Eluveidrused

Astusin täna Väheste kilode jälgimise klubisse. Klubi idee tuli mu ühel kolleegil Pärnu üritusel, ütleme otse välja, joomise käigus. Ka täiesti normaalse väljanägemisega naistel on olemas oma ideaalkaal, kuhu poole kõik püüdlevad. Mõnel on jäänud pärast sünnitust 3-4 kg selga, mõni on lihtsalt maiustama hakanud ja soovib oma paarist kilost lahti saada. Niisiis saigi täna uus klubi alguse.

Tellisin eelnevalt kontorisse kaalu. Täna tegime kõik kontrollkaalumise, mille tulemuse juurde sai kirja ka soovitav ideaalkaal. Kõige vähema koguga liige peab langetama 1,4 kg ja suurima koguga üle 10 kg. Mõõtmise protsessi käigus astus meist mööda ka üks vormis meeskolleeg, kes kaalumise tulemusena peab hoopiski rohkem sööma hakkama.

Klubiliikmed kogunevad igal teisipäeval, mil saab kirja uus reaalkaal, võrdlus ideaalkaalu ja eelmise nädalaga. See, kuidas keegi vahepeal võidu nimel vähem sööb, rohkem trenni teeb või kõhulahtisteid kasutab, jääb igaühe enda teha. Kõik tulemused on klubiliikmete vahel avalikud, kuid teistele inimestele edastamine rangelt keelatud ja karistatav. Hetkel on meil üheksa liiget.

Minu ideaalkaaluni on jäänud 1,8 kg. Huhhhh...

Läheme randa. Meid on kolm naist ja ühe meist miskid shvipsis ja lärmakad meestuttavad. Püüan jätta muljet, et ma ei ole samast seltskonnast, kuigi linad on kenasti kõrvuti. Noormeestel on ilmselge lihahimu ja kõikidele ümbruskonnas viibivatele naistele tehakse ettepanekuid "grillima minna". Õhtul saan teada, et ettepanekute tegija on abielus.

Päikesevõtu ajal püüame panna paika õhtuplaane. Täiesti ootamatult otsustame sõita Palamusele Smilers ETV live kontserdile, kaastegev üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkestri oktett. Kui aus olla, siis ilma selle oktetita mind sinna kontserdile poleks meelitanudki. Rannast äratulekuga hakkab suhteliselt kiire, kuna sõit lõunasse võtab paar tundi aega.

Topime auto puupüsti rahvast täis ja sõidame. Teel kuulame kõikvõimalikke halbu laule. Näiteks Gunther "Ding Dong Song", kus on unikaalsed sõnad-
deep in in the night I am looking for some fun
deep in in the night I am looking for some love
deep in in the night I am looking for some .....
you touch my thalallaa
http://www.youtube.com/watch?v=DbYtqAWDF2U&feature=related

Ei saa salata, kuulame terve plaadi läbi ja naerame kõhud kõveras. Pärast paari laulu on ka ülejäänud plaadil leiduvate laulude sõnad peas. Need on lihtsalt kõik ühesugused. Pärsast seda kuulame Vene ansambli Ruki v verh plaati. Eriti koomilisena tundub laul, kus noormees hüüatab kavalalt: " Ja hatšu tebe štota pakazat" ja pärast seda hakkab laulma heleda häälega poisslaps. Kindlasti oli laulu iva milleski muus...

Palamuse lauluväljak on otse Lutsu kooli kõrval. Olen seal kunagi kauges lapsepõlves küll ka käinud, aga ega suurt ei mäleta midagi. Kontserdile on tulnud ilmselt kõik kohalikud. Ikkagi aleviku suur pidu. Kõik istuvad püüdlikult ja igaks juhuks ei plaksuta kaasa ega pealegi. Lava ees on kolme-nelja pealine noormeeste punt, kes ohjeldamatult kaasa elab ja soovilugusid nõuab. Sal Saller teatab selle peale, et meie bänd pole jukebox, kust lugusid tellida saab ja läheb oma kavaga rahulikult edasi. Aja möödudes ja ilma pimenedes sulavad ka mõned tagareas istuvad inimesed üles ning elavnevad veidi muusika saatel. Kontsert lõpeb juba suure ühislaulmisega. Nagu eestlased kunagi. Oktett annab bändile tugeva lisaväärtuse. Äärmiselt kaunis kõla.

