Eluveidrused

Pärast tööd läheme kolleegiga Mihkli hotelli, mis nüüdseks juba pool aastat Uniquestay oma, suvelõpu üritusele vastavatud restorani La Boheme. Algatuseks pakutakse oranzhi tervitusnapsu, mis mekib viha. Snäkke vaadates jääb mulje, et restoran küll avati, aga peakokka veel leitud pole. Mõned nopped valikust: 5cm läbimõõduga leivarõngas heeringas õlis tükiga, suurusjärk sama juustukolmnurk pooliku viinamarjatomatiga, marineeritud pärlsibul marineeritud kurgi ja marineeritud pärlsibulaga, marineeritud kurk õllesigari tüki ja marineeritud pärlsibulaga. Punavein maitses õnneks hästi. Muusikat tegi Saksa noorte jazzorkester. Minu meelest oli ka sellega veidi mööda pandud. Orkestriga samas ruumis viibides pidi teiste inimeste peale karjuma. Ilmselt oleks pidanud orkester mängima kõrvalsaalis restorani poolel või kuskil eraldi ruumis, peasaali oleks ehk paremini sobinud mõni vaiksem duo. Sellise kvaliteediga orkester vajab eraldi süvenemist ja kuulamist. Puhas raiskamine. Eks muusikudki libistasid peo käigus mõned kokteilid ja peo lõpupoole hakkasid mõnusalt jämmima. Torudest pigistati erinevaid helisid välja ja pilgutati omavahel silma. Oleks pidanud rohkem aega võtma nende kuulamisele, aga ei olnud ju see üritus. Meil oli kolleegiga omavahel päris lõbus. Selgus, et olime eelmisel aastal ühel ja samal ajal "Briti saartel" ehk tema Londonis ja mina Kilkennys ning fännasime samu seriaale - X factor (meie mõistes midagi Kaks takti ette sarnast) ja Strictly come dancing (Tantsud tähtedega http://www.sloleht.ee/2006/09/29/elu/206781/) . Võrdlesime omi lemmikuid ja rääkisime sealsest elust olust üldse. Kolleeg teab rääkida, et uus trend on Briti naisgruppide sisseränne. Kui nüüd üdini aus olla, siis on mul neist juba ette kahju. Nad ju ei paista Eesti naiste ilu tagant välja.

Lahkume hotellist paar tundi peale ürituse algust. Seejärel käin kiirelt kodust läbi, vahetan imagot ja saan linnas kokku oma keskkooli pinginaabriga, kes Tallinnas täiendõppel ja kellel täna sünnipäev on. Otsustame klubituurile minna, kuna tema on korralik kahe lapsega pereema ja välja saab üliharva. Helistame infoliinile ja valime bändi järgi välja sihtkoha. Genialistid ja Amigo. Täna on eriti koledate ja vanade meeste päev. Mitte ühtegi silmarõõmu. Üks halli habemega "professor" palub mind väikeste vahedega kaks korda järjest tantsule. Teagi, kas ta on nii vana, et läks meelest, et ta seda juba tegi või siis on lihtsalt järjekindel. Järgmisel hetkel näen teda hallipäise memmega põrandal kaelakuti kõõlumas. Hmm?! Kas ta loobus nooorematest või olen mina sarnane memmele?

Genialistide esinemise ajal taban end mõtlemast, et igal asjal on omad reeglid. Ka tantsupõranda ruumi jagamisel. Eespool, bändile lähemal, on hullunud fännid, keskel fännid, kes karata ei viitsi ja tagapool tüübid, kes kogemata üritusele sattunud. Seetõttu asun korda majja lööma. Minule, kui keskmise bloki fännile, ei meeldi, kui minu ette tulevad ilmsete alkoholi tunnustega soomlased, kes bändist halligi ei tea ja kõiguvad paaris ettearvamatult teistele selga ja küünarnukiga silma. Lükkan nad sujuvalt tagumisse blokki. Paar ilmselt ei taipagi, et "neile suuna kätte andsin", kuna maailm kõigub nagunii. Mingil hetkel satub sama naisterahvas teise mehega minu selja taha ja nügib mind tagantpoolt. Seekord lasen käiku teravad küünarnukid. Mõjub. Paar eemaldub. Seejärel näen enda ees lõbusas tujus keskealisi naisterahvaid tegemas kõiki neid liigutusi, mis nooruse aeroobika tunnist meelde tuleb. Tõstetud kätega kehalained näiteks on üheks hitiks. Meie vahele kerkib äkki ei tea kust tohutu pikk krussis juustega meesterahvas, kelle me omavahel ristime Sääreväristajaks. Kehahoiakult meenutab mees mulle Notting Hilli filmist wailslast - pikk, lodevalt küürus, käed ripuvad kontrollimatult . Tantsustiil on aga midagi hoopis uut. Kogu tegevus seisnebki sõna otseses mõttes sääre väristamises, kusjuures kere on stabiilselt paigal. Järgneb "tuvide armutants". Mees ligineb kiirete säärevärinate saatel tagantpoolt kehalaineid tegevale neiule ja haarab tal puusadest kinni. Neiu on ilmselgelt häiritud. Lähenemiskatse nurjus.

