Eluveidrused

Just täna, kui plaanin üsna vara ometi kord Pärnust pääseda, paistab õues päike ja kutsub randa. Egas midagi, jalad selga ja peesitama. Ema tuleb ka. Poolel teel kohtame mu endist tuttavat, kes jalutab lapsega linna vahel. Ema uurib kohe, et mitmes laps see juba ka on. Tuleb välja, et kolmas. Tuttav ei pea paljuks lisada, et mõni peab ju neid ka tegema, kui osad selle asjaga hakkama ei saa, vaadates kavalalt minu suunas. Ema kiidab kiirelt takka-väga õige lause! Mul on kohutav tahtmine lihtsalt selg pöörata ja ära astuda. See on nii ilge, kui kõigil su sekseluga pistmist on.

Rannas vedelemine kulub marjaks ära. Olen vaid kaks ja pool tundi, kuid saan peale väga ilusa jume. Õhtuks olen lõpuks Tallinnas. Kodutrepikojas võtab mind vastu värske ja soe inimuriini lehk. Õigus küll! Majahaldaja pidi juristiga rääkima, mida saaks mu joodikutest naabritega ette võtta. Näis, kas täidavad seekord oma lubadust.

Toas olles vajutan esimese asjana tööle arvuti, et saaks ometigi oma tuttavatega lobiseda. Kuniks mu arhailine arvuti soojeneb, hakkan asju lahti pakkima. Kosmeetikakotist leian algatuseks vaid ühe tillukese briljant kõrvarõnga. Raputan kotti seda ja teist pidi, no ei tule teist lagedale. Kehitan õlgu ja asjatan edasi. Kui ma oma pesukotist leian kaelakee, muutun kahtlevaks. Kus mu ülejäänud ehted kõik on?? Kogu mu kuld ja muu kaunis kraam?? Terve kohver on lahti pakitud ja mida pole, seda pole. Mind on röövitud!! Lisaks kõigele ei käivitu interneti modem ja ma ei saa oma kurba saatust kellelegi kurta. Helistan Starmani ja kutsun tehniku, kes saab tulla alles teisipäeval. Selline oligi siis minu esimene soojamaareis: veider lätlane, palju vihma, vähe päikest, keha külge kinni kasvanud teksad ja jakk, valeks päevaks ostetud bussipiletid ning kõige tipuks varastatud ehetepagas. Ausalt öeldes lootsin hoopis teistsugust reisi kogu selle kolme kohaga tööd rabamise peale, mis reisiks vajalik oli. Reisimise tuju on tükiks ajaks kadunud.

# posted by Alemana @ 21:39 0 comments

Tavaline hommik. Ilm on sompus, tuju pekkis. Loeme raamatust täpsemalt, mis sellel Aegina saarel ikka head on. Tegelikult on meil olemas ka kahe kreeklase (tolle noore küsitlusneiu ning Georgi) arvamus, et Aegina on üks mõttetumaid Kreeka saari. Peale selle, et saar on kuulus pistaatsia pähklite kasvatamise poolest, me eriti ahvatlevat tõesti sealt ei leia. Otsustame saare külastuse ära jätta ja päeva lihtsalt iseendale võtta. Uueks ideeks on minna ja süüa üks ehe Kreeka hommikusöök. Läheme tagasi Plakale, et tavernas ennast hellitada. Valisime kõhutunde järgi ühe välja ja meid juhatatakse istuma. Strateegiliselt tänavapoolsesse äärde. Meid kiirustab teenindama lühike tõmmu mees, kellel on kõver ja nii pikk nina, et ulatub põhimõtteliselt lõuani. Kui ta oleks naissoost, siis ta oleks ilmselt Baba-Jagaa. Mina valin välja moussaka, kuna pole seda kunagi maitsnud, K võtab miskid ülisuured oad ja B krevetisalati. Kõigile maitseb oma valik väga hästi. Meist traavib mööda kohutaval hulgal jalgpalli fänne. Kriitvalge nahaga punapäiseid Liverpooli omi ning lühemaid, tõmmumaid ja kenamaid Milano omi. Kõik vahivad meid kui ilmaimesid. Isegi päike on vahepeal välja tulnud Söök söödud, tuleb B-l plaan võtta magustoitu.. Viipab teenindaja lähemale ja palub uuesti menüüd. Mees teatab, et tema ongi B’le menüüks ja vuristab õhinal ette kõik magustoidud mis neil on. Me ei saa millestki aru. Seepeale palub mees ühel meist endaga kaasa tulla, et ta näitab, missugused need välja näevad. Teised ei viitsi minna, mina lippan vaatama. Mees pakub mulle jalutamiseks käevangu. Väga galantne. Mulle näidatatakse erineva suuruse ja kujuga kollaseid junne, vabandage väljenduse eest. Loen mõttes üki-kaki-kommi-nommi ja valin ühe neist suvaliselt välja. Teenindaja ütleb, et ta annab meile selle tasuta maitsta, kui meile meeldib, siis ostame ise juurde. Suurepärane idee. Pärast lugesin kusagilt samasuguste junnide juurest, et neid nimetatakse kataifi’deks. Lähen lauda tagasi ja teatan rõõmsat uudist tasuta magusroa kohta. Meile tuuaksegi üks suur junn ja kolmed söömistarvikud. Tegemist on muidugi mee, pähkli, kaneeli ja ilmselt ka mingi taignaga. Maitselt päris põnev, aga kohutavalt magus. Teenindaja tuleb kontrollima, kuidas olukord on. Vaatab, et meil ei suju see söömine nii väga kiiresti. Tuleb juba kaugelt pead vangutades ja hõisates, haarab B käest lusika ja söödab teda ise. Selle show peale otsustab nii mõnigi turist just sellesse tavernasse pidama jääda. Varsti on kohal ka teine tõmmu teenindaja ja küsib, kas saab meile ülejäänutele söötmisega abiks olla. Arvame, et saame seekord ise hakkama. Kõige selle peale tellib B ouzot. Mis siis, et kell alles 12 päeval. Teenindaja muutub seda kuuldes veel ülemeelikumaks. Vaatab mulle otsa, ja küsib: „Sulle ka ouzot onju, ütle jaa, ütle jaa!”. No, mis mul muud üle jääb, võtan siis ka. Sama juhtub K’ga. Kui tal need õnnetud jaa’d käes on, ütleb mees: „Ja see kõik on minu kulul!” Juubeldame valjuäälselt ja plaksutame. Milline teenindus?! Iga minuti tagant käib keegi teenindajatest meie käest küsimas, kas kõik on ikka korras ja kas saaks veel midagi tuua. Pildistame teenindajaid meiega ja meieta ja elame kogu showsse hästi sisse. Teenindajad kaklevad kohtade pärast meie fotodel. Üks kena noormees tänavalt hüppab ka B kõrvale toolile ja tahab pildile pääseda. Tema aetakse minema. Kahe minuti pärast on sama kena välimusega noormees vormiriietes meie laua juures ja küsib, kas saab meile midagi pakkuda. Järjest lõbusamaks läheb. Vahepeal toob üks vanem härra, kes enne löögile ei pääsenud, meile taverna visiitkaardi ja ütleb, et kui me õhtul tagasi tuleme, saame veini maja kulul. Juubeldame jälle. Külalisi muudkui voolab tavernasse juurde. Üks külalistest jalutab meie laua ette ja teeb meist pilti. Ilmselt jäime fotole üsna idiootsete nägudega, sest see oli nii uskumatu tegevus. Pärast kommenteerib, et peab naisele kodus näitama, et reisil olid mõned nooremad ka. Mina ei saa ouzo joomisega kuidagi hakkama. Kuigi koos selle magustoiduga koos manustades on ta isegi suhteliselt joodav, kuid mitte lõpuni. B ulatab taas oma abikäe ja joob ka minu viina ära. Kui oleme piisavalt söönud ja joonud, palume ühel teenindajatest arve tuua. See ei tee kuulmagi, tahab aga ouzot juurde tuua. Püüame selgeks teha, et arve saamine ikka meie tõsine soov ja tahtmine on. Mees jalutab pead vangutades minema. Ootame umbes kümme minutit, ei juhtu midagi. Lõpuks tuleb meie kongus ninaga mees, palume uuesti arvet. Saamegi täpselt selle summa, mis soolaste toitude eest läks. Aus värk. Meid saadetakse väga kärarikkalt ja kahjutundega ära, kutsudes korduvalt uuesti külastama.

