Eluveidrused

Kui te arvate, et mul postkastis õhtuks võti oli, siis te eksite. Sõidan jätkuvalt ringi mudased rehvid pagassid ja üks lisaks veel toas haisemas. Päris jõhkra haisu oli see viimane suutnud endast välja ajada päeva jooksul. Igaljuhul ei ole see lõhn ühe tibi buduaari jaoks kohane.

Lõpuks ometi meenub mulle külastada Eesti Energia klienditeenindust, et ennast uue korteri omanikuna kirja panna. Võtan oma notariaalselt kinnitatud paberid ühes ja marsin kohale. Teeninduses tahab mind pesemata vanainimese hais jalust niita. Tõeliselt õudne. Lähemal vaatlusel selgub, et olen ilmselgelt pika vahega noorim, kui just üks noormees seda au endale ei võta. Eks kui järele mõelda, on asjal iva sees. Mittepensionärid ja mõned ärksamad pensionärid maksavad arveid läbi interneti. Muuks ju sinna eriti asja polegi, kui just sama põhjust pole, kui mul ja kui Kõuga liituda ei taha. Õnneks on haistmismeelel omadus suht igasuguse roppusega harjuda. Nii ma siis seisan kannatlikult ja ootan oma järge. Kui letti saan, selgub pärast asjatamist, et ilmselt käib seal majas kõik läbi ühistu. Ehk et näidud annan ühistule ja maksan ka ühistule. Vot siis, tühikäik haisumaailma.

Huvitav, kui neil elektrit on, mida maksta, miks nad siis ennast ei pese?? See ju tähendab, et vett saab isegi soojendada.

Paljude nõuküsimiste ja abi saatel oma autofriigist sõbra poolt, lähen rehvivahetusse. Selleks kõigeks oli mul algaja autoomanikuna vaja kükitada oma beibeka kõrvale maha ja kirjutada üles koodi allolevalt rehvilt. Mida iganes need kolm numbrit ka tähendama peaks, peaasi, et rehvivahetajad aru saavad (pikkus, kõrgus,laius?). Siis on vaja ära otsustada, kas naastud või lamellid. Milleks nii palju otsutama peab asjade üle, millest midagi ei tea...Edasi kuulan naturaalselt nõuandeid ja helistan etteantud numbril, kuna seal olevat vaba aeg rehvivahetuseks. Alustuseks ütlen oma kolm salapärast numbrit ja seejärel koodi UG500. Rehvionu küsib mult, kas beibekal on plekk -või valuveljed. No kift, kust ma tean. Ütlen igaks juhuks plekk, see tundub magedam versioon olevat. Midagi edevat mul seal küll ei ole igatahes. Kästakse kell kuus kohal olla.

Vahepeal on mu sõber samas kohas käinud omale rehve ostmas ja nõudnud "hulgiostult" koos minu rehvidega allahindlust. Nii siis saimegi kumbki 150 krooni alla. Uhh! Rehvivahetus läks ilma viperusteta. Hoidsin ennast lihtsalt väga nurka ära, et mu käest midagi ei küsitaks. Õnneks teadsin vähemalt, misasi on vargavastane võti ja kus see on. Lõppkokkuvõttes võiks öelda, et leidsin maast 5000 krooni, sest ma olin oma aruga arvestanud 4*2000kr talverehvide kuluks.

Olin eelnevalt maakleriga kokku leppinud, et ta libistab mulle postkasti panipaiga võtmed, mida mulle siiani eraldatud polnud, et ma saaks suverehvid sinna ära tõsta. Õhtul leiangi postkastist teise trepikoja võtme. Vahetan riided ja sõidan teise trepikoja ette. Rehvivahetajal õnnestus kõik neli rehvi mulle pagassi ära suruda. Minu rõõm on siis need sealt välja kangutada. Panen jala vastu autot, pikad küüned rehvi sisemusse ja tirin nii, et pori lendab. Üsna kaalukas vidin, pean nentima. Tassin kolm rehvi kuhja (neljas jääb tagavara rehviks) ja lähenen värske võtmega uksele. Keeran nii ja naapidi, aga võti ei keera. Proovin igaks juhuks veel, nügin puusaga takka, aga ei toimi. Lähen proovin oma trepikoja ust, volaa, see on minu trepikoja võti. Nii ma siis seisan seal pimedas rehvihunniku kõrval ja mõtlen, mida teha. Ega muud, kui tuleb helistada maaklerile. Mulle vastab võõras hääl, aga siiski vene keeles, mis lubab oletada, et tegu on sama maakleriga. Räägin oma mure ära, sealtpoolt tuleb hämmeldunud vastus-neuzheli. Siis saan aru, et maakler on purjus. Ega midagi ette heita polegi, kell on seitse, tööpäev läbi. Vestleme üsna adekvaatselt, pean küll oma probleemi veel teist kordagi esitama, aga lõpptulemusena saab ta ivast aru ja lubab homme õige võtme tuua. Loodetavasti ei mõju alkohol mälu kustutavat ja mul tõepoolest on homme õige võti olemas. Hakkan rehve pagassi tagasi panema. Ei ole minul seda rammu, et kaks rehvi kõrvuti kokku suruda. Kolmas rehv on üle, mis üle. Egas midagi, tuleb tuppa sooja võtta. Nüüd on küll tore lugu, kui ma võtit ei saa, sest ülehomme on esimene soolaleivapidu ja ei oleks tore, kui mu külalised poriseks saaks.