Pärast kontserti tuiame üsna hämaras koolimaja ümbruses ja püüame mõistatada, millises kohas midagi filmitud on. Tagasiteel Tallinnasse plaanime kusagil toredas kohas vahepeatuse teha ning keha kinnitada. Enne Kose burksiputkat ei leia me mitte midagi ebamõistlikku ega ka mõistlikku. Mis siis ikka, öine burks ka abiks. Kodus ju pole peale leiva nagunii midagi. Hommikuks muide sõingi suure hädaga röstleiba ja jõin kohvi peale. Vartsi peab ikka miski minikülmkapi kusagilt leiutama.

Ma olen nüüd siis ka hingelt vana. Eile hilisõhtul otsustasin une kasuks versus väga meeldiv kaaslane , et tööl värske olla. Oleks ma vaid mõni aasta varem seda teadnud, mida vanadus minuga teeb… Ega ma ise siiani ei usu väga, mis otsuse ma tegin.

Aga nüüd ma siis istun tööl. Õues on ligi +30C ja lõuna ajal kärssab mul üks käsivars ära, mis päikese käes vedeleb. Mina ei tea, mis kurja olen mina maailmale teinud, et minu puhkuse ajal ainult üks päikesepaisteline päev oli ja nii kui ma tööle tulen, on ilusad ilmad.

Tööd eriti pole, sest kõik puhkavad. Vastused viibivad.

Üks muudatus on tööjuures toimunud minu puhkuse ajal. Meist kaks korrust allapoole kolis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. See tähendab seda, et kaks niigi aeglast ja veidralt käituvat lifti on pidevalt töös. Et saada esimeselt korruselt viimasele (kus meie kontor on) saab enamasti jackpoti- peatus igal korrusel ja lisaks peab ootama oma korda kaks korda nii kaua kui enne. Treppe me kasutada ei tohi, need on vaid evakuatsiooniks. Enne oli nii, et kui keegi tatilokkidega memm või viltuse suuga haisev jorss liftide juurde sattus, teadsid kohe, et nad on eksinud. Nüüd kahjuks saad just nende järgi aru, et oled õiges kohas. Kust kurat tuleb idee avada selline asutus ühes prestiizheimas keskuses?! Ennustan, et varsti ei kannata liftis hõljuva haisu tõttu nendega sõita ja kui sügisel pimedamaks läheb, siis ei julge sõita.

Puhkus läbi. Sõidan tagasi koju. Nutt ja hala, rool väriseb endiselt. Anomaalia. Käin juuksuris ja lasen end enne tööd taas inimeste sekka minemise vääriliseks teha. Õhtul pakin asju lahti ja helistan emale, et kuidas tervis. Tervis on hea. Helistan oma sõbrannale, kellel on muuseas pulmaastapäev (mille ma suutsin ära unustada). Selgub, et neil jälle vargad käinud. Kogu tehnika ja tööriistad on kaasavõetud. Täiesti hämmastav- keset pühapäevast päeva, kui eeldatavasti on pere kodus, käivad vargad. Nad ise olid maja ehitamas, kui politsei helistas ja rõõmu teatas. Sõrmejälgi võtta ei õnnestu, kuna tegutseti kinnastega. Surnud ring. Neil on juba vist neli korda vargad käinud, nagu needus. Hakka jälle eluga otsast peale.

Õpin jälle äratuskella helisema panema. Ei tea, kas mõte tööst või see vargalugu erutab mind, aga ma ei jää kuidagi magama. Vähkren tükk aega edasi tagasi, kuni lõpuks kuidagi õnnestub.

Vahepeal on Tallinnas nii palju muutunud, et alkoholi saab jälle kella 22.00-ni osta. Muu on kõik sama.

