. Kuhjan süle erinevaid esemeid täis ja lähen proovima. Koorin endalt olemasolevad riided ült ja mind tabab shokk. Kas ma olen endale lühikese aja jooksul vägeva apelsinikoore naha kintsudele kasvatanud või on riietusruumi valgustus toredat karva pirniga. Olen juba nii mõnigi kord varem tabanud end mõttelt, et enam ei ole ajad need, mis vanasti. Enne sõin tahvli shokolaadi ja seda ei olnud kusagilt näha. Nüüd sulab kogu tahvel ühtlaselt nahavahele ära, ladestub sinna ja jääb ahnelt järgmist ootama. Äkki ma peaks lihtsalt vähem apelsini sööma?

Internetist saan teada järgnevat: Nn tselluliidipiirkonnad on turi, õlavarte alumine pind, tuhara- puusapiirkond, põlved, sääred, reied. TURI?? Tselluliidi staadiumid on: I Adipotsüüdid suurenevad. II Mikronoodulite teke, plasma infiltratsioon. III Mikronoodulitest tekkinud makronoodulid. Koe skleroos. NOODULID?? Mu jalgades on PLASMA?? Kui mu jalgades on juba SLEROOS, miks ei peaks see olema siis minu peas?

Igatahes otsustan minna ilusalongi ennast näppida laskma. Kostüümi ka ei ostnud, sest nagunii jalutab kontserdimajas veel kolm samasugust mulle tol õhtul vastu.

Nagu lubatud, vedelen pool päeva niisama voodis ja vahin telekat. Väga mõnus. Õhtuks tekib siiski kerge rahutus ja igavus. Helistan sõbrannale, võtan veini ühes ja lähen külla.

Algatuseks vaatame koos Laulukarusselli. Küll ikka tänapäeval lapsel laulavad kenasti. Iial ei tea, milline homne kuulsus täna telekas on. Seejärel muidugi Tantsud tähtedega. Tase on saade saatelt järjest kasvanud ja isegi Erki ei tundu enam nii väga kohmakas. Mõtlen vaikselt, kust Ave kõik need peenemad tõsted välja on võlunud. Võistlustantsu õpikutes ju neid ei ole. Need on pigem kas jäätantsust või varieteest. Säärase muskulatuuriga mehe õlul, kätel, rinnal, turjal ja kus mujal veel on ju täitsa turvaline kõlkuda, ma arvan. Kuluaaridest on kosta, et sel nädalal tehti juba üle 50 000 kõne. Ilmselt on minusuguseid rohkemgi, kes lõpus ühele ja samale osalejale kaks või rohkem kordi helistavad, et ikka täiesti kindel olla, et just tema edasi saab. Minu lemmikul vedas, sai edasi. Kõik läheb õiget rada-kaks tugevamat jäävad finaali.

Keset saadet saan kõne oma ekskolleegilt, kes pakub tantsukursuste juhendamist Sauel. See on juba teine tõestus sellele, et saade on eestlaste tantsujalad üles otsima pannud. Esimene tõestus oli see, et suutsin oma kollegide hulgast 19 paari kokku saada ja nii terve kursuse moodustada. Näis, kas saame sauekatega omavahel tingimustes ka kokkuleppele. Kui jah, siis rõõm on mõlemapoolne. Ainus mure jääb transpordi osas. Ilmselt pean hakkama rongiga liiklema.

Pärast saadet hakkavad tekkima esimesed mõtted aastavahetuse suunas. Sinna on ju ainult poolteist kuud jäänud (sic!). Kui tahta midagi ägedat korda saata, ruume rentida vms, siis on viimane aeg seda kõike korraldada. Ühtlasi paneme paika plaani, et läheme keset talve Eesti ringreisile. Rendime kasvõi auto, kui muud üle ei jää. Loodetavasti ei jää see kõik vaid veiniklaasi taguseks jutuks.

Võtame sõbraga koos ette projekti viia mu uus põrandalamp parandusse. Näeme veidi vaeva, et juhe kapi tagant kätte saada, et see lambi ümber kruvida ning sinna kinnitada. Otsin üles ostutsheki. Viimasel hetkel viskan nalja: Pane tähele, nagunii on vaid pirn läbi põlenud". Sõber ütleb, et talle torkas just seesama mõte pähe. Kontrollime. Pirnil on must läbipõlemise jälg. Mul on piinlik, et sõbra kodust välja ajasin. Mulle tõesti ei tulnud pähe seda ise kontrollida, kuna üldjuhul pirn ei põle nädalaga läbi ja teiseks olid sümptomid nii sarnased eelmise lambi reostaadi läbiminemisele.

Siiski on vaja leida kruvikeeraja, et pirnile asetatud plastmass kätte saada ja pirn välja vahetada. Selleks on vaja minna poodi, sest endiselt ei ole mul ühtegi tööriista. Sõber läheb ekspeditsioonile. Mina jään koju ja kraadin ennast. Ongi 37.3C palavik. Väga ebamugav, eriti seetõttu, et paari tunni pärast pean tantsu õpetama minema.

Pärast tunniajast ekspeditsiooni mööda erinevaid lähiümbruse poode, mis enamikus kinni olid, saan endale kruvikeeraja ja seega ka taas töötava lambi.

Tantsimas olen nii uimane, et ei suuda vaheajal müügipunktis arvutada, palju raha tagasi andma pean. Ühele andsingi ilmselt 20kr vähem, aga ta ei öelnud midagi ja tuli järgmine kord jälle ostma. Õnneks muus osas asi üldiselt sujub. Tasakaaluga on veidi probleeme, aga pole ka ime, kui üks öö vahelt kadunud ja palavik kallal.

Õhtul istume sõbrannaga ja hävitame peo jääke ning vaatame filmi Liblikaefekt. Kohati tundub film mulle hetkeolukorda arvestades veidi üle jõu käiv, kuid pole viga, vaatame lõpuni. Homme võtan aja maha ja ei tee mitte midagi.

Täna olen tööl üksinda ja seetõttu kogu kontori lahtiolemise aja ehk kl 8-18ni. Lohutuseks mõlgub meeles lubadus, et kui olen nõus noorsekretäri välisreisiga ja tema eest tööl olemisega, siis ta viib mind õhtusöögile.

Päev on väga pingeline. Kõigele lisaks saan kolleegidelt veidraid ülesandeid, näiteks puhastada tindiga määrdunud vihik või otsida internetist asju, mida oleks ise sama kerge leida, kui mulle lähteülesannet seletada. Õhtuks on mul nädala väsimus, nohu ja ilmselt ka palavik.

Pärast tööd olen enesele külla kutsunud ekskolleegid traditsioonilisele viina ja kalamarja peole. Püüan ennast külaliste tulekuks kuidagi turgutada ja asun peoks ettevalmistusi tegema.

Külalised saabuvad koos märkimisväärse kalatoodete ja alkoholi koormaga. Mõni aeg kestab vägev siblimine ja siis asuvad kõik laua ümber nautima. Pean ütlema, et endiste kolleegidega on väga mõnus aega veeta. Kuulata uudiseid ja meenutada vanu aegu. Räägin uudishimulikele, kuidas mul uues kohas läheb ja üllatan neid mõne kolmetähelise lühendiga praeguse töö valdkonnast. Tore on vaadata juhme nägusid. Nad küll püüavad mulle oma valdkonna lühendeid vastu öelda, aga ma ju tean neid. Tahtsin lihtsalt katsetada, et kas ainult minu jaoks on need praegused lühendid imedemaalt pärit, aga selgus, et ei ole.

Võin kindel olla, et kelgutamisest seekord midagi välja ei tule, küll aga kostuvad koolitatud häältel toostid ja juubeldused. Aga seda on ju ometigi ilus kuulda. Pidu kestab varaste hommikutundideni, kuid ma ei vajugi ära. Nina on vaid nohust kinni. Lepime kokku, et järgmine kord kohtume ühe ekskolleegi uue köögimööbli soolaleivapeol. Elagu see, kes meile kõhu andis, põhjuse juua leiab alati.

Täna on koolitus teises kohas. Olen eelnevalt kokku leppinud, et saabun kl 8 st tund enne koolituse algust ja sätin kõik paika, mis tarvis. Kuna koht asub kontori lähedal, siis ei hakanud asju eelmisel õhtul kaasa võtma, vaid lähen hommikul varakult kontorist läbi. Haaran läpaka, Data, pastakad, 35 eksemplari 30lk materjali ja muud nipet näpet ning vaarun toimumispaika. Kell on täpselt 8, kuid uks on lukus. Annan uksekella, keegi ei reageeri. Helistan, keegi ei võta vastu. Helistan toimumiskoha projektijuhile mobiilile, kõnet ei võeta vastu. Kell on 8.15. Otsustan kogu oma kandamiga, mida on julgelt oma 15kg, rünnata teist ust. Sealt pääsen sisse. Näen, et projektijuht lehvib ringi mantlihõlmad valla, müts peas. Ilmselt saabus just. Küsin, miks on uksed lukus ja eilsed viidad uksel. Vastuseks saan, et just praegu tehti uksed lahti ja kohe vahetatakse viidad välja. Nojah, parem hilja, kui mitte kunagi.

Asun kiirelt masinaid üles seadma, ühendama ning materjale laudadele jagama. Selgub, et eile õhtul tööl paljundatud materjalidel on köitmisaugud madalamal, kui koopiafirmas tehtud materjalil. Kiire arutelu järel iseendaga otsustan siiski materjalidesse uusi auke mitte teha vaid jättagi osa madalamale. Ega liigselt perforeeritud inimesi pole ju ka kena vaadata. Kasutud augud ei kaunista midagi ega kedagi.

Ükski kohalik töötaja ei tunne huvi minu käekäigu vastu. Osalejad saabuvad ja mina alles toimetan. Õnneks on kohvipaus ruumist välja kaetud, seega ei sega me teineteist. Lõpetan kiirelt ja asun inimesi registreerima. Koolitus algab, jään veel ukse taha hilinejaid ootama. Saabub üks meesterahvas, tervitab mind ja küsib garderoobi kohta. Juhatan ta viisakalt gareroobi ja tõmban juba ainsale meesosaleja nimele ringi ümber. Mees saabub tagasi ja poriseb midagi garderoobi numbri disaini kohta, et kes sellised asjad küll välja mõtles ja kus sellist küll hoida. Numbrid on tehtud paksemast vildist. Naeratan mehele juhmilt ja ei oska midagi vastata. Püüan teda ruumi juhatada, aga tema tõrgub. Lõpuks selgub, et tegemist on kõrvalruumis toimuva ürituse organisaatoriga. No mida? Miks saan mina sõimata mingi garderoobi numbri disaini pärast, kas ta ei näe, et mul on nimesilt firma nimega rinnas?! Kui ennast ümber pööran, näen, et kaks meest askeldavad meie kohvilaua ümber ning valavad endale kohvi. Astun ligi ja uurin, mis teoksil. Selgub, et ka need on kõrvalruumis toimuva ürituse tegelased, seekord küll osalejad. Astun organisaatorite juurde ja palun neil enda kohvi lauale muretseda. Üks organisaator ei saa minust päris täpselt aru ja püüab ka meie kohvilaua suunas liikuda. Püüan ta kinni ja kordan oma juttu NENDE kohvi organiseerimisest. Lahkun kontorisse maruvihasena.

Näen kontoris eilse koolituse lektorit ja küsin, kas ta tahaks mulle anda tagasisidet. Ta ütleb, et kutsub mind ja teise koolitusega tegeleva inimese lõunale. Esialgu ei oskagi ma asjast midagi arvata, et kas asjad on nii halvad, et selle selgitamiseks kulub terve lõuna või siis, et asjad on nii hästi, et mind kutsutakse tänuavalduseks lõunale. Kui söömispaika jõuame, juhatab lektor lõuna sisse lausega, et ta teeb meile lõuna välja. Kivi langeb südamelt. Arvasin, et ma ei suuda mitte kunagi sellele inimesele muljet avaldada või vähemalt meele järele olla. Aga näe...Teen enesele mõttes pai.

Kui õhtul koolitust kokku korjama lähen, vestlen projektijuhiga ja palun edaspidi kokkulepetest kinni pidada ning organiseerida kohvilaudadele firmanimega sildid. Kahjuks olen pooled koolitustest just sinna ruumidesse planeerinud. Seal on küll väga õdus ja hubane, kuid väga halb teenindus.

Täna on minu esimesed suuremad ristsed koolituste vallas. Osalejaid on 65, lisaks tõlk ja kogu sinna juurde kuuluv atribuutika. Kuna üks meist on välisreisil, peame kahekesi tegema kolme töö ja nii jäi eile koolitusmaterjalide paljundusse andmine hiljemaks. Paljundusest helistatakse ja pahandatakse. Ei oskagi muud targemat öelda, kui et tegin, mis suutsin, enam kiiremini ei olnud võimalik. Ega nad muidu poleks pahandanud, aga kogus oli suur.

Lähtudes eelmise korra suurjamadest lähen hommikul võimalikult vara kohale. Nean end autopuuduse tõttu. Nüüd pean asju käeotsas vedama. Õnneks on vahemaa kontori ja toimumiskoha vahel lühike ning autoga olekski keeruline tiirutada.

Seekord toimib kõik nagu kellavärk. Saalis sebib korraga neli inimest ja mina. Ilmselt püüti veel siluda eelmise korra vigadest põhjustatud pahameelt. Osalejad laekuvad väikeste vahedega ja registreerimine sujub ladusalt. Kui lektor alustab, tõmban kergendatult hinge. Suurem osa on möödas. Nüüd jääb vaid loota, et lektor Soomest ja tõlk jõuavad õigeaegselt. Avastan ehmatusega, et mobiil on surnud. Kõik saabusid õigeaegselt ja helistada polegi vaja. Ka tõlkega seonduv laabub libedalt. Ära tegin!

Kontoris tagasi ei lasta mul loorberitel puhata, vaid hakkan jändama homse koolitusega. Rabelen abiväega kuniks täpselt paras aeg teatrisse minna.

Mu nüüdseks ekskolleeg sai kutse Vene Draamateatrisse. Kuna ma ühte otsa pidi jätkan tema tööd ja tema asemikku veel pole, siis kasutan juhust ning kutsun teise kolleegi ühes. Teater on väga ilus. Arvan, et ilusaim teater Eestis. Kasutan juhust ja ei kuula eesti keelset sünkroontõlget, vaid harjutan oma roostes vene keelt. Etendus on väga halb. Esimene osa kestab poolteist tundi. Selle aja jooksul ei jõua etendus veel point’ini jõuda. Teema kerib igivana asja ümber-saada mehele versus saada rikkale mehele. Võitlen unega. Antrakti ajal jagatakse tikuvõileibu ning veini. Otsustame kolleegiga, et teise poolde ei lähe ning suundume õhtust sööma. See on esimene kord, kui teatrist poole pealt lahkun.

Õhtusöögil arutame väga põnevatel teemadel. Näiteks meie lähestikku asuvad sünnipäevad ja ühispidu kolleegidele. Jõuame väga intrigeerivate ideedeni, ilmselt kõik kaasa ei teeks. Mis on kooseluõnne alus, kas nõudepesumasin või meeste sokkide korjaja. Kolleegi lasteaia rühma kokkutulek. Ilmselt ma poleks iialgi selle peale tulnud, et ka sellist asja saab korraldada. Veel sürrim oleks muidugi sõimekokkutulek. Tallinna peokohtade wcd. Arvatavasti on käimas salajane võistlus-kellel on erilaadsem kemmerg. Loeme kokku: unisex wc, peegliga wc, kust näeb vastassoo kemmergusse, naiste pissuaarid, auk põrandas wc, elektritooli wc. Hetkel rohkemat ei meenu. Lõpuks kohtun kolleegi klassiõe, tuntud poplauljaga. Põnev.

Ei tea, mis kell etendus lõppes ja kas ivani ka jõuti...

Kokkuleppe kohaselt viin kontserdile kümme inimest ja saan auhinnaks kontserti tasuta külastada. Ohvriteks minu kolleegid ja nende sõbrad.

Algatuseks lipsame läbi Hellast Hundist ning joome külmarohuks ühe Iiri kohvi ning sööme maistva Anneli Viik’i koogi. Kohvi ja viski vahekord on vist küll veidi segi läinud, minu meelest on selles 4cl kohvi ja ülejäänud viski, aga soojendab hästi.

Jääme minemisega pisut hiljaks ja seetõttu saame kohad kuhugi keskkohast tahapoole. Saal on välja müüdud. Laval on mitmed komplektid löökpille, tuvastamata pille, lauatäis kristallklaase ja sinakalt läikivate mustade juustega esinejaid. Tegu on Lõuna-Ameerika Põlisinstrumentide Orkestri kammeransambliga, kus sünteesitakse traditsioonilist muusikat kaasaegse elektroonilise muusikaga .

Piilun naabri kavalehte ja mõistan, et kõik esitatavad lood on mütoloogilis-rituaal-meditatsioonilood. Hinged muutuvad klaasikildudeks ja pudenevad laiali, Jumala tööriist pikne jne. Kaks lugu jäävad eredalt meelde. Vaikusest saab meeletult valju transs, mille keskel hüppab lavale kotka näoga tegelane ning teine, kus naine lausub sõnu kui nõid vaiksemalt ja valjemalt ja pillid toetavad teda. Loo lõpuks olen üleni higine ja tänulik, et lugu enne otsa sai, kui mul õhk lõppes. Müstiline lugu. Sõnuja ise oli ka täiesti hingetu. Meenub KODO trummide kontsert. Väga äge teistmoodi kontsert vahelduseks

Ilmselt mu kolleegid arvavad küll veidi teisiti.

Venelased peavad pidu. Välisuks on iseenesest mõistetavalt lukustamata. Naisjoodik laskub hõljuval sammul trepist alla ja tervitab juba kaugelt kui parimat sõpra siinilmas. Ütleb, et slushai, ma olen sulle võlgu, aga sinul aknad koguaeg pimedad. Tuled hilja jah? Ma toon sulle kohe ära. Kuule, aga tee uks lahti, näe, ei võtnud võtit kaasa. Käin poes ära ja toon kohe raha.

Huvitav, kas ta mõtles läbi lukkus ukse joosta või? Sammun läbi meeletu suitsupilve oma tuppa ja jään ootama, mida tänane õhtu toob.

Kell on 23, kuid koputust uksele ja peotäit raha pole senini olnud. Küll aga imbub suitsuhaisu läbi pliidi kohal kõrguva õhupuhastaja toru ka minu korterisse. Olgu neetud mu terav haistmine. Mõne aja pärast kuulen koridoris sebimist, räägitakse midagi elektrist. Järgmisel hetkel kaob minu korterist vool. Nii väikeste vahedega kolm korda järjest. Taipan, et spetsialistid asusid parandustöödele. Võtan ukse vahel kõrgemaid noote.

Üldises plaanis, nii palju, kui minu kogemused ütlevad, koosneb venelaste pidu korterist sisse ja välja jooksmistes, uste prõmmimises, karjumises, treppidest tatsamises ning õues akna all kaklustele õhutamises. Mõtlen, et kui ikka väga ära viskab, kutsun pollari välja, pole midagi parata. Hakkab kogu saaga jälle otsast peale. Alles paar aastat tagasi käisime kordamööda joodikutega politseis tunnistusi andmas. Pärast seda jäid peod vaguramaks. Siiski jõuab keegi minust ette. Politseiauto sõidab maja ette. Kuulen jutust, et see polnudki esimene kord neil sel õhtul selle maja juures olla.

Pidu vaibub pisut ja jään magama. Kell 2 öösel ärkan naabriuksele prõmmimise peale üles. Tõusen voodist, viskan jope peale ja lähen keeran ukse lukku. Lootuses, et ehk see peab kutsumata tramburaitajaid kinni. Niikui saan tuppa, väljuvad külalised naaberkorterist. Võtan taaskord kõrgemaid noote.

See, et minu poisid korra või paar kelguga trepist sõitsid, on tshepuhaa.

Kiirustan Pärnu bussilt ummisjalu koju saadet vaatama. Eelmine kord jäi kontserdi tõttu vahele ja ma ei näinudki, kuidas Vilja välja kukutati. Üks tähtsamaid momente saates! Teel näen R-kioskis SLÕhtulehe suurt pealkirja-Gerli pühapäevaõhtune rumba kleit ei ole veel valmis. Krutib põnevust.

Enne saate algust hääletan igaks juhuks kaks korda Mikk Saare poolt. Sain täiesti usaldusväärsest allikast teada, et eelmisesse saatesse tehti 35 000 kõnet, millest 11 000 oli Riisalu poolt. Samas teadsin ka, et eelmises saates jäid kaheks viimaseks paariks Saar ja Savisaar. Esimesel kohal on hetkel Gerli, aga kuna tema on esiteks lapsepõlves tantsinud ja teiseks ta on naisterahvas ehk ta on juhitav ning tants loomupäraselt rohkem kehas, siis on õiglasem hääletada Miku poolt. Mikk on küll muusikalitäht, kuid pole varem võistlustantsuga tegelenud ja tantsu osas lihtsalt väga andekas.

Algatuseks pean ütlema,et Kristiina on küll väga särav naine, kuid äärmiselt kesine saatejuht. Iga kord, kui teda näen, mõtlen, et mida Aivar küll temas nägi, et ta endale naiseks võttis. Nooruspõlves viskas Aivar mulle silma...

Nagu arvata oligi, jõudis Gerli 5 minutit enne saate algust kohale. Kusjuures tee oli ilmselt üsna libe, sest liinibuss sõitis väga ettevaatlikult. Aga Gerlil oli kleit seljas. Napikas. Saadet vaadates tekib mul ketserlik mõte. Võiks moodustada kaks uut paari-Mikk Saar ja Gerli Padar ning Vilja Savisaar ja Aivar Riisalu. Võrdne peaks tantsima võrdsega. Muidugi ma pole kindel, kas ma seda kõike ikka vaadata tahaks.

Vaesel Noolel läheb aeglane valss korraks sassi, aga Ave tõmbab ta uuesti käima. Minul läheks ilmselt ka sassi säärase laulmise peale. Ma küll ei näinud, kes seda lugu laulis, aga kahtlustan Rolf Uusvälja, kelle jaoks valitud helistik oli lihtsalt madal ja laul kostus kole. Seevastu Noole paso oli absoluutselt super. Kuri, jõuline esitlus ja väga head tõsted, mis tegelikult pole lubatud. Riisalu paso on kirjeldamatu. Ütlen ausalt, et karjun üksi teleka ees naerda. Härjavõitluse karakter asendus karjapoisi kelmika lehma kojuajamisega. Üle tüki aja näen taas Riisalu kõikvõimast keelt suust välja vooklemas. Kui tants lõpeb heliseb telefon. Helistab minu kallis klassivend ja palub moraalset tuge, kuna Riisalu ületas tema valuläve. Põnevust tekitab seik vahetult enne tantsu, kus oli näha, et Riisalul oli miski kadunud ja Kristina sättis seepeale tema pükse. Kas tõesti püksinööp? Vähemalt ma ei pea enam üksi naerma. Mikk Saare aeglane foks on super, kuid jive kahjuks pettumuseks. Liinid on olematud, kuid stiil on õnneks tabatud. Gerli aeglane valss on kuninglik, kuid rumba jääb tema tasemele alla. Miskipärast on nad Martiniga tülis, võimalik et kontserdi tõttu ärajäänud läbitantsimine saate eel ja enne seda olnud kolme kontserdi jagu toimumata jäänud trennid.

Uskumatu, Riisalu langeb välja. Saade võtab õiged pöörded. Finaalsaate piletid on mulle juba broneeritud.

Olen kutsutud ühe saunanaise laulatusele Tallinna Issanda Muutmise Peakirikusse. Ma ei ole kunagi varem sellesse kirikusse sattunud ja ühtlasi pole ma varem ka ühelgi õigeusulisel toimingul viibinud. Kirik on seest väga rikkaliku kujundusega, kullakarvaline. Kõik kirikuteenrid, keda näen, sarnanevad neile, keda kunagi Petseri kirikus nägin-habetunud, musta riietatud. Vasakul punasel samettoolil istub kiriku tähtsaim. Ülempreester, nagu aru saan.

Algatuseks lausub ukse juures noorpaarile sõnad keegi ülempreestrist järgmine, ilmselt siis preester. Teda toetab kuhugi peidetud laulev kvartett. Mõne aja pärast toimetab preester pruutpaari kättpidi ülempreestri ette. Kahel pool paari kõnnivad kaks noormeest, kes on vast tunnistajate rollis. Pruudi vasakul küljel kõnnib tema tütar. Pruutpaar on loomulikult imekaunis. Pruut kannab valget tohutu pika sabaga kleiti. Saba kannab pruutpaari taga üks poisslaps. Peig on rüütatud inglaslikku sabakuube. Tõesti kaunis.

Kogu riitus on minu jaoks uus, välja arvatud see, et olen näinud, kuidas kaks tunnistajat pruutpaari kohal värisevate kätega kroone hoiavad. Kirikutegelased viivad üritust läbi laulev-kõneleval (räppival?) viisil. Minu jaoks jätab see kõik kuidagi kurva tunde. Kirikutegelased ise on väga karmide nägudega. Mingil hetkel tiirutab pruutpaar kolm korda ümber "kõneposti". Arvatavasti see ei ole altar, kuna see on selleks liiga pisike. Mul kahjuks ei ole tõesti õrnematki aimu õigeusu terminitest. Ülempreester naeratab vaid korra, kui lõpusõnu lausub ja õnne soovib.

Tegelikult ma ei suutnud kogu asjasse piisavalt süveneda, sest loomulikult oli laulatusele kaasa võetud erinevas vanuses lapsi. Lastevanematel oli filmilise, pildistamise ja niisama hardumise lialt tegemist, et laste järele vaadata. Seega jooksid põngerjad kolinal ringi (ka Issameie palve ajal), lärmasid, üks ronis jalgupidi ülempreestri toolile jne.jne. Ma ei saa aru, miks ei tegeleta oma lastega, ma ei saa aru, miks neid ei keelata kirikutes ja kontserdisaalides. Millised inimesed neist lastest kasvavad? Mis saavad kord nende lastest? Kas enam mitte miski pole püha ja puutumatu?

Isadepäeva kontsert „Isad ja pojad-Uno, Tõnu, Marko Naissoo”. Laval on Pärnu Linnaorkester, Liisi Koikson, Gerli Padar, Ivo Linna ja isa Tõnu ning poeg Marko Naissoo. Esitatakse Uno ja Tõnu Naissoo loomingut. Nagu arvata võiski, kostub lavalt väga mõnusat jazzu.

Pean tunnistama, et alles täna saan teada, kes kirjutas muusika filmile Viimne reliikvia. Pole lihtsalt kunagi sellele mõelnud. Päris piinlik. Kui lavalt hakkab kostuma filmi popurrii, tõusevad kõik ihukarvad mõnust püsti. Oleks nagu hoopis teine maailm, päris muusika, otse lavalt, mitte telekast kostuv anonüümne muusika. Metsasarv oleks võinud küll oma soolod veidi paremini selgeks õppida.

Miskipärast on saalis harjumatult palju lapsi. Ilmselt arvati, et isadepäeva kontserdil käiakse ikka lastega. See, et lavalt laste jaoks mõttetult igav muusika tuleb, oli kuidagi märkamatuks jäänud. Loen kontserdi kavalt, et eelkooliealiste laste õhtustel kontsertidel viibimine on mittesoovitatav.

Minu kõrval istub väike poiss. Ilmselgelt on tal igav. Hüpitab end toolil, niheleb, kõigutab edasi-tagasi, tõstab jala üles nii et riivab oma tossuga minu peenemaid sukki, esimese osa lõpuks jääb magama. Minu ees istuval tütarlapsel on samuti kohutavalt igav. Mida kontserdi lõpupoole, seda rahutumaks ta muutub, lõpuks hakkab jalas laperdava kingaga vastu põrandat kolistama. Saali keskel üks laps räägib kõva häälega kohati üle muusika. Saali lõpus visatakse vähemalt viis korda kolinal põrandale metalne garderoobi number. Kontserdi lõpus üritab üks laps lavale ronida, isa märkab alles siis, kui laps on trepi viimasel astmel. No ei ole tore, üldse mitte. Piinatakse nii lapsi kui teisi külastajaid.

Kollastest uudistest niipalju, et külastajate seas viibib ka Gerli Padari tantsupartner Martin Parmas. Muide, sama kontsert on pühapäeval Pärnus. Kontsert algab kl 17.00 ja kestab Tallinna kontserdist lähtudes kaks ja pool tundi ehk kella 19.30ni. Tantsud tähtedega otsesaade algab kl 20.30. Ootan põnevusega, kas Gerli on saates või mitte.

Algatuseks magan sisse. Jõuan koolitust ette valmistama siiski isegi mõni minut varem kui eelmisel korral. Mulle antud konverentsiruumi avama pidav magnetkaart ei tööta. Seekord on kohvitasside alused küll olemas, kuid puuduvad salvrätikud. Neil vist käibki see kordamööda, kas taldrikud või salvrätikud. Data on suunatud külgseina poole. Kutsutakse kohale tunkedes redeliga mees, kes ronib lae alla Datat ümber keerama. Seekord lektori laptop ja kohalik Data isegi ühilduvad, aga pilt on väga ähmane. Kell on siiski juba liialt palju, et sellele probleemile veel aega kulutada. Lepime kokku, et kohvipausi ajal tuleb redeliga mees uuesti kohale. Teenuse pakkujad on murelikud ja pöörduvad minu poole ettepanekuga, et kompenseerivad ebamugavused kõigile pokaali shampusega lõuna ajal. Laidan mõtte kiirelt maha, kuna esiteks on lektor täiskarsklane ja teiseks ei ole enam shvipsis tüüpidest õppijaid. Jääme viimase kohvipausi ajal pakutavate lisakookide juurde.

Jään veel mõneks ajaks pärast loengu algust koridori hilinejaid ootama. Üks teenindajatest möödub minust käruga, millel kõikvõimalikud nõud klirisevad, kuidas jaksavad. Huvitav, kas seinad on helikindlad?

Teine sekretär helistab ja teatab, et magas sisse. Must kolmapäev?

Tegelikult algas kogu jama juba eile. Kui ma hommikul kodu välisukse olin lukku keeranud ja võtme kotti pistnud, tahtsin koti võtmetasku lukku kinni tõmmata. Lukk punnis jubedalt vastu. Kott oli asjadest pungil ka, arvasin, et ju siis sellepärast. Tegelikult aga olin nii lukust allpool kui ka ülevalpool asunud voodri rämedalt luku vahele tõmmanud.

Täna üritan lõunavaheajal sööki oodates lukku veidi edasi-tagasi liigutada, et voodrit kätte saada. Selle tulemusena eemaldub jublakas, millest lukku tõmmata saab. Tagasi panna mul seda ei õnnestu, kuna lukku ja jublakat ühendav rõngas oli laiali vajunud ja näppudega seda kokku suruda ei saa. Nii siis käin juba teist päeva lahtise lukuga ringi.

Õhtul tantsukooli minnes näidatakse mulle fotot, mille tantsivad tähed on mu ülemusele kinkinud. Alguses vaatan, et niisama tore pilt 60-ndate tantsutunnist. Siis aga selgub, et sellel on nii ülemus kui tema abikaasa. See, mida aeg inimesega teha võib, on ikka üüratult jõle. Ma ei oleks mitte mingisuguse valemiga ära tundnud pildil ilutsevas kauni nõtke figuuriga tantsivas daamis seda 100cm-100cm-100cm mõõtudega naist. Mida ma küll tegema peaks, et ma selliseks ei muutu? Kui ka peaksin muutuma, siis ilmselt on mõistlik kõik nooruspõlve pildid hävitada, et sellest häbist pääseda.

Pärast tantsu kurdan oma kotiluku muret ülemuse abikaasale. Tema soovitab ülemuse käest abi küsida. Suudan ise jublaka kuidagimoodi rõnga otsa tagasi saada ja püüan viisakalt ning meelitavalt pöörduda: "Kas ma tohiks mehelikku abi paluda?" Muidugi tohtis. Ülemus võttis koti kätte ja ütleb:"No kuda sul, lapseke, niimoodi siis nüüd õnnestus teha?" Mõne aja pärast kostub üksik vängem sõna. Siis juba kaks. Seejärel eemaldub jublakas. "Sa vana lits", ütleb ta. Ülemus saab luku küll lõpuni lahti tõmmata, kuid voodrit kätte saada ei õnnestu. Lepime kokku, et ta võtab homseks õiged tööriistad kaasa ja mina tulen oma katkise kotiga kohale, kallan koti kohapeal tühjaks ja siis läheb asjaks. Tea, kas peaks oma tampoonid ja rasedusvastased tabletid koju jätma, et vältida võimalikku ebamugavat olukorda?

Oleks mu isa veel alles, oleks ta selle ise kohe rõõmuga ette võtnud...

Päev algab Outlooki koolitusega. Lähen sinna eelkõige oma äpardustele vastuseid otsima. Õnneks selgus, et need ei olnudki "kõikide blondide tüüpvead". Läks veidi kergemaks, kuigi mitte päris, kuna suurimad vead on mul juhtunud ikka ülemaja emailide või juhtrühma emailidega. No, et ikka kõik näeks ja teaks.

Päeva edasine kulg toob kinnitust, et koolituste tehniline pool jääbki tulevikus minu kanda. Kuus aastat seketärina ammendab end igati ja uued ülesanded on vägagi teretulnud. Säärane sebimine ja inimestega suhtlemine on täpselt my cup of tea. Lisaks on asjale boonuseks koolitustel osalenute rahuolevad näod. Sarnane tunne oli mul siis, kui lapsi raske vaevaga tantsima õpetasin ja kui pärast emmedele-issidele esinemist tänama tuldi.

Keset tööpäeva helistab üks kolleeg tantsuõpetaja ja palub mind tangole ühte telesaatesse. Õnnetuseks on tegemist mitte just säravaima kriidiga karbis ja näidata end kõigile tema tantsupartnerina on pigem antireklaam kui reklaam. Püüan diplomaatiliselt vastata, et ei saa ise otsust vastu võtta, kuna töötan tantsukoolis ja soovitan helistada minu ülemusele. Niipea, kui kõne lõppeb, püüan ise ülemust hoiatada ja paluda, et ta mind nö laenuks ei annaks. Ülemus on minu otsusega igati päri. Mõne aja pärast helistab hädaline uesti, kuid ma ei võta kõne vastu.

Kui töölt ära lähen, on lumisest kargest ilmast saanud vihma sajav plögane ilm. Püüan oma uute saabastega, mis pole kindlasti mitte vihmaga kandmiseks loodud, kuidagi üle lompide hüpates edasi liikuda. Kohati tundun endale murumunana, kes kiirelt edasi veereb. Päris naljakas tunne on ilma kontsadeta liigelda.

Kodus ootab mind ees kiri kauaoodatud hea uudisega-meie maja korterid on lõppude lõpuks kinnistatud. Kui ma nüüd peaks naabrite peale korralikult vihastama, võin vähemalt korteri maha müüa ja välja kolida. Teoorias olen ma muidugi alati tugevam olnud, kui praktikas.

Nagu kellavärk virgun kell 9.00. Sunnin end veel kolmeks tunniks magama. On ju nüüd mitu ööd üsna lühikeseks jäänud.

Lõuna ajal läheme sõbrannaga talvesaapaid ostma-mina endale ja tema oma pojale. Laps väsib shoppamisest sama kiiresti nagu tõeline mees. Tõstame tempot. Lõpuks ostan oma teadliku elu teised ilma kontsata saapad. Lihtsalt tuli selline mõte, kuna sai kõrini jääl kontsadega kooberdamisest. Lõppude lõpuks näeb see ju ka koomiline välja. Üks venelastest abielupaar ütles kogu poodides oleva saapavaliku kohta väga tabava väljendi-tshuktshi stuff.

Õhtul läheme teise sõbrannaga kontserdile. Nii kodune tunne on jälle selle maja seinte vahel olla. Näen palju vahvaid ekskolleege. Avastan, et piletööridel on uus vorm ja endine ülemus pole karvavõrdki muutunud. Laval on Briti vokaalansambel Swingle singers. Lugesin enne nende tutvustusest, et ansamblil puudub vibraato ja tõesti nii ka oli. Vahelduseks täiesti põnev kuulata. Kontserdikava oli raudselt toimiva reegli järgi üles ehitatud-esimeses pooles veidi klassikat, teises populaarsemat kergemuusikat, lisalugudeks paar pärli ja kui rahvas ei taha saalist ära minna ning ikka veel tagasi kutsub, tuleb laulda üks aeglane une- või lahkumislaul. Peen psühholoogia. Kõige enam jäi mulle hinge vast huvitav seade Raveli Bolerost. Lauljatele oli seatud ka väike koreograafia, mis andis asjale värvingut juurde. Küll ei saanud ma aru, miks neile salsa põhisamm valepidi selgeks oli õpetatud. Kaks meeslauljat olid väga eredad kujud. Ühe ristis mu sõbranna Krevetiks, kuna ta seisis nii lahedalt küürus ja jämmis. Teine oli harukordselt andetu tantsija, aga see eest väga püüdlik. Oskas end liigutada vaid nö välimiste suurte lihastega, mis nägi välja lohakas ja lahmiv, aga näost oli näha pingutust. Noh, õnneks nad ei teeni raha mitte enese liigutamise, vaid laulmisega ja seda nad juba oskasid. Brittidele kohaselt ei kandnud naislauljad sukki, ilusad sinised jalad. Just nii, nagu mulle meelde jäänud oli. Ise veel kiitsid takka, et oleme nii külma maa kohta väga kuum publik. No, pane siis end riidesse!

Igatahes oli see 200krooni väga hästi kulutatud, eriti võrreldes eelmise õhtu teatriga. Tantsusaatest pidin küll kahjuks loobuma, aga õnneks pole see veel finaal.

Sõbranna helistab ja ütleb, et just tekkis idee emaga teatrisse minna, tulgu mina ka. Mida etendatakse ei tea, eks paistab. Kõlab intrigeerivalt. Samas peaks igal programmi kokkupanejal selge olema, et laupäeva õhtuks tuleb midagi väga head kavasse pista.

Selgub, et lavastus on Must komöödia, lavastajaks A.Vaarik ja laval kõik tuntumad näod. Egas midagi, läheme. Pärast teadet, et mobiil tuleb vaiksemale rezhiimile panna (mitte välja lülitada). läheb saal pimedaks. Lavalt hakkab kostuma dialoog, millest saame teada, et noored on kihlunud ja täna kohtutakse neiu isaga. Selleks, et paremat muljet jätta, varastati naabri juurest peenemat mööblit. Pimedus kestab häirivalt kaua. Tunnen vaikselt kaasa klaustrofoobia all kannatavatele teatrikülastajatele. Muutun närviliseks. Ega ma siia raadiot kuulama ei tulnud! Õnneks läheb laval varsti vool ära ehk saalis lülitatakse sisse valgus. Selgub, et kogu komöödia iva ongi pimedas toas juhtuvatest äpardustest. Pean ütlema, et võitlen esimeses pooles unega. Eks see öö jäi ju lühikeseks ka ja no ei olnud naljakas. Vaheajal turgutame end kohvi ja koogiga. Saali tagasi koguneb veidi vähem rahvast, kui etenduse alguses. Teine pool on üsna sama igav kui esimene. Naljad on ette aimatavad, tempo on aeglane, mõni räägib liialt kiiresti, mõne artikuleeritusest ei saa üldse aru. Mahavisatud 200 krooni. Teine kord peab ikka enne valmis vaatama, kuhu minna.

Pärast etendust läheme Itaalia restorani õhtust sööma. Meid võtab vastu ilmselt koha omanik, tervitab ja aitab leida sobiva laua. Saal on välismaalastest meeskodanikke täis. Eelkõige itaallasi ja britte. Pean ütlema, et tunnen end üsna ebamugavalt, kuna saalitäis tumedaid silmi naelutuvad meie kahe külge ja jäävad sinna kuni lõpuni. Muidugi on tegu väga sharmantsete ja ilusate meesterahvastega, aga teades nende temperamenti on parem pingsalt mujale vaadata. Seetõttu ei suuda me end üldse vabalt tunda. Restoranis on ka omaniku naine ja nende koer. Jääb tunne, nagu oleksime läinud nendele külla. Vahva. Pärast meetriseid spagette ja pudelit veini seame sammud jällegi Panoraami. Arvatavasti saab see nüüd meie meelispaigaks. Seksturistid ei ole seda kohta veel avastanud, muusikastiil on sobiv ja üldine rahvamass on enam vähem OK. Lisaväärtuse annavad bandid. Täna näiteks esineb Smilers.

Öine tempreatuur on -13c.

Katseaeg-veel-läbimata-kolleegid kutsusid ülejäänud töökaaslased peole. Põhjuseks märkisid, et kuna tööväline sotsialiseerumine on kehv ja neid kuhugi ei kutsuta. Täitsa piinlik lugu. Dress code cool blue.

Lähen kohe pärast tööd poodima, kuna siniseid asju on mul kodus vaid kaks-öösärk ja ballikleit. Ilmselt kumbki valik poleks hea. Ostan sinise lauvärvi, sinised kõrvarõngad ja sinise juukseehte. Tegelikult ostsin lauvärvi alusvärvi ka. Polnudki kuulnud varem sellisest asjast. Aitab värvil erksam püsida ja mitte voltide vahele koguneda. Mõistlik leiutis.

Õnneks leian kodus kapis sobrades siiski ka ühe sinise pluusi, sinise kaelaehte, sinise käevõru ning sinise aluspesu. Jõuan kohale 5 minutit varem ja osutun teiseks, kuigi osad lubasid otse töölt minna. Õhtu jooksul ilmneb, et olen üks viiest, kes on dress code´le rõhku pannud. Nõrk!

