Eluveidrused

Saan kõne töötelefonile SEB Eesti Ühispangast. Juba teretamise hääletooni järgi, mis on tavakliendi häälest tunduvalt meelam, aiman halba. Viisakas naishääl pakub mulle lastekindlustust, infot investeerimisvõimaluste kohta või pensionikindlustust. Võtkem hetkeks aja maha ja mõelgem, mida ta isiklikult mulle tegelikult sellega öelda tahtis. Kas püüdis ta läbi lillede öelda: "Miks sul ikka veel last ei ole, mh, ah? Sa ei olegi suutnud omale hankida kõrgepalgalist töökohta, et saaksid ka investeerida?! Ja mida sa vanaduses sööma hakkad, kui kartulikoored otsas on?"

Oletagem, et panganeiu avas internetis suvalise firma kontaktandmed ning helistas, et pakkuda oma teenuseid. Kes vastab tavaliselt üldnumbrile, mis on netti üles riputatud? Õige vastus on kontorifääris kõige aeglasemalt tõusva palgaga sekretär. Palgatõusu aegluse fakt, muide, on uuringutega kindlaks tehtud. Ühtlasi on vastuvõtja tihtipeale kontoris noorimate killast ehk lapse olemasolu fakt on küsitav.

Miks helistab suvaline pank suvalise taustaga inimesele ja pakub suvalisi teenuseid? See kõne kuulub samasse valdkonda, kui minu 66 aastasele emale helistati ja pakuti pensionisamba loomist.

Kui eile õhtul hilja koju jõudsin, oli korteris selline õhk, mis nõudis õdususe ja mugavuse tagamiseks kerget kütmist. See oli päris ehmatav arusaamine. Tähendab, et kütmise aeg ei ole enam kaugel.

Iseenesest on ju ilus kamina paistel telekat vaadata. Samas on kehva tõmbega kaminat kütta pigem kunsttükk kui lihtne ettevõtmine, eriti veel madalrõhkkonaga. Elektriküte sööb aga rahakotti augu. Keskkütte puudumise suurim miinus on temperatuuri koletu kõikumine kahe kütmise vahel. Talvel peab töölt koju tulles algatuseks toas mõned minutid kasukaga ja väga soojade toasussidega istuma, sest seinad ja põrand õhkavad jäisust.

Loobusin seekord siiski kütmisest, kuna olukord oli parandatav paksema tekiga. Põnev oleks statistika mõttes teada, millal ma eelmisel aastal esimest korda paksu tekiga magasin.

Muide, kuidas teie suhtuksite meesterahvasse, kes:
1. kannab lühikeseks jäänud pükse (võisid ka ostes juba kukekad olla)
2. kõnnib teie korteris välisjalatsites
3. plätrab terve õhtu. Mõttevahetust kui sellist, tekkida ei saa, kuna tal on nii palju iseendast ja oma coolidest sõpradest rääkida

Peab möönma, et normaalsete meeste tõug on väljasuremisohus. Palun kanda Punasesse raamatusse.

Kohati tundun endale tegelasena, keda kunagi mängis Salme Reek etenduses Kummaline missis Savage, kes pidevalt rääkis, kuidas ta kõiki asju vihkab. Näiteks käib mulle närvidele kohmakas ning aeglane müüjaõpilane, kelle pärast ma bussist maha jään ja tööle hilinen. Samas oleme me kõik esimestel päevadel saamatud õpilased, kuid kannataja on lõpuks ikkagi klient. Äkki peaks avama õpipoe, nagu vanasti oli juuksuri õpikoda Pärnu mnt-l, kust võis küll saada enneolematuid soenguid, kuid see eest peaaegu tasuta. Lisaks kõigele klient teadis, kuhu ta läheb. Ebakvaliteetne teenindus ei olnud üllatuseks.

Siis käivad mulle närvidele mittekäituvad lapsed. Näiteks näen pealt, kuidas kenasse ülikonda riietatud papaa kõnnib lill peos koos lapsega tänaval. Laps elab ennast tema kõrval välja sellega, et ajab korduvalt pea kuklasse ja röögib Tarzani kombel. Ei, ta ei ole alaarenenud, on lihtsalt aktiivne ja emotsionaalne poiss. Papaa ei tee sellest väljagi. Ilmselt on see nende peres normaalne. Inimeste (eriti meeste) väljalülitumisvõime on kohati suisa hämmastav. Ilmselt teavad kõik situatsiooni, kus mees vaatab telekat ja naine püüab kümnel erineval meetodil mehe tähelepanu võita.

Veel vihkan ma empaatiavõimeta bussijuhte. Olen tihtipeale oma kontsade ja mitte eriti kaaluka kehaga tahtmatult pendeldanud ümber posti, jäljendades Browni liikumist. Sellistes situatsioonides tekib alati tahtmine panna bussijuht keset bussi seisma, ise rooli istuda ja talle kõik tagasi teha. Heaks näiteks on juhus lähiminevikust. Buss peatub Viru keskuse all terminalis. Inimesed sisenevad. Ühe ukse juures olev seltskond jääb veidi toppama, kuna seal on noor ema käruga. Ühel hetkel hakkab bussijuht signaali andma ja laseb pidurit närviliselt ning perioodiliselt lahti. Buss liigub väikeste vahedega edasi. Selgub, et valgusfoori roheline tuli hakkas plinkima ja juhi jaoks on eriti oluline kiirelt minema saada. Viimane siseneja jõuab vaevalt alumisele astmele, kui bussijuht sööstab kohalt. Uksed sulguvad sõidupealt. Nähtavasti peab olema rõõmus, et sellinegi tropp roolis on, sest targemad on läinud tasuvamale tööle.

Näiteid on kindlasti veel, lihtsalt hetkel ei meenu. Huvitav, kas minust on saanud väike vastik vanatüdruk või nõudlik klient?

Esimest korda oma elus ei saa ma täna helistada koju, et isale õnne soovida. Esimest korda üle 35 aasta ei valmista mu ema ette sünnipäevalauda. Seekord saan saan talle õnne soovida vaid mõtetes. Või kas sellel puhul üldse on mõistlik õnne soovida... Süütan isa lemmikvärvi küünla, vaatan võbelevat leeki ja mõtlen toredaile hetkile, mil olime veel koos.

Minust võiks saada nuuskimisspioon või olin ma eelmises elus koer. Terve tänase unise päeva jooksul, nii palju, kui ma voodist üleval käin, tunnen ühe eile külas käinud noormehe parfüümi lõhna. Kuidagi ei suuda aru saada, mismoodi see võimalik peaks olema. Noormeest pole, aga lõhn on. Mõtlen, et ju mul on hea fantaasia.

Päeva lõpetuseks, kui olen silmad veidi avaramalt lahti saanud avastan oma nagist võõra pintsaku...

Ärkan hommikul veidi varem ja sean sammud ehitustarvete poodi, et osta segu ning makrofleksi. Esimeses poes on vaid 20kg kotid, teine pood on laupäeval suletud. Vahepeal käin suures meelehärmis Balti jaama turul ning ostan imemaitsvaid valgeid klaare ja maitserohelist. Lõpuks jõuan kolmandasse poodi, kust leian 5kg segupaki ja penofleksi. Muide, viimane erineb makrofeksist kehvema järelpaisumise poolest.

Järgnevad kokanduse tunnid, mille jooksul laon valmis küpsisetordi ning segan kokku kartulisalati, munavõi ja tursamaksasalati. Pärast seda koristan kiirelt korteri. Kell viis algavad hiirtetalgud. Saabuvad kuldsete kätega mehed. Tõmbame pliidi ja kraanikausi kapi seinast eemale. Uhh, mis jäle vaatepilt! Kahe ja poole aastaga kogunenud toidujäänused, praadimispritsmed ning hiirte junnid. Ajan mehed eemale ja asun laga koristama. Seejärel toimub hiireaugu täitmine. Algatuseks raputatakse mürki, seejärel lastakse penofleksi, siis raputatakse klaasikilde ning punniks peale segu. Peaks olema üsna kindel värk. Iseasi, kui hiired endiselt põranda all laamendama hakkavad. Siis peab ikka kassi võtma. Huvitav, kas jõuan lisaks enne kaktuse osta või mehele minna? Eelmisel aastal sain muide lõksuga kätte 14 hiirt. Külmavereline blond mõrtsukas.

Kui kapid jälle seina ääres tagasi, asume pidutsema. Umbes kell pool üks öösel tuleb geniaalne mõte minna Stroomi randa piknikule. Tellime takso, haaran kapist saunalina ja läheme. Nagu arvata oligi peavad seal piknikke mitmed lärmakad venelaste grupid. Leiame enesele vaiksema koha ja maandume liivale. Äärmiselt ilus vaatepilt. Läbi udu paistvad veest vastupeegelduvad linnatuled, tähistaevas, peegelsile meri. Laulame iseenese lõbustamiseks Valgret ja manustame kaasavõetud jooke. Kell pool neli hakkab siiski uni murdma ja peab mõtlema kojuminemisele.