Esimene tõeline sellesuvine rannailm. Vedeleme kolleegidega rannas, mis lõppkokkuvõttes teeb olemise veel uimasemaks, aga mõnusa õhetava jume saab peale. Nii nagu üks suvine tunne peab olema. Mina vees ei käi, aga kolleegid käivad ja kiidavad. Pärast läheme sööme veidi ja siis võtame aja maha, et kosuda õhtuseks kräuks. Kui kodus diivanile istun, magan momentselt. Mind äratavad kümned telefonikõned erinevate organisatoorsete küsimustega. Üks üllatav kõne saabub paar aastat tagasi Itaaliasse kolinud kolleegilt, kes kodumaal käimas on. Lepime kokku, et läheme temaga DAGÖ, Chalice ja Lenna Kuurmaa kontserdile. Selgub, et ta pole ühtegi neist enne näinud ega kuulnud, aga kuna ta õde soovitas, siis ta nõustus kontserdiga. Pean ennast jälle kordama, et kontsert on väga-väga hea. Kahele poole lava on üles pandud ekraanid, kus lisaks laval toimuvale näidatakse vahele ka videosid. Hulk tehnilist tööd oli eelnevalt ära tehtud. Au ja kiitus. Vähesed viitsivad suvetuuridega nii palju jännata. DAGÖ esitab peamiselt oma viimase plaadi lugusid, lõpupoole ka mõned vanad lood ja asi lõpeb üleüldise jämmiga plaadilt Toiduklubi. Geniaalsed sõnad, veel parem meloodia. Vaesel Chalicel (kes on ikka hirmus kogukas) on toidumürgitus. Pärast esimest laulu annab ta vaheinfo korras teada, et 3 minutit tagasi ta oksendas lava taga, aga õnneks publik on nii kaugel, et ei tunne tema suust tulevat lehka. Pärast igat laulu pühib ta oma näolt higiojasid ja kaanib ohtralt pudelivett. Aga ta on väga tubli ja ei anna alla ei olemises ega kvaliteedis. Lauri vahepeal hoiatab, et esimesed fänniread peaks olema ehk valmis halvimaks. Lenna Kuurmaa esitab laule teatrietendustelt ja sekka muudki. Väga hea kompott, kõigile midagi. Mu Itaalias elav kolleeg on hämmingus ja vaimustuses. Mul on tegelikult juba ammu küsimus, et kuidas Lenna juuksed üleöö nii pikaks said. Ta vist küll kandis neid pikka aega kinnipanduna ja seega on täiesti võimalik, et need polegi pikendused, ta lihtsalt lasi lokid valla.

Pärast kontserti tiksume veidi veinilas või kuidas nimetatakse neid toredaid “kohvikuid”, kus peamine müügihitt on kallis ja peen vein? Kell ligineb südaööle ja me näeme, kuidas sõbralikud “kohvikupidajad” müüvad klientidele veinipudeleid kaasa. Täiesti huvitav, kas sellele kohale ei kehtigi kuiv seadus pärast kl 22? Teiste kolleegide juurde klubisse ma ei jõuagi, pigem ei jaksa.

Lõpuks saan täna oma auto täiskorras kätte. Olen teda mitmeid kordi töökotta viinud ja toonud ning juppide saabumisel tagasi viinud. Lõpuks on mul vahetatud puksid (eelmises töökojas olid need tagurpidi alla pandud), silikoonpuksid, sharniirid, rooliots, tehtud teistkordne silla reguleerimine, õlivahetus, miski vooliku vahetus, kust tosooli välja tuli. Kõik see kokku läheb 6900 krooni. Masendav. Ainus rõõm on, et uuematel autodel maksab üks jupp nii palju, ma sain pool autot ära remonditud. Tegelikult punnitan ma nii kõvasti remondiga sellepärast, et pean augustis ülevaatusele minema. Esimesele elus...

Kui auto käes, lähen toon ema haiglast välja. Kahjuks me ei saa väga pikalt koos olla, sest mul algab 3.üritus seeriast Kolleegid Pärnus. Kohale tuleb 20 inimest. Magama saab hilja või siis vara, kuidas võtta.