Kuna homme on siiski tööpäev lahkume poole kahe paiku peolt. Sündmusterikas päev.

Ka täna saan ootamatult sõnumi, et pean õhtul tööle minema. Loomulikult on mul seljas kitsas kleit ja jalad on juba niigi paistes. Ühtlasi on mul plaan minna Domina hotelli viiendale juubelile firmat esindama. Seega pean tegema lühikese juubeli, kodust läbi lippama ja siis teisele tööle.

Hotellis pakutakse shampanjat ja peenemaid roogi, näidatakse hotellitube ja sauna. Valgel tiibklaveril mängitakse mõnusat improvisatsiooni. Mulle küll ei meeldi hotellide spetsiifiline pesumaja hais, aga eks see tähenda ju puhtust. Saunas me oleme saunanaistega juba korduvalt käinud. See on üks ilusamaid saunu ja mis põhiline, suure mullivanniga, kuhu peaaegu kõik naised korraga sisse ära mahuvad. Saan teada ka hea uudise, et firma soodustused laienevad töötajatelegi ning sauna tunnihind kujuneb niiviisi väga heaks. Kusjuures Ilmarise hotelli saun pidi olema veelgi ilusam, läbi kahe korruse ja kaminaruumiga. Vaja minna! Lõpetuseks söön tohutu vahukooretordi tüki ja lippan koju riideid vahetama.

Enne tunde saan kokku kingade müüjaga ja ostan omale lõppude lõpuks õpetaja kingad. Jumalikult mugavad. Ma olen kõik need kümme aastat jõhkralt piinelnud valede kingadega. Alguses on muidugi väga veider olla. Olen tunduvalt lühem ehk tantsuvõte on kuidagi kõrge. Kanda tuleb suurema amplituudiga maha panna ja seega kogu jalatehnika muutub teistsuguseks. Ladinat on eriti naljakas madalate kontsadega tantsida, aga eks harjutamine teeb meistriks.

All saalis on ka täna vastuvõtt. Pärast tunde viskame pilgu saali. Kelnerid tervitavad sõbramehelikult ja pakuvad seekord kaasa seda, mis eile puudu jäi- torti. Näed siis, armeenlased ei armasta vastupidiselt NATOle magusat.

Saan ootamatult sõnumi, et teisel assistendil on õelaps lasteaias õnnetult kukkunud ja viibib traumapunktis. Õde aga on välismaal ja tema peab lapse eest hoolt kandma. Ühesõnaga vaja õhtul tööle minna. Ma ei olnud hommikul riideid valides sellega arvestanud, et pean õhtul hakkama jalgu hargitama ja seetõttu panin selga kitsa miniseeliku. Torman kahe töö vahelt koju riideid vahetama.

Õhtune tööpäev kulgeb kenasti. Ka täna on algajad ja harrastusklubi. Algajad on nutikamad kui eile ning töömaht on veidi tagasihoidlikum. Kahe grupi vahetumisel on õhus poliitilist kätshi. Lõpetavas grupis on Euroametniku, endise erakonna pea, poeg, algavas grupis aga vastasleeri üks juhtfiguure. Ei juhtunud midagi. Ikkagi intelligendid. Harrastajad toovad taas lilli ja võtavad suve jooksul kogunenud innustusega suuremaid poognaid. Arutatakse, mitmes hooaeg kellelgi parasjagu käsil on. Minul on igatahes üheteistkümnes. Cha-cha-cha kava ettenäitamisel tekib meil mõlemal must auk, ei meenu, mis edasi oli. Kavalalt aetakse kõik minu süüks ja pannakse muusika peale. Hmm?!

Päeva nael saabub aga hoopiski hilja õhtul, kui tööpäev juba läbi. Välisriided seljas, laskume trepist alla. Mul tekkis vastupandamatu huvi vaadata remonditud suurt saali. Siseneme uudistades. Selgub, et parasjagu käib vastuvõtu söögijääkide kokkukorjamine. Päästeamet olla NATOt kostitanud. Egas midagi, võtsime vammused ült ja asusime head paremat näost sisse ajama. Isegi veini jagus veel, aga magusa olid nad kõik ära hävitanud. Kurb.

