kolmapäev, juuni 25, 2008
22.-24.06.2008
Elvast sõidan edasi Oravale. Üksi on jube raske kaarti lugeda ja samal ajal sõita. Eestis on teeviitadega halvasti ja siis kui üks on, peab juba eelnevalt tedma, kuhu keerata, muidu tekib liiklusohtlik olukord. Ühesõnaga suudan Otepäält valesti keerata ja raiskan niigi kallist bensiini ilma asjata. Lõpuks ma muidugi jõuan ikkagi kohale. Lõunas on hoopis teine tera sõita. Teed on kurvilised ja kerge tõusu- laskumisega. Mõnulen roolis ja kiidan oma head autot. Oleks vaid CD mängija ka, siis oleks nagu päris.
Esimesel päeval läheb enamik meesperest järvele kalale. Sel ajal vaatab peremees üle mu auto ventilatsioonisüsteemi. Selgub, et mu auto on vist Itaaliast toodud. Igatahes on kaitsmete karbi kaane alune sulaselget itaalia keelt täis. Peremees loeb seda kõike ja ütleb, et sellest saaks ühe toreda tenori aaria. Mõne aja pärast leidis ta sealt sõna ventilaatio vms sarnast ja nii saigi kaitse vahetatud. Nüüd puhub tuul jälle pärast mitut kuud.
Esimesel õhtul käib tugevam pidu ja seetõttu jääb enamikule järgnev jaanilaupäev veidi lühemaks, kui tavaliselt. Pealegi sajab jaanilaupäeval kuni umbes kella seitsmeni õhtul padukat. Kui see üle jääb, saab lõkke põlema panna ja pidu võib alata. Muidugi on siis kohal eriti näljased kaks miljon sääske. Imestan isegi, et mu käed pärast sellist võimlemist veel valusad pole. Muidu on jaanipäev nagu ikka- lõke ja laul ja möll. Ööbin kaks ööd kohalikus sviidis ehk aidas. Naabriteks ekskolleegi perekond, vaablase pesa koos vaablasega ning juba eelpool mainitud valjuhäälsed sääsed. Peab nentima, et ekskolleegi norskamine ja vaablase sumin on sääsepirina kõrval naljamäng. Nii ma ei teagi ärasõidu hommikul, kas mu tasakaaluälbed pärinevad alkoholijääkidest või magamatusest. Õnneks ei panda teepeal puhuma ja koju jõuan ka õnnelikult läbi lausvihma. See tähendab, et ei jäänud üksi autos magama.
21.06.2008
Ärkan meeletu vihmakolina peale üles. Selgub, et polegi vihm, mehine rahe on hoopis. No selline 1 cm läbimõõduga tera. Tõotab harilikku Eesti jaanipäeva.
Vedelen veel veidi ja hakkan siis Elva suunas juubelile sõitma. 30 ikkagi. Siiski ostan enne seda omale beibekummikud, et vältida eilse kordumist. Sellised ilusa pildiga. Noja bensiini ostan ka muidugi. 53,93 liitrit ja 1000,40 krooni, Extra kaardi soodusega 992, 31 krooni! Kui nii edasi läheb on mõni lennupilet soodsam, kui osta paak bensiini. Ilmselt suurest hämmingust kirjutan vaatamata kaardimakse tehingule alla ja sõidan ära. Mõne aja pärast tuleb kõne, et halloo, te maksite vale bensiini eest. Vaatan tshekki, seal seisab 500 krooni. Karta on, et kui ma ära haihtuks, saadaks mind liiga kergelt kätte, sest kõik on lindis. Seega sõidan tagasi. Selgub, et müüjanna kuulis pumba numbri valesti. Tasub teinekord ikka vaadata vist, millele alla kirjutan.
Juubel möödub poolenisti vihmakrabina saatel. Kohal on umbes kümmekond paari, kellel kaasas lapsed ja umbes kaks naist meist ei ole hetkel teist korda rasedad. Nagu kokkutulek.
20.06.2008
Viimane tööpäev enne puhkust. Kuna meil suveti on reeded neli tundi lühemad tööpäevad, läheb päris kiireks, et kõik otsad kinni tõmmata.