Nii möödub nädal. Käin iga päev ema haiglas vaatamas. Ta on juba täitsa selge pilguga ja rohkem attakke olnud pole. Talle tehakse mitmeid uuringuid, aga midagi halba ei leita. Mina olen kõutsiga kahekesi kodus. Ema kiidabki, et õnnetus juhtus heal ajal, kui ma seal olen. Nii saan kodus lilli kasta ja kassile süüa anda. Ilm on jätkuvalt mõttetu. Kui ka mõni tund päikesepaistet sisse juhtub, siis randa ikkagi ei kipu, sest liiv on eelmisest vihmast veel märg ja tuul on vali ning külm. Käin paar korda solaariumis ja loen trepi peal päikese käes raamatut. Põhikooli pinginaaber kutsub paaril õhtul külla ja mu keskkooli pinginaaber käib minul külas. Muide selle viimase külaskäigu jooksul juhtub midagi enneolematut. Külaline toob kaasa suuremas koguses näkse ja tordi ja siis pudeli head punast Prantsuse veini. Kõikidele pingutustele vaatamata, ei õnnestu meil seda pudelit mu emakodus leiduvate klikiaegsete avajatega avada. Ainus, millega hakkama saame, on korki paar auku sisse teha. Ja nii siis jääbki meil vein joomata. Peab ikka autosse põhivarustusse ostma veinipudeli avaja ja alkomeetri. Ma juba poolteist aastat mõtlen nii.

Põhimõtteliselt ongi kogu puhkus. Vahin telekat ja loen raamatut ja lõpuks on kõikide seebikate ja raamatukangelaste nimed puhta segamini ega mäleta enam, kes on kes.

Korra käisime põhikooli pinginaabriga teatris ka "Olen iseenda naine" vaatamas. Ma eriti ei süvenenud eelnevalt, millega tegu on. Arvasin, et eks ta üks Raivo E. Tamme komöödia ole transvestiidist. Aga selgus, et tegu on äärmiselt tõsise ja väga hea etendusega, biograafiline lugu Ida-sakslasest vanamööbli muuseumi pidajast, kes jäi ellu ega olnud vangis vaatamata fashismile ja kommunismile. Lisaks kõigele avanes Raivo E. Tamm minu ees kui midagi palju enamat Allanist ja komödiandist. Rahvas seisis etenduse lõppedes püsti ja aplodeeris. Mulle läks see etendus täiesti naha vahele.

Puhkuse ajal olen sunnitud mobiili õhtul hääletu peale panema, et vältida kallite kolleegide hommikusi kõnesid. See on huvitav, et mida aeg edasi, seda vähem hoolitakse teise inimese puhkusest. Kui on vaja pühapäeval kl 9.40 küsida, et kus täpselt lõunat saab ja palju ikka päevaraha antakse, siis loomulikult ei häbeneta helistamast ega vaevuta pärast vabandama. Kusjuures olen püüdlikult enne puhkust kogu info emailiga teele saatnud, et just selliseid kõnesid vältida. Aga kuna ma pean täna hommikul vara- vara (no kl 10.30) auto parandusse viima, panen mobiili äratuskella helisema ja seetõttu ei saa ka hääletule rezhiimile lülitada.

Mõned minutid pärast kl 9-t heliseb telefon. Vihastan ja koban unise peaga mobiili järele. Helistab ema, kes on teel tööle kokku kukkunud kõrgvererõhu tõve tõttu ja vajab kiirabi. Ta ise ei osanud enam kiirabisse helistada, õnneks mulle helistamine on käpas. Helistan kiirelt hädaabisse ja juhatan arstid kohale, ise samal ajal riideid selga toppides. Kargan autosse ja mõtlen, kuidas kiiremini kohale jõuda. Näiteks panna avariituled vilkuma ja kütta nii kiirelt kui saab. Esialgu ei pane tulesid. No ja nagu selgub, ei olegi võimalik Pärnu vahel suvel kiiremini sõita kui 30km/h. Terve linn on turiste täis ja mitte keegi ei tea, kuhu pöörata või kuhu sõita. Ega minu kiirustamisest olulist kasu ei ole ka, peaasi, et arstid kohal on, aga närvid on ikkagi läbi. Arstid on vaevu kohale jõudnud ja ei leia ema üles. Jooksen ümber majade ja leiame ema üles. Tal on jube surmatunne mööda läinud, sest võttis kohe tablette, aga endiselt on väga väga halb olla. Lähen taga kiirabisse kaasa. Peab ütlema, et Pärnu haiglas on äärmiselt meeldivad arstid. Lubasid mul seal tagaruumides oodata koos emaga. Kuigi mul endal oli üsna kõhe tunne kõikide nende oigavate inimeste keskel. Olen ju ise usin minestaja, kui verd näen. Üsna varsti saadi rõhk kontrolli alla ja emal hakkab parem. Kuna öeldi, et kontrollimiste ja mõõtmistega läheb paar tundi, lepime emaga kokku, et käin kiirelt autoparanduses ära ja siis tulen talle järele. Nii ka teeme. Jätan auto parandusse, sõidan bussiga koju ja pesen oma silmad puhtaks, mida hommikul teha ei jõudnud. Kui autole järele lähen, küsin, et kas värin jäi järgi. Mees pungitab silmi, et sellest tema ei tea küll midagi, tema reguleeris sillad ära ja rooli otseks. Noh, tänan mõttes taas eilset troppi. Lepin kokku, et toon ema haiglast ära ja viin auto parandusse tagasi.