Täna algab tantsuhooaeg. Vuntsisin oma veidi väsinud tantsukingad juba eile õhtul ära ja panin käekoti kõrvale ööbima, et ma neid maha ei unustaks. Spordisalv on ka kapis ootel. Uurin päeva jooksul tantsuõpetaja kinga hinda. Selgub, et inflatsioon, kurivaim, on ka nende hindu kergitanud. Otsustan siiski, et olen juba sellises eas küll, et tervis on tähtsam kui ilu ja lepin kingamüüjaga kokkusaamise kolmapäevaks. Uutest kingadest saavad kõige kallimad jalavarjud minu jalatsiriiulis. Mis teha, spetsvärk.

Jõuan kahe töö vahel poest läbi lipata, et õhtuks sööki varuda. Õnneks tuli see mulle meelde, et kui ma enne ära ei osta, siis pärast on juba enamik poode kinni. Nelja suvekuu jooksul ununeb nii mõnigi rutiin.

Kui jõuan Mustpeade majja, avastan, et seal käib parasjagu hoogne remont. Trepp, mida enne kattis linoleom, on saanud uhke tammeparketi ning seinapealsed nõuka- aegsed valgustid on kenamate vastu välja vahetatud. Selgub, et kõik Liisu pärast, kes Eestimaad väisama tuleb. Nagu mu ülemus ütleb "Sittagi pole muutunud. Nõuka ajal pandi ka kõrgete külaliste saabumise puhul paber ja seep kempsu, nüüd siis kah". Majahoidja hoiatab mind, et varsti peab juba eeskoridoris hakkama välisjalanõusid vahetama. Ilmselt pean hakkama lisajalanõusid kaasa vedima. Tantsukingad on ju mul koguaeg seal, II korrusel. Või mis saab soomlastest kontserdikülastajatest? Mõned juhid kohe on sellised-enne ei mõtle ja pärast ka ei mõtle.

Hooaeg algab vanade tuttavatega, kes juba aastaid hobirühmas käinud on. Meile kingitakse lilli ja rõõmustatakse taasnägemise üle. Pabistan veidi, et mul pole enam ükski järjekord meeles ja kas tehnikagi välja tuleb nii pika vaheaja järel. Aga käivitub siiski vana tsirkusehobu reaktsioon-pane muusika mängima ja jalad hakkavad ise all käima (huvitav, miks mulle meenub Flinstone´i multikas). Järgmiseks tuleb tohutu suur grupp algajaid. Kõik noored ja toredad. Esimese tunni agaruses töötan higipull otsaees. Kui tund läbi on ja kingad jalast saan, tunnen valuvälgatusi. Kodus määrin jalad salviga kokku ja poen mõnusa sooja teki alla telekat vaatama. Esimene päev sai läbi, umbes 64 on veel ees...

Hilineme mõned minutid Ilves presidendiks kontserdile ja jääme ilma Chalice laulmisest. Selleks hetkeks on laval Johansonid &Co, kes parafraseerivad rahvalaulu algussõnadega "Eit tule koju, eit tule koju, taat tahab sulle suud anda". Rahvast on palju. Näha on üht Miki Hiireks riietatud ja Ameerika lippu kandvat tegelast. Mõne aja pärast on too kadunud. Ilmselt toimetati kõrvale. Imekspandavalt palju on keskealisi ja vanemaid inimesi. Käib pidev sagimine, et endale paremat kohta leida. Tavaliselt on eestlased teineteise vastu ebameeldivad ja kurjustavad säärase nühkimise üle. Täna astutakse viisakalt kõrvale ja antakse teed. Genialistid ütlevad, et Rüütli peolt saab kohvi, minge tooge endale ka ja laulavad "Mis te teete, mis te teete, teise laua rahvas". Tõnis Mägi laulab Koitu, mille ajal rahvas võtab ühiselt kätest kinni ja laulab kaasa. Vanematel daamidel jooksevad pisarad üle põse. Tunne on ülev. Ivo Linna laulab Alo laule, kahjuks küll vähemtuntuid. Ilves ise tuleb mulgikuues lavale ja tänab kõiki, kes JULGESID täna teda toetama tulla. Viimases hõikes "Me võidame tagasi oma Eesti riik" on küll keeleline apsakas...Kuna mu sõprade laps väsib ära, lähevad nad veidi ringi jalutama. Tagasi tulles ütlevad, et käisid ka Rüütli pidu vaatamas. Troll nr 2 lõpp peatus on lindiga piiratud ja rahvast on vaid sadakond. Laval oli dirigeerinud P.Saul ja K.Must oli rahvast laulma ärgitanud. Kümmekond Keskerakonna noort püüdsid jäljendada paraadi ja marssisid rohelise tule ajal üle tee. Ühesõnaga mannetu. Meie peole on selleks ajaks tulnud nii palju rahvast, et Estoniast Viruni ei ole vaba platsi. Tagapool murulapil peavad noored pered piknikku. Kogu pidu lõpeb ühislauluga.