Pärastlõunal sõidame kahe auto ehk viie piigaga Lõhaverre kontserdile Mäe ja Thule lood. Hommikupoole saan siseinfot, et kontserdipaika pääseb vihma korral vaid kummikutega. Edastan selle info oma kaaskontsertlastele, kuid ise seda asja väga tõsiselt ei võta. Lõpptulemusena hakkab teepeal niimodi sadama, et ei näe autoaknast välja ja teele tekib ohtlik vihmakile. Lisaks sellele on mul autol ventilaator katki ja see tähendab seda, et aknad lähevad uduseks. Pole midagi teha. Läheme Suure-Jaani peenemasse kauplusesse ja nõutame potikuid. Mida pole, seda pole. Leidlikkusel pole piire ja me ostame 1 kroon tükk Konsumi kilekotid jalgade ümber.
Auto tuleb kohapeal parkida umbes kilomeeter eemale aasale. Rada läheb läbi metsa ja kilekotid kuluvad mitte marjaks vaid suisa puuviljaks ära. No olgu, teksad saavad küll tagant kole poriseks, sest kilekottidest tekivad tahapoole "nokad", aga jalad on soojas. Napsame tee äärest mõned poolküpsed metsmaasikad ja kiirustame kohale.
Kontsert ise on väga hea. Ega muud ei oskaks oodatati sellisest raskekahurväest. Mõnusa vürtsi annab Tallinna Kammerorkestri keelpillide kõla. Kontsert lõpeb üllatusliku bluusiga "Veenus".
Lahkudes ostame sooje pannkooke kirsimoosiga ja haume plaani, kuidas saaks küll Eesti kõige kenama bassimängija tähelepanu võita. Olgem ausad, ükski plaan ei kostu vettpidavalt ja seetõttu nillime niisama kõrvalt. Kõik viis piigat. Korjame teeäärest veel metsalilli ja sahistame oma kilekottidega uhkes mudas. Väga meeleolukas õhtu. Kui välja jätta see, et teine auto lõi ära oma esistange, kui aasalt välja sõitis ja pärast 600 krooni trahvi sai, sest ei peatanud STOP märgi all raudtee ülesõidu kohas vaid libises kolmanda autona sujuvalt üle. Elagu uued trahviseadused.
PS! Ostke Konsumi kotte, väga vastupidavad:)
18.06.2008
Ema ajas mulle oma tuttava kaudu välja ühe reumatoloogi telefoninumbri ja nii sain tänaseks arstile aja. Võtan kaasa oma röntgeni pildid ja lähen kohale. Kahjuks ma eriti palju targemaks ei saa, kuna ta ei ole jalgade spetsialist. Ta suunab mu edasi järgmise doktori juurde, kuid ütleb, et tema sellelt pildilt küll osteoartroosi välja ei loe. Mingeid muundumisi nägi ta hoopiski päka osas.
Helistan uuele doktorile. Vabu aegu on saada septembriks, aga neid saab hakata kinni panema juulis... Siis algab mul juba uus hooaeg ja ravimiseks aega ei ole. Päris hea süsteem meil.
17.06.2008
Venelased tulevad uuesti kohale. Pareerin kokkusaamise läbi sekretäri. Ükski kolleeg ei ole asjast huvitatud ja mulle on selline käitumine vastuvõetamatu.
16.06.2008
Kontsert Eesti meeste laulud. Või on see teater, mine võta kinni. Kohaks Kultuurikatel. Olen seal esimest korda ja alguses ei saagi aru, miks peaks üks etendus sellises kohas toimuma. Tegemist on endise tehasega, mis on kohaldatud saaliks. Ei midagi esteetilist ühesõnaga. Saali minnes jääb tunne, et lavamehed pole jõudnud oma tööd ära teha ja alles keevitavad, kolistavad, haamerdavad jne. Tegelikult on see muidugi juba etenduse algus. Kui pimedaks läheb ja meeskond vanas Moskvitshis laval vastu posti paugu ja tulega sõidab, saan aru küll, miks etendus just siin on. Järgneva võiks kokku võtta sõnadega püromaanide show Tormise laulude saatel. Ma olen pool etendust peadpidi toolirea all, sest koguaeg on hirm, et kohe saan pihta. Eriti hulluks läheb asi, kui kodanik keemik vihastab ja hullunult märatsema hakkab. Vedelikud voolavad, kausid ja klaasid purunevad, kõik plahvatab ja järsku lendab üle vaatajate peade rakett. Kui aus olla, siis ma eriti ühtegi laulu ei mäletagi, sest nii palju erinevat tegevust on laval vaadata. Keegi lendab lae all, keegi ronib horisontaalis postist üles, keegi tõstab maast üles mitmemeetrise puust mehe ja paneb saba alt põlema nagu süstiku. Kõige võimsam on muidugi Raua needmine, kus kipsis jalaga Kaljuste ise lavale juhatama tuleb ja põhimõtteliselt kogu lava leekides on vaheldumisi tugevamate lahvatustega kuumus näkku lajatades. Mehed laulavad ja taovad trummidena tünne. "Võimas aur", nagu ütleks kapten Trumm.