Sügis võib nüüd minupoolest tulla. Puud on olemas ja hiirtele tõkked ehitatud.

Kuidas teie suhtuksite, kui teid kutsutaks Balti jaama restorani romantilisele õhtusöögile? Aga kui kutsuja on usaldusväärne isik, kes on kohta varem külastanud ja teab, mida räägib? Igatahes mina riskin.

Ei ole üldse õudne muide. Restoranis Travel on kaks saali – peasaal ja kaminasaal. Viimases saavad suitsetajad oma hobiga tegeleda. Otsustame prae peasaalis süüa. Ettekandja toob toiduplaani, mis on kujundatud kui kohver. Avaneb rikkalik menüü, kus on esindatud pastad, wokid, linnu-, sea -ja veiseliha ning kala. Praadide hinnad vahemikus 90-150kr. Mina valin pardi ploomikastmes millegiga, mis meenutab kuskussi, aga nimetatakse teisiti. Minu kaaslane valib virsikuvahuga täidetud kanaliha. Teenindus on väga kiire. Enne kui me eelroaga ühele poole saame, on juba meie pearoad serveerimislaual ootel. Praad tuuakse suurel kandilisel taldrikul, on kenalt paigutatud ja maitseb hea. Ka vein maitseb mõnus- on äsja kinnisest pudelist võetud, ei ole liisunud. Aknast avaneb vaade rongijaamale. Kohvi otsustame juua kaminasaalis. Sealne interjöör on hubasem. Nurgas seisab meremiinist kamin. Kõige muhedam on sealse ruumi muusikavalik- 80ndate Eesti punk ja raske rock. Seekord avaneb vaade Toompeale.

Lõppkokkuvõttes sain kõva kere täie ja toreda uudse elamuse.

Kuna organiseerisin tänaseks firmale teatriskäigu, siis otsustan juuksurist läbi käia, et oma juuksed tagant püsti saada. Sisenen esimesse lähimasse juuksurisalongi. Blond näitsik askeldab mu ümber erinevate föönidega, kammidega, vahtudega, lakkidega. Kui soeng valmis on, ütleb ta, et ülemised juuksed on võrreldes alumistega liiga lühikesed ja seetõttu ta EI SAA neid püsti ajada. Lahkun juuksurist maruvihasena ja 130 krooni võrra vaesemana. Kui kontorisse tagasi jõuan, küsin- kas näete mingit erinevust minu hommikuse ja praeguse soengu vahel. Erinevus jääb leidmata. Minu juuksur sai "kanapepu" tehtud ühe tavalise fööni ning kammiga.

Meie ekipaazh Tartusse väljub hõbehallis Hunday coupes sellise arvestusega, et jõuaks Shakespeare´s enne etendust kohvipausi teha. Autos ju veidi kitsas on, eriti kõrgusesse, aga saame hakkama. Authojuht on väga kindlakäeline noor naisterahvas, audiitor.

Minul ja mu sõbrannal, kes ka etendust vaatama tuli, on Shakespeare´s välja kujunenud oma tellimus-tatrajahu pannkoogid kaaviariga ning pits külma viina. Nii maiustame selle kallal ka seekord. Saali jõuame üsna viimasel minutil.

Muusikal Chess on G.Malviuse poolt üles ehitatud täiesti omanäoliselt. Läbipõimunud armulood toimuvad korraga kolmekordselt: muusikalis Chess, lava taga ning tegelasi kopeerivate tantsijate vahepalades. Ehk siis näitlejate isiklik elu on samades suhetes, mis nende tegelaskujude elu. Minule jätsid kõige südavama mulje tantsunumbrid, eelkõige just needsamad tegelasi immiteerivad. Teine väga hea leid oli USA versus Nõukogude Liit number, kus mõlemad pooled olid korraga laval ja esitasid vastava maa eripäraseid liigutusi. Küll ei saanud ma aru, miks nõukogude mehed vahepeal Sirtakit tantsisid. Lauljate poolelt oli mulle toredaks üllatuseks Lauri Liiv, kelle selge diktsioon ning tugev tenorihääl etenduse lõpus valju aplausi välja teenis. Gerli vokaalses headuses olin ma veendunud juba Cabare etendusel mõned aastad tagasi. Siiski ei meeldinud mulle tol korral teda vaadata. Gerlit ei ole õnnistatud lavaliselt hea väljanägemisega ehk tal on ülilühikesed jalad ja kui neid piisavalt mitte katta ei jäta see väga sümpaatset muljet. Chessis kandis ta tavalisi kleite ja seetõttu ei olnud see kõik nii häiriv. Halvaks üllatuseks osutus Janika Sillamaa, kes küll karmi venelanna karakteri väga eredalt välja tõi, kuid kelle hääl ei jõudnud saali ning sõnad ebaselgeks jäid. Lõppkokkuvõttes oli laval möllu ja tulevärki piisavalt, aga süzhee poolelt jäi kuidagi kokkupressitud mulje. Näiteks jäi see koht üsna hapraks, kus Anatoli otsustas Florence´i tshempionitiitli nimel maha jätta.

Pärast etendust läheme vastavatud Pierre Chocolaterie´sse. Väga kaunis koht stiilsete teenindajatega. Mina isiklikult naudin vaniljejäätist firma jõhvikamoosiga. Suurepärane valik.

Tunnikese pärast seisan kohviku uksel ning ootan kohmitsema jäänud sõbrannat, et taas auto poole suunduda. Meeleolu on pärast-teatriselt ülev ning hinges on õnnelik tunne. Äkki kuulen, kuidas kaks pubekat pöörduvad minu poole: "Õu kuule, sul tikke on vä?" Tunnen, nagu oleks mind minu muinasjutust välja kistud. Vihastan koledal kombel. Vastan üleolevalt: "Esiteks ma ei ole sulle mingi Õu ja teiseks mul ei ole tikke". Tüübid eemalduvad õlgukehitatades.

Tagasisõidul saame sõbrannaga auto tagapingil imetleda Eestimaist augustikuist tähistaevast. Äärmiselt kaunis vaatepilt. Sekka arutame firmasiseseid kuulujutte. Väga lõbus reis sai.

Saunanaiste klubi saab viie aastaseks ja üks meist lihtsalt aasta vanemaks. Teine saunanaine meelitab mind pärast sauna kokteilile. Mina keelitan teda, et ta enne sauna koju asju tooma ei läheks, vaid minuga kohvile tuleks. Mõjukaks argumendiks osutub - märg shvamm kotis pubis istuda on nõme. Koguneme kohe pärast tööd Vana Wiru hotelli lobbysse ning lonksame mahla kuniks saunatamise aeg kätte jõuab. Mõned tuisupead jõuavad veel kähku muttide käest lilled osta.

Algatuseks toob igaüks kotist lagedale erinevaid näkse ja veine. See on meil alatine stsenaarium, et esimene tund sööme- joome ja räägime uudiseid. Samas võiks ju seda kõike teha mullivannis vedeledes. Puhas aja raiskamine. Selgub, et üks meist on töökohta vahetanud ja üks meist hakkab lahutama ning on korterit ostmas. Poole tunni pärast jõuab kohale pesutädi. Seekord Bonbon lingerie müüja. Järgneb üleüldine kaos. Seitse naist üritavad leida endale meelepärast ja õiges suuruses pesu. Valikuks on tavaline pesu, öised silmaklapid, ööpesu, ilmselt kombinee, särgikesed, tripihoidjad. Enamik proovib erinevaid mudeleid selga ja viriseb oma kehvade vormide üle. Käib võitlus kollektsioonist viimaseks jäänud hilbule. Kui kaos veidi raugenud, saavad viimased proovijad ennast teistele demonstreerida. Üldiselt saadavad kõiki heakskiitvad ohked. Lõpuks murdub viimanegi meie seast ja laenab teistelt raha kokku, et osta oma pulma aastapäevaks mehe peibutamiseks pitse ja satse. Loo iroonia seisneb selles, et seekord otsisin pesumüüja välja mina, kuid ma ei suutnud endale ühtegi sobivat eset leida.

Pesumüüja lahkub ja algavad saunarituaalid, mis tipnevad masseerimisega. Kahjuks peame mullivannis käima kahes vahetuses, kuna vann on liialt väike. Laval klatshime ühist tuttavat, kellega mul kunagi suhe oli ja kes on ühtlasi teise saunanaise sugulane. Huvitav, keda teine grupp naisi klatshis...

Kolme tunni pärast suunduvad kaheksa (üks lisandus afterpartyks) naist viimase aja trendipubisse nimega Deja vu. See on puupüsti täis, aga tutvuste kaudu saame siiski laua. Kui päris aus olla, siis ma selle koha iva üles ei leidnudki. Võibolla seisneb see elavas muusikas. Kell 23 astub üles Seattle´st pärit kolmemehe bänd- kitarr/laul, bass mis vaheldus tshelloga ning löökriistad. Kõik näevad välja nagu kord ja kohus popid ja noortepärased- munamüts, kottis teksad, pikad juuksed. Muusika on chill. Lauljal suitsune hääl. Umbes veerand tunni pärast avastan end mõttelt, et kui metronoom käima panna, tiksus see kenasti tempos kontserdi lõpuni välja. Kõik kokku kõlab nagu üks pikk laul.