Saame mõni meeter edasi liikuda, kui peame läbima Milano fännide grupi, kes tänavat ummistavad. Ka need ei saa blonde niisama vaikselt minema lasta. Kohe alustatakse jalgpallilaulu valjuhäälse laulmisega ja plaksutamisega. Oleks võinud tunda ennast kui staar, aga peab ütlema, et pigem on siiski jänes püksis ja me lippame nende keskelt nii kiiresti läbi, kui saame. Minut hiljem hakkab vihma kallama. Tugevaimat vihma, mida me siin kogenud olime. Ja just täna jätsin ma oma õnnetu vihmakeebi hotelli. Jumal tänatud, et me saarele ei läinud. Põikame suveniiri poodidesse sisse vihma eest varju ja ostame veel mõned suveniirid, mis enne puudu olid jäänud. Veidraks avastuseks on kasukate poed. Üks müüjanna kõnetab mind sõnagi lausumata vene keeles. Ju ma siis näen nii slaav välja. Küsin, et miks peaks Kreekas kasukaid müütama. Müüjanna vastas, et turistid ostavad, pidavat soodne olema. Kui vihm veidigi raugeb, otsustame hotelli tagasi jalutada ja siestat pidada. Tee viis meid uuesti taverna juurest läbi, kus lehvitasime tuttavatele tegelastele. Ja jälle kordub sama jama uute Milano fännide grupiga. Uus laul, uued hõisked. Väga edev.

Kui saabume hotelli, võtab meid vastu tõre administraator ja küsib, mis kell me homme lahkume. Küsime, mis kell on viimane aeg. Tema kordab ärritunult küsimust. Me ei mõista selle põhjust ja ütleme, et läheme enne kl 12 ära, nagunii peame sel ajal lennujaama hakkama sättima. Seejärel küsib ta meilt järjest vihasemalt, millal me maksame. Mis mõttes? Mina kandsin näiteks oma raha juba märtsi alguses Läti reisibüroole üle. B lubab helistada ja asja uurida. Vihane administraator uurib, kust me üleüldse pärit oleme. Kui nimetame Baltimaid, pole ta neist kuulnudki ja arvab ilmselt, et me tahame teda olematu maa taha peitudes petta. Läheme sõimu saatel trepist üles. Väga veider käitumine. B helistab Lätti, ajab asjad korda. Juba paari minuti pärast helistab adminnimutt meile tuppa, et noh, kus on, mis on. B püüab teda rahustada ja lubab, et kõik saab korda. Lõpuks selgub, et hotell oli ise vastavad paberid ära kaotanud, meie poolt oli kõik kombes. Magame hotellis paar tundi. Võibolla oleks kauemgi maganud, aga meid äratab koridorist ja seejärel kõrvaltoast kostuv itaalia keelne lärm. Selge, oleme saanud omale uued naabrid. Ärkame üles ja läheme pitsat ostma. Vahepeal on õhtune admin tööle tulnud, kes kinnitab meile, et kõik on korras, kuid ei piuksugi vabandusest. Väga solvav peaks mainima.

Liiklus on veel hullemaks läinud. Ilmselt kõik kimavad staadioni suunas. Politsei juhatab viibeldes vägesid. Vihm on selleks ajaks üle jäänud. Istume koridori üldrõdul, sööme ja pläägutame niisama. Seejärel läheb B oma kreeklasega kohtuma ja meie K’ga linnapeale jalgpalli möllu vahtima.

