Eluveidrused

Selleaastane saak on 30 sõnumit, 11 kõnet, 3 e-kaarti ja ohjeldamatult Orkutit ning Facebooki. Väga lahe! Mulle kohe meeldivad need sünnipäevad, siis saab peaaegu kõikide tuttavatega suhelda. Üks mu tantsugruppidest valmistas mulle üllatuse ning kõik mehed olid pannud selga valged või mustad särgid ning vastandtoonis kikilipsud ette. Väga lõbus, nagu 8.klassi tutipidu. Veel lõbusamaks läks kui šampused joodud said...
Mis siis, et mu sünnipäev kestab vaid 23h, ikka on tore.

See aasta on kinomaailmas romantiliste komöödiate aasta. Vähemalt selline tunne on, kuna olen juba vist viies kord kinos. Mulle nimelt ei meeldi minna kinno ebameeldivat emotsiooni saama, no näiteks actionfilmid ja muud psühhoterrorid. Seda saab päriselus küllaga. Olgu siis kinoski võimalus unustada hall argipäev ning vaadata ilusaid inimesi. Tänases kavas on Liigaasta. Umbes filmi keskpaigani on tunne, et ega see tempo teab mis kiire pole ja et millal juba asjaks läheb. Aga läheb küll. Väga nunnu film on. Eks omad plusspunktid isiklikult minu jaoks annavad iiri aktsent [näiteks idiot- loe idžit], musta maagiat pelgavad sonides Iiri papid, loodus ning tuttavad kohad Dublinis [loe: Doblin]. Kuigi filmis sajab vahetpidamata nii vihma kui golfipalli suuruste teradega rahet, suudan siiski korraks unustada, et Eestimaal on parasjagu kaks päeva kevade alguseni ning lumi on jätkuvasti põlvini ja taas peab hakkama autot lume alt välja pühkima... Oh kevad, kevad millal sa küll tuled?!

On käes aeg hakata mõtlema firma suvepäevade korraldamisele. Oleme juba paar nädalat tagasi kokku saanud võimaliku korraldajaga. Korraldajaks valisime sel aastal sama, kes meid 2005.aastal tookordse asutuse suvepäevadelt Naissaarelt helikopteritega evakueerida aitas. See on ikka väga legendaarne lugu. Kes ei tea, võtan kiirelt kokku, et me ei pääsenud pärast suvepäevi koju, kuna merel oli torm ja laev ei pääsenud meile järele. Samas aga oli õhtul vaja kodanikel tööl olla, kuna kontserdid olid tulemas. Ilmaennustus ei olnud väga paljulubav. Nii siis ei jäänudki muud üle, kui helikopteritega evakueeruda. Asjale rosinaks kukkus järgmisel päeval Naissaare lähedal alla toosama kuulus Copterline kopter...