Kui emaga koju jõuame, ei tunne ta ennast ikka veel hästi. Läheb viskab veidi pikali ja mina otsustan remondi edasi lükata. Nagunii homme Haapsallu ei lähe. Käin hoopis poes ja kokkan miskit head. Õhtuks ema tervis normaliseerunud ei ole ja ma viin ta uuesti haiglasse. Teda mõõdetakse, jälgitakse kolm tundi ja siis otsustatakse haiglasse sisse jätta. Nii palju siis minu ja ema koos puhkamisest. Üsna veider on oma vanas kodus üksi olla. Mu eakad vanemad olid alati kodus või kui külas olime, olin mina kaasas. Kuna ma ei suuda vastupidist meenutada, siis arvan, et olen öösel esimest korda selles korteris üksi.

Lähen sõbranna poolt soovitatud autoremondi töökotta. Räägin, et rool väriseb. Onu vaatab mind kahtleva, irvitava pilguga ja ronib autosse. Ütlen, et äkki ma panen ise auto käima, et sel on salalukk peal. Tema karjatab mulle: "Hissand, nii vanal autol on salalukk peal?! Mis mõttega?" Olen hetkeks mehe ülbusest sõnatu, kuid partsatan siis, et mult varastati paar aastat tagasi 1983a auto ära, asi siis 13a uuemat ära viia pole. Kust tuleb sellistel tüüpidel julgus osatada? Olgu see mööblitassija või remondimees- kui tellija on blond väike naine, siis võib ükskõik mida suust välja ajada. Mees sõidab mu autoga ringi. Küsin, et kas ta leidis mingi vea. Ta ei vaevu mulle vastama ja helistab kuhugi töökotta ning paneb mulle homseks aja kinni rooli otseks panemiseks. Lisab veel, et vaadake üle, see on naisterahva auto, kes teab, mis seal veel võib olla. Õudne, kuidas sellised tropid võivad päeva ära rikkuda.

Sõidan ema juurde puhkama. Ehk lähen “metsa ära” ilma arvutita, telekast tuleb kolm kanalit ja enamus sõpru on Tallinnas. Teen emale ettepaneku sõita kuhugi, Haapsallu või Võrru või ükskõik kuhu. Plaan sobib ja panime paika, et laupäeval sõidamegi. Enne tahan veel auto remonti viia, sest rool väriseb imelikult 80km/h kiirusel.

Külastan randa esimest korda pikemalt kui pool tundi ehk tegelikult kolm tundi. Kogu selle kauni aja on meil taustamuusika. Vene eakad tädid on kogunenud rannaeelsele mururibale. Ma ei tea, kas laud ja toolid on kohalikud või kaasa võetud, aga igatahes on nad katnud uhke laua koos halja viinaga. Põhiline atraktsioon on akordion, mida tädid hoolega venitavad ja sinna juurde ehedaid vene rahvalaule laulavad. Noh nagu Moskva alused õhtud ja Kalinka jms. Mõnel üksikul korral kuuleme repertuaari kordumas, aga üldiselt on see imekspandav, kui palju sõnu ja laule nad peast teavad, kui väsimatu on pillimees ja kui vastupidavad on häälepaelad. Vahepeal koguneb huvilisi juurde, asi kisub tantsuks. Kuna see kõik on nii ehe, siis see isegi ei häiri mind. Rannast äratulles jalutame muusikutest mööda ja näeme oma silmaga, kuidas tädid lapikust otse joovad. Selleks ajaks on küll laulust saanud võidukriiskamine. Päike hakkas kenasti peale.