13.-14.06.2008
Pärast paari vastamata kõnet venelastelt algavad firma suvepäevad. Reede ja 13. Üritused algavad juba bussis bobisõidu koolituse näol. Ma olen lapsest saati halva tervisega reisija olnud. Varem oli see muidugi hullem. Pidin alati istuma esimeses pingis ja veel parem oli üldse enne reisi algust lihtsalt magama jääda. Nii ei läinud süda pahaks. Nüüd ma siis pidin mööda kõikuvat bussi ringi rändama ja mängus kaasa lööma. See ei mõju ootuspäraselt hästi. Viimased kilomeetrid istun vaikselt ja püüan korraldusi jagada mobiilselt näit bussi esimesele korrusele. Järgmistel kordadel tean, et pean ka bussijuhi töö ära tegema ehk et tee kirjeldused välja printima ja kaasa võtma. Mis sest, et olin need eelnevalt bussifirmale edastanud. Eelnimetatud põhjusel sõidame õigest teeotsast mööda, sest selles piirkonnas puudub mobiililevi ja kohapeal ootajatega saan suhelda vaid sõnumineerides, mis võtab rokem aega, kui kõne. Selle peale saab bussijuht muidugi kurjaks. Huvitav, kumb meist tegelikult peaks kuri olema?!
Jõuame kanuutamise starti, kus jagatakse pirukat ja puljongit ning õpetussõnu kanuus hakkama saamiseks. Mina sõidan paari kolleegiga, kes keelduvad kanuutamast, peopaika kohale ning valmistan ette, mis vaja. Buss kolleegidega saabub oodatust hiljem, aga õnneks siiski täiskomplektis. Ümber oli läinud vaid üks kanuu. Edasi sööme ja kuulame veidi DISCi teooriat. Kõige eredamalt jääb mulle meelde, et I tüüpidega pole voodis midagi teha. Ma hakkan nüüd õppima, kuidas siis saaks. Olin eelnevalt palunud oma kolleegidel saata mängu jaoks "Tunne oma kolleegi" enda kohta kaks vihjet ja lapsepõlve pildi. Nende järgi pidi siis ära arvama, kellest on jutt. Näiteks olid vihjeteks: Teenis ülikooli ajal taskuraha Soome kruiisilaevadel Tarmo Pihlapi taustalauljana; abiellus 17. aastaselt 11. klassi viimasel koolivaheajal Tallinna linna Mererajooni täitevkomitee loal, olles ennast eelnevalt täitevkomitee koosolekul eksponeerinud; õppis 9. klassis üldainete kõrval kosmonautika ja filmikunsti aluseid. Fotod on muidugi kirsiks tordile. Saab palju nalja. Edasi uuritakse väikeses grupis genogrammi (päritoluperele iseloomulikud käitumismustrid), teised mängivad omaalgatuslikult võrkpalli ja seejärel algabki tants. Bändiks seekord Otsa kooli noored muusikud kollektiivist On you. Südaööl saavad soovijad minna metsa matkale ja pärast ootab kõiki kuum saun. Teine hommik algab joogaga jõe kaldal, mida uudistab veidi eemalt toonekurg. Pärast hommikusööki on loeng Sina ja suhe (töö - ja perealaselt).
Lõpptulemusena võib põhimõtteliselt rahule jääda. Enam vähem asjad sujusid ja vihm hakkab just siis sadama, kui ma lipu maha võtan
12.06.2008
Saan venelasest teatrimüüjatelt kümme kõnet. Ma ei vasta ühelegi, kuna mul ei ole veel kolleegidelt vastuseid. Kui tüütu saab üks inimene olla...
11.06.2008
Olen just lõunale minemas, kui sekretariaadis peavad mu kinni üks meesterahvas ning noorem neid. Venelased. Ütlevad, et tahavad meie kollektiivi teatrisse kutsuda. Etendus on komöödia Täiskuu 2 ja lavastajaks Roman Baskin. Tutvustuseks küsivad nad, kas ma tean Roman Baskinit (wtf?) ning hakkavad pileteid pähe määrima. Iva selles, et mina uurin, mitu inimest tahaks tulla ja nemad toovad piletid kohale, kasvõi kahe kaupa. Mind kohutavalt häirib, miks peaks Eesti kultuuri müüma umbkeelne venelane. Pealegi on nende jutus mitmeid vastuolusid. Nad küsivad, millega meie firma tegeleb. Küsin vastu, et kuidas te tulete firmasse, kui te isegi ei tea, millega me tegeleme. Selle peale hämavad nad midagi, et kultuur ei küsi firma tegevusalast. Jutu edenedes ja minu kahtluste tõustes suviste komöödiate kvaliteedi suhtes, ütlevad nad, et olid enne ühe mu kolleegi käest kuulnud, kes oli Täiskuu 1.osa näinud, et see oli väga hea olnud. Milline kolleeg, kui nad on siin juhuslikult!? Helistan MTÜ Kell Kümme’le ja uurin, kas tegu on üleüldse õige asjaga. Olevat küll.