Aga tulles tagasi tänasesse päeva, siis korraldaja viib meid vaatama võimalikku paika, kus pidu toimuda võiks-Mustjõe kõrtsitallu. Kui oleme kohalejõudes auto ära parkinud, tervitavad meid kaks kutsat- üks bernhardiin ja teine veidi madalam versioon njuufast. Seejärel saabub peremees. Peremehe jutu taustaks on kuulda võimsat kaagatamist. Piilume siis aia vahelt sisse ja näeme, et sealt nad tulevadki: paarisrakend hani Piilu ja siga Edgar. Kõnnivad mööda põlvini lumme sisse kaevatud teed. Hani paterdab uhkelt ees, pugu õieli ja pea püsti ning seletab. Umbes et tähelepanu, tähelepanu, meie tuleme! Seejärel tuleb töntsides suurim siga, keda ma oma elus kohanud olen. Ma pakun, et tal on turjakõrgus oma 1,3m ja turja ehivad võimsad karvad, et mitte öelda tüükad. Siga tuleb langetatud pega, suured kõrvad tulemise rütmis kiikumas ning nohiseb omaette. Rakend jõuab meieni. Siga peatub väärikalt. Hani võtab sisse keskse koha meie ees ning sirutab ükshaaval meie kõikide poole oma kaela ning seletab pikad lood. Minul isiklikult on veidi kõhe, kuna ma ei ole eriline linnu-inimene. Ma ei tunne nende psüühikat, aga tean, et haned ja kalkunid võivad olla tigedad. Seepärast peidan vaba käe igaks juhuks selja taha ära, et hani seda hoogsa seletamise vahele kogemata ei näpistaks. Aga nagu selgub, siis tegu on lihtsalt väga sotsiaalse linnuga, kes polnud ammu leidnud nii tänulikke kuulajaid. Kui saame esimesest vaimustusest üle, siis hakkame mööda valdust käima. Kogu kompleks on ehitatud/restaureeritud vana-Eesti stiilis. Ukseaugud on ruudukujulised ja väga madalad, akende diagonaaliks on vaevalt 20-30cm. Niisusugune tore ja ürgne. Magala on ehitatud endisesse talli, kus toa laius on sama, mis voodil ehk et voodisse pead ronima jalutsist. Samas on igas toas kemps ja kraanikauss. Sauna ees on põrgukatel, kuhu saab korraga keema panna vähemalt kümmekond inimest. Viimasena jõuame peamajja, mis on ehitatud pärisorjade poolt ja on veel näha mõni tolleaegne nõgimust parsipalk. Samas majas pakutakse meile ehedat talutoitu: mulgipuder, kollased muredaks keedetud kartulid, pikk poiss keskelt munaga, hapukapsas, tõsine paks soust, marineeritud praekala, magustoiduks kräsupea kook. Ülimatsev ja toitev roog. Lahkume ägisedes ja hanele lehvitades, kes meid pidulikult ära saatma tuleb.

Tagasiteel põikab korraldaja korraks Kõrvemaale, et Hullu-Uduga põgusalt kokku saada. Hull-Udu rõõmustab meie üle ja pistab daamid mootorsaani haagisesse ning korraldaja enda seljataha istuma. Teeme päikesepaistel lumises metsas ühe tiiru. Elu on ilus!

See on Eesti Kontserdist küll üsna mõtlematu, et ta oma Tallinna kontserdid kõik pühapäevadel teeb, kui mina eksole rühin kolme grupiga tantsida. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui neljapäeval hoopiski Pärnu kütta kontserti kuulama. Pakin kaks autot kaaslasi kaasa ja läheme. Õnneks hakkame juba poolviis minema, et seitsmest kohal olla. Vahepeal on nimelt teelõik, millel on klaasjää. Mina hoian rooli paigal, aga auto sõidab veidi vasakule ja veidi paremale ja siis jälle otsast peale. Üsna rõve tunne on ausalt öeldes. Igatahes jõuame kohale. Käisin Lätipoiste Cosomse kontserdil ka hallil 2006.aastal, kui olin parajasti suurte sekeldustega Eestisse tagasi kolinud ja esimese südantsoojendava elamuse järele Jõhvi kontserdimajja sõitsin. Ehk et ma polegi Lätipoisse Tallinnas näinud.

Võimalik,et ma ei mäleta kõike nii täpselt, mis tookord 4 aastat tagasi toimus, aga seekordne kontsert oli küll puhas kuld ja ületas eelmist korda veelgi. Mõnusalt Baltikumi huumorit, eriti kentsakad pillid, mõned (Läti laste loodud) arusaamatud muinasjutud ja muidugi hulgaliselt feromoone ning hääli. Noormees, keda ma tollest ajast mäletan mustade pikkade juustega budumm-budumm-geeniusena, on nüüdseks juuksed maha lõiganud ja ilmselt ka värvi välja kasvatanud. Igatahes paistab kaabu alt harilik kartulikoore toon. Aga see ei tee teda üldsegi mitte vähem atraktiivsemaks ega vähem geniaalsemaks. Tüüp loob muusikat, laulab, müdistab trummidega, teeb beatboxi ja muidugi tantsib. Ja kõike seda olemisega, nagu toimuks kõik muuseas. Igatahes on Cosmos üks väheseid asju, mis mulle Läti juures meeldib lisaks Riia vanalinnale. Siin ka väike videoklipp
http://www.youtube.com/watch?v=TjJmm6XQ3QQ