Eluveidrused

Helistasin Starmani 03.detsembril ja uurisin kaugel meie majaga asjad on. Lubati tagasi helistada. Jätsin oma mobiili numbri ja läksin koosolekutele. Koosoleku ajal kuulen, kuidas mu mobiil närviliselt kolm korda heliseb. Pärast koosolekut helistasin tagasi. Kahjuks näitas üldist klienditeeninduse numbrit, seega ma ei osanud kedagi konkreetselt küsida, aga teade võeti vastu ja lubati edastada kellele vaja. Läks mööda nädal. Haiguse ajal tuletas mure ennast elavalt meelde ja helistasin taas Starmani. Lubati tagasi helistada. Päev hiljem helistaski noormees ja uuris, kas tegu on kortermaja või niisama majaga. Selgus, et tema on niisama majade peal ja lubas info edastada kuhu vaja, et minuga ühendust võetaks. Mina sain terveks, aga kõnet mulle ei tulnud. Helistasin paar päeva tagasi uuesti. Ootasin tükk aega kõnejärjekorras ja siis öeldi, et on ülekoormus. Ei pea vist väga suur geenius olema, et taibata, et ma olin ikka lõpuks täitsa endast väljas. Kribasin Starmani kodukalt neile emaili sisuga, et kui nad ei taha meie maja omale kliendiks, siis öelgu ära, võtan STV, pole probleemi. Alla krijutasin "teie klient" ja oma endise kodu aadressi. Ja juba järgmisel hommikul oli mul postkastis kiri, et loomulikult me soovime teie maja oma kliendiks ja tegelikult juba ongi lepingud ühistule saadetud ja teenust saab kasutama hakata järgmise aasta esimese kvartali jooksul.

Näed siis, palju kisa ja vähe villa. Kvartal kestab ju kolm kuud. Peab ikka vist vaatama, kuidas STV pealt hiljem Starmani peale üle minna. Naljakas, kuidas klient peab endale teenust lunima.

Olen taas võidurõõmsalt tööl.

Minu viimasest kirjest on möödunud veidi üle nädala, mil ma arsti käsul kodus teki all konutasin. Ma ei ole väga pikalt nii haige olnud. Tundus kohe uudse kogemusena. Lapsepõlves ma olin rohkem haige kui terve, aga ilmselt on see kõik lihtsalt meelest läinud. Vähe sellest et kõhuvalu kurku ja ninna lõi, palavik ei läinud alla. Istus koguaeg 37,2 ja 37,3 peal. Nagu isegi teate, on selline keatemperatuur äärmiselt tüütu. Lihtsalt oled uimane ja väsinud kogu aeg. Uimane oled muidugi ka nohust ja pidevast puhumisest/nuuskamisest. No ja säärane uduhall ilm, nagu meil siin praegu on, ei mõju mitte kuidagi julgustavalt. Ükskõik, mis kell une pealt silmad lahti teed, ikka on pime. Mitte midagi ei saa aru, mis kell on.

Minu pea ainsaks atraktsiooniks on hetkel veel endiselt kolm sahisevat telekanalit, mida ma jätkuvalt toaantenniga püüan. Ja üldiselt on ju nii, et kui sa ei ole internetis, siis sind pole olemas. Seega ega keegi eriti ei helistanud ka, et kuidas läheb ja kas ikka süüa või ravimeid on. Oled üksi, siis saa ise endaga hakkama! Ema muidugi helistas iga päev ja muretses, samas on ka temal jälle vererõhu probleemid...Üsna ebameeldivaks seigaks on ka see, et mul ei ole veel kardinaid. Ehk vastasmaja naabrid said vahtida minu kõhetut öösärgis tuiavat kuju juuksed püsti peas, nina punaselt kiirgamas.

Õnneks aitasid pikki vangistuspäevi mööda saata noodsamad tantsuDVD-d. Sinna oli kirjutatud kahe hooaja jagu saateid. Ma küll ei lugenud, aga ühes hooajas on umbes kümmekond saadet ´a tund aega. Ehk et kuna ma pidin need enne aasta lõppu tagasi andma, siis pidin andma oma parima, et kõik ära vaadata. Ja see parim aeg mulle ka anti, siis haiguse näol. Peab ütlema, et võibolla oli mu palavik osalt ka sellest saatest pärit. Ma naersin ja nutsin vaheldumisi. Eks haige inimene on siuke hellik ja silmad vesisema koha peal ka. Nutmise kohti vast selgitada pole vaja. Neiks olid kõrgetasemeliselt esitatud kavad ja emotsioonid, mis tekkisid esinejail zhüriiliikmetelt saadud tagasiside peale. Küll aga võin ma kirjeldada taas kord ühte koomilist juhtumit.