Zappeioni ette on püsti pandud kaks suurt ekraani. Plats on paksult rahvast täis. Sinna on kogunenud kõik need, kellel ei õnnestunud piletit hankida. Näha on mitmeid teleülekande busse. Seltskond on mõttelise joonega keskelt kaheks jaotunud. Lärmavad, koledad ja purjus inglased, kes on oma poolse platsi tühjaks joodud õllepurke täis loopinud ning vaoshoitumad itaallased veidi puhtamal platsil. Teisel pool platsi müüakse kõikvõimalikku söögi- ja joogikraami ning muidugi jalgpalli suveniire. Käime vahepeal vaatamas, mis toimub Vodafone platsil. Seal vaatab väiksem seltskond jalgpalli telekast. Näeme märulipolitsesid. Ilmselt kardetakse halvimat. Kuuleme ehedat briti keelset roppu sõimu ja kaasaelamist (ei, put fö fokkking poool in fö hoool ju fänni). Läheme peaplatsile tagasi. Liverpool on kaotusseisus. Üle rahvamasside on näha lendavat klaastaarat ja mingeid põlevaid käsirakette. Ma ei taha teada, mitu inimest omal pead veriseks sai või kas keegi ka raketist põletatud sai. Hullud loomad. Seisame targu eemal ja vaatame pealt. Liverpool kaotab. Jee, meie võit. Me ei julge küll väga elavalt juubeldada, pärast saame veel peksa ka. Rahvas valgub suhteliselt rahulikult laiali. Läheme koos vooluga Sintagma suunas kaasa. Autode peatänav on suletud. Mööda seda marsib täisvarustuses märulipolitsei. Üsna kõhe. Kohe meenuvad hiljutised Eesti rahutused... Rahvas kogunebki Sintagma väljakul. Laulab, juubeldab ja hõiskab. Rahvast on väga väga palju, aga kogu staadionitäis massi on alles linna jõudmata. Jalutame K’ga veidi niisama ringi, kuniks B endast elumärki annab. Läheme hotelli tagasi. Zappeioni väljak näeb välja, nagu oleks sellest sõda üle käinud. Jube laga on maas, aga juba käivad ka koristustööd. Selleks ajaks ei ole me ühtegi intsidenti veel näinud. Ei oska öelda, kas edaspidi midagi juhtus, sest kreeka keelsetest uudistest me ju aru ei saa, kuid B käis samal õhtul veel ka teisel kohtumisel ja tuli poolest ööst tagasi. Ka tema ei kohanud intsidente.

# posted by Alemana @ 22:23 0 comments

Meie esialgne plaan oli külastada täna lähimat saart Aegina, kus pidid ka mõned rannad olema. Kuid, kui me hommikul üles ärkame ja näeme, et ilm on taas sompus, loobume sellest mõttest. Pole ju mõtet panna suur papp sõidu alla ja siis kusagil saarel katuse all kössitada, kui võime seda teha siinsamas linnas tasuta. Lükkame reisi homseks, lootes, et siis on päikselisem ilm. Muide, eilsest Akropoli juures peesitamisest on mul õlgade peal päevituse triibud. Lõunamaa päike on tõesti intensiivsem.

Otsustame täna teha kingituste ostmise päeva ja muidu shopata. Mõtlen hirmuga eelseisvale jalutusretkele, sest jalad on endiselt rikkis. Suundume Sintagmale, kuna olime eile ka sealt avastanud Everesti kiirsöögikoha. Siin on kohutavalt rahvast. Eilsest kohast ei selgunud ostmise süsteem päris täpselt, seetõttu käitun Eesti loogika järgi ja seisan kassaaparaadi taha sabasse, et küsida, millega on rahvuslik sandwich ja seejärel kohe otsustada, millist osta. Kassapidaja seletab mulle midagi oliividest, mille peale ma hetkeks mõttesse vajun, kuna ma teatavasti ei ole veel piisavalt täiskasvanu, et neid süüa ja juba ongi järgmine ostja ette võetud. Lähen uuele katsele ning lähenen teisele müüjale, kes seisab leti taga. See küsib mult tshekki. Selgub, et siin on nagu mõnes bensukas-maksa enne ja siis tangi. Seisan uuesti kassaaparaadi taha sabasse. Ütlen suhteliselt suvalise sandwich’i nime, kuna teised blondid on juba ammu valmis ja ootavad minu järele. Saan tsheki ja lähen uuesti noosi nõudma. Ootan viisakalt, kuni tädi ühega valmis saab, et seejärel oma tellimus anda. Enne, kui ma reageerida jõuan, pistab üks kohalik oma tsheki tädile nina alla. Ma siin tead niisama seisan ja rikun õhku!? Plärtsatan vihaselt oma thseki letile ja lähen kohvisabasse seisma. Esitan sinna tellimuse ära ja lähen kiikan, kuidas mu söök edeneb. Mulle ulatatakse kotiga karbike. Seejärel saan kätte ka oma kohvi. Väljun vihaselt. Selgub, et istumiskohti ka ei ole ja teistel blondidel on selleks ajaks söök otsas. Mulle kohe ei meeldi see hommikune sebimine. Mina, kui pika ärkamisega inimene ei suuda enne kohvi joomata elama hakata. Istun ühe suvalise poe trepile maha ja hakkan sööma. Mis siis, et näen välja nagu kerjus. Nüüd näen, et karpi on pandud lisaks sandwich’ile ka friikartulid, mille eest ma maksnud ei olnud. Ega ma neid ei taha ka, sularasva hommikusöögiks on isegi minu jaoks liig. Õnneks ulatab B oma abistava käe, et mitte öelda hambad, ja likvideerib ülejäägid. Pärast seda tunnen end veidi reipamana ja võtame suuna täiturule. Tundub, et enamus jalgpalli turistidest on juba kohal. Igatahes liigub tänavatel tunduvalt rohkem rahvast kui eelmistel päeval. Näeme teel mitmeid mehi, kellel ripub kaelas silt- I need football tickets. Lisaks on samasisulisi silte koos telefoninumbriga kleebitud maja seintele. Iga nurga peal on keegi, kes üritab parseldada erinevat jalgpalliteemalist kraami.