Õhtul olen kutsutud sama seltskonna juurde grillima, kellega jalgpalli vaatasime. Ma jään hilinemise tõttu ettevalmistavast faasist eemale. See seisneb poeskäimises. Selgus, et üksikul meesterahval, kelle juurde me külla läksime ja kes elab kolmekordses ridaelamus, pole ei grilli ei panne ega potte. Lõpptulemusena osteti üüratu hulk toitu ja mitmed majapidamistarbed, mille hulgas on ka vispel. Läheb tubaseks wokkimiseks ja õunakoogi küpsetamiseks. Mina võtsin ettenägelikult kaasa omale meelepärase väga hea veini. Pärast selgus, et täitsa asjata. Seltskond toob poest haljast ja mahla. Toidutegemine üheskoos on päris lõbus. Poisid saavad kätt proovida vispliga. Tuli välja, et see polegi teab mis lihtne tegevus. Käsi läheb mõne hetkega krampi. Pärast maitsvat õhtusööki tuleb idee mängida lauamänge. Mida, aga pole, on mängud. Selleks võtame takso, hangime mängud ja sõidame tagasi. Vana hea reis ümber maailma oma käkikeeramistega ületab teised mängud. Mingil hetkel suudan täringuga ainult nr 6 visata ja ikka mitmeid kordi järjest. Teised sõimavad mind Kunksmooriks ja mina itsitan pisarateni. Arvake ära, kes kaotas. Mina muidugi. Tegelikult oli meil algselt plaan grillida ja klubisse minna, aga viimast osa ei viitsi keegi enam läbi viia

Suutsin oma läpakasse Wikipediast Trojani viiruse tõmmata ja olen nüüd nagu ilma peata. Suhelda ei saa, emaile lugeda ja saata ei saa, meeldetuletusi ei näe. Saatsingi oma ülemusele päev hiljem sünnipäevaõnnitlused ning ühe kolleegi sünnipäeva unustasin sootuks.