Umbes kaheteist ajal otsustame koju jalutada. Suudan taaskord oma kinga kivide vahele ära kaotada. Munakivid on saatanast.

Koju jõudes valdab mind äkiline hirm. Meenub, et olin veinile viina (no ikka caipirinhat) peale joonud ja see ei ole mul mitte ükski kord hästi lõppenud. Mõtlen pingsalt oma joobeastme üle järele ja leian, et väga viga polegi. Öösel haarab mind sama hirm veel kaks korda. Tõusen istuli, keeran äkiliselt pead sinna ja tänna. Ei juhtunud midagi. Selge. Homme vaevlen tööl pohmakapuuduses.

Täna olen tööl nö hommikuses vahetuses ehk kl 8-16. Minu jaoks on see väga veider tööaeg. Hommikul olen veel liiga unine ja poolest päevast töölt lahti saamine on nagu vasikas kevadel esimest korda õues - miskit ei oska pihta hakata, aga kõike tahaks teha.

Tööpäev on täiesti tavaline. Pool kontorist on järjekordsel koolitusel ja koormus seetõttu pigem kerge. Üks ülesanne on siiski juba nädal aega tegemata. Nimelt pidime 15.augustil kolleegi stiilipeoks renditud kostüümilaenutuse riided tagasi viima (loe 08.07.2006 blogi). Laenutus oli vahepeal kollektiivsel puhkusel. Pärast tööd saab viga parandatud ja hing rahu. Esiteks olin ma ju valetanud, et töötan ikka veel nende majas ning teiseks jäime nii palju hiljaks. Õnneks tänati rõõmsalt. Pahandada ei saanud.

Sealt otsustan jalgsi koju sammuda ja seejärel trenni minna. Teel ostan tädikeselt ilusad tumepunased jörjenid. Sügis! Kui Moskva kohvikust möödun, kuulen, kuidas mind hõigatakse. Seal kohvitavad kaks minu sõbrannat. Jään nendega juttu ajama ja võtan ühe caipirinha. Siia surevad ka minu trennimõtted. Kuidas ma ikka lähen ja haisen teiste keskel. Poole tunni pärast jooksen vihmaga võidu koju ja veedan seal täiesti mõttetu õhtu teleka ees.

Laisk päev.

Täna on tavaline tööpäev pärast Saaremaa reisi. Kuna tulen nö õhtusesse vahetusse, tõttan läbi linnaosa valitsusest, et võtta notari dokument maja kinnistamise kohta. Tehing ise toimus nädala eest ja seetõttu olin omale täna lõunaks pangas kokkusaamise määranud. Selgus jällegi kord tõsiasi, et ametnikel on oma tööst absoluutselt ükskõik. Dokumendid saab kätte alles keskpäeval. Lepime kokku, et vahetult enne, kui panka tõttan saan kõrvalmajast, kus notar asub, dokumendi kätte. Alles nüüd tekib mul seos: Põhja-Tallinna linnapea on Vilja Savisaar, eelpoolmainitud notari nimi on Gunnar Savisaar. Leia kümme erinevust!

Tööle saabudes avastan teise halva üllatusena, et minu lauda on kasutatud laona või võiks öelda isegi prügikastina. Kuna laual on kõrge äär, siis on hea siia kiirel momendil asju käest ära panna ja seejärel unustada, kuna ei ole ju näha. Seekord leian laualt kliendi pooliku veeklaasi, lillevaasi vana veega ning tühjaks söödud kommikausi. Parim leid on mul olnud senini kaladeta akvaarium vana vee ning fekaalidega. Ausalt öeldes olen sellest kõigest nii üllatunud, et ei oskagi muud tarka teha, kui algatuseks koristama hakata. Ilmselt peaks silte hakkama välja panema "see ei ole prügikast" või midagi sarnast.

Pangas lähevad asjad veidi paremini, kui päeva algus arvata lubab. Mulle lubatakse esialgse hinnangu põhjal vähemalt 3% intressi langust. Senise 7% asemel on see suisa lust ja lillepidu. Kahjuks hakkab madal intress kehtima alles paari kuu pärast, kui kinnistamise protsess on lõpule viidud.

Päevale paneb punkti tohutu vihmasadu, mis saabub just selleks ajaks, kui kojuminek käes on. Üritan naiivselt taksot tellida, aga ei õnnestu. Ilmselt pole mina ainus, kes samale ideele tuli. Õnneks leian garderoobist kellegi vihmavarju. Kui selle õues lahti teen, saan aru, miks ta seal kasutuna seisnud oli. Üks metalltoru, mis varju õieli hoiab, on purunenud.

Ühesõnaga - sinine esmaspäev.

Ärkan pühapäeva kohta veidi varem, kuna kl 11 on väljasõit Toila Promenaadile. Kui kell näitab 12.15 ja mulle järgi tuldud pole, otsustan muuta plaane ning helistan kahele kursaõele. Üks alles ärkas ja palub veidi aega mõtlemiseks. Teine pakub välja shoppamise plaani. Samal ajal pakub MSNis üks Rahvusmeeskoori kuldkõrisid välja idee külastada nende traditsioonilt lestfesti. Ei saa salata, et viimane neist on kõige köitvam idee. Lepime teise kursaõega kokku, et shoppame veidi ja siis läheme rongile. Enne rongi istumist tekivad meil aga lahkhelid tagasituleku aja suhtes, kuna ta peab õhtul veel veidi tööd tegema. Nii jõuangi kohale üksinda. Selleks ajaks on mul mobiilil 15 vastamata kõnet sellelt, kes lubas mind Toilasse sõidutada. Ma armastan täpsust ja lubadustest kinnipidamist. Kui seda ei ole, siis…kahju küll.

Lestfestile koguneb oma paarkümmend lauljat. Kui esimesed grillvorstid söödud hakkab mõnuga sadama. Müristab ja lööb välku. Kõik jooksevad kuhu saavad. Osad kasvuhoonesse, osad kuuri alla, osad kuuseheki alla. Mina taipasin ühte kätte kaasa võtta oma pooliku topsi veiniga ning kahvli, kuna see osutus defitsiidiks. Teise kätte aga pooliku pudeli veini – ei tea ju iial, kaua peab varjus seisma. Umbes veerand tundi hiljem ilm selgineb, päike tuleb välja ja vikerkaar kaardub üle taeva. Pidu jätkub. Ahju läheb ka esimene sats 15 kilost lestadest. Kusjuures tegemist on külmsuitsu ahjuga. Tuli tehakse kuhugi auku maa alla. Väga põnev. Tulemus on igal juhul kuldaväärt. Meenuvad vanad ajad, kui isale toodi tänutäheks suurte kottiga veel poolelus kalu koju kätte. Tavaliselt siis nädalavahetuseti isa ja naabrimees suitsutasid selle suure koguse omaehitatud ahjus ära. Milline lõhn levis üle korteri! Ema marineeris parimad kalad purkidesse ja viis keldrisse pidude ootele. Ega kala ise mulle ei maitsenudki, aga see kallerdis oli imehea.

Kõhud head ja paremat täis saab seltskond lõpuks ka omavahel jutelda. Hakkavad tekkima esimesed surematud ideed. Ilmselt parim neist on avada jazzklubi, kuna on olemas:
1. inimene, kes ütleb, et raha pole probleem
2. inimene, kes vastutab muusika eest
3. avara dekolteega piletimüüja
4. esimene külastaja.
Peaks ju toimima küll.

Ahjaa, vastasin lõpuks seitsmeteistkümnendale kõnele.

Täna peab olema mul koolituspäev, mil õpin raamatupidamise põhitõdesid, kuid kuna mulle anti ülesandeks tegeleda Saaremaal toimuva audiitorite koolitusega, saan ise õppida vaid poolteist tundi ja seejärel Kuressaare bussile tõtata. Sõit on väga väsitav. Kestab neli tundi, bussi amordid on eriliselt õõtsuvad ning hüppavad ja bussijuht ei raatsi ventilatsiooni peale panna. Bussijaamast võtan takso, et sõita hotelli. Arve on 44 krooni.