Pärast kontserti sõidan Pärnusse. Ma küll loodan, et pääsen poliitilistest vaidlustest, kuid uudised tekitavad pingeid. Vaidleme emaga nii, et maa must. Ilvese laulupidu olevat kokku aetud. Rüütel on ikkagi soliidne ja istub sirgelt, Ilves samal ajal närib pliiatsit ja segab Rüütlile vahele (teledebati ajal). Lisaks pidi nüüdseks pensioniga lõpp olema, sest ega Ilvest ju vanad inimesed ei huvita. Lõpuks jõuame nii kaugele, et Rüütel on presidendiks tõesti liiga vana ja väärib puhkust, aga uus president peaks ikka keegi teine olema. Keeruline.

Eesti asi sai aetud, meil on nüüd edumeelne president. Muide, kas te olete täheldanud, kui suursugused nimed meie presidentidel on: Meri, Rüütel, Ilves.

Kell 06.00 äratab mind prügiauto, kes piiksub ja kolistab akna taga. Vihastan ja magan edasi. Kell 07.00 äratab mind mingi auto, kes sõidab tänaval sellise kiiruse ja müraga, et aknaklaasid klirisevaad. Vihastan teist korda ja katsun uinuda kuniks äratuskell heliseb. Kell 07.30 hüppan vibuna voodist püsti. Ma pean ju kell 08.00 tööl olema ja mu äratuskell on pandud helisema 07.45?! See on see, kui iga päev töölemineku kellaaeg muutub.

Jooksen vannituppa. Pistan käe kappi. Pudelid kukuvad loogu ja kätte jääb vale meigipliiats. Nii mitu korda järjest. Kümme minutit hiljem olen pestud, kammitud, värvitud ja riides. Raiskan veel kaks minutit takso tellimisele. Lootusetu tegevus. Stardin kontsade klõbinal bussipeatuse suunas. Püüan silmade tiheda pilgutamisega hajutada une-udu tükke, mis silme ette tekivad. Poole maa pealt näen lahkuvat bussi. Seega võib hinge tõmmata. Järgmine buss tuleb 9 minuti pärast. Bussis vaatan ringi. Ma sulandun Pelgulinna parmude seltskonda väga hästi. Ka minul on nägu paistes. Jõuan tööle 08.02. Öelge veel, et naistel läheb kaua aega!

Firma saadab mind Helsingisse sekretäride messile. Üle lahe sõidan Nordic Jet Line´i katamaraaniga. Enne olen Soome sõitnud Georg Otsa ja Lina Linega. Nüüd tean, miks ma pole oma raha eest Nordicuga sõitnud. Liialt luksuslik. Vähemalt võrreldes Lindaga. Võidujooks laeva, et saada aknaalune koht on täiesti asjatu, kuna laev on nii suur. Kohti on küll ja väga ei loksuta ka. Väljun laevast sama nahatooniga, millega laevale läksin. Viimase Linda Line´i sõidu ajal olin sunnitud võtma merehaiguse vastase tableti. See baseesrub looduslikel ainetel, põhikoostiseks ingver. Pärast käisid veel kaks tundi peale maabumist ingveri krooksud. Võeh.

Kutse ja laevapiletite juurde on pandud ka Helsingi kaart. Pean jalutama Kiasma muuseumi ette ja sealt istuma bussi, mis viib non-stop messile. Kõik sujub. Ema oleks mu orenteerumisvõime üle uhke.

Messikeskuses kohtun kokkulepitult oma sõbrannaga, kes Soomes elab. Seltsis ikka segasem ja lõbusam. Pealegi oskab tema erinevalt minust soome keelt.

Messi eesmärgiks on anda ideid jõulu-ärikinkideks ning tutvustada muid põnevusi sekretäri kaunistamiseks ja töö hõlbustamiseks. See jõulukonseptsioon on ausalt öeldes ehmatav. Näha septembris kaunistatud kuuseoksi on õõvastav. Samas organiseerin ma juba firma jõulupidu, nii et ilmselt on kõik ajakohane. Siinkohal väike ülevaade, mida pakutakse:

