esmaspäev, jaanuar 12, 2009
31.12.2008
Töölt aetakse lõunast koju kotile. Küpsetan õhtuks koogi valmis ja kerin seejärel diivanile kerra, vahin telekat ja järgmisel hetkel magan. Vahepeal ärkan teleka miskite helide peale üles ja siis põõnan jälle.
Mitte mingit tuju ei ole.
Kursaõde pidi mulle varsti oma perega järele tulema, et siis teisele kursaõele külla sõita, kes hiljuti omale maja soetas. Helistan neist esimesele ja küsin, et ega te ju juba ei tule, jube hea on põõnata. Nad veel ei olnud tulemas, sest laps oli alles külapealt koju tulemata. Klõpsin hommikumantlis kõhuli diivanil käsi üle ääre rippus telekat ja satun Cole Porter'i eluloolisele filmile. Kahju, et ma nii pikalt magasin, väga põnev film on.
Umbes tunnikese pärast ollakse mul järel ja me sõidame kuhugi kahe linna vahelisele alale külla. Einestame, joome, pläägutame, räägime anekdoote. Kõhud täis, läheme toa poolele Eesti mängu mängima. Kuna mina olen suutnud taaskord tekitada ebavõrdsuse paarisarvude kohalt, teeme võistkonnad naised (3) versus mehed (2). Umbes poole mängu peal kuulen söögilaua juurest miskit krõbinat kostumas. Pööran pilgu ja avastan laua leekides olevat... Klaasist kausjas küünlajalg oli otsustanud pooleks minna ja ilmselt selle käigus teeküünla ümber ajada. Algavad päästetööd. Laudlina on sulanud küünlarasva täis, õnneks küll veel ilma auguta, kuid lauda kattev lakk on hukas. Must ja mullitab. Kõige selle käigus astub üks meestest klaasikillu otsa ja on terve toa enesele märkamata veriseid plekke täis plätserdanud....Nagu action filmis.
Edasi läheb kõik jälle suhteliselt rahulikult. Mehed teevad ilutulestikku, vaatame kätte paistva kolme linna ilutulestikku, sööme-joome veel natuke, vaatame Hüva leili 2.osa (mis on petukaup, sest tegelikult on see esimese osa teine pool) ja kella kolme paiku olen juba kodus voodis.
Olin oma mobiili koju unustanud, aga ka sellest polnud suuremat lugu, kuna mul oli vaid 2 vastamata kõnet ja 3 sõnumit. Täielik surutis, keegi isegi ei viitsi head uut aastat soovida.
Mitte mingit tuju ei ole.
Kursaõde pidi mulle varsti oma perega järele tulema, et siis teisele kursaõele külla sõita, kes hiljuti omale maja soetas. Helistan neist esimesele ja küsin, et ega te ju juba ei tule, jube hea on põõnata. Nad veel ei olnud tulemas, sest laps oli alles külapealt koju tulemata. Klõpsin hommikumantlis kõhuli diivanil käsi üle ääre rippus telekat ja satun Cole Porter'i eluloolisele filmile. Kahju, et ma nii pikalt magasin, väga põnev film on.
Umbes tunnikese pärast ollakse mul järel ja me sõidame kuhugi kahe linna vahelisele alale külla. Einestame, joome, pläägutame, räägime anekdoote. Kõhud täis, läheme toa poolele Eesti mängu mängima. Kuna mina olen suutnud taaskord tekitada ebavõrdsuse paarisarvude kohalt, teeme võistkonnad naised (3) versus mehed (2). Umbes poole mängu peal kuulen söögilaua juurest miskit krõbinat kostumas. Pööran pilgu ja avastan laua leekides olevat... Klaasist kausjas küünlajalg oli otsustanud pooleks minna ja ilmselt selle käigus teeküünla ümber ajada. Algavad päästetööd. Laudlina on sulanud küünlarasva täis, õnneks küll veel ilma auguta, kuid lauda kattev lakk on hukas. Must ja mullitab. Kõige selle käigus astub üks meestest klaasikillu otsa ja on terve toa enesele märkamata veriseid plekke täis plätserdanud....Nagu action filmis.
Edasi läheb kõik jälle suhteliselt rahulikult. Mehed teevad ilutulestikku, vaatame kätte paistva kolme linna ilutulestikku, sööme-joome veel natuke, vaatame Hüva leili 2.osa (mis on petukaup, sest tegelikult on see esimese osa teine pool) ja kella kolme paiku olen juba kodus voodis.
Olin oma mobiili koju unustanud, aga ka sellest polnud suuremat lugu, kuna mul oli vaid 2 vastamata kõnet ja 3 sõnumit. Täielik surutis, keegi isegi ei viitsi head uut aastat soovida.