Hotellis saan endale üllatuseks peretoa tohutu suure voodiga. Milline luksus. Eriti arvestades seda, et kodus magan ma kitsal diivanil. Koolitusel olnud rahvas on väga väsinud ilmega ja mina oma energilisusega mõjun kohati elektrijänesena. Õhtul juhatan kogu seltskonna Kuressaare linnusesse ekskursioonile ning pärast seda Arensburgi restorani õhtusöögile. Seekord lubatakse meile kaks lahjat alkoholi ühe inimese kohta. Omalt poolt pakume üllatusena leedukatele ja lätlastele kohvi kõrvale pitsikese Vana Tallinnat. Leedukad joovad selle ära, kuid lätlased krimpsutavad nina. Tegin omapoolse märkuse, et ega see Riia palsamgi teab mis väärtus pole. Ilmselt mõjub alkohol õppuritele turgutavalt. Tekib plaan minna ööklubisse. Külastame kohta nimega Diva, kuhu sissepääsuks peame maksma tervelt 35 krooni. Alkohol on küll sama hinnaga, mis Tallinnas. Kella nelja paiku otsustas seltskond siiski põhku keerata, kuna järgmine päev on taas koolitus.

Kohtun oma sõbrannaga tähistamaks tema peatselt saabuvat sünnipäeva. Meil on omavahel kujunenud traditsiooniks kohtuda kaks korda aastas, minu ja tema sünnipäevade ajal, mis on toredasti pooleaastaste vahedega. Alustame kohvikus ja jätkame hilise seansiga kinos.

Seekord otsustasime kokku saada Võitlevas Sõnas. Maiustame naani ning maitsva salati kallal. Edasi suundume Savoy hotelli lobbysse ennast koogi ja kohviga hellitama. Kuna sõbranna on suur Hispaania fänn ja ka hiljuti naasnud kolmenädalaselt reisilt sinna, siis on meie põhiline jututeema just Hispaania. Asi tipneb kinos filmi Volver vaatamisega, mis on hispaania keeles eesti ja vene keelsete subtiitritega. Minu jaoks on filmi sisu veidi võõras, aga ilmselt tuleneb see lihtsalt minu teadmatusest. Õhkõrn erinevus elavate ja surnute vahel, liigsed (ebasoliidsed) emotsioonid ning paha idatuul, mis võib halvimal juhul isegi põlengu tekitada?? Selle eest naudin ma peategelase kaunidust (välja arvatud liiga peenikesed ning vormitud jalad). Kui mu sõbranna unistus kord tõeks saab ja ta sinna elama kolib, lähen talle kindlasti külla, et mõista detaile, mis jäid mõistmatuks.

Tegelikult on mul hämmastavalt toredad ja väga erinevatest ringkondadest pärit sõbrad, kes omavahel tihtipeale ei klapigi. Tahtsin teile kallid sõbrad öelda suur tänu selle eest, et te mul olemas olete! Sõbrad on maailmas kõige tähtsamad, uskuge inimest, kes pidi vahepeal ilma teieta hakkama saama.

Üritan pärast tööd poole tunniga jõuda neljandasse spordiklubisse ehk Zelluloosi. Jõuan kiirustades, mõlemad kannad kingadest vastikult villis, buss nr 52 peatusse. Tallinnas käivad ju trammid sügisest kevadeni. Järgmine buss väljub veerandist. Loodan veel siiski kuidagi pooleks kohal olla. Äkki märkan tuttavat kuju peatuses. See on minu võluv pensionisamba tutvustaja Hansapangast. Noormees märkab ka minu pilku. Tervitan viisakalt ja tema vastab heatujuliselt. Jääme vestlema. Poole pealt saan aru, et tal pole õrnemat aimugi kellega räägib. Eks mul siis olid ka juuksed veel lõikamata ja kliente käib ju päevas kümneid. Selgub, et ootame mõlemad sama bussi. Nii jätkamegi oma vestlust bussis. Veidi enne Park hotelli näitab kell, et mul ei ole mingit mõtet kaugemale sõita, sest ma olen totaalselt hiljaks jäänud. Jätan oma meeldiva vestluskaaslase bussi ning võtan jäärapäiselt suuna Kalev spa poole. See on muide, juba teine kord, kus mul ei õnnestu Zelluloosi trenni minna. Esimesel korral (eelmisel reedel), kui end kohale vedasin, jäi trenn lihtsalt ära.

Poole teel jääb mulle ette mantlipood. Astun sisse ja tutvun olukorraga. Leian ideaalselt sobiva mantli, kuid jään veel siiski äraootavale seisukohale, kuna pole teiste firmade tooteid veel näinud. Samas Montoni või teiste Eesti tootjate mantlit ei tahaks puhtalt sellepärast osta, et see on igal teisel vastutulejal seljas.

Kalev spas selgub, et tänane viimane trenn on poole peal. Egas midagi, järgmiseks lähen Reval sporti. Seal algab tunni aja pärast bodypump. Mõtlen oma nädala kava põhjalikult läbi ja leian, et rohkem võimalusi trenni minna ei avane. Järelikult, peab ära ootama. Vahepealse aja veedan Kaubamajas, kust suudan omale pluusi osta. Tagasi Revalisse jõudes tundub mulle seal sel korral eriti haisev ja must olema. Mõtlen vaikselt, et ilmselt olen siin viimast korda. Trenni viib läbi noormees, kelle stiil ja harjutused meeldivad mulle aga hoopiski rohkem, kui Kalev spa omal. Nüüd olen dilemma ees, kus pean valima hea treeneri talumatus keskkonnas või veidi kehvema treeneri ideaalses keskkonnas.

Koju jõudes söön suppi ja klõpsin telekat. Soomest tuleb Seks ja linn viimane osa. Miks kurat mul see osa ei kangastunud silme ette siis, kui plaanisin Iiri kolimist?! (See poleks mind nagunii takistanud. Eks igaüks peab ise omad püksid täis tegema, et aru saada, millega tegu)

Ärkame kavalalt nii, et tulemusjuht saaks otse koolitusele tervitussõnu lausuma ja alles pärast seda hommikusöögile minna. Saame viimase hetke ülesanneteks puuduolevate materjalide paljundamise ning lauakella ostu. Uurime vastuvõtust, kus oleks paljundamist kõige lihtsam teha. Kõige usaldusväärsem tundus olema Overall. Järgime õpetust ja püüame kohale jõuda, aga ei jõua. Ja nii mitu korda järjest. Lõpuks põikame sisse erinevatesse kontoritarvete poodidesse lootuses, et ka neil on paljundamise võimalus või siis hoopiski lauakell. Ühel neist isegi on paljundusaparaat, aga see oli ilmselt eelmisest sajandist. Pikapeale leiame esimese asjana hoopiski kella. Kuna meil on ka tarvis arvet, siis Kuressaare tempo kohaselt kulub selle väljakirjutamisele vähemalt viis minutit. Uus Overalli-ring osutus seekord produktiivseks. Olin siiani otsinud punaseid Canoni tähti, aga pidi hoopiski otsima sepistatud Overalli väikest silti. Nende kontor on väga kaunilt renoveeritud, laudpõrandatega ja tohutu suure aknaga ruumis. Poole tunni pärast on töö valmis ja saame hotelli tagasi minna. Me ei suutnud kiusatusele vastu panna ning olime juba varem enestele broneerinud Elemise süvamassaazhi kogu kehale. Ma ei ole kunagi varem massazhi võtnud. Protseduuride ooteruumis mängib vaikne idamaine muusika, on piisavalt hämar ja pakutakse vett, mida ilmselt mujalt ei saa- vesi apelsini, sidruni ja laimi või kurgi lõikudega. Massaazhitoas valin algatuseks välja õli, millega mind masseeritakse. Seejärel viskan end lauale ja naudin tund aega puhast mõnu. Väljun toast tõeliselt pilves ning ei suuda kuni Kuivastu sadamani suurt midagi adekvaatset öelda, ainult naeratada ja noogutada. Ilmselt, kui mul palutakse reastada asjad mõnupingeritta, oleks massaazh kohe pärast seksi...või no, kui masseerija oleks mees, siis ilmselt annaks veel veidi mõelda. Kogu selle rõõmu rikkus ära Tallinna kesklinnast bussiga kojusõit, kuna bussis oli umbes kolm korda rohkem inimesi, kui peaks ja minust paremal, vasakul ning ülal olid toru külge haakuvad jäsemed. Pean end võimalikult õhukeseks tegema ning seisma kael kõveras kogu selles õhupuuduses.

Väljasõit firma koolitusega Kuressaarde GO spasse. Ma parem ei hakka üldse meenutamagi, millal ma viimati Saaremaal käisin. Muhus sai viimati oldud 2002.a. Kunagi, kui ma veel lapsekingi kandsin, käisin Sõrve sääres sugulase pulmas. Mul on sellest meeles vaid see, et sadamasse jõudes pidi passi näitama, autol, millega sõitsime, polnud pidureid, et sõin ennast suitsutatud angerjast segaseks ja magasin onutütrega telgis, mis oli äärmiselt põnev ettevõtmine.