kolmapäev, juuni 18, 2008
10.06.2008
Muuhulgas vastutan kolleegide töise tervise eest ja seetõttu pean läbima maja üldise tuleohutuse õppuse. Peab ütlema, et selle valdkonna asjad erutavad mind töistest ülesannetest kõige vähem. No ei ole selle teema tüüp.
Sel hommikul olen eriti unine ja pahur. Ilmselt juba eelhäälestuse tõttu, aga võibolla ka pilves ilma tõttu. Meeslektor püüab kuulajatesse energiat süstida ja esitab äratamiseks paar küsimust. Mitte keegi ei reageeri, kõik vahivad oma materjale ja tee väljagi. Ei ole kerge päev meile kellelegi. Teema arenedes saan aru, et olen asjas totaalne võhik. Aga ilmselt ma pole ainus. Vähemalt keegi ei kilka, kui küsitakse näiteks, et kas oskate vahtkustutit kasutada. Vähemalt ma nüüd teoreetiliselt oskan. Tegelikult on väga huvitav. Näiteks saan teada, et Tallinnas on vaid üks batuut allahüppajate püüdmiseks ja see peab vastu kuni 9.korruselt hüppanutele. Siis saan teada, et diivani põlengust muutub ruum 4 minutiga surmakambriks (temperatuur tõusis mäletamist mööda 300C, lisaks jõhker must suits). Veel on sprinkleritega selline trikk, et kui need näiteks kogemata pritsima hakkavad, siis võid kogu sisustuse ja tehnikaga hüvasti jätta. Pritsimisraadius on 3m ja seda jagub nii kauaks, kui keegi jorss keldris vee kinni taipab keerata. Varsti pidi tulema evakuatsiooni õppus. Eks ma siis pea näitama, mis suudan.
06.06.2008
Kliendiüritus Golf. Äratus kell 6.00. Imetabaselt ma ei olegi meeletu zombi, kõigest pool. See väljendub eelkõige selles, et ühtäkki ma ei suuda meenutada, kas pean välja sõitma mööda Tartu mnt-d või Narva mnt-d. Enne ei meenugi, kui helistan kolleegile ja küsin abi. Tema omakorda räägib loo sellest, kuidas ta Tartusse mööda Pärnu mnt-d sõitnud oli.Loomulikult sõidan teeotsast mööda, aga õnneks on mõnesaja meetri pärast uus pööramise võimalus.
Üldiselt sujub üritus hästi. Mu kolleegid võidavad mitmeid auhinnalisi kohti, kuid need kõik tuleb loovutada kallitele klientidele. Päeva lõpuks keerutab võimsa tuule üles. Golfiväljakul on seda eriti hästi tunda, kuna see ju lage väli ja mere ääres ka. Kõige turvalisem on istuda suure kivi taga päikese käes. Õhtuks on riided selga päevitanud.
Püüan vahepeal kodus puhata, aga nagu arvata ongi, see ei õnnestu, sest Goterman ärkab just sel hetkel ellu ja pugutab nii kuis jaksab.
Teiseks ürituseks sel päeval on saunamutt/kolleegi Austraaliasse saatmise üritus. Ta küll ise väidab, et tuleb aasta pärast tagasi. No loodame. Üritus on edev. Kestab reedest pühapäevani. Mina isiklikult ei saa üle laupäeva varaste tundide olla, sest pean edasi pinginaabri mehe sünnipäevale sõitma. Väga meeleolukas õhtu sai. Vana hea kamp ja toredad naljad.