Tagasi toas ja seinad rehviporist puhtaks pestud, hakkan peoks ettevalmistusi tegema. Lõpetan homme töö kell kümme õhtul ja siis enam ei jaksa. Pakin lahti nõud, mida arvan vaja minevat ja teibin kastid uuesti kinni. Valin tühjas toas välja nurga, kus võiks asetseda nö Rootsi laud. Lohistan kastid teineteise kõrvale ja katan köögikäterättidega. Asetan neile kõik nõud, mis lahti pakitud sai. Pidulaud on valmis! Külalised pidid oma istumislaused ise kaasa võtma. Tõotab naljakas pidu tulema.

Täna on mul esimest korda kaks gruppi tantsijaid järjest, teine 3km kaugusel esimesest. Ettevalmistamine võtab ootamatult kaua aega. Eks peab ju esimeses tunnis eriti veenvalt esinema, et kursus käima läheks ja inimesed ka edaspidi tuleks. Ühesõnaga jõuan eriti täpselt eeltundi kohale, rikkudes sealjuures liikluseeskirju. Häbi, häbi!

Esimene kursus läheb nagu ikka, mööda sissetallatud rada. Enne tunni lõppu viskan palli õhku, et kui soovi on, võime uuel aastal jätkata. Osad noogutavad agaralt, osad jäävad eestlaslikult vaoshoituks.

Ühed õpilased juhatavad mind Sauelt välja ja tegelikult eskordivad mind päris õigesse kohta kohale. Küll on tore, kui on toredaid inimesi. Mind tervitab noor blond kultuurimaja juhataja. Jutu käigus selgub, et tegu on mu kodulinnakaaslasega ja tema mehega me oleme suisa ühes koolis käinud. No Eesti on ikka väike. Valida on kahe treeningsaali vahel: üks on kitsas ja piklik, teine ruudukujuline, aga see eest peeglitega. Otsustan esimese hooga peegliteta saali kasuks, kuna inimesed võivad esimesi samme tehes lihtsalt shoki saada, kui ennast kõrvalt nägema juhtuvad. Tunni käigus selgub, et ringis tantsimine piklikus saalis on üsna võimatu. Noh teate ise, kotlet versus lihapall eksole. Jrgmine kord peaks siiski peeglite ette trügima. Kõige kiftim on asja juures see, et põrandal on kiviplaadid. Ehe maakoha kultuurimaja. Siuke tunne, nagu teeks tunde Lenini nimelises kolhoosis. Mäletan lihtsalt kordi, kus me käisime sellistes esinemas 80-ndail.

Pärast tunde kiman koju mööda uskumatuid kurvilisi metsavahe teid (mitte et ma oleks teadnud, kus ma sõidan, aga öeldi, et siit saab) Tantsud tähtedega vaatama. Jõuan muidugi poole pealt, sest see algas juba siis, kui mu viimane tund lõppes. Hääletan jälle Toome poolt. See on vist mingi fenomen, et lauljad tantsivad hästi. Välja arvatud Karismaa. Eelmisel aastal Padar versus Saar ja sel aastal kipub vägisi Toome versus Värk olema. Kui saade läbi ja elevus kadunud, vajun laksust teleka ette magama. Ju emotsionaalne pinge oli ikka nii suur.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.

Täitsa vahva jõulutunne tekkis. Ainus jama, et mul on suvised rehvid autol all. Õnneks see lumi on ikkagi esimese hooga pigem lörts ja sulab üsna ruttu ära, kuna maapind on veel soe. Ehk et täna veel ei ole libe.

Sõidame emaga surnuaeda haudasid korrastama. Eile oli ju hingedepäev. Ma ei tea, kas see on mujal ka nii, aga selles surnuaias on alati külm ja tuuline. Lörtsi sajab, tuul keerutab seda kapuutsi alt sisse ja käed külmetavad ka kinnastes. Ega need kunstnahast kindad ka teab mis külmapidavad pole. Püüame end liigutada nii ruttu kui saab, et uuesti autosse sooja saaks. Küünalde põlema saamine on omaette ettevõtmine. Ehk et niigi on surnuaias kurb ja paha olla ja siis ilm keerab igaks juhuks mõned vindid juurde, et ikka täiega saaks.

Pärast kükitan kodus tükk aega ahju ääres teki all, et sooja kontidesse saaks. Näen telekast, et Tallinnas on kolmetunnised rehvivahetuse järjekorrad. Elagu autoomanike rõõmud.