Virtsu sadamas pean üles leidma Läti ja Leedu sõidukid ja vaatama, et nad ikka broneerimise järjekorras seisaks ning praamile saaks. Kuivastus tervitab meid mõnekilomeetrine autodest järjekord, kes tahavad mandrile tagasi saada. Tore on vaadata, millega inimesed oma aega sisustavad. Enamik istub auto katusel, taga luugi all, kapotil jms ning tarbivad alkoholi. GO spas võtab meid vastu äärmiselt tore vastuvõtu näitsik ning me organiseerime majutuse kahekesi kiirelt ära. Õhtusöögi sissejuhatuseks lausun tervitussõnad. Pean ütlema, et üks vähestest asjadest, mis mulle Iiris käimise tõttu kasuks tuli, on suurem inglise keelne sõnavara ning julgus keelt tarbida. Eineks saime väga maitsvat suitsutatud võikala ning magustoiduks vaarikavahtu. Edasi võis igaüks ise oma aega sisustada. GO spa poolt oli tasuta kasutada ujula ning saunad. Koolitajad hakkavad konverentsiruumis koolitust ette valmistama. Paar tundi enne südaööd selgub, et meie kaasavõetud projektor ei viitsi enam töötada. Õnneks vastutulelikud hotellitöötajad lubavad meile öö jooksul uue aparaadi muretseda. Mina sisustan oma õhtu üksinda toas Notting Hilli vaadates ning itsitan juba ette, kui tean, et härra weilslane ekraanile ilmuma hakkab. Pool üks öösel saabub ka mu toakaaslane-tulemusjuht ja me naudime koos Seksi ja linna. Enne magamajäämist tekib meil väike omavaheline vaidlus magamistingimuste üle, kuna selgub, et need on meil totaalselt erinevad. Tema soovib magada lahtise aknaga (müra!) ning kardinad eest ära (valge!). Lõpuks jääme magama suletud kardinate, kuid irvakil aknaga. Kell kuus hommikul olin sunnitud akna siiski sulgema, sest täpselt meie akna all hakati lärmakalt erinevat kaupa tooma.

Reede õhtu Pirita kloostri müüride vahel katuse all A.Piazolla tango-ooperil "Maria de Buenos Aires". Olen ennast pannud veidi pidulikmalt riidesse, kui iga päev ja kannan loomulikult kontsakingi. Viimasest veast sain alles kohapeal aru. Ümber kloostri on ju muru ja väga konarlik kivitee. Lisaks sellele pidime ronima üles kõikuvatest treppidest et minna istuma sama kõikuvale reakonstruktsioonile kiikuvasse tooli.

Lava vasakus ääres on orkester, lava keskel linaekraan, mille ees paremas nurgas on hiiglaslik kokkulükatud Argentiina akordion. Kogu etendus on hispaania keeles. Lava kohal on subtiitrite masin, kus jookseb väga kehva fondiga paralleelselt eesti ja inglise keelne tõlge. Üldiselt peab valima välja ühe- kas lugeda või vaadata, kuna tekst on lavast liiga kõrgele asetatud.

Maria on tangosõltlasest prostituut, kelle "jalge ette mehed langevad nagu hiirelõksu" (väljavõte tekstist), kes etenduse esimeses pooles sureb ja teises pooles põrgus varjuna ekraanil eksisteerib. Tihti võrreldakse peategelast Jeesuse või isegi tema ema Maarjaga (Mary). Kõrvaltegelasteks on muuhulgas:
1. poeet, kes on ühtlasi ka maa-alune härjapõlvlane (goblin) kellel on mitmed marionetid, keda ta kontrollib.
2. Psühhoanalüütikute tsirkus.
Etenduse lõpus Maria sünnitab tütre.

Noppeid tekstist:
"Maria sündis sel päeval, kui Jumal oli purjus"
"Talle pandi pähe spinatist pärg"
"Ta imetas linasse mähitud saabast"
"Noored neiud kõnnivad tänaval teksade lõimed pingul"
"Loorberid küüslauguga"

Muusika on muidugi suurepärane ja sugereeriv. Võtan nüüd veidi aega maha, et läbi mõelda, mis tegelikult laval toimus.

Saan täna kätte oma talvepuud. Kuna mul on vaid 25m2 korter, siis metallkamin nõuab ainult 3 halgu korraga, et elamine soojaks kütta. Sellest lähtuvalt tellin 20 kotti 40 liitriseid kasepuu kotte. Mida varem tellida, seda suurem on tõenäosus, et kaup on kvaliteetselt kuivatatud. Elu õpetab!

Puutoojad lubavad tunnike varem ette helistada, et end õigeks ajaks koju saan organiseerida. Mobiil heliseb kl 15:40 ja teatatakse, et nad on juba Lennujaama juures. Näe, läks meelest ette helistada. Kahjuks ei jää mul hetkel üle muud öelda, kui et vabanen töölt kl 17:00 ja siis tõttan koju. Pole parata, puumees peab ootama. Selleks ajaks on mul juba enamgi kui selge, et tänaseks plaanitud kl 18:30 algavasse trenni ma ilmselgelt ei jõua. Neil, näe, läks meelest, aga minul päevaplaanid puhta segi.

Koju jõudes otsin kapist välja oma kehvimad riided ja sean vaimu valmis puude 2.korrusele tassimiseks, kuna kuuris võtaksid halud jalad alla ja läheks rändama. Kui puudeauto kohale jõuab, räägingi, et võrgud vaja nüüd üles vedada ja sätin end autokongi juurde poosi valmis, käed nii tõstetud, et saaks koti peale panna. Noormees vaatab mind ja ütleb: "Määrite end veel ära, ma tassin ise" Nojah, linnavurle kehvimad riided on vist maapiirkonnas suhteliselt kobedad. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis olin terve päeva hirmuga sellele mõelnud, kuidas ma oma bodypump´ist kangete jalgadega trepist ikka üles ja seejärel jälle alla käin, koorem süles. Näitan siis kuhu täpselt laduda ning seejärel ilulen välisuksel, kuni noormees kümme korda trepist üles ja alla käib. Ilus on vaadata - musklite mäng, higi tilgub ja kõik minu pärast. Kui maksmise hetk tuleb, küsin igaks juhuks üle, mis ma võlgnen. Noormees ütleb mulle täpselt selle hinna, mis kokku lepitud. Järelikult, oli tassimine tasuta. Annan nii palju kui küsiti, kuigi pärast kripeldab ikka küll, et oleks ju võind veidi peale visata selle vaatepildi eest...

Ärkan hommikul imestusest tulvil. Mul on ilmselt alanud kuulsuste maania periood. Samas võib see olla ka seotud sellega, et eelmises töökohas olin ma 6 aastat tuntud loometegelaste keskel ja nüüd juba 6 kuud hoopis teises maailmas. Ühesõnaga olen ma kaks ööd järjest näinud põnevaid unenägusid.

Esimesel ööl oli mul romantiline õhtu hr näitleja Malmsteniga. Me jalutasime tänavatel heldinult käest kinni, kallistasime, võtsime aega maha kirglisteks suudlusteks. Peatusime ühe purskkaevu juures, vaatasime teineteisele sügavalt silma. Ma lükkasin tema näole langenuid juukseid eemale... Järgmisel hetkel saabus pr näitleja Harriet Toompere ja viis oma mehe ära.

Teisel ööl oli kellegi juures kodus (see võis isegi olla mu Pärnu kodu) mingi pidu. Inimesed istusid ümber laua, osad külitasid maas. Kõikidel oli tore. Ühel hetkel haaras Tanel Padar mind oma jõulisse haardesse ja murdis suudluseks enda kõrvale tugitooli maha. Edasi ei mäleta.

Ootan põnevusega uut ööd.

Täna on juba täitsa tööpäeva moodi päev. Asjatamist ja sebimist jagub hoolega. Keset kõike seda helistab aga minu ema ja ütleb, et minu eksämmal on probleem, millele mina kindlasti oskan leida vastuse. Nimelt on kerkinud küsimus kas nõukogudeaegse mahlaaurutajaga tohib keraamilisel pliidil mahla aurutada. Eeee....Noh, mis siis ikka, kui on küsimus, on kindlasti olemas ka vastus. Kuna ma netist ei suuda nii kiiresti vastust leida, kui vaja oleks, helistan Snaige poodi. Sealt saan teada, et pliitide valmistajad seda ei soovita. Küsin: "aga mis siis juhtub, kui ikkagi panna alumiinium keraamilisele pliidile" Müüja lausub:"Ei oskagi öelda, ilmselt midagi". Mida oligi tarvis tõestada. Helistan viisakalt eksämmale ja teatan, et ilmselt ei juhtu eelpoolnimetatud protsessi käigus muud hullemat, kui et alumiiniumnõu kaotab oma esialgse vormi. Vastuseks saan ohtrad tänusõnad kiire probleemi lahenduse eest.