03.06.2008
Niisiis, nagu ma kirjas korteriühistule märkisin- mu torud kolisevad. Ehk et magamistoas voodi kõrval paiknevates püstistes torudes käib teadmata miks (need on kenasti cyprociga kaetud), olenemata kellaajast ning ilmastikust, etteaimamatu sageduse, valjususaste ning kestvusega kolksud. Nagu istuks seal väike Goterman ja taoks millegagi vastu torusid. See kõik algas märtsi kuus. Mõnel päeval ei kolksu üldse, mõnel päeval kolksub nii südantlõhestavalt, nagu tahaks pooleks minna. Mõtlesin, et ehk see on seotud kütteperioodiga. Aga võta näpust, mai lõpus võeti küte välja ja ikka kolksub. Esimesed ööd olin täiesti magamata. Just saab magus uni peale tulla, kui käib mõne cm kaugusel "juraki". Küll ma toppisin vatti kõrva, küll ma kolisin ette tuppa. Eriti ei aidanud miski. Pealegi ei saa ma eestoa ja magamistoa vahelist ust kinni tõmmata, sest uks istub diivani taga kinni.
Kutsusin spetsialisti vaatama. Nagu arvata oli, sel hetkel ei käi mitte ühtegi piuksu. Pealegi ütleb ta, et seda peaks uuesti vaatama kütteperioodil. Nüüd ma ei teagi mida teha, kas kannatada suve lõpuni ja kutsuda mees uuesti? Kuigi ma ei tea täpselt, mis siis parem on, kui ta kolksub ka ilma kütteta. Ilgelt tüütu igatahes!! Kas saaks kuidagi nii, et ei oleks koduseid
force major'e?
02.06.2008
Kuna ma olen nüd internetitarkust täis oma haiguse kohta ja tean, et massaazh ning mudavannid avitavad, panen kinni aja ühe meesmassööri juurde, kes kirjade järgi on õppinud kõiki maailma maassaazhe tegema. Võtan röntgenipildid kaasa ja lähen kohale.
Mees vaatab pilte ja ütleb, et ega ta ei oska sealt midagi välja lugeda ning sellise asjaga ta pole ka varem kokku puutunud… Aga kuna selg ja jalad on ühenduses, siis ta teeks selja ja jalgade massaazhi ning visaku ma pikali. Einoh, hea on. Natuke valus ka, eriti tselluliidi osa. Protseduuri ajal ta küsib mu käest erinevaid küsimusi minu elustiili ja toitumise kohta ja põhimõtteliselt saan aru, et võin ennast põlema panna. Praepelmeene öösel peale tantsu ei olevatki üldse tervislik süüa ja kui ma nii palju tööl olen koguaeg, siis kuidas ma arvan oma isikliku elu tekkivat?! Ja ilmselt tekkisid need muhud mul jalgadel jääkainete kogunemisest. Pealegi peab inimene piima jooma, kasvõi vägisi. Well…joogu ise oma jälki piima ja tööd teen ma sellepärast, et end inimväärselt ära elatada. Pean ootama, et mingi mees mulle raha kingiks vä? Ja kuidas saavad jääkained jalgadesse kõvaks munaks koguneda?
Öösõnaga pärast uniseks tegevat massaazhi pean minema Rat Racele jooksma. JCI raames vastutan ka Rat Race’i afterparty eest. Paneme firma poolt välja neli nais-meeskonda. Peale starti suudan maha komberdada mõned kümned meetrid, kui jalad üles ütlevad. Lonkan, kõnnin, jooksen, hüplen kuidagi selle õnnetu kilomeetri mööda ebamugavat munakiviteed maha ja jõuan peaaegu kõige viimasena finishisse. Kolleegid küsivad, et noooh, jõudsid ka kohale. Piinlik on, aga vabandamine ja seletamine mõjuks veel nõmedamalt. Ülejäänud päev möödubki longates. Kusjuures mõlemast jalast. Meie firma korjab kokku auhindade koorekihi: teist aastat järjest- Arvukaim osavõtt erafirmade hulgas: auhinnaks seiklusrada 20-le Nõmme Seikluspargilt, Air Balticu eriauhind lennukaimale võistkonnale- piletid Riiast valitud sihtpunkti Euroopas (mina selles meeskonnas muidugi ei olnud), teamikaptenite loosivõit ööbimise luksuslikus hotellis Bern, juhuslik loosiõnn kinkekaart Tabasalu Spordilt. Niisiis kes tahab minu asemel seiklema minna?!
Pärast ametlikku osa ja mitmeid tasuta õllesid (mida said kõik jooksjad kupongi alusel) algab mitteametlik aftekas Rat Race’i korraldajatele. Sõidame punase kahekordse ekskursiooni bussiga mööda linna ringi ja peatume Pirita rannas, kus ootavad meid shampus ja maasikad ning päikeseloojang. Projektijuht jagab kõigile rinda medalid.
