Eluveidrused

Saan kõne tuttavalt, kel selja taga pikad aastad Prantsusmaal elamist, et appi, tal on üle kutse Edith Piafi filmi eelesilinastusele, millele eelneb väike kontsert koos veini ja snäkkidega. Leidku ma endale tunni ajaga kaaslane ja mingu tema asemel. Tiivustatud väga ahvatlevast ettepankeust skrollin oma MSNi nimekirja üles ja alla ning tuvastan, kes on online ja reaalselt lähimas raadiuses. Leian, et üks kolleeg on online. Tutvustan talle oma ideed. Tema on küll juba ühe jalaga uksest väljas Hansapanga jooksule minemas, aga lubab, et lidub kiiresti ja tuleb minuga kinno.

Niisiis jääme kontserdile hiljaks ja jõuame juua vaid ühe pokaali veini, kuid filmi näeme algusest peale. Enne kui kinosaalist kõik tuled kustutatakse tunnen, et saalis puudub igasugune hapnik. Mõtlen hirmuga järgnevale kahele tunnile... Film on väga haarav. Ma küll teadsin umbes Piafi elulugu ja seda väga kentsakal põhjusel. Nimelt, kui ühel ööl mu kallid naabrid mind jälle liialt erutasid ja ma pärast politsei külaskäiku sõba silmale ei saanud, klõpsisin teleka lahti. Minu jaoks toimivad kaks asja kindlalt uinutavana- telekavaatamine ja autosõit. Sealt siis parasjagu tuligi film Piafi elust.

Vaadatav film tundub alguses üsna segane, kuna Piafi erinevad eluetapid vahelduvad segastel asjaoludel. Ehk et film ei ole kronoloogiline. Püüan kramplikult jälgida ekraanile ilmuvaid uusi aastaarve ja lõpuks puzzlet kokku panna. Vehin meeleheitlikult kutsega oma nina all, et mitte ära minestada ja jälgin põnevusega filmi. Muusika on muidugi ülihea. Filmi lõpuks on aga kerkinud terve rida küsimusi, millele tahaks hirmsasti vastuseid leida. Kas pole asjalik lähenemine filmitegijate poolt- panna vaatajat asjast huvituma.

Kirsiks vahukoorekoogile läheme einestame ühes parimas pealinna kohvikus.

Meie firma võitis kontorirottide võidujooksul ohtraima osalejate arvu auhinna ehk BMW sõidukoolituse. Täna see siis toimubki.

Sõidame United Motorsisse, pargime omad BMW-d ära. Kolmveerand tundi tutvustatakse meile teooriat, nagu näiteks õiget istumise asendit rooli taga, käte õiget asendit roolil ja selgitatakse, kuidas need aitavad juhtimisele kaasa, õpetatakse, mida ette võtta auto ala- ja ülejuhitavuse korral jne. Väga lahe metoodiline vahend on üks nn lame vurr, mille ühes ääres on mudel autost, kus raskus on jaotatud telgedele ebavõrdselt ja teises, kus on raskus võrdselt jaotatud (ehk BMW). Kui vurr käima panna, siis ebavõrdse raskusega auto mudel jääb spinni lõppesed “teega” risti. Ehk et “ostke meie autosid”. Peab ütlema, et minu jaoks on kõik väga põnev, sest kogu oma juhikoolituse sain 15 aastat tagasi oma isalt ning sooritasin eksami eksternina. Seejärel läheme õue autode juurde. Seal on rivis tutikad 300-sed tumesinised bemarid. Kõik ühesugused. Läikivad. Ilusad. Ahvatlevad. Meid on 9, autosid 5 ehk et enamus on autodes paaris, üks saab üksinda hullata. Mehed lähevad vaidlema, sest kõik tahavad üksi sõita, saab ju topelt aja roolida. Meie lepime ühe naiskolleegiga omavahel kokku, et oleme paaris. Kui võtmete jagamiseks läheb, satuvad mehed hoogu. Kõik krabavad omale võtmed ja istuvad rooli. Naised vahivad lolli näoga pealt ja hakkavad siis endale paarilisi valima. Nagu misteri võistlus. Kõigil on ühesugused ”bikiinid” ja ootavad. Kõige kurikuulsama taustaga mees jääb autosse üksi. Ohutus ennekõike. Siis jagatakse meile kõigile raadiosaatjad, et õpetaja saaks juhiseid hõigata. Õpetaja sõidab ette musta 300-se iludusega, kuhu on küljele kirjutatud mitme sekundiga seda autot kupeeks ja mitme sekundiga kabrioletiks muuta saab (peast ei mäleta, aga vist sai lõpptulemuse 22 sekundiga). Seda meile siis ka demonstreeritakse. Tunnen, kuidas iga järgmise nupuvajutuse peale mu rahakott järjest rohkem krimpsu kisub. Kui meie ees valmis kabrio seisab, ütleb õpetaja justkui vabandades, et ega nii eriti mugav sõita polegi, päike paistab pähe ja kinnises konditsioneeriga autos on ikka mõnusam.