1. Kohustuslikud kommid või õunad igas boksis. Kõhu saab täis.
2. Gefiluse mahlajook piimabakteriga. Väga pehme ja maitsev jook
3. Forsmani teeroosid. Käsitsi vormitud roosinupud teepuulehtedest, mis tassis kuuma vee käes avanevad "roosiks"
   http://cat.teho.net/software/forsman_en/shop/product.phtml?nro=2680
4. CD- hunt
5. Vibreeriv siselihaste treenija. Inimese pikkune pulk, keskel kummist osa, millest kinni hoida. Kui pulk vibreerima panna, paneb see omakorda inimese kaasa võbelema. Kentsakas
6. Delicard OY Firts choice on food gifts. Miks Eestis sellist pole? Ning muud hõrgutisi pakkuvad firmad
7. Klounid, pantomiimid
8. Ehted, kosmeetika, parfüümid
9. Audid, BMW-d. Jumalik BMW Z4 M coupe, mille kapoti all sagib hulk sekretäre.
10. Miski Belgia firma, mis disainib logodega kingipakke. Suureks rõõmuks leian ka meie firma logoga kommipakikese. Selgub, et nad on koostööd teinud vähemalt kolme maaga, kus meie firma esindatud on. Sealhulgas CEE regiooni tähtsaimaga. Jätan oma visiitkaardi ja jään ootama nende näidiseid.
11. Erinevad konverentsiteenust pakkuvad firmad
12. Spioonimuuseum http://www.vakoilumuseo.fi/
13. Laevafirmad. Saan Tallinki 10 EURise sooduskupongi ning Viking Line´i tasuta reisi kupongi suunal Helsinki-Stockholm-Helsinki B2 või B4-kajutis. On soovijaid?
14. Moedemonstratsioon. Keegi võiks ühele mannekeenile öelda, et puusad ees põlvi kõrgele loopides kere silda visatuna käia on halenaljakas ja täiesti aseksuaalne. Seevastu naudin meesproffi oma töös. Jalustrabav naeratus, ülisoliidse välimus ning hoiak. Püüab silmadega naiste pilke igast lavaservast. Uhh...

Kui oleme neli tundi messil veetnud saame saalile ringi peale. Seejärel sõidame linna klaasikesele veinile ja rõvehaisvale Prantsuse juustu valikule. Ühte juustu ei õnnestu mul muidu suhu pista, kui pean ninasõõrmed näppudega kinni pigistama. Maitse ei erine haisust.

Läheme sadamasse veidi varem ja "istume enne teele minekut". Kui kell näitab laevale mineku aega, tõusen püsti ja haaran kotid. Samal ajal käib jõletu pauk. Seisan ehmatusest kange. Piletikontrollija vaatab mind kui terroristi. Selgub, et mu kotis oleva, klouni tehtud, õhupallist jänese jalg läks pauguga puruks. Ohtlikud piirimängud.

Väga mõnus päev oli. Helsingi meeldib mulle endiselt väga.

Minu tänane suurim shokk on see, et mu ema toetab Rüütlit.

Kui nüüd veidi asja üle järele mõelda, siis võib sellest isegi aru saada. On ju tema täpselt see sihtgrupp, keda Savisaar püüab. Pensionär, kes terve elu on rabanud tööd teha ja teeb seda veel praegugi oma 67 aasta juures. Mitte sellepärast, et ta on töönarkoman, nagu tänapäeval vahel näha võib, vaid selleks, et üldse ära elada. Teame ju kõik, kui suur on pension. See on vanainimese mõnitamine, aga mitte raha.

Omal ajal oli ema väga lugupeetud inimene, kuna ta oli nõukogude ajal hinnas olnud proletariaat- restorani administraator. Siis oli ju linnas vaid loetud arv restorane ja varieteeprogramm oli neist ainult ühes. Just selles, kus minu ema töötas. Siis pugesid kõik külje alla ja tegid tutvust, et lauda reserveerida saaks. Enamus näitlejadki olid tuttavad. Kodus vitsutasin mina viinereid, millest ülejäänud mu klassis vaid und võisid näha. Isast ma ei hakka üldse rääkimagi. Ta oli miilits. Iga mees linnas tõstis kaabut, et auto tehnilise ülevaatuse tehtud saaks.

Nüüd on ajad muutunud ja mu emal pole õieti kodugi, kuna elab tagastatud majas. Peremees aga on ilma igasuguse ärivaistuta (õnn rentnike poolel) ja maja lihtsalt laguneb. Savisaar lubab vähemalt mingeid toetusigi ja seda, et vee hind ei tõuse. Võibolla hääletaks isegi selle poolt, kes midagigi lubab. Pealegi oli Rüütel omal ajal ilus mees ja uus toob alati hirmutavaid uuendusi kaasa. Ilves on ju ameeriklane, mis see ka meie elust teab.