Ilm on vahepeal paranenud ja päike piilub vahelduva eduga pilve vahelt välja. Täiturul, nagu ikka, müüakse kõikvõimalikku kraami. Eesti turgudest eristab see, et siin ei ole roostes san.tehnikat ja kruve müüvaid pussakaid ja kauplemine toimub pisikestes poekestes, mitte laudadelt. Meie jaoks uus avastus on poed nimega Accessories, kus müüakse toormaterjale vööde, ehete ja kes teab mille jaoks ehk kiloga pärleid ja litreid, nööre jms. Kõnnime pika tänava lõpuni, ostame põnevat väga värske puuviljamaitsega jäätist ja istume jalga puhkama. Ühel hetkel kõnetab meid kena noor kreeklanna ja küsib, kas me ei tahaks osaleda ühe kreeka õlle teemalises sotsioloogilises uurimuses. Mina õlut ei joo ja loobun viisakalt. B jääb lahkelt nõusse, kuna oli eile just ühte kreeka õlu maitsnud. Küsimused on äärmiselt tobedad, eriti arvestades, et see on suunatud välismaalastele ja õlu on vaid mõned nädalad müügil olnud. Seetõttu kasutame juhust ja lobiseme kohaliku inimesega kõigest, mis meid huvitab. 19.aastane äärmiselt võluv kreeklanna jutustab meile lahkelt, kuidas viimastel aastatel on elu Ateenas väga palju muutunud, just halvemuse suunas. Kuritegevus on ühest piirkonnast teise üle kandunud ja temal on plaan pärast kooli lõppu Hispaaniasse ära kolida. Ja et antud nädalal on veidralt jahe ilm, tavaliselt on mais ikka üle +30C, suveti on nad hädas üle +40C kuumusega. Tore teada siis...Vahetame kreeklannaga msni aadresse ja suundume edasi puuviljaturule. Seal müüakse kiloga erinevaid pähkleid, kuivatatud puuvilju, sadat sorti oliive ja kõikvõimalikku puuvilja. Üks puuvili oli meie jaoks uus. Näeb välja nagu väike roheline ploom. Küsime, mis see on. Pidavat kohalik puuvili olema, mille nime ma enam ei mäleta. Maitsen. Tõepoolest, maitseb nagu roheline ehk toores ploom. Väga veider vili. Ostame endaga kaasa kotitäie seesamiseemnetega kaetud arahhiise ja kilo kohalikke maasikaid. Otsustame linna tagasi suunduda. Selleks on kõige lühem tee läbi lihaturu. Mõeldud, tehtud. Lihamüüjad on enamuses tõmmud mehed, valgete kitlites, mis on eest tugevalt verega määrdunud. Igatahes tunduvad kolm lähenevat blondi neile väga ihaldusväärsetena ja nad väljendavad enda poolegoidu huilgamise, plaksutamise ja muu lärmiga, püüdes meid samal ajal katsuda ja krabada. Kui me sealt kiirustades läbi tormame, tunneme, et läbisime just õudusfilmi ja ei suuda sellest kogemusest väga pikka aega toibuda. Jalutame väikeste peatustega hotelli.

Puhkame veidi. B läheb taas kohtama ja meie K’ga lähimat toidupoodi otsima, kus saaks kaardiga maksta. Oleme siiani leidnud kaks toidupoodi-ühe mõttetult väikese enamuses konservidega täidetud poe ja teise veidi suurema, kuid mõlemad on hetkel väga kaugel. Õnneks leiame varsti ühe maapoe suuruse marketi. Küsin uksel igaks juhuks, kas siin kaardiga maksta saab. Müüja ütleb, et saab, aga et kas ma oma pangale ka ütlesin, et ma tahan välismaal kaardiga maksta. Kuidas palun? Vaatasin teda kui poolemeelset ja ütlesin, et meie maal ei pea me pangale oma käikudest teada andma. Toidu ostmine kreeka tähestiku järgi ei ole väga lihtne, kuid siiski teostatav. Pealegi on kõhu töö selle tohutu saia koguse peale täitsa sassis ja väga nagu midagi ei tahagi. Hullem lugu on sobiva veini leidmisega. Selles poes müüakse eranditult vaid kohalikku veini ja üldiselt on need magusad. Veedan vähemalt veerand tundi erinevaid pudeleid uurides ja sõnu mõistatades, et leida võimalikult kuiv punavein. Kaup valitud, lähen kassasse. Esiteks selgub, et minu valitud veinil on hetkel kampaania – ostad ühe, saad kaks. Tore. Seejärel võtab kassapidaja mu kaardi, tõmbab masinast läbi, ulatab tagasi ja palub office’sse pöörduda. Ei saanudki nüüd päris täpselt aru, mida ta mõtles, aga see tähendas seda, et pean ümber pöörama, astuma kaks sammu lähima letini, kus trükitakse väikeste viperustega mulle välja tshekk, mille ma siis alla kirjutan. Kui keeruline saab olla üks kaardiga maksmine?? Mis siis veel oleks saanud, kui ma oleks kasutanud kiibiga kaarti? Veedame K’ga padjaklubi õhtu. Sööme maasikaid ja juustu ning joome pudelist veini peale. Veini avaja taipasin ma küll kaasa võtta, kuid topse me poest ei leidnud, seega joome otse taarast.

Umbes keskkööl sätime ennast diskoriietesse ja läheme uuesti samasse klubisse, kus eile käisime. Aga võta näpust, klubi on suletud. Ilmselt seetõttu, et õhtul hakkas jälle sadama ja klubi sadas lihtsalt märjaks. Oleme äärmiselt nördinud. Otsime üles veel ka teise klubi, kuid seal on sissepääs 15 EURi. Mis siis ikka, sammume hotelli tagasi, peseme lantimismeigi sama targalt maha ja kobime magama.