Enne lavale minekut on tehtud intervjuu ühe tantsijaga. Noormees (kelle vanus ületab limiiti ehk 30 eluaastat), kes on tulnud konkursile koos Emaga, näeb välja nagu eriti pikkade juustega John Lennon. Tal on seljas kottis dressipluus, puhvis shortsid ning toredad pika säärega sokid. Ta räägib oma treeningutest ning sellest, et ta soovib, et tema esinejanimi oleks Seks. Ta tahab olla ürgse mehelikkuse kehastuseks laval. Seejärel ta läheb ja esitab oma soolo. See näeb välja nagu äpardunud koolieeliku karglemine. Rütmitu, tehnikatu, emotsioonitu, abitu. Naiszhüriiliikmed irvitavad valjuhäälselt, mehed küsivad kuuldavalt- what is that?! Hinnangu andmisel püütakse olla võimalikult diplomaatilised ja öeldakse, et parem oleks vast koju ära minna. Kui kõik läbi oli, võtab võimust Ema. Ta süüdistab zhüriiliikmeid ebaprofessionaalsuses, alandamises ja milles kõik veel. Kui ma pärast internetis surfasin, selgus, et Seks käis veel ka järgmisel hooajal proovimas, kust ta saadeti minema fraasidega- sinust ei saa mitte tantsijat sellel Planeedil, saa sellest aru ja ära tule enam järgmisel aastal tagasi. Kui keegi viitsib vaadata, siis teise aasta esinemise leiate siit http://www.youtube.com/watch?v=RKmixnC9yfY ja võrdluseks midagi pärismaailmast http://www.youtube.com/watch?v=ssKbJj4we-Q Nüüd on siis saated vaadatud ja hing ning mõtted tükiks ajaks tantsuemotsioonidega täis tuubitud.

Kusjuures selgus, et haigusest välja tulek on sama karm, kui haige olemine. Palavik oli mu jaksuga teinud absoluutse mati. Tahtsin üks päev enne arstile minekut minna õue käima, et veidigi mujale keskkonda saaks. Selleks ajaks, kui ma juuksed ära kammisin olin juba väsinud ja kui omale riided selga sain olin üleni higine ja käed värisesid. Kohutavalt nõrk olemine. Nüüdseks olen mõned päevad turgutavaid vitamiine söönud ja olek on enam vähem tavaline. Vahel võtab silme eest kirjuks, kui liiga ruttu püsti tõusta, aga üldiselt olen rivis.