Täna on hämmastavalt ilus ilm. Käin maniküüris ja hüppan sisse Pilgrimi poodi. Seekord on mul plaan endale midagi osta. Tavaliselt käin seal poes sõbrannadele kinke ostmas. Ilusaid asju täitsa on, aga rahast hakkab ikkagi lõppkokkuvõttes kahju ja ma ei osta mitte midagi. Seejärel suundun Viru keskusse, et endale mingi top soetada. Teadagi- õhtuseks õllesummeriks ei ole ju mitte midagi selga panna. Päris keeruline lugu. Ma olen endale paar lisakilo selga söönud ja seetõttu endaga riius. Minu lühiksuse juures on iga kilo kohe märgata ja kahjuks on seda näha eelkõige minu kerkivas taljes ja eenduvates põskedes. Õnnelikud on need, kellel kõigepealt hakkab lihama kints või rind. Veidral kombel jään rahule topiga, mis on ristipidi triibuline ja peaks ideeliselt optiliselt veel paksemaks tegema. Kui ma olen oma shoppamised lõpetanud, on kell juba hirmuäratavalt palju. Tõttan koju, et auto ära parkida, uus topp selga visata ja kohe tagasi linna tormata. Sõidan Kopli trammiga. Muide. Unustasin eelnevalt kirjeldada seda, kuidas ma suvepäevadelt koju sain. Siin on siis väike kõrvalepõige ajas tagasi: Mul on loomulikult suur kott, tegelikult on see muidugi reisikohver, sest spordivõhikuna ei ole mul suurt kotti. Rahakotist leian 2 kroonise ja 100 kroonise, trammipilet maksab 20 krooni. Aiman juba ette, et mind saadetakse suure rahaga pikalt, aga proovima peab. Niisiis trügin oma kohvriga trammi ja sätin kolisevasse trammikassa taskusse 100 krooni. See lükatakse mulle kiirelt kolisedes tagasi ja sõimatakse takkajärgi. Seisan kitsastes oludes nagu hunnik õnnetust ja mõtlen, mida edasi teha. Loota, et trahvi ei saa ja ajada kõik trammijuhi süüks või siis hankida kuidagi väiksemat raha. Olen suht väsinud ja ei viitsiks kontrolöridega jaurama hakata. Seetõttu väljun järgmises peatuses, kus on pizzapunkt. Mulle meenus, et ega mul kodus midagi süüa ju ka pole seal aknalaua peal. Pitsa ootamise ajal näen ma väga kummalisi inimesi. Üks ema koos lapsega tuleb korraks trammi ootamise ajaks vihma eest varjule. Vanust välimuse järgi üle 40, rammususe aste kõva keskmine. Tal on seljas hästi lühike valge satsiline seelik, mis laseb paista kogu tselluliidi õitsemisel. Vanad tütarlapsed on ikka õudsed. Veel näen ma suure vanusevahega lesbipaari. Naislesbi on väga pirtsakas tujus ja ükski kohv või muu, mida meeslesbi välja pakub lihtsalt ei sobi. See kõik on väga dramaatiline. Meeslesbi, kellel on seljas tõupuhtad 90-ndate teksajakk ja püksid, püüab jääda väga rahulikuks ja naeratab selle kõige peale ilmega- oh sa väike armas laps. Telekast tuleb samal ajal Kanalist 7 (muusikakanal) üks veidramaid muuvisid, mida ma näinud olen. Ma ei mäleta tänaseks hetkeks ei laulu ega esitaja nime, küll aga mäletan ma hobuseraua vuntsidega, eest lahti vestiga kahte meessoost taustatantsijat. Nad olid suured ja lihastes, ilmselt 80-ndate alfaisased. Nende liigutuste pagasis oli umbes viis hästi sünkrooni lihvitud liigutust, mida nad eriti suurte kordade arvuga vahelduvalt esitasid, seejuures end mitte üle koormates ega higiseks minnes ehk et kavas oli 70 puusanõksu millele järgnes 80 näpuvibutust vms. Kohutavalt koomiline. Kui pitsa valmis sai, läksin õue vihma kätte trammi ootama. Üks neist tuligi, aga ma ei mahtunud sellele. Keset laupäevast päeva?! Järgmine õnneks mahutas ka mind oma kodinatega peale. Ma polnud tükk aega trammiga loksunud. See on ikka päris ebamugav, eriti kui oled väsinud ja tüdinud. Kõik elavad seljas, trügivad, vahetavad kohti, haisevad läppand suitsu või higi järele, näevad välja nagu üleeilse päeva pohmelus. Sõit tipnes Balti jaamaga, kus kioski kõrval maas lebas suur noor valge (verevaene) meeslaip, kelle ümber toimetasid politsei ja kiirabi. Suvaline noormees minu kõrval karjatas- shto, trup shtoli?! Pärast seda läks mul süda pahaks trammi kõikumisest, haisudest ja laiba nägemisest. Ei, ma ei oksendanud. Tulles tagasi tänasesse päeva näeme sõbrannaga teel õllesummeri eelsele söömaajale joodik-laipa. Esteks ta kõigub äraarvamata trajektoori mööda nüstagmiliste liigutustega meie ees. Kui me hetk hiljem samas lähedal lauda istume, näeme teda juba surnuunes ühe suure kivituvi peal seliti magamas, käed jalad laiali. Pärast sööki sõidame umbses ja tuubil täis bussiga Lauluväljakule, kus on veel vähem ruumi ühe inimese kohta kui bussis. Jazzu ja veinitelgis ei kosta parasjagu miskit meelierutavat. Kolame ringi, ostame värske-hapukurki ja koksi kuni hakkab Filmimuusika kontsert. See on täiesti kuulatav ja vaadatav. Pärast seda kolame tagasi jazzutelgi juurde. Seal röögib parasjagu Jaanika Sillamaa Janis Joplini laule. Ei ole ilus. Tiksume kuni algab Franz Ferdinand. Väga ebamugav kontsert. Teada ju on, et õues tohib suitsetada ja õlle kõrvale hakkavad tossama ka need, kes nädala sees muidu ei tõmba. Ehk vähemalt pool sellest massist, kes koondub kontserdile suitsetab hingematvalt. Mitte midagi ei ole hingata. Vaatame bändi ootuses sõbrannaga ringi ja ma konstateerin fakti, et Õllesummer on kõikide koledate meeste kogunemispaik. Keskealised, pereelust ja õllest kosunud rohkem kui peab, tihti kiilanevad, kannavad riideid, mis näevad välja, kui majavärvimiseks või paadiremontimiseks kulunud. Ärajoodud õlle hulk muudab nende käitumise bravuursemaks ja eemaletõukavamaks kui muidu. Väga suur hulk on lapseootel naisi ja kaasavõetud lapsi, kes hilisest õhtust tüdinult jonnivad või suisa magavad. Omatte tegu on peolt koju saamine. Meid on kolm: üks elab Lasnamäel, üks kesklinnas ja mina siis Koplis. Esiteks ei vasta ükski taksofirma kõnedele, teiseks on suurem mass taksosid juba klientidega kinni, kuna me hakkasime hiljem liikuma. Meil õnnestub peatada umbes kolm taksot, kes sellistest sihtkohtadest keelduvad. Lõpuks aegu hiljem saame siiski takso. Miks küll ei panda käima öiseid Õllesummeri busse?