# posted by Alemana @ 20:44 0 comments

Tänaseks on meile selgeks saanud, et Ateena liikluses ei ole mingeid reegleid. Kõige tähtsamad on baigijuhid, kes ristpistlevad kiivrita ja vahel ka kolmekesi korraga rattal kust saavad, on esimesed ja viimased, kes valgusfoori alt läbi lipsavad ning ei lase jalakäijaid üle tee isegi siis, kui viimastel on roheline tuli. Tähtsuselt teisel kohal on kõik ülejäänud autod. Üldiselt on liikvel enamuses odavad väikeautod. Ilmselt seetõttu, et üsna varsti on mõni mõlk küljes. Parkiminegi on siin nagu kiimas koertel nina tagumikus kinni. Ei mina mõista, kas neil on lisavarustuses autodel tiivad või. Autod signaalitavad pidevalt. Siis, kui eesolev auto ei hakka liikuma juba punase tule veel viimase hetke põlemisel fooris. Siis, kui keegi ette keerab ehk võiks öelda, et koguaeg. Siis kui mõni viisakam tahab rida vahetada ja ei viitsi suunda sisse panna vaid teeb laisa käeviske keeratavas suunas. Siis, kui juht keerab märgi alt sisse. Siis, kui juht näeb pandavat tshikki. Kõige viimasel kohal on loodusõnnetused ehk jalakäijad, kes on liikluses mõttetu puru ja isegi ilu, mis eelnevalt on saanud ülistavaid hõiskeid, ei ole vabapääsmeks ülekäigu rajal. Ühesõnaga meie algne plaan rentida auto ja sõita veidi Ateena ümbruses hääbub juba eos, sest keegi meist ei soovi säärases liikluses autot juhtida. Teiseks on selgunud, et hingamisega on siinmail keeruline. Õhus on tohutu kogus niiskust ja ilmselt lisandub sellele ka kogu autodest tulenev heitgaas. Päris rõhuv olemine.Ja veel on selge, et kreeklased suitsetavad kohutavalt palju ja ükskõik kus. Isegi kingapoes, kui jalanõusid jalga proovivad.

Päevaplaaniks on Akropoli külastus. Hommikusöögiks kõnnime uuesti Koloniakile, et süüa Everesti nimelises kiirsöögikohas. Kallimad suured sandwich’id maksavad veidi üle 3 EURi. Väga maitsva ja suure valikuga koht. Ilm on poolpilves ja jahe. Sõidame eile lunastatud ekskursioonibussi piletiga paar peatust trollis. Ega me eriti ei süvenenud, kuhu see troll viib. Soovisime vaid ühe peatuse edasi sõita, kuid troll eirab järjekindlalt nii mõndagi peatust ja lõpuks pääseme välja sootuks mujal, kus plaanisime. Ilmselt oleks pidanud stop nuppu pressima. Mul on sularaha kriis ja võtan ette sularahaautomaadi. Kui üritan oma pangakaarti kotist kätte saada, suudan koti luku ära lõhkuda nii, et luku tila eemaldub ja lukk kiilub vihmakile ning koti voodri vahele kinni. Vihastan. Kui ma ei peaks seda idiootset vihmakile iga päev kaasas tarima, oleks mu kott praegu terve. Lisaks sellele selgub, et mu pangaarvel on mõttetud paarsada Eesti krooni. Õnneks on mul küll krediitkaart, kuid see tähendab taas nõiaringi, kus palgapäeval käib pank vaakumisse tõmbava tolmuimejaga üle mu arve. Nõme päev!

Läheme bussipeatusse ekskursiooni bussi ootama, et Akropolile tasuta lähemale sõita. Bussipeatuse taga käib äge mängurlus. Me küll ei näe, mis seal täpselt sünnib, aga ilmselt on tegu sõrmkübarate ja selle alla peidetavate täringute mänguga. Üks noormees ootab väga närviliselt bussi. Itsitame omavahel, et me ei peagi minema bussile viipama, kutt on piisavalt agar, et teeb seda meie eest niigi. Ühel hetkel on kutt ja mängurluse laud koos meestega kadunud kui maa alla. Välgukiirusel. Mõistsime, et kutt ei oodanud mitte bussi, vaid jälgis politsei liikumist. Siseneme bussi ja sõidame rahulikult kogu tiiru uuesti läbi, kuna Akropol on siit poolt minnes üks viimaseid peatusi. Bussis on hea soe ja rahulik olla. Kui me sihtkohas väljume tervitab meid päris karm leitsak. Ilm tundub olevat kui tite tagumik, iial ei tea, mis järgmiseks tuleb. K’l tekib esimene kahjustus-vill jalal, mis nõuab kiiret esmaabi, enne kui asi hulluks läheb. Plaastrid orgunnitud, seame sammud mäe otsa. Teel püütakse meile müüa kõikvõimalikku Kreeka kraami. Üks rahvariietes mees seisab puude all. Kui teda pildistada püüan, saab mees kole pahaseks, vehib ja näitab sõrmi üksteise vastu hõõrudes, et teda saab pildistada vaid raha eest. Ronime esialgu nii kõrgele, kuhu tasuta saab. Künka otsast avaneb imeline vaade poolele linnale. Zoomin oma uue fotokaga erinevaid põnevaid maju pildistada. Super vaade. Imeline. Jääb vaid mõelda, et öösel on see kõik ilmselt veel poole ilusam. B tahab kindlasti Akropoli juures ka ära käia. Mina ja K peame 12 EURist piletit liiga kalliks ja jääme sinnasamasse ringi tuiama. Ostame omale jäämahla ja peesitame. Tunnen esimest korda sügavat rahu hinge tungimas. Ei tea, kas sellepärast, et ilm on lõpuks ometi päikseline või sellepärast, et oleme eestlased omaette. Kiiret pole kuhugi ja seega laiskleme mõnuga. Üks lopsaka kübaraga itaallanna on rentinud endale hobukaariku ja möödub meist elegantselt lehvitades ning itaalia keelseid kaunissõnu pillates. Nagu filmis. Järgneb mõnetine seiklus. Pidime B’le, kes end topograafiliseks idioodiks nimetab, sõnumite teel selgeks tegema, mitmendast teest ümber nurga ja millise põõsa taga me oleme. Tal ei õnnestugi meid leida. Meie leiame tema. Kolame veel mäe jalamil ringi. Näeme muuhulgas sidrunipuud. Jõuame kaks korda erinevatesse tupikutesse ja otsustame kindluse mõttes algsesse punkti tagasi jalutada. Teel viimasesse tupikusse möödume ühest tavernast, mis on uljastest meestest pungil. Nii mõnigi keerab oma kaela kahekorra, kui neist möödume. Nüüd siis peame sellest kohast uuesti läbi minema. Ühest laudkonnast tõuseb püsti tumedat verd mees (ilmselt itaallane) ja palub pikkade blondide juustega K’l tema laudkonnast pilti teha. Kui pilt tehtud, rabab fotoka käest ja lükkab K pildile, seejärel viipab meid ka lähemale. Rõõmus B ja kahtlev mina nihkume lähemale ja laseme endid pildistada. Hea rahateenimise võimalus, kuid jätame seekord siiski businessi katki. Teel mäest alla sebib B endale Serbia kuti. Osav. Päike kõrvetab mõnuga. Võtame suuna hotellile. Ühtäkki oleme kusagil mujal. Võtame suure kaardi lahti ja hakkame uurima, kus me oleme. Juba seisab abivalmis keskealine Kreeka mees abivalmilt meie kõrval ja mainib, et naljatledes, et tema teejuhatamise abi on puhta tasuta. Tore mees.