Jätkuks eilsele blogile. Üks mu lugupeetud truu blogilugeja ütleb MSNis, et tegelikult on too dresside ja nokamütsiga tüüp neil tööjuures turvameheks. Noh, mis ma oskan kosta. Ilmselt tuleb lugupeetud paljudes- ülikoolides- õppinud tudengi fantaasiale au anda. Talle vist on kunagi räägitud, et naistele meeldivad targad mehed ja siis ta igaks juhuks pani "natuke" vürtsi juurde.

Õhtul vaatan värsket filmi lugupeetud Tuulelipp Rüütlist. Väga piinlik. Otsustan laupäeval minna Ilvest presidendiks laulma. Eesti asi vajab ajamist! See on muidugi naljakas, et kui eestlastel mingi mure on, siis kukuvad kohe laulma. Aga, vaadates ajalugu, tundub, et see töötab. Ehk siis ka seekord.

Hommik on nii jahe, et näen iseenda hingeõhku. Peab hakkama mõtlema, kus mu kindad on. Ma ei saa aru, mis vananaiste suvest nad räägivad.

Pärast tööd lähen Nailbari oma eile vereni äralõhutud küünt parandama. Teadagi juhtuvad sellised asjad siis, kui su isiklik maniküürija on puhkusel. Miskipärast arvasin, et seekord on teisiti. No ei olnud. Kannatan sõrm akrüülilahustis. Tuksub ja valutab. Seejärel hakatakse viiliga akrüüli jäänuseid eemaldama. Ühtlasi satub viil ka haavale ja veri imbub välja. Selleks ajaks on mul pilt poole väiksem ja ma arvan, et mõistlikum on jätkata ülehomme, kui haav veidi kosunud on. Peab ju üsna haava lähedale uut akrüüli või liimiga tipi kinnitama. Huvitav, kas seda on silmist näha ka, kui tegelikult näed ainult otse ette, ülejäänud pilt on servast must. Millalgi võiks ju see mulle juba meelde jääda, et värske haavaga ei tasu maniküürija juurde liputama minna.

Kõnnin oma poole pildiga tulemusjuhi lilli kastma, kes endiselt veel välismaal viibib. Koridoris mõtlen pingsalt, et milline see tema korteri uks on. Nõme ka kellegi teise ust muukim hakata. Olen seal varem kaks korda käinud, aga mõlemal korral kellegi kannul ja polnud tähtis meelde jätta, kuidas sinna saab. Helistan kolleegile ja selgitame välja ukse. Uksel on hoiatav silt signalisatsiooni kohta. Sellest mulle ei räägitud. Helistan ja uurin välja koodi. See on ikka väga hea, et nad neid silte kleebivad, vastasel juhul oleks mind ära viidud kui korterivarast. Üsna veider tunne on võõras elamises üksi ringi tuiata.

Kodus vaatan telekast uudiseid. Üks lugu räägib ühiselamu elanikest, kellega linnavalitsus ei soovinud enam lepingut pikendada ning teavitas sellest ka kaks kuud ette. Elanikud ei võtnud seda tõsiselt kuniks ühel hetkel oli nende "korterite" ette löödud laud ja see tabalukuga seina külge kinnitatud. Ühtlasi näidatakse ka õnnetuid üürnikke. Üks dressides ja nokamütsiga mees on väga tuttava näoga. Äkki plahvatab mulle, et see on tüüp, kes meile sõbrannaga rääkis Amigos, kuidas ta on käinud kõikides Eesti ülikoolides ja filosofeeris naine vs mees teemadel. Näed siis, kuhu õppimine võib viia. Või siis, et valel on lühikesed jalad?

Ärkan mõnusalt hilja. Vedelen voodis ja klõpsin telekat. Satun kanalile, kust tuleb "Love actually". Väga mõnus. Kogu Suurbritannia kahurvägi on filmi kokku korjatud. Ühtlasi haarab mind jõulupaanika. Sinna on jäänud vaid kolm kuud. See on vist pea ainus aeg, kus kurvastan oma üksioleku pärast. Ei meeldi mulle need jõulud ja see hardus, kui üksi konutama peab.

Sõbranna kutsub Kadriorgu jalutama ja kastanimune korjama. Tema poeg läks sel aastal esimesse klassi ja ilmselt hakkavad nad nüüd tööõpetuse tunnis loomaaeda meisterdama.

Sõidan bussiga linna, mille juht paneb mind alguses imestama, pärast naerma. Ta nimelt ütleb peatuse nime ja seejärel soovib kõikidele reisijatele kaunist päeva. Lõpp peatuses soovib suisa kõike kaunist. Alguses arvasin, et ma kuulen valesti, pärast juba seisin omaette suu kõrvuni peas.