Helistan uuesti arsti vastuvõttu, et saada septembriks aega. Aegu enam ei ole. Küsin, et mida teha, et üldse selleks aastaks veel aega saada ja mida teha, et tervis selle aja peale pöördumatult halvaks ei lähe. Mul soovitatakse iga nädal korra helistada. Kuidas saab üks asi nii keeruline olla?!

Suures ahastuses lähen solaariumisse. Suvi või asi!

Võtan ette jalutuskäigu tagasi filmilaenutusse ja poodi. Väga hariv jalutuskäik. Avastan mitmeid nurgatauguseid poode, kohvikuid, notaribüroo ning naudin Stalini aegset arhitektuuri. Oleks need majad vaid ka korras. Teeäärsetel puuviljapuudel on juba pisikesed punnid küljes. Tillukesed kastanimunad on oma paari pehme okkaga üsna naljakad ja saialilled õitsevad. Päike paistab üle tüki aja, aga tuul on jahe ja seega randa tormata pole mõtet.

Õhtul kutsutakse mind vutti vaatama. Finaalmäng olevat. Ma ilmselt ei pea kordama, et suurimat spordivõhikut kui mina, pole olemas. Võibolla mu ema siiski võidaks mind. Aga kuna kodus molutada oleks ilmselgelt veel igavam, nõustun külla minema. Seltskond on huvitav. Nägin neid üleeile esimest korda, kui pärast teatrit oma kaaslanna koos vintis nendega öösel kesklinna peole viisin. Haaran kodust kaasa ainsa veini, mis veel alles on jäänud. Kahjuks on see valge. Lürbin siis hakatuseks seda valget. Peremees toob varsti riiulist välja ka punase. Kirjadega reserva ja merlot. Kahjuks on vein ilmselt kuidagi õhku saanud ja maisteb kergelt veiniäädika moodi. Seejärel pakutakse mulle shampust, mida ma gaaside tõttu ei saa juua ja lõpuks viina jõhvikamahlaga. Olen juba peaaegu õnnelik, et midagigi minu maitsele. Mahlal on külmkapi maitse juures...

Ma olen hispaanlaste poolt, sest nad on ilusamad. Nägusid näeb küll harva, aga teadmine loeb. Pealegi on sakslaste treeneril seljas kitsaks jäänud triiksärk ning viikarid.

Üksi puhata on väga igav. Ei saa salata. Ma tõden seda igal suvel, aga puhkama peab. Lisaks on ilm jätkuvalt tuksis ja rahakott tühi. Ütleme nii, et kergemat sorti masendus hakkab võimust võtma.

Videoplanetis on suvel filmilaenutus 25 krooni. Tegelikult ma tahaks nüüd etendusele peale vaadata ka filmi, aga neil ei ole seda. Surfan tükk aega riiulite vahel ja valin lõpuks välja DVD-d Klass (pean piinlikkusega tunnistama, et pole seda siiani näinud) ning Pikk kihlus. Klass on võimas. Esimesed mõtted on muidugi, et palju sellest baseerub tegelikkusel ja palju on juurde pandud ning kas see juhtus Eestis ja siis veel, et ma ei ole jätkuvalt kindel, kas ma tahangi lapsi. Pealegi olen omal nahal tunda saanud, mida tähendab veidra nimega elamine ja see ei ole lõbus. Lapsed ON omavahel pahatahlikud ja õelad. Samas kasvatada laps üles vaimus, et tee enne, kui keegi teine jõuab teha võib viia ka mitte just soovitud tulemusteni. Ühesõnaga, Klass ruulib. Pika kihluse ajal suudan magama jääda. Ei teagi, kas mina ei saa kunstist aru või on kunst liiga kunst. Panen filmi poole pealt kinni.