Puhkame hotellis veidi, kuniks B tuttav kreeklane meiega kohtuma pidi, et Ateena randa näidata. Selleks peame paar peatust metrooga sõitma. Olen filmidest näinud ja ainsana, tol ajal veel Leningradis, kogenud, et metrood on ühed võikad kohad. Tulvil kahtlast kontingenti ja räpasust. Ateena metroo on aga sootuks midagi muud. Kaunis, puhas, kreekapäraste reljeefsete maalingutega seintel. Kohtume D’ga, kes viib oma Alfa Romeoga kolm graatsiat randa romantikale. Merevesi (tegelikult küll ookean) on veidi teist värvi, heledam ja rohekam kui Eestis. Kindlasti mitte türkiissinine, nagu mõnel pildil näha võib. Jahid on kahjuks kõik veest väljas, seega jääb see osa meil nautimata. Kõnnitee äärt palistavad ühelt poolt kreekapärased kaunid pingid, teiselt poolt ananassjad palmid. Õhk on veel rõskem, kui linnas ja kui peatume välikohvikus, on olemine suisa jahe. Tavaliselt, kui suviti Pärnus õhtul rannaäärses kohvikus olnud olen, siis on üheks komponendiks kindlasti päevitusest õhetav keha. Tunnen praegu selle tunde järgi puudust. Siis oleks nagu päris. B oleks D’ga veel tahtnud flirtida, kuid meil on K’ga juba üsna ebamugav, igav ja külm. Teeme vihjeid lahkumise kohta. Õnneks on ka neil jahe me läheme linna tagasi. Riietame ennast hotellis soojemalt riidesse. B läheb serblasega õhtust sööma ja mina K’ga. Tuiame uuesti Koloniakile. Ühes pargis mängib orkester muhedat jazzu. Jällegi minu cup of tea. Naudime veidi muusikat ning läheme sööme mõnusad pastad. Minul on jalad käimisest täiesti läbi. Esiteks ma pole harjunud madala kontsaga käima, teiseks on käidud ikka jube palju ühe kontoriroti kohta ja kolmandaks on mul jalad tantsimisest nagunii omadega õhtul. Lisaks kergele paistetusele labajalas valutab tuliste juttidena mingi imeline kont ja sääred oleks nagu lühemaks jäänud. Kuna oleme K’ga nö poissmehed, on jube tahtmine pidutseda. Jalutame veel ringi ja otsime kõikvõimalikke kohti, kuhu jääda kas dringile või tantsule. Lisaks on suur tahtmine näha lõpuks ka kreeklasi endid. Turistidest on villand. Jõuame suure ringiga õnnetult uuesti Zappeioni juurde välja ja peame selle trepil enne lühikese tee lõppu jalgadele puhkust andma. Oleme juba tükk aega treppi soojendanud ja valgustatud purskkaevu imetlenud, kui alles nüüd märkame, et veidi eemalt kostub peomelu. Meis tekib väike lootusesäde. Läheme luurama. Avastame üsna põõsaste seest väga armsa ja hubase poolenisti avatud õhuga ööklubi. Tormame oma plätudega sealt välja hotelli poole, et paistes jalgade otsa kontsadega kingad vedada ning peenemad ürbid üll panna. Jee, lõpuks ometi pidu!

Võtame oma dringid ja jääme olukorda uurima. Ega meil kaua jõude olla ei lasta. Esiteks on purupurjus britid jaol ja kui neist lahti saame järgnevad umbes samas joobeastmes portugaallased. Enamik teleülekande tegelased, kes siia jalgpalli jahile tulnud. Kõik on ühte kasvu, umbes 1,65m või nii. Kui mõneks ajaks rahu saame ja ringi vaatame, saame aru, et oleme jõudnud kreeka jumalate kotta. Siin nad siis töötavadki. Pikad. Sirged. Tumedad. Lihastes. Valgesse hästi keha aimata laskvaisse rõivaisse pandud. Vahime K’ga kõiki neid teenindajaid, kes sinna kui ühe mõõdupuuga valitud on ilmselt kaugelt vaadates umbes sama pilguga, kui enne linnas meid vahiti. Ma pole enne ühes kohas korraga nii palju võrratuid mehi näinudki. Vaatamata sellele, et me neid jultunult tatt ripakil vahime, ei tee ükski neist meist välja. Ega töö ajal vist pole lubatud ka eraasjadega tegeleda. Või on tegemist geidega? Aga siiski. Varsti on üks neist kolme tekiilaga meie juures-kaks meile, üks endale. Väga kaval ja lihtne avalöök. Nii me siis vadistame Georgiga õhtu otsa. Vahepeal käivad tüütud portugaallased meid segamas suure kannu pina coladaga, kuhu peoga kõrsi puistatud on ja käsivad meil kõigil korraga sealt juua. Kuigi ma seisan Georgiga kõrvuti, oleks saanud põsed koos ühest kannust juua, kohmetun viimasel hetkel ja itsitan niisama kõrval. Uurin, kuidas ühe teenindaja elu Kreekas välja näeb. Kell 11 õhtul avatakse klubi ja suletakse umbes kell neli olenevalt rahva hulgast. Seejärel minnakse edasi kuhugi mujale pidusse kuni kella kaheksani hommikul. Seejärel magatakse poole lõunani. Siis käiakse ujumas ja jõutrennis, puhatakse ning jälle tööle.