Tegelikult olen ma haige. Pühapäevast tantsusaate finaali ma väga täpselt ei mäletagi. Näiteks kas jäi mul nägemata Beatrice tants või ta igaks juhuks ei esinenudki. Nimelt kui ma oma tantsutunnist tulin ja Selveris ringi jalutasin, tundsin sööke vaadates, et mitte midagi ei taha. Kõhus on kohe siuke imelik tunne ka ja kõik toidud nägid halvad välja ja üldsegi on kõik halvasti. Igaks juhuks krabasin kolm banaani ja väikseima jogurti. Kõht hakkas oma olemasolu mulle järjest enam meelde tuletama. Tundsin, nagu mu parema roide alune seedeelund tõmbuks krimpsu ja kivistuks. Ei ole väga kift tunne, peab ütlema. Ma igaks juhuks ei söönud ei banaani ega jogurtit ka, sest ma polnud kindel, kas üks krimpsus elund seedimisega ülepea toime tulebki. Kui ma esimest korda wc-s käisin, plahvatas mulle, et meil on ju kõhugripi hooaeg. See ei rõõmustanud mind kohe mitte kuidagi. Mul on veel eelmise aasta kogemus sügavalt meeles. Kõige arusaamatum on kõhugripi juures minu jaoks see, et kuidas ravimit manustada. Üldjuhul, kui inimene oksendab, ulatatakse ravim tagantpoolt. No aga kui tagapool on ka rikkis…?? Igatahes möödus siiski kõik õnnelikult ja kahepoolne purskkaev jäi ära, ühepoolne see eest töötas hästi. Esmaspäeval olin niisama viril ja mõttetu ja teisipäevaks suutis kõhuvalu kurku ronida. Kurk oli nii valus, et isegi teed ei saanud neelata, mis peaks olukorda teatavasti leevendama. Süüa ma nagunii väga ei julenud veel midagi. Õhtuks oli kohal 38C palavik. Samas kodus rahulikult lebotada ka ei saanud, sest mul oli kaks kuud tagasi juuksuriaeg kinni pandud ja kui ma nüüd ei oleks läinud, oleks saanud alles jaanuari teises pooles minna. Krõbistasin palavikualandajaid ja läbisin projekti. Olen nüüd sama originaalne, kui pool meie kontori naistest ehk et talvepoole tuleb tunne, et nii päikeseblond ei tahaks enam olla, aga brünett ka mitte ja siis tulebki kartulikooreks värvida. Õhtul vaatasin ühe oma õpilase toodud DVDsid saatest ”So you think you can dance”. Ma tabasin selle saate kord ühelt Soome kanalilt, aga kuna ma olen pidevalt tööl, siis jäi enamu osi siiski nägemata. Selle saate algus on üsna sarnane Superstari saatega. Ehk et iga tantsija käib korra kolmeliikmelise zhürii eest läbi, esitab tantsu selles zhanris, mida ta kõige paremini oskab ja siis teevad kohtunikud oma töö. Kes jääb, kes läheb. Edasi õpetatakse neile selgeks väga erinevat stiili tantse, nagu breik, võistlustants, hiphop, jazztants, jne. Kes kõige paremini erinevate stiilidega toime tuleb, on saate võitja. Siinkohal pean ma rääkima ühest noormehest, kes mulle unustamata mulje jättis. Tuleb lavale kiitsuke noormees, kohe näha, et klassikalise taustaga ja pesueht gei. Seljas lühikeste käistega särk ja hõlmad kelmikalt eest lahti. Pannakse muusika peale ja noormees esitab midagi jazz- ja estraaditantsu vahepealset. Tohutult viimistletud liinid, tehnika on super. Ühtäkki tõmbab ta ei tea kust välja lindi (selline võimlemise oma) ja jätkab oma numbrit sellega graatsiliselt lehvitades. Vahepeal näidatakse zhürii esimehe nägu. See on äärmiselt kõver. No olge ausad, kas te olete enne näinud meest lindiga võimlemas? Muusika pannakse kinni ja poisile öeldakse, et see lindiga osa, see oli täielik jama, aga kuna tantsutehnika oli nii hea, siis lastakse noormees teise vooru. Teises voorus õpetatakse kõigile selgeks üks soolonumber ja üks paaristants. Ka selle vooru läbinud, seisab võidurõõmus noormees taas zhürii ees. Esimees ütleb talle, et tead, me oleks tahtnud siiski veidi maskulliinsemat tantsu näha meesterahva esituses.Noormehe nägu tõmbub hetkega pilve. ”No miks te siis ei öelnud, ma ju oleks siis tantsinud mehelikumalt, jumal küll!” teatab ta. Selle peale ütleb esimees, et vaata, kallis poiss, kui paaristantsus on üks naispool ja üks meespool, siis mis sa arvad, kumb neist peaks olema mehisem? Selle peale teeb noormees paar spinni ja vehib ennastunustavalt kätega, tehes randmeringe ja kõike muud sinna juurde kuuluvat ise pilguga esimehega flirtides ning ütleb samal ajal”Mis te tahate öelda, et kui ma teen nii ja nii, et siis see ei ole mehelik või?” Selleks ajaks olen mina juba naerukrampidest kõver. Esimees jääb siiski endale kindlaks ja palub noormehel lahkuma. Lava taga hakkab noormees nutma ja ütleb, et mitte kunagi, mitte keegi pole talle öelnud, et ta ei ole mehelik. Väga võluv! Kahjuks mul ei õnnestu järgmisel õhtul jätkata, kuna pean ise võimalikult feminiinselt tantsima. Õhtuks on taas palavik kõrgustes ning kurguvalu on moondunud nohuks. Imelik haigus, algas kõhust ja läks ninna... Haige olla pole aega, tähtsaid asju on vaja korda ajada. Õnneks terendab mõne nädala pärast pikem puhkus, vahest ehk liigagi pikk üksiku inimese jaoks.