Ilm on imeline ja park tõeliselt kaunis. Ainus mure on, et leiame vaid ühe kastanimuna. Isegi puude otsas ei näe me ühtegi. Ju vist on kuiv suvi oma töö teinud. Korjame siis igaks juhuks mõned tammetõrud. Sellega meenub mulle, et pidin omal ajal algklassides metssigadele tammetõrusid korjama. Nii sai ka ühiskondliku kasuliku töö tunde (ÜKT) kirja. Ei mäletagi nüüd, kas neid sai korjatud koguse või aja pealt. Mõni asi oli nõukogude ajal normaalne ka. Vähemalt sead ei jäänud nälga.

Näeme üht rähni oksa töötlemas ja üht surnud kala tiigis vedelemas. Muid erilisi loodusnähtusi ei esinenud.

Laupäeva puhul pesen algatuseks puhtaks oma korteri aknad, et need siis talvituma jätta. Eelmisel aastal ärakolimise saginas jäi see protseduur vahele. Kevadeks olid aknad masendavalt läbipaistmatud. Seejärel pühin puhtaks üldkoridori. Isiklikult mina tegin seda viimati eelmisel aastal. Vaadates saaki, võib kindlalt öelda, et see oligi viimane kord, kui koridor ja hari kohtusid. Kui saaks selle saasta mikroskoobi alla pista, siis ilmselt koliksin siit majast välja.

Õhtul lähen kolme väga hea sõbraga üle pika aja pubisse. Jääme jazz lounge pubisse Basso. Kohal pole vigagi, aga ostujuhi peaks küll lahti laskma. Laupäeva õhtuks on enamik meie poolt küsitud alkoholi marke otsa saanud, lisaks ka mõned menüüs kirjas olevad road. Äkki peaks külastajatele sildi välja panema "Ära joo esmaspäeval ülearu, laupäevaks ei jagu". Jazzkontserdid toimuvad seal neljapäeviti ja tänaseks on CD mängija rikki läinud. Vaikuse tõttu jääb tunne, nagu istuks sööklas.

Mu sõbranna teatab, et tema pole eluski Amigos käinud. Otsustame selle vea kiirelt parandada. Kuna Basso ei ole mugavaim koht, lahkume sealt nii vara, et jõuame Amigosse veel "naised esimene tund tasuta sisse" ajaks. Avastan kahe uue kokteili reklaami ning langen ühe neist ohvriks. Kokteil on sarnane caipirinhale, kuid suhkru asemel on mesi, suhkruroo viina asemel Liviko viin, laimi asemel apelsin. Maitseb läila ja lage. Rahast on kahju. Järgmiseks võtan caipiroshka, mida serveeritakse miskipärast tuhksuhkruga. No ei vea täna kohe kuidagi. Ühel hetkel möödub meist noormees, kelles tunnen ära tüübi, kellega oli mul oli üheksa aastat tagasi paarikuine suhe. Tervitame, vahetame viisakusi ning jätame hüvasti. Kuidas ma ka ei pingutaks, peo lõpuni ei suuda ma ta nime meenutada. Vot see on tõesti vanadus! Näen purupurjus Normanni ringi liiklemas. Silmis pilk, mis laseb oletada, et ta ei saa päris täpselt isegi aru, kas ta on tema ise või purjus Ansip. Lahkun korraks seltskonna juurest. Tagasitulles näen stseeni, kus võõras hallipäine vanem meesterahvas surub kätt minu sõbraga. Mitte jõu demonstreerimiseks, vaid tervituseks või kokkuleppe märgiks. Uurin, milles asi. Selgub, et vanahärral on soov meie sõber endale osta. Isegi esimene pakkumine on tehtud - 100 krooni. Alustan päästeoperatsiooni ning seisan sõbra ja ostja vehele. Kahjuks jätab mu pikkus veidi soovida ja kauplemine käib edasi üle minu pea. Vanamees kordab järjekindlalt "My boy, my boy". Pöördun ümber ja palun "minu meest" mitte tüütada. Selle peale arvab ostja, et me peaksime omavahel asja arutama. Teen talle üheselt selgeks, et meiepoolne müügihuvi puudub ja ta võiks oma teed minna. Veel mõned minutid üritab ta järjekindlalt ostu sooritada, kuid lõpuks siiski loobub. Kunagi püüdis üks Soome abielupaar mind endale kahepeale ära meelitada, aga ma arvan, et sõber tegi mulle hetkel selles osas pika puuga ära.

Kui koju jõuan, otsin kõikvõimsast internetis välja oma eksi nime. Mida me küll teeksime ilma arvutiteta.

Need vastikud puhurid kaubamajade uste vahel on jälle tööle pandud. Ma ehk võibolla kuidagi saan aru sellest siis, kui õues on külm ja need flöötjad torud puhuvad sooja õhku. Aga mis põhjusel neid keset septembrikuud külma õhku puhuma pandud on? Minu viha nende vastu on eelkõige kantud sellest, et iga kord kui ma puhktorude vahelt läbi jalutan tõusevad mu juuksed sajas suunas püsti ja minu hommikul hoole ja armastusega tehtud soeng ongi õhtal. Lisaks sellele ma ei armasta, kui mulle kõrva puhutakse.