Sõidame suure ringiga, et maanteel autot tunnetama õppida, õppesõidu platsile. Seal harjutame slaalomit, ekstreemset pidurdamist erinevatel kiirustel, järsku möödasõidu manöövrit jms. Õpetaja kommenteerib igat sooritust ja annab juhtnööre. Peab ütlema, et saan kõikide harjutustega üsnagi hästi hakkama. Vähemasti kostub mitu korda sõnad – super, priima ja tubli. Ma ei ole muidugi ainuke tubli. Õpetaja kiidab meie grupi üldist kõrget taset. Kõige keerulisem on õige kiiruse ülessaamise jälgimine, et harjutust sooritada. Päev lõpeb võistlusega. Nüüd ütlevad mu närvid üles. Teen väga kiireid ringe, kuid poste muudkui langeb ja miinuspunkte muudkui koguneb. Lõpetuseks sõidan välja päeva kolmanda aja, kuid miinuspunktidega koos jään viimaseks. Aga õnneks ega tavaolukorras slaalomit sõitma ei peagi… Nüüd siis olengi diplomeeritud.

Endised klassiõed ja üks endine kodulinlane kutsusid mind teatrisse Eesti asja vaatama. Leppisime eelnevalt kokku, et läheme pärast tööd otse, muidu ei jõua õigeks ajaks kohale. Panen hommikul kostüümikleidi selga, kuna meil on kontoris tähtsaid inimesi. Pärastlõunaks on mul ühe korterivaatajaga kokku lepitud, seega on plaan käia vahepeal kodus ja ennast soojemalt riidesse panna, kuna tegu on vabaõhu üritusega. Lõunal helistab maakler ja ütleb, et vaataja siiski ei saa tulla. Hea tüng. Langetan korteri müügihinda 20 000kr võrra, näis kas mõjub. Kõigele lisaks läheb pärastlõunal äkitselt tööga nii kiireks, et jõuan vaid alla korrusele sukkade ostule joosta. Niisiis korjab mu klassiõde algatuseks mind kontori juurest peale, seejärel ka teise klassiõe ja siis liitub meiega neljaski teatrihuviline. Klassiõde jagab mulle enda sooje riideid. Nii reedavad mind vaid kõrged kontsad, mis ilmselgelt ei ole parimad jalatsid murmängudeks. Naised koos, läheb sõiduks.

Jõuame kohale kolmveerand tundi varem, kuid saame kohad siiski üsna taharitta. Kõht on kole tühjaks läinud. Üritame kiirelt mingist telgist süüa haarata, kuid igal pool on kohutavad järjekorrad, mistõttu jõuame kugistada vaid ühe korbitükki. Etendus hilineb veerand tundi, sest rahvast muudkui tuleb ja tuleb. Minu rõõmuks tilbendavad järelvalveta lapsed otse laval, keda saali administraatori laadne tegelane ära ajama peab.

Etendus on tõepoolest Eesti asjast, nagu pealkiri lubab. Kuidas kirjaoskamatud, valelikud ning pikanäpumeestest eestlased Krimuna külast, mida isegi kaardile pole märgitud, pastori eestvedamisel esimesele laulupeole lähevad. Vürtsikas tekst vaheldub isamaaliste lauludega, mida näitlejaksond kaunilt kõlada laseb. Minu jaoks oli vast suurim üllatus Kleer Maibaumi sopranivolüüm, mis teised tahaplaanile jätab. Ei saa salata, patriotism minus hakkab veidi pead kergitama. Selle rikub küll ära pärast kummardusi kordusele tuleva laulu-kui siit pilve piirilt alla vaatan üle õitsva isamaa- ajal minu selja tagant kostev Nokia tune. Ei tahaks uskuda, et inimesed on naturaalselt matsid ja jätavad nahaalselt mobiili välja lülitamata, aga vägisi säärane tunne tuleb peale, kui kõikvõimalikest meeldetuletustest hoolimata see ikka ja jälle juhtub. Etendus kestab kolm tundi koos vaheajaga. Selle aja peale on kõht ikka väga tühjaks läinud. Süüa saada enam ei õnnestu. Köögid on suletud.

Naudime tagasiteel hiiglasiku kuu paistet, mille peegeldus merest on uskumatult ere ja kaunis. Et päev oleks veelgi kultuursem vaatan öösel võileibu nosides dokfilmi Vengerovist.