Diivan pidi saabuma kl 19-20. Kell 15:25 heliseb mu mobiil ja meesterahvas sealpool räägib, et kas saaks varem diivani tuua, neil jäänud üks sõit vahelt ära. No aga mul algab viie minuti pärast koosolek. Nii siis ütlengi, et helistan kohe, kui koosolek läbi.

Tund hiljem stardin kodupoole. Alguses tuuakse mulle üks kilesse pakitud tumbake. Uus laadung tõotab häälte järgi midagi suuremat olema. Tuppa on kosta ähkimist ja pidevat sõimu: ”No, tõsta nüüd, mis sa venitad, no lükka nüüd kurat, kogu aeg oled saanud, nüüd äkki ei saa ” jne. Siis tõstetakse diivan käsipuu peale diagonaalselt püsti ukseavast läbi lakke kinni. Sõimaja laiutab käsi ja küsib minu käest et, kas siia jätamegi. Ma laiutan samamoodi vastu, et vot mina ei ole ei mees, ehitaja, transamees ega diivani tootja. Pärast mõningast lootusetut vaikust küsin, et aga äkki saab diivani kuidagi mitmeks väiksemaks tükiks teha. Selle peale kostab sõimaja, et ega nemad pole monteerijad, nemad on transamehed. Aga kuna ta ise seisab bareeritud ukse taga toa poolel kinni, siis soostub ja küsib mult mutrivõtit. Teatavasti ei ole minul tööriistu, nii ka ütlen. Siis seisab tüüp veel mõni aeg ja tammub jalalt jalale. Ilmselt loeb kümneni. Lõpuks võtab taskust autovõtmed ja viskab paarimehele:” Mine võta istme alt mutrivõti ja too siia”. Selleks oli tõesti vaja nii suurt teatrit teha??

Sellele kõigele järgneb siiski palju teatraalsem käetoe mahakeeramine. Kõik neli mutrit said raisk sõimata nii, et purujutt oli taga. Mul hakkab mutritest kohe kahjugi ja lähen tuppa hoopis tumbaga tegelema. Võtan käärid ja lõikan tumba kilest välja. Kui ma kile maha tõmban, näen, et olen tumba ühtlasi ära opereerinud…Pikk pragu on külje peal sees ja vatiin paistab. Kui juba hakkab viltu vedama, siis lõpuni. Sõimaja toob mulle tuppa mahakeeratud käetoe ja seejärel tuleb ka ülejäänud diivan, mis põhimõtteliselt visatakse küliti keset tuba. Mehed hakkavad minekut tegema. Karjatan, et oodake, ma ju ei jaksa seda üksi paika keerata-lükata. Nüüd võtab vaevaks suud pruukida see transamees, kes enne sõimatav oli. Paljastub hambumus reha ja kostub: ”Mis sa oled üksi vää, ise nii ilus” Tal vedas, et mul ühtegi kontsaga jalatsit parasjagu käepärast polnud, millega virutada. Selle peale keeravad mehed diivani nii, et saaks käetoe otsa pista. Sõimaja ütleb kiirelt head aega, korjab oma mutrivõtme maast üles ja paneb minema. Hambutu jääb mult veel allkirja võtma. Kui nad läinud on, seisan toas nagu solgiga üle valatud patune keset meeste vänget higihaisu. Tumba on katki, käetugi on maas ja mul ei ole mutrivõtit, pealegi ei jaksa ma ise diivanit õiget pidi keerata. Helistan suures hädas sõbranna mehele ja palun abi. Õnneks on mul selline sõbranna, kelle mehel on kõikvõimalikke tööriistu. Lõpuks kõik laheneb. Tumba kleebin lihtsalt kleeplindiga kinni ja keeran katkise koha vastu seina. Viimaseks asjaks kogu projekti juures jääb eestoa ja magamistoa vaheline uks diivani äsja külgekeeratud käetoe taha kinni nii et kui tahta ust edaspidi kinni panna, peab diivani oma nishist välja sikutama.