Pärast tööd lähen otse oma kolmandasse trenni. Klubiks seekord Kalev spa ja trenniks bodypump. Klubi on eelmistega võrreldes suisa high tech. Infoletist antakse mulle käerihm, milles on koodilugeja. Viimasega saan sissepääsust edasi, avan ukse spordikompleksi ning avan ja sulgen riietekapi. Keegi isegi ei mõtle mult dokumenti käest rebida. Garderoobis näen hoolsat koristajat põrandat küürimas. Kõik on puhas ja kaunis. Treeningusaalis on konditsioneer! Trenn on intensiivne, vehin 2+2kg kangiga üles ja alla, vasemale ja paremale. Kuna saali temperatuur on piisavalt jahe, ei hakka ma nii meeletult leemendama nagu teistes klubides. Tund hiljem tunnen võdisevaid ja iseeneslikult tõmblevaid lihaseid. Kohati on tunne, et ma ei oska normaalselt käiagi. Treppidest kõndimine on raskendatud. Samas ma ei tunne sellist emotsionaalset laengut, nagu eelmisel korral. Ilmselt ikkagi olen ma tantsulise treeningu tüüp. Imestamistväärt lugu tõesti muidugi.

Teel koju helistab mulle mu kallis klassivend ja kutsub sööma. Lepime kokkusaamise nii,et jõuan kodust läbi hüpata ning vabamad riided selga visata. Pärast kõnet kiirustan üle vanalinna munakivide miniseelikus ning tikk kontsadel bussile. Ühel hetkel suudan oma parema kinga kontsa kahe kivi vahele kinni tallata ja astun sujuvalt ilma kingata paar sammu edasi. Piinlikkust tundes üritan kinga kivide vahelt välja kangutada. Mõne hetke pärast see mul õnnestubki ja püüan edasi liikuda ilmel, et miskit polegi juhtunud. Kui möödun grupist itaallastest hõigutakse mulle "Hi Cinderella (loe: sinderelllla)!" Ei pea vist mainima, et mul ei olnud just mugavaim tunne.

Õhtu lõpeb vanas, heas, mugavas seltskonnas maitsva söögi ja kokteilidega. Meenub reklaamplakat Pärnu keemiapoest aastal 1981 V.Kingissepa tänaval - vana sõber on parem kui sada uut!

Teise töönädala alguseks on tööl kolmveerand kontorit ja juba on tekkimas ka esimesed tõsisemad tööülesanded. Päris tore on end jälle kasulikuna tunda. Umbes lõuna paiku saan isikliku kõne linnaosavalitsusest. Teatatakse, et mu maja kinnistamise tehing toimub järgmisel esmaspäeval. Uskumatu, miskigi minu võitlustest selles majas on vilja kandmas. Aega kulus küll kaks ja pool aastat! Põnev oleks teada, kaua kuluks vastasnaabritele selgitamaks, et wc pott, mis seisab kasutuna koridoris, oleks mõttekas ühendada korteris oleva kanalisatsiooniga ning edaspidi pööningul asetseva ämbri asemel seda tarbida...

Päeva lõpuks saan ülesandeks minna pühapäeval kaasa meie firma poolt korraldatavale koolitusele Kuressaarde. Koolitus ise toimub Georg Otsa spas. Mis küll ometigi võiks mul selle vastu olla, et korraldada kõigi õppurite heaolu ja seni kuni nemad õpivad, korraldada enda heaolu ning esmaspäeva lõunaks tagasi olla. Notarisse ma ise sel juhul küll ei pääse, aga ehk õnnestub see ülesanne kõrvalkoridori naabrile delegeerida. Kusjuures, kui ma nüüd hästi meenutan, siis sai Saares viimati käidud aastal 2002. Nüüd külastan seda kaks korda ühe nädala jooksul, kuna neljapäeval pean uuesti minema koolitust kokku korjama.

Pärast tööd saan kokku sõbrannaga, et oma uut imagot presenteerida. Tema viisakalt jahedast emotsioonist loen välja, et ilmselt endine soeng oli parem. Teadsin algusest peale, põhjus on minu oskamatuses "kanapeput" vormida. Peatume RIFFis, et nautida üht caipirinhat. Omaette vaatamisväärsuseks osutub nooruke baaridaam, keda Looja on õnnistanud ülevoolava lopsakusega, mida rõhutab veelgi ülim dekoltee. Kohati oli mul hirm, et olen sunnitud vaatama kogu partiid tema alastuseks, aga õnneks kohendab partii omanik pluusi serva nii, et katab taas napilt ebasündsa osa. Kui ülim naiselikkus end korraks ümber pöörab, et seljataga olevat võtta, märkan midagi, mis mõjub külma dushshina - teksad on nii madalale vajunud, et naturaalne triip, mis eraldab kahte ümarust keha alaosas on poolenisti välja piiluma vupsanud. Huvitav, mitu ettepanekut neiu ühe tööpäeva jooksul saab... Oma maitseväärak/tustele vaatamata oskab baaridaam teha maitsvaimat caipirinhat, mida ma senini joonud olen.

Pärast kokteili suundume kingapoode "kammima". Imestan jätkuvalt miks hakatakse kaubanduses jõuludeks valmistuma oktoobris, sügiseks aga septembris? Lettidele ei ole kahe kuu jooksul ilmunud ühtegi uut toodet, siiani püütakse pähe määrida sama vana kaupa, õnneks küll veidi soodsama hinna eest. Mul on selle aja jooksul tekkinud kaupa vaadates samasugune tülgastus, nagu tekib mul oma riietekapi sisemust vaadates.

Lõpetuseks külastame Kaubamaja väikese valikuga kitsast, kuid rahvast tulvil toidukaupade osakonda. Kui üks meeskodanik minust mööda tuhiseb küsin endalt juba mitmendat korda- miks eesti mehed haisevad ja välismaa mehed lõhnavad? Äkki on Eesti iibe madalus just sellest tingitud?

Kuna suvel on ilusalongides kliente rohkem kui talvel, olen sunnitud broneerima ainsa aja enne järgmist kahte nädalat ja see on pühapäeva hommik kl 10.00. Ilu nimel ärkan vara, ostan kaasa kohvi ja küpsise ning lähen maniküüri. Pärast kahte tundi on mul taas perfektsed küüned, nagu ainult minu „ihumaniküürija” teha oskab. Kahjuks pean selle aja sees kuulama lärmakat pediküürija klienti, kes on otsustanud ühendada kasuliku meeldivaga ning hakkab tööd tegema. Saan valjust vene keelsest telefonivestlusest aru, et tegu on imelise tolmuimeja pealetükkiva müügiagendiga, kes lepib kokku aegu, et järgmiste ohvrite kodusid külastada. Mul on südamest kahju inimestest, kes võtavad pühapäeva hommikul pahaaimamatult vastu mobiilikõne ning kuulavad sulalora.

Pärast küünte kuivamist otsustan ühtlasi ära käia ka solaariumis. Masinas lebades tekib mul erakordne mõte minna kulme värvima. Õnneks on kõrvalsalongi kosmeetik vaba ja saan kohe letti. Seekord on tööl kosmeetik, kes armastab lobiseda. Näeme esimest korda elus, kuid seansi lõppedes tean vähemalt poolt tema elust. Lisaks kõigele on ta ka agar töötegija. Kui kulmudega ühele poole saadud, otsustab ta, et tahab vahaga mu ninaalused karvad tasuta eemaldada. Enne veel, kui ma midagi küsida jõuan, on ta juba vahamasinaga minu kallal ametis. Ilmselt see on küll ka ainus viis, kuidas mind sellega nõusse saada, sest ma olen valulike protseduuride suhtes väga skeptiline. Järgmisel hetkel on tunne, nagu oleks mulle keeva vett nina alla valatud. Hingan sügavalt sisse ja välja ning katsun, kas silmanurgas on tahtmatu pisar. Ei ole. Tundub, et olen karm naine. Sama kordub veel kord. Väljun ilusalongist punetava hobuseraua kujuga tuima ülahuule kohal. Mul on tunne, et tänaval kõik vahivad, kuid jalutan ülbe näoga edasi. Kosmeetiku juurest otse tänavale viskamise peaks seadusega keelustama. Hea, et kedagi tuttavat vastu ei tule, sest ilmselt oleks rääkimine veidi komplitseeritud. Nüüd on mul jälle üks protseduur juures, mille pärast pean kosmeetikut külastama ning raha välja käima.

Muide, kuidas ma ka ei püüaks, oma uut soengut "kanapepuks" puhvida mul siiani õnnestunud pole. Jätkan harjutamist.