Klubi sulgemise aeg saabub nii ruttu, nii ruttu. Jätame südamlikult hüvasti ja mul palutakse kindlasti homme klubisse tagasi tulla. Ja üldsegi on mul perfektsed sinised silmad. Ahhh...

# posted by Alemana @ 23:58 1 comments

Pakkisin eile õhtul kohvri kokku, et olla kindel, et 1. asjad ON pakitud, 2. et KÕIK asjad oleks kaasas. Sest noh, võib ju juhtuda, et keegi kutsub veel enne reisi kohvile täna õhtul ja samas, mida pikemalt juurelda, mida kaasa võtta, seda tõenäolisem on, et pisiasjad ka ühes võetud saavad. Ja nagu selgus, oli varajane pakkimine hea plaan, kuna jalanõude kohvrisse pungestamisel avastasin, et mu suvekingadel on kontsaplekid läbi. Minu jaoks tulevad aastaaegade vahetused kuidagi väga äkiliselt ja seetõttu jääb keemiline puhatus ja jalanõude parandus alati sellesse aega, kui peab asju uuesti kandma hakkama. (Näen vaimusilmad ema etteheitvat pilku).

Niisiis jooksen hommikul kingi parandama ja veel käin läbi läätsearsti juurest. Tahaks õudselt Ateenas päikeseprille kanda, aga selleks peavad läätsed silmas olema, et midagi näeks ka. Läätsed teatavasti mõjusid mu silmadele halvasti ja tegid need punaseks. Optometrist leiab mu silmast halli täpi. See võib olla vana arm, samas ka põletikukolle. Seetõttu saadab ta mind Silmakliiniku juures asuvasse erakorralisse vastuvõttu ehk silma kiirabisse. Seisan koos erinevate tüüpidega elavas järjekorras. Olen üheksas. Üks vanem papi ei saa ilmselgelt aru, et tegu on kiirabiga, mitte silmaarstiga ja nõuab oma kinnipandud ajal vastuvõttu. Päris naljakas võiks olla kiirabisse aega kinni panna. Ühe oranzhi pintsakuga keskealise mehega on kaasa tulnud kaks nooremat kelmikat sõpra. Neil on omavahel väga lõbus ja viskavad ”hullult naljakaid” kilde, a la, konks silma taha ja välja ja muret pole. Pärast 45 minutilist ootamist, pääsen lõpuks letti. Tõeline KIIRabi. Arst vaatab mulle aparaadiga kaua nind sügavat silma ja ei leia mitte ühtegi halli täppi. Küll aga soovitab ta ka järgmisel nädalal läätsi mitte kanda. No tõesti, mul oligi täpselt see tund aega ülearu, mis ma koos sinnasõitmisega kogu üritusele kulutasin. Lisaks pidin kogu aeg hinge kinni hoidma, et mingit verist tompi kanderaamil ei toodaks, mille peale ma võiks ennast arutult pikali visata. Ühesõnaga seis sama, mis hommikul, kui ma just ühekordsete läätsede kasuks ei otsusta.

# posted by Alemana @ 16:37 0 comments

Täna tegelen ohtralt ja sügavalt Ateena teemalise lingi tutvumisega. Prindin ja kirjutan välja, milliseid kohti peaks külastama. Ehmatusega leian pildi sm V.I Leninist, kelle kuju kusagil Ateena pargis seisab. Isegi seal kummitab meid kommunismi vari. Muuhulgas saan tundma erinevaid arhitektuurilisi võõrsõnu, näiteks karüatiid, mis tähendab inimesekujulist tugisammast. Veel uurin ilmateadet. Täna on Ateenas +28 C, kuid nädala lõpuks, järgmise nädala alguseks temperatuur veidi langeb ja on oodata vihma. No tõesti, nii siis läheb minu esimesel soojamaa reisil. Kusjuures Eestisse lubas nädalavahetuseks ka +20C soojalainet.

Kuna reisil peab hea välja nägema, olen juba külastanud pediküürijat ning maniküürijat. Täna kasutan ära kingituseks saadud ilusalongi kinkekaardi ning lasen esimest korda elus näopuhastuse teha. Pidavat noorendavalt mõjuma. Väljasõidu hommikuks jääb veel kulmude ja ripsmete korrastus. Siis peaks ilus olema küll.

# posted by Alemana @ 17:59 0 comments

Mind on kutsustud uue hotelli Telegraaf avamispeole. Pidu algab kl 7 õhtul, seega otsustan palehigis kuni viimse minutiti tööd rassida. Niisiis lahkun ummisjalu kontorist täpselt nii hilja, et jõuan punkt kell 7 kohale. Juuksed sassis, meik värskendamata, natuke väsinud ka. Kohe uksel tervitavad mind hotelli direktor ja keti omanik. Tervituseks pakutakse shampanjat. Äkitselt kohmetun, sest näen, kuhu ma olen sattunud. Hästiistuvates ja moekates ülikondades meesterahvad saadavad omi võluvaid noori daame, kes on riietatud parimasse shikki kostüümi, mida kodust leida võis. Kohal on juba Mart Laar ja teised prominendid, uksest sammub sisse presidendipaar. Ma oleks võinud vähemalt pea ära kammida, käib mul mõttest läbi. Hiilin oma pokaali mööda seinaääri. Naljakas on muidugi see, et ainus tuttav, kellele tere öelda, on President. Ma pole küll kindel, kas ta mäletab mind tantsusammude kõrvalt, aga viisaka inimesena teretab ta mind vastu.