Täna on esimene tõeliselt sügisene ilm. Õhutemperatuuri näidiku värviline kriips ei ületa 13C. Üks mu ülemustest, kes hetkel puhkab Küprosel helistab ja uurib, kuidas meil läheb. Temal on kõik peaaegu hästi, ainus mure oli olnud üks pilv, mis päikese ette triivis. Peab ka ikka soojamaa reisi ette võtma.

Peaaegu tööpäeva lõpus, kui ma rahulikult oma asjade kallal nokitsen, tormab tulemusjuht kuue kotiga minu juurde ja palub, et ma aitaks kotte autosse tarida. Pealegi jäävat ta kohe lennukist maha ja ta peab veel koju passi järele minema. Teel õue selgub, et tegelikult on abi tarvis ka tema auto lennujaamast koju viimiseks. Torman üles lubade järele. Järgneb närviline ummikus istumine. Mõni meeter enne ta kodu istun mina rooli ja tema jookseb koju passi järele. Plaan õnnestus 110%- liselt. Just siis, kui mina olen ummikusabas jõudnud tema majani, tormab tema õue. Kuna on endiselt meeletult kiire, vahetame taas kohad, sest mina ei julge tema autoga "poksida" ja teisi vahele mitte lasta. Lennujaamas saan väikese juhise, kuidas auto uksed lukku ja lahti lähevad ning kuidas auto käivitub. Tegu ei ole mitte "tavalise autoga", vaid ühega uhkematest. Tagasiteel olen üliakuraatne, et mitte midagi ei juhtuks. Endiselt on ummikud ja käib teeremont. Ma küll ei näe ühestki tahavaatepeeglist välja, aga parem kergitan ennast vajalikes suundades, kui hakkan otsima nuppe, kust midagi keerata saab. Ainukesed nupud, mida julgen näppida on raadio volüüm ning konditsioneer. Nimelt paistab päike otse mulle peale ja kuna ma olen niigi närvis, siis muutub olukord talumatult kuumaks. Miskipärast saab üks rekkajuht mu peale ohjeldamatult tigedaks. Tahan rida vahetada, lükkan suuna sisse ja kuna rekka jääb molutama, sõidan tema ette. Tema laseb selle peale nii kaua signaali, kuni mu pilk eksleb ainukesse peeglisse, kust ma taha näen ning vibutab keskmist sõrme. Mul käivad õuduse värinad üle selja. Keskmine sõrm kannab ju teatavat seksuaalset alatooni. Jäle mõeldagi. Nagunii on ta nädal aega kasimata, haisev ja rumal. Ilmselt, kui ma oleks olnud zhiguli roolis, poleks ta mu peale tigedaks saanudki. Väikese krutskina saab see rada umbes kilomeetri pärast remondi tõttu ootamatult otsa. Õnneks lasevad miskid rullnoka välimusega jorsid mind vabatahtlikult vahele ja reis jätkub võiduka lõpuni. Kui olen kalliskivi õigesse kohta ära parkinud, jalutan pluusiväel tööle tagasi, kuna jakki ma tööjuurest kaasa võtta ei taibanud. Nüüd on mul käekotis kahe reisil oleva ülemuse korterivõtmed ning ühe autovõtmed. Ma parem ei hakka mõtlema, mis saaks, kui...

Mulle kohe meeldivad sellised ülesanded. Vähemalt ei hakka igav ja palgatõusu jaoks peab ju millegagi silma paistma.

Pärast pikka kaalumist erinevate sügismantlite vahel otsustan ühe Venemaa toodangu kasuks. Nüüd ripub mul nagis kaks sarnase lõikega, kuid erineva värvitooni ja vanusega mantlit. Täitsa piinlik, kui truu ma oma maitsele olen. Annaks tolle vanema kellelegi ära, aga ma ei tea selliseid kogumispunkte. Minema visata ka ei raatsi. Jälle jama.

Konkurendid viskasid meile kinda ja kutsusid paint balli mängima. Lahingust väljuvad võitjana 4:2 meie firma sõdurid. Au ja kiitus olgu nendega. Järgmine kord, kui toimub midagi vähem sinikaid tekitavat, asun ka võitlusse. Siis ei pea enam kuulama sapiseid märkusi nõrkuse, kartuse jms aadressil.

Õhtul on sõbraliku kolleegi soolaleiva pidu. Maja on aus. Kiitust jagub terveks õhtuks. