Eluveidrused

Olen vahepeal palju sõimata saanud, et ma ei blogi ning lisaks pidanud vastama päris mitmele ehmunud kõnele, kas mul ikka kõik korras on. Teatan siinkohal pidulikult, et kõik on kõige paremas korras, lihtsalt on jube palju tegemist olnud. Üks mu kolleeg on umbes kuu aega haige olnud ja olen osa tema ülesandeid enda kanda võtnud. Töö on põnev ja sisuliselt minu tööga suht sarnane, ainus asi, et süsteem on sootuks teistugune ja selle leiutamine on suhteliselt aeganõudev. Ei taha ju pidevalt haiget kolleegi telefonitsi ka tülitada. Aga tehtud see nüüd on ja kolleeg naaseb järgmisel nädalal tööle. Blogida pole jõudnud lihtsalt väsimusest.

Püüan teha tagantjärele väikese kokkuvõtte:
1.Korter ei ole müüdud. Põhjus on imelihtne ja etteaimatav-korter on ilus, koridor ja maja rõve. Vaatajaid ikka käib, selle üle kurta ei saa. Alumised naabrid tegid ka lõpuks väikese triki, mis müügiedule kuidagi kaasa aidata ei saa. Nad panid välisuksele kena eesti keelses kantseliidis trükitud sildi, mille sisu oli lühikokkuvõttes selline: „Soetades omale lemmikloomi, veenduge, et nad häda tegemiseks ka koridorist õue pääsevad. Kõkidel on õigus fekaalivabale koridorile!” Jutt õige, lähenemine vale. Kellel on meie majas lemmikloomad? Vastus joodikutest venelastel. Kuidas tuleb joodikutele öelda? Vastus otse ja kolmetäheliste sidesõnadega. Ehk „Lase oma koer õue, jop...” Ühesõnaga vahetult enne uue vaataja tulekut rebisin sildi ukselt ja viskasin ära. See muidugi ei teinud olukorda olematuks. Sedakorda oli vaatajaks prillide ja punnidega noormees, kes elavat hetkel ema, tema mehe ja vanaemaga Köhleri tänaval viietoalises korteris. Noormees nägi välja ja käitus just täpselt, nagu vanaema kasvatatud laps. Viisakas ja teeb püüdlikult nalja, mis ei ole üldse naljakas. Kui ta oli korteri üle vaadanud, ronis hoovipoolsest trepist alla ja sattus otse koera fekaalihunnikusse. Nuta või naera.
2.Käisin klassivenna kutsel elus esimest korda kanuumatkal. Mina, kes ma siiani pole õppinud ujuma. Istusin kolmeses kanuus keskel. Kahtlustan, et seal on siiani krampliku kinnihoidmise tõttu pikkadest küüntest jäetud augud sees. Lõpuks, kui mul külm hakkas, võtsin ka aeru ja püüdsin üritusele kuidagi kaasa aidata. Ega ma päris täpselt aru ei saanud, kas ma aitasin või pigem segasin, aga soojem hakkas küll. Hea oli minu jaoks see, et jõgi oli tõeliselt madal, halb aga see, et kive ja roikad oli roppumoodi ja tihti pidid noormehed kanuust välja ronima, et mind (sic!) koos kanuuga edasi lükata. Kõige lõpuks jäi mu tagumik kahest ja poolest tunnist kanuutamisest kohutavalt valusaks, mis andis mitu päeva tagant järele tunda. Lõppkokkuvõttes oli väga maru üritus. Väga ilus ja romantiline olustik. Pärast saime soojas sauna eesruumis kuuma frikadellisuppi süüa ja Eesti mängu mängida. Imekombel suutsin isegi meenutada, misasi on kitiinkest. Ise olen uhke.
3.Käisin traditsiooniliselt lestfestil. Ka seekord läksin rongiga ja kohtusin seal umbes poolega seltskonnast, kes lõpuks kohale jõudis. Oli kohutavalt palav. Rongis teatavasti ei ole erilist ventilatsiooni, seega oli mul tunne, et kui sihtjaamas püsti tõusin, jäi minust higiloik toolile. Mida veel kõik need mehed tundsid, uuuh. Suitsulest maitses kui peenemas resturaanis. Veel käisime saunas, kus puudusid kõikvõimalikud kraanid ja dushid, seega pidime teineteisele kannust vett peale valama. Leili vahepeal käisime õues kastmisvoolikust külma vett peale laskmas. Täitsa huvitav kogemus.
4.Käisin Leigol Tangoööl. Oli tunne, et piletite suurmüüki oli tehtud vanadekodus. Keskmine publiku vanus oli 65. Ega selles polekski miskit halba olnud, kui nad oleks laval toimuvast aru saanud. Kuna aga Argentiina tango on on veidi keerulisem kui Euroopa või veider Soome tango, siis kiskus asi veidi kiiva. Vanainimestel hakkas igav ja nad hakkasid nihelema, sebima, naabriga rääkima ning mobiiliga helistama. See kõik häiris kohutavalt süvenemist. Viimane esineja oli aga nii üle prahi, et tüütud vanainimesed ununesid. Kolm akordionisti Poolast, kes tehnika kaasabil võlusid pillidest välja kõikvõimalikke helisid. Näiteks oli üks lugu kokku pandud arvutimängude helidest. Vapustav. Leigo järve ümbruse loodust siinkohal ilmselt kiitma ei pea, see on teada tuntud ilu. Eriliseks tegi ürituse tervele järvele laotatud küünlad ning üle järve asuval künkal põlevad lõkked. Loomulikult ei puudunud Leigopärane ilutulestik. Õhtu oleks lõppenud lihtsalt suurepäraselt, kui oleks natukenegi soojem olnud. Eks vast järvest õhkuv niiskus muutis olukorra veelgi väljakannatamatumaks. Igal juhul tabas mind paar päeva hiljem külmavillide needus ning kõhuhädad koos kerge palavikuga. Kõhuhädad haihtusid pärast söetablettide ja viinakokteili manustamist.
5.Toimus esimene suguvõsa kokkutulek. Isapoolne. Olin kogu asja vastu negatiivselt meelestatud, sest mul ei olnud mingit isu minna seletama, miks mul juba ei ole seitset last ja miks mul ei ole direktorist abikaasat. Kõik aga läks väga lõbusalt meenutuste õhkkonnas. Sain näiteks muuhulgas teada, et üks mu vanaisa vennapoegadest on olnud näitleja. Lisaks sellele on täiesti olemas nina liik, mille järgi saab meie suguvõsa tuvastada. Mina olen küll sellest needusest pääsenud emapoolse täienduse läbi. Mu isa õetütar aga rääkis, et kui ta oma esimese lapse sünnitas, siis pärast esimest pilku tema näole konstateeris fakti: ära tuli! Ei saa salata, on tõesti kodune kartul keset nägu.
6.Käisin müügikoolitusel. Väga põnev oli. Sain teada, et olen DISC analüüsi järgi puhas I tüüp, ehk sotsiaalne tegelane, kellele meeldib kohutavalt lobiseda. See on see tüüp, kes esimesel kliendikohtumisel räägib, mida ta täna öösel unes nägi, millise juuksuri juures käib ja miks talle ei meeldi Soome kohviuba.
7.Korraldasin kolleegidele viimaste pealekäimisel surfikoolituse. Ise kohale läinud, ikka sel samal põhjusel, et vesi pole minu sõber. Ise käisin hoopis Võru metsade vahel klassivenna/ekselukaaslase kursa kokkutulekul ilma eksita. Meid võõrustas üks kursavendadest oma kodus väga kaunis kohas järve kaldal. Sedakorda tuli kokku rohkem külalisi, kui kunagi varem. Oleks me vaid seda teadnud, kes sinna kõik tulevad... Saabus üks tüüp, kes käis sellel kursusel vaid osalise aja ja kes on hirmsaim I tüüp, keda ma näinud olen. Püüab olla seltskonnahing. Lobiseb meeletult nii, et kõik tüdinevad esimese veerandtunni jooksul ja lähevad moodustavad väiksemaid seltskondi veidi eemal. Kuid õhtu nael ei olnud mitte tema ise, vaid tema elukaaslane. Tegemist oli meist 10 aastat vanema blondiiniga, kes püüab äärmiselt nooruslik välja näha, kellel on kriiskavalt vinguv hääletoon ning kohutavalt negatiivne suhtumine ümbrusesse välja arvatud mehed ja alkohol. Ehk tegu oli kõige ehtsama alkohoolikuga. Seda tõestas eelkõige kolm fakti: ta jäi kahest pokaalist veinist umbjoobesse, lasi ennast rahulikult pingil istudes kolm korda täis (teda reetis vali sorin). Kolmandaks jõi ta salaja ära minu poolikust viinast veerandi, kuniks kogu ülejäänud seltskond ümbruskonda kaemas oli ja magas sellest poolteist päeva. Vähemalt ei haisenud ega seganud enam seltskonda.
8.Saue tantsukursused peaks algama 23.septembril.
9. Sisestasin Neste bensiinijaamas tanklasse 500kr. Bensiini sain 254kr eest ja edasi ei tulnud voolikust enam tilkagi. Kontrollisin, paak oli alles pooltäis. Minu taga järjekorras ootav noormees tuli mulle appi. Pistis püstoli "pessa" tagasi, et vaadata, mis juhtub. Midagi ei juhtunud, ei nullinud ära ka. Pigistasime tükk aega voolikust veel bensiini välja, aga no ei tulnud. Lõpuks läks aparaat nulli ja oligi kõik. Noormees aitas mule tsheki võtta. Õnneks oli lipikul kirjas, palju raha ma automaati sisestasin ja palju ma bensiini sain. Helistasin automaadil kirjas olnud lühinumbrile. Sealt öeldi, et minu juhtum vaadatakse üle ja helistatakse kahe päeva pärast tagasi. Ilmselt jääb mul vaid välja mõelda, kuidas saan tõestada, et mu paak saadud hulgast bensiinist täis ei saanud.