Üheks avakõnelejaks on Mart Laar, kes räägib kelmika loo kindral (oli vist selline auaste tal) Põdrast, kes tänu kahele armastusele tõkestas Eesti ülevõtmise Vene vägede poolt just selles majas, kus me hetkel asume. Nimelt olla hr Põder kõva viinanina olnud ja ka tol kurikuulsal õhtul veetnud aega lähedalasuvas kasiinos. Aga kuna hr Põdral oli kõva käega ehk siis kõva armastusega naine, sammus ta igal õhtul ükskõik kust, ükskõik millal kindlalt kodu suunas. Sel õhtul aga avastas ta poolel teel Vene vägede rünnaku telegraafi majale, kust taheti saata sõnum juba Läänemerre sisseseadnud Punaarmee laevastikule, et anda võitluseks start. Hr Põder ehmatas end algatuseks kaineks, seejärel jooksis kasiinosse tagasi, lõi endanimelise rünnakrühma ning asus tegudele. Parimaks lahenduseks leidis ta olevat minna vastastmajja ja tulistada sealt aknast ootamatult vaenlast. Vastasmaja olnud aga elumaja. Nii siis koputaski suurte ümmarguste prillidega, pikkade sorgus tumedate vuntsidega ning viina järele lehkav kindral ühe korteri uksele. Kuna tegemist oli ikkagi ööga, avas ukse neglizheesse riietunud unine daam. Algatuseks küsinud kindral, et ega proua väga ei pahanda, kui ta nüüd siin paar pauku teeks. Ilmselgelt sai proua sõnumist valesti aru, kuid kindral jooksis aknale, tulistas vaenlasi, haavas peameest ja seejärel tungis juba telegraafimajja ning peatas sõnumi trükkimise poole lause pealt. Vot sellised olid kunagi Eesti soost mehed.

Edasi näidati meile hotelli tube, spad ja restorani, kus pakutakse vene kööki. Kõik on suurepärane, kõik on ülikaunis, romantiline ja unistusi tekitav. Väga tahaks isegi siin paar ööd veeta või spa protseduuridel mõnuleda. Väikeseks vürtsiks pakutakse ekskursioonilt tulnuile külma vene viina ning hapukurki ja marineeritud kukeseeni. Järjest paremaks läheb. Lahkumisel antakse uksel kingituseks kaasa käsitsi valmistatud trühvel. Hõljun kaunitest emotsioondest kantuna mööda tänavaid kodupoole.

# posted by Alemana @ 17:17 0 comments

Kuulan kolleegide arvamusi proovi kohta. Enamik arvab, et väga lõbus oli ja et dirigent on väga lahe. Üks siiski arvas, et liiga raske laul on. Kuigi just tema teeb kaasa ühes pop bandis ja mängib kitarri. Üks kolleeg, kes suvepäevadele tulla ei saa soovib ka proovidest osa võtta, sest maja peal liigub jutte, et proovis oli piisavalt lõbus, et sellest mitte ilma jääda. Lubasime tal siis ka proovidest osa võtta, kui ta kandvat rolli endale ei võta ja esinemisel sellega koori auku ei jäta.

Õhtul lähen kuulama RAMi kava Aafrika spirituaalidest. Asjale annab vürtsi klaver, kitarr, kontrabass ja erinevad trummid. Just täpselt see kava, mida oleks suvepäevadel vaja esitada. Vaimukas, haarav ja mis peamine, teemasse.

Niisiis on mul hetkel Aafrika periood. Kohe varsti algab Kreeka periood.

# posted by Alemana @ 12:59 0 comments

Täna toimub meie firma suvepäevadeks koondatud isetegevusliku muusikalise kollektiivi proov. Kohale tuleb üle 15 inimese, sealhulgas kolm firma bossi.

Dirigent teeb väikese sissejuhatuse, palub meil istuda häälerühmadesse nii, nagu me arvame oma häälel ulatuma, jagab kätte noodid ja palub meil veidi hääleharjutusi teha, et kuulda, kas meist üldsegi asja saab. Lööb helihargiga vastu pead, annab kätte häälikud ja helikõrguse. Järgmisel hetkel kostub midagi sellist, mida võib kuulda karjamaalt või laudast. Teeme teise katse. See on juba veidi parem, kuid üsna jõuetu. Dirigent ei jäta jonni. Julgustab meid takka ja annab järgmisi häälikuid ning kõrgusi. Lõpuks hakkab juba kõlama. Peaaegu nagu päris. Seejärel võtame laulda esimese zulu rahvalaulu. Selgub, et sopraneid on vähe, alte palju, tenoreid on üks ja ülejäänud bassid. Peame ümber grupeeruma. Mina, kes ma viimati laulsin keskkooli naiskooris teist alti, poen sopranitele külje alla. Õnneks ei ole helistik teab mis kõrgmägedes. Edasi on vaja ületada kaks raskust- veerida zulu keelt ning jälgida meloodiat, kus on üks koht, millele ma kuidagi pihta saada ei taha. Alguses on tunne, et tähed on suvaliselt ritta seatud. Igatahes ei kostu need reaalselt eksisteerivate sõnadena. Pärast hakkab kõrv ja keel juba harjuma ning painduma. Ka see üks koht meloodias hakkab tunduma loogilisena. Pool tundi pärast proovi algust on esimene neljarealine salm juba selge. Sel hetkel pean mina lahkuma tantsutundi.

Väga lõbus lõpp tööpäevale. Proov oli produktiivne ja naljakas. Järgmine kogunemine on nädala pärast. Peaks hakkama sõnu pähe õppima. Ega see ei ole ju ainus laul, mida esitame. Lisaks on vaja selgeks saada bongode partiid ja mõned tantsusammud. Nagu mingi muusikal, ma ei või.

# posted by Alemana @ 12:43 0 comments