Kui kõhud sööki-jooki African kitchen's täis söönud oleme, suundume klubiringile. Bon bon on umbselt täis, seega suundume Panoraami poole. Enamik külastab seda paika pärast kolimist ja remonti esimest korda. Disainilt Decolte, sisult Panoraam. Ainult lasershow'd ja mulliposte pole. Laval on 2 quick start, üldises plaanis nostalgiliste noorusaja lugudega pidu.

Töökaaslastega on tore pidutseda, pintsaku alt kooruvad välja hoopiski teistsugused natuurid, kui tööl oletada võib.

Eile ametlikult alanud talve puhul olen täna öösel kapitaalselt magamata. Esiteks sain magama u kl 2, teiseks ärkasin iga viie minuti tagant üles, kuna kuskil prõmmiti järjekindlalt uksega.Algselt arvasin, et hoovipoolne välisuks on lukustamata ja asotsiaalid käivad ennast koridoris soojendamas. Ei julenud öösärgiväel päris sinna luurama ja õiendama ka minna. Nägin unes koshmaare ja ärkasin üles, kuna vererõhk oli 200 ja pulss 150. Ei ole kõige mõnusam tunne. Ilmselt oli see seepärast, et nägin unes, et olin Sindis joomas ja tahtsin enne koju saada, kui ema ärkab, aga ükski buss ei jõudnud minuni ja mu jooksmine oli üliaeglane ja kell oli juba 6.15. Kui vana ma olingi?

Umbes kella poole kuue ajal vihastasin kapitaalselt ja pistsin nina ukse vahelt välja. Selgus, et pööningu akna ning koridori akna puudumise tõttu tekib tõmbetuul ja pööningu uks liigub kõmaki kinni ja siis jälle lahti.Panin jope selga, plätud jalga ning fikseerisin ukse tooliga. Vaikus! Milline õnn. Aga mitte kauaks. Kohe varsti sõitis akna alla suur mürisev ja piiksuv auto, kes ilmselt koristas lund. Lõpptulemusena vähkresin veel paar tundi voodis. Ees ootab 13h tööpäeva.

Saiapoes müüakse juba hõõgveini, piparkoogitaskut ja jõulukooki. Masendav! Lume ja jää peal kõndida ka enam ei oska. Peab harjutama.

Täna on esimene minu organiseeritud kliendikoolitus. Lähen tund varem kohale, et kõik detailid üle vaadata. Lektor helistab veerand tunni pärast ja uurib üle, kus täpselt koolitus toimub. Rahvas tilgub mõnusalt väikeste vahedega, nii et jõuan rahulikult registreerida. Vahepeal eksib lektor korraks ära, aga leiab kiirelt õige tee. Siiski jõuab ta natuke liiga hilja. Selgub, et tema laptop ja kohalik Data ei ühildu. Lisaks näen, et osalejad kasutavad kohvitassi alusteks salvrätte. Kus on alustassid? Õnneks saame rentida kohalikku laptopi. Õnneks on lektoril kaasas USB, et transportida esitlus ühest arvutist teise. Õnneks ükski osaleja ei nurise taldriku puudumise pärast. Koolituse lõppedes pakub lektor/kolleeg/audiitor mulle küüti. Hämmastusega avastan, et auto on seest nii puhas, et isegi mu korter on tunduvalt tolmusem. Huvitav, kas see tuleneb tema töö iseloomust või valis ta selle töö, kuna see sobis tema iseloomuga, sest ta lihtsalt on pedant.

Õhul on ühe kolleegi ärasaatmispidu, kelle alluva ülesandeid (viimase pikaajalise haiguse tõttu) vaikselt üle võtan. Nimelt otsustas ta Itaaliasse pere looma minna. Minu jaoks on kõik masendav deja vu. Samad küsimused, samad ohked, samad lahkumisprotseduurid ja -peod, samad soovid teele. Ainult pisaraid ja ohjeldamatut joomist pole. Põhiliselt jääb õhku-ma ei mõtle veel sellele, kuidas me ilma sinuta siin hakkama saame; ma ei saa aru, kuidas me siin ilma sinuta hakkama saame; loodetavasti läheb sul kõik hästi; me tuleme sulle külla. Võitlen mineviku deemonitega ja loodan, et temal lähebki kõik paremini kui mul.

Vahva kingina saan lahkujalt endale päranduseks raamatu "The worst-case scenario Survival Handbook: Dating&Sex". Temal endal seda ju ilmselgelt enam vaja pole. Raamatus käsitletakse muuhulgas teemasid-põgenemisviisid halvalt kohtingult, kuidas hakkama saada halva suudlejaga, kuidas teeselda orgasmi (koos illustreerivate piltidega), kuidas seksida kitsastes avalikes kohtades, kuidas avada kinni kiilunud (püksi)lukku, kuidas jätta ära pulmi jms. Ühtlasi avame raamatu viimasel lehel listi, kus on kirjas kasutaja nimi ja aeg, kui kaua keegi raamatut tudeeris. Pärast lugemist oleks mõistlik korraldada workshop näiteks.

Peol pakutakse tervitusnapsuna Grappat. Arvasin, et olen oma elus enamikku populaarsetest alkoholidest juba maitsnud, aga mind tabas üllatus. Lõhnab ja maitseb, nagu ei miski muu. Tegu on 43 kraadise viinamarja viinaga. See on ikka hämmastav, millest kõigest saab viina teha: nisu, kartul, rukkis, riis, suhkruroog, kaktus, viinamari. Kindlasti tehakse seda veel millestki, mis mulle hetkel ei meenu. No, näiteks herkulost või kus-kusist. Endise nõukogude inimesena olen harjunud viinale hapukurki peale haukama. Kuna tegu on siiski Itaalia tootega, siis pole laualt muud targemat haarata kui porgandit. Hullematel aegadel olen isegi viina virsikuga joonud, asi see siis Grappat porgandiga juua pole.

Pean kordama ajaloost, et isiklikust seisukohast on mul kurb, et nii tore inimene ära läheb, aga tema seisukohast on mul hea meel. Tore, et üldises lahkuminekute trendis keegi ka kokku saab.