Saan madratsipoest emaili (muutmata kujul): teatan Teid, et tellimus loetakse sooritatuks, siis , kui on makstud vähemalt 50% tasumisele kuuluvast summast. TASUMISEL PALUME ÄRA MÄRKIDA TELLIMUSE NUMBER!!!!!!! Juhul, kui raha pole 21 tööpäeva jooksul laekunud, tühistatakse käesolev tellimuskiri. Lugupidamisega, müügijuht.

Mida? Miks? Kuidas?? On esimesed mõtted, mis mu peas keerlema hakkavad. Kriban kiiruga vastuse: Maksin 25.10.2007 KOGU summa ära. Kopeerin oma pangaväljavõtte. Ma ei saa teie teatest aru. Lootsin, et üks nädal tarneaega kuuest on juba möödas!

Kusjuures olin saanud maksmisele järgneval päeval teate, et raha on käes. Pärast alles mõtlesin, et oleks pidanud samas pubekastiilis vastu kirjutama kümne hüüumärgiga jms. Aga vaevalt, et lugupeetud müügijuht oleks iva taibanud. Mind on veel ees ootamas kolm portsu tellitud mööblit. Huvitav, mis nendega veel juhtuma hakkaab?

Õhtuks lepin kokku vana korteri näitamise. Mind ootavad kaks piigat. Avan välisukse, panen alt koridorist tule põlema ja juhatan neiud üles. Äkki käib kohutava kolakas. Jooksen kähku trepist üles. Trepil märkan mingit helepruuni amööbset loiku. Kui üles jõuan avaneb pilt veel suuremast samast ainest moodustunud loigust ja piigast, kes üritab vastu trepi käsipuud oma jalanõu talda puhtaks nühkida. Ühesõnaga ta astus otse loiku, libastus ja oleks äärepealt seliti maha käinud…Kolaka peale pistab pea ukse vahelt välja mu vana tuttav joodikust naabrimees, kes näeb välja nagu tont. Kaks väga ostu julgustavat faktorit on juba olnud, mis edasi? Küsin, et jälle sa oled siia midagi maha valanud või? Adumata isegi, et andsin sellega ju selge sõnumi, et see naaber on problemaatiline. Naaber muidugi eitab kõike. Ühesõnaga olen endast nii väljas, et kukun oma võtmega korteri ust lahti keerama. Poolel teel tuleb meelde, et oot, see ei ole enam nii väga minu kodu ja keegi võib privaatsust nõuda. Piigad astuvad korraks tuppa, ütlevad ahah ja lähevad poole minuti pärast ära. Miks ma ei imesta…

Vaatan kursaõdedega filmi Georg. Hea film on. Eriti arvestades seda, et see kõik on lese jutustus ja just leske näidatakse seal veidra elukana. Hüsteerik, alkohoolik, lavakade (on siuke sõna olemas?), ei lasta pärast matustelegi, aga see eest ilus. Georg on lihtsalt ilus tark ja osav, ei vaata kõrvalt ega midagi.

Pärast istume ja veinitame. Kõne alla tuleb taas ühine spa külastus. See on meil juba vana nali. Eelmise aasta ebaõnnestunud projekt. Koguaeg hüppas keegi alt ära. Proovime siis sel aastal uuesti.

Kodus kuulen läbi une, kuidas ülekorruse ainukesed naabrid selles paraadnas kodusõda peavad. Ma ei saa aru, kas see kakluste needus käib minuga kaasas või on see rahvuse probleem.

Ostan wc paberi ja harja hoidja ning nurgariiuli vanni juurde seinale. Paberi-harjahoidjat ei pea seinale kinnitama, seega pole vaja drelli laenata. Liiklen veidralt pika karbiga mööda ülerahvastatud kaubamaja ja jään igale poole kinni. Trepikäsipuude taha, iseenda mantli hõlma, teiste inimeste taha. Väike inimene ja pikad asjad ei sobi kokku.

Õhtul kodus hakkan vidinat kokku panema. Mul on joonis, erinevad väikesed jupid ja üks kõverik, mille mõlema otsaga saab kruve keerata. Niisiis valan omale pokaali veini ja hakkan mõistatama, milline jupp vastab millisele joonisele ja mis millisega kokku käima peab. Kõige lihtsam on algatuseks ühildada omavahel tops, hari ja kaas. Edasi läheb üllatavalt lihtsalt, ilmselt on manuaal hästi koostatud. Ühildan kaare alusega ja vahele pistan paberikaanekese. Eks naabrid võisid muidugi itsitada minu püüdlusi kardinateta akendest sisse vaadates. Niisiis püstitan hoidja wc poti kõrvale ja lähen keeran ennast 50*50cm tumbale kerra telekat vaatama. Pool tundi hiljem ärkan selle peale, et hakkan tumbalt maha kukkuma. Ju see konstruktoritöö väsitas ära. Lähen magama kell 21.30.