Veedan laupäeva õhtu oma sõbraga „noori naisi võttes” ehk sõidame mööda Tallinnat ringi, ajame juttu, vaatame inimesi, joome ettejuhtuvates kohtades kohvi. Alustame oma ekspeditsiooni Spiritist. Söön ääretult maitsvat mozarella salatit, kuhu on üllatuseks lisatud pestot ning joon päris vahukoorega iiri kohvi. Omavahel nad küll eriti hästi kokku ei sobi, kuid ükshaaval on mõlemad väärtused omaette. Sõber maitseb kohalikku kooki ning päris koorega kohvi. Meid ümbritsevad mitmed noorte naiste grupid, kes maiustavad sushiga. Ka briti poissmehed ei lase end kaua oodata. Maiustused otsas, jätkame sõitu. Võtame bensiini, peseme autot. Jutustame teemadel: ema ja lapse suhe, kasvatus, usk, sõltuvus, reisid, paarisuhe. Jõuame ühtsele arusaamisele, et paarisuhe on täpselt nii palju piirav, et üksi elada ja vahel kohtuda on parim viis äraolemiseks. Arvestades vanuse kasvu, on järjest keerulisem leida partnerit, keda julgeks endale südamesse lasta ja kelle harjumustega päri olla. Ka meie suhtumine laste pigem karmi, kui hellitavasse kasvatusse kattub (kummalgi meist pole last) ning sõltuvus, kui selline, on nõrkuse tunnus. Uudistame M.Märtini kaardilugejale püstitatud ausammast ning imetleme udu ja selle tekitatud meeleolu. Teeme vahepeatuse Kaheksas. Vaatleme inimesi ning püüame arvata, millistes suhetes nad oma kaaslasega on. Oleme ka sunnitud vaatama kolme paari aluspükse. Ühed väikesed, ilmselt lapse omad, lebamas kahe diivani vahel laual. Ühed paistmas tõmmu naise alaseljal ning kolmandad meid teenindava noormehe pükste ja pluusi vahel. Peab ütlema, et meeldivamad neist olid naise omad, kuigi väljapaistva osa rohkus lubas oletada midagi enamat kui peen string. Öösel kella poole kolmeks oleme mõlemad mõnusalt unised ning lõpetame oma ekspeditsiooni vastasikuste tänusõnadega seltskonna pakkumise kohta.

Lõpuks ometi on käes see päev, mil saan oma juuksurit külastada. Tegin seda viimati eelmise aasta oktoobris, enne kui ära kolisin. Vahepeal külastasin Iirimaal elades üht Kilkenny ilusalongi ja tagasi tulles ühe tuttava soovitatud juuksurit Narva maanteel, kuna minu juuksuril on väga pikad järjekorrad. Siiski ei mõista mind keegi teine paremini, kui minu enda "ihujuuksur".

Tooli istudes ütlen, et tahan loomulikumat blondi tooni, kui mul hetkel on ja lühikest lõikust nii, et kuklast saaks juukseotsi alt üles pöörata nagu kanapepul. Kolme tunni pärast peeglisse vaadates vaatab mulle vastu täiesti uue imagoga mina ja täpselt selline megryanlik soneg, nagu ma palusin. Super! Nüüd läheb veidi aega uue soengu käsitlema õppimiseks.

Muide, Kilkennys käib uue soengu saamine nii:
1. retseptsionist võtab kliendi vastu, paneb ootele, teatab juuksurile
2. keegi teine saadab kliendi toolile istuma ja paneb rätiku ümber kaela
3. kolmas piiga küsib kohvisoovi kohta
4. neljas piiga tuleb ja küsib, mis värvi juuksed olema peaksid
5. viies piiga tuleb küsib uuesti mis värvi juukseid ja millist lõikust klient soovib
6. saabub taas neljas piiga ja värvib kiirelt juuksed
7. sama piiga ka peseb juuksed. Kusjuures samal ajal kui klient istub pea kraanikaussi painutatult, käib mingi jubin toolis üles ja alla ning masseerib ja vibreerib
8. viies piiga lõikab kiirelt juuksed ning sätib need soengusse
9. retseptsionist esitab arve - 100 EUR
Kui päris aus olla, siis käis mul pärast kogu seda sagimist pea ringi. Mitu korda ma Eestis sama raha eest saaksin juuksuris käia, ma parem ei arvuta. Õnneks tehti mulle see kõik välja.

Kuna on vaba õhtu, otsustan juba täna uuesti trenni minna. Võtan üldiseks eesmärgiks läbi käia kõik spordiklubid, millega meie firmal leping sõlmitud on ja minu teiseks valikuks saab Fittest Terviseklubi, trenniks Fittest Dance. Sinna saamiseks läheb 25min bussiga sõitu, lisaks 15min kõndi. Huvitav, kaua ma viitsiks sinna käia?

Infoletist antakse mulle riietekapi zhetoon ja taas küsitakse mu ID kaarti hoiule. On see ikka seaduslik? Seekord avaneb mu ees klassikaline garderoob vastastikku asetsevate kappidega mitmes reas. Saun on remondis ja sealt kostub järjepidevat saagimist. Mehed elutoas?

Treeneriks on pisike, elurõõmus ning energiline naisterahvas, kes kannab mikrofoni ning viib trenni läbi poodiumilt. Kostab hästi ja on kõigile näha. Algatuseks küsib ta, et kas keegi on esimest korda. Lootsin küll kuidagi salaja teiste vahele imbuda, kuid nüüd pidin silmatorkavalt käe püsti ajama. Õnneks ma polnud ainuke, küll aga olin ma ainus uus, kes saali eespoolset otsa ründas. Ma olen ju lühike ja silmapime. Kõikidel on kaasas veepudelid. Kui mina veel noor olin ja koolis käisin, õpetati meile rütmika pedagoogika tunnis, et trenni keskel ei tohi juua, "hakkab pistma". Ilmselt on maailm vahepeal arenenud ja enam ei "hakka pistma". Trenni ülesehituseks on, et neli kuud õpitakse ja tantsitakse ühte kava, järgmised neli kuud järgmist jne. Hetkel on üks kava poole peal, mis koosneb salmiosast, refräänist, vaheosast ja lõpust. Mis siis ikka, haarame härjal sarvist! Õnneks on kava suhteliselt loogiline, välja arvatud teise muusikalise lause vältel toimuv. Poole peal on tunne, et hing on kinni, kõik kehamahlad on välja väänatud, nägu vajaks renni ja on tunne, et lähen võtan külmikust ühe joogi krediiti. Maru! Meenuvad vanad head ajad, kui veel aktiivselt asjaga tegeletud sai. Jään trenniga väga rahule. Eilne trenn on selle kõrval suisa poisike.

Tagasi garderoobi suundudes kuulen jätkuvalt saagimist. Pärast karastavat dushshi hakkan end riietama. Järgmisel momendil väljub saunaruumist vilavil silmil töömees ja kõnnib sirgelt läbi garderoobi uksest välja. Olen suures hämmingus ja küsin naabritelt, et kas see on siin tavaline. Õnneks on ka nemad keeletud. Mõne hetke pärast saabub töömees objektile tagasi. Huvitav, millised on tema tänaöised unenäod?

Minu garderoobi naabriteks on piigad, kes tantsisid esimeses reas minu ees ja vestlevad esinemistest. Ilmselt on tegu tuntud tantsijatega lavalt. Pean enese hellituseks tõdema, et ega ma neile palju alla ei jäänud, arvestades sellega, et olin esimest korda.

Ilmselt on mul homme mõned lihased isegi valusad.

Jõudeelu tööl. Ei oskagi kuidagi ennast kasulikuna tunda. Email on tühi, kontor pooltühi, telefon heliseb kord tunnis. Üks puhkusel olev ülemus helistab ja küsib, kas kõik toimib. Vastan, et toimib, aga väga rahulikult.

Kolan ajaviiteks internetis. Loen blogisid ja uudiseid. Ühest kirjutisest ajendatuna tekib mõte naiselikkuse komplitseeritusest. Muidugi, kui seda võtta nö tänapäevases tähenduses, siis minu alljärgnev jutt on suhteliselt mõttetu, kuna soorollid on hägustunud. Aga siis, minu, kui vanema põlvkonna esindaja peas, tärkas täna hommikul mõtteke, et üks korralik naisterahvas peab esiteks valdama vähemalt kolme erinevat kõnnakut. Ühte sportlike jalanõude tarvis, ühte pikkade ninadega kontsakingade tarvis ning ühte ümarate ninadega kontsakingade tarvis. Meenub, kui soetasin endale üle hulga aja tossud vahelduseks kontsadele, siis juba mõne meetri pärast olid labajalad (loe kand) väsinud ja sääred valutasid. Pidin ju nüüd tõstma varbad kõrgemale üles ja astuma korralikult kannale. Kontsade puhul on varvaste ülestõstmine täiesti tarbetu ja mõjuks koomilisena. Pikkade ninadega kingade puhul on aga vajalik kõrgem jala maast üles tõstmine (nagu kurg). Vastasel juhul jääb kinganina asfaldisse kinni, paremal juhul kulub värv kingaotsast maha, halvemal juhul kukud põlvili. Ümara kinganina tarbimine on lihtsam, tuleb lihtsalt kasutada nö kõrge kontsa tehnikat ehk oluline on astuda pigem väikeste kui pikkade sammudega ning jälgida, et jalg oleks põlvest sirge. Elementaarne on muidugi püsida kõrgel saapakontsal efektne ka krobelisel kinnitallatud lumel ning ülilibedal jääl ja ületada mängleva kergusega suurte aukudega kummimatid. Teiseks peab üks korralik leedi valdama seeliku kandmise tehnikat. Ehk siis ei tohi istuda jalad harkis, peab valima enda kehale sobiva seeliku moe ja pikkuse (eriti vanemad daamid, kes ei tohiks kanda seelikut nii, et vananev põlv kelmikalt vilksab) ja sinna juurde loomulikult peab jälgima kõnnakut. Väärikas on pigem kelmikalt kükitada kui rohmakalt jalad harkis kummardada. Kolmandaks on oluline vast ka ballikleidi kandmise oskus ja sinna juurde kuuluv väärikas käitumismaneer (mis eeldab vastavat härrasmeest, kelle käevangu kaunistada). Muidugi on äärmiselt inetu, kui kogu selle kompoti rikub ära näiteks valesti valitud kuju või värviga aluspesu. No ja siis loomulikult vastavalt valitud soeng, maniküür, make up, depileeritus ning parfüüm. Kindlasti ei saa unustada treenitust ning dieeti või vähemalt tervislikku toitumist.

Ja ikka veel ei saa mehed aru, miks naisel läheb enese sättimisega nii kaua aega, miks nad vahel hädaldavad valutavate jalgade üle või miks peavad käima wc-s allavajunud silikoonribaga sukki kohendamas?!

Niisiis, mehed, tehke järgi või jätke loba!

Otsustan lõpuks midagi oma kolme juurdetulnud kiloga pihta hakata ja lähen trenni, kuhu ma olen plaaninud minna juba kevadest saadik. Siiani on minu vabandusteks olnud vähesed vabad õhtud hooajal ja liiga soojad ilmad suvel (koondnimetus laiskus). Räägin igaks juhuks mõnele tuttavale ka, et olen minemas, et kindlustada enda minekut. Oleks ju piinlik neile homme öelda, et tegelikult ma jälle ei viitsinud minna. Valin välja võimalikult lähedal oleva klubi, selleks on Reval Sport. Mõned kolleegid on antud klubi eelnevalt tugevalt kritiseerinud, aga ma ei hakka ju ometi bussiga teise linna otsa trenni sõitma.

Niisiis pakin asjad ja sean sammud vanalinna. Mida lähemale klubile, seda enam hakkab mulle vastu tulema käed võimalikult laiali kõndivaid, suurte spordikottidega mehepoegi. Algatuseks ei suuda ma sissekäiku üles leida. Maja koosneb soppidest, aga ühtegi viita ei ole, millise sopi taga võiks uks peituda. Lõpuks leian selle hoovi kõige tagumisest nurgast üles. Ühtlasi käib kompleksi sees ja väljas remont. Infoletist antakse mulle riietekapi võti ja küsitakse selle vastu dokumenti hoiule. Huvitav, kas nad arvavad, et ma viin nende kapi ära või?? Kuigi ma ütlen, et olen siin esimest korda ei kavatsegi näitsik mind kuhugi juhatada. Küsin siis ise, et millisesse soppi ma nüüd suunduma pean. Mind juhatatakse üles teisele korrusele, kuid selgub, et minu riietekapp asub siiski esimesel. Väga segane lugu. Ilmselt satub olema just selline kellaaeg, kus üks trenn lõpeb ja teine kohe algamas. Igatahes sebib riietusruumis miljon poolpaljast ja täitsa paljast naist ringi. Kusjuures kapid on nii kitsad, et põrkan kolm korda erinevate naabrinnadega kokku. Väga sensuaalne muidugi. Kuidagi õnnestub mul end selles kilukarbis ümberriietuda ja suundun trennisaali otsinguile. Küsin igaks juhuks ühelt pundilt naistelt, et mis trenni nad ootavad. Selgus, et samuti bailatinot. Valisin just selle trenni oma esimeseks prooviks, kuna arvasin, et see võiks olla vast kergeim võimalikest. Kuigi üks mu kolleeg arvas, et kuidas ta ka ei pingutaks mõleda, ta ilmselt ei suudaks midagi raskemat välja mõelda kui bailatino. Aga eks meil ole ka erinevad stardipakud.

Trenn algab venitustega. Koheselt järgnevad bachata, samba, pasodoble, salsa, merengue´i ning cha-cha-cha umbes 30 taktilised järjekorrad (ehk siis 6 erinevat pikka järjekorda). Saan aru, et sattusin edasijõudnute rühma. Olen rõõmus, et ei hakanud ühtegi sõbrannat kaasa veenma. Isegi minul on oma olemasoleva sammustiku baasiga keeruline kõike kohe lennult haarata. Kui järjekorra esimene ots saab juba selgemaks, on lõpp täitsa sassis ja kui lõpust hakkan aru saama, võetakse järgmine tants. Nii kuus korda järjest. Kõik figuurid ja nende nimed on samad, mis võistlustantsus, lihtsalt tantsitakse üksi ja tossudes. Õnneks karjub treener vahele, et nüüd tuleb corta jaca või siis time step. Ühtlasi hakkan taipama ka mu kolleegi seisukoha tekke põhjusi.

Lõppkokkuvõttes olen oma trenni valikuga rahul. Kui vahepeal veidi kodus harjutan, saavad järjekorrad selgeks ja võin teistega ühist sammu pidada. Samas paneb mind mõtlema see, et kui juba esimeses trennis pooled kavad selgeks sain, siis mida ma teen edaspidistes trennides...Karta on, et üsna varsti hakkab mul seal igav. Ka olen ma harjunud miinimum 2x60 min tantsutrenniga ning ei tunne trenni lõppedes seda rahuldust, mida ma sinna otsima läksin. Ilmselt hakkan varsti vaikselt bodypumpile mõtlema.

I-le paneb punkti Reval Spordi pesemisruum. Esiteks tuleb dushshist vett vaid kümme sekundit, teiseks saan mina märjaks vaid kohati, samas minu kolmas naaber on minu dushshist täitsa märg. Kuulen üleüldist nurinat, et juba kolm aastat pole suudetud asja korda saada.

Nädala lõpus lähen uuele katsele.

Teine päev tööl. Olen veel päriselt puhkusest välja raputamata. Hommikuti läheb ärkamiseks ja sättimiseks endisest harjumatult rohkem aega, vilumus on kadunud. Jõuan tööle punkt kell 9.00 või isegi minut hiljem. Õnneks pool kontorist jätkuvalt puhkab, nii et töökoormus on täpselt paras nii uimasele tüübile nagu mina.

Olen enda jaoks varem kaks ülesannet välja mõelnud, millest täita õnnestub vaid üks, kuna teine ülesanne nõuab puhkusel olevate inimeste otsust. Seega tuletan ühele kolleegile meelde tema võlgnevuse teatripiletite eest tasumise osas ning kui summa koos, asun teele pileteid tooma. Loomulikult oma endisesse töökohta, kus saab ühendada kasuliku meeldivaga - tervitada vanu tuttavaid ja sooritada ost. Olin kevadel saanud õpilaste käest hooaja lõpetamise puhul kingituseks Piletilevi kinkekaardid ja soovisin neid nüüd realiseerida. Õnnetuseks ei läinud see trikk läbi, kuna olin piletid broneerinud teatri serveris, kuid need kaks serverit omavahel ei ühildu. Järelikult tuleb veel üks kultuuriüritus ette võtta, kus kasulikku kaarti tarbida. Piletid käes, suundun majasisesele ringkäigule. Kohtan ka endist ülemust ja tõden, et ta on ikka samasugune kui varem. Kuulen poolteist uudist tööjõu liikuvuse kohta. Annan aru oma käekäigu kohta ning kuulan teiste käekäike. Korduma kippuvad küsimused mulle olid: Kas oled uues kohas rahul? Kas iirlasega veel suhtled? Kas mehele oled saanud? Vahvaim küsimus oli: Kas seal tarbitakse pidudel sama palju alkoholi kui meil? Vastutasuks kuulen kerget kahetsuse nooti oma puudmise kohta selles asutuses. Nii kole armas on sellist juttu kuulda. Peab ütlema, et eks kuue aastane koostöö on ka nemad minu südame külge kinnitanud. Luban korraldada väikese koosviibimise, kui suvine jõudeelu möödas on.

Tööl tagasi olles hakkan nuputama, mis võiks olla siis see teine kultuurisündmus. Otsus langeb Birgitta festivali raames toimuva A.Piazzolla tango-ooperi “Maria De Buenos Aires” kasuks. Siinkohal pean tänama oma sõbrannat, kes viitsib vapralt minuga koos kontserdinälga kustutamas käia.

Muide, kas te olete märganud, et sügis hiilib hirmuäratava kiirusega. Õunad on juba lapse rusika suurused, pihlakad oranzhid, astrid õitsevad, õhtud pimedamad. Kurb, aga samas on ikkagi tore see aastaaegade vaheldus. Seetõttu saadan välja ka kutse talgutele minu kodus, täitmaks hiirte käike, et nad mind pikkadel sügisõhtutel lõbustamas käia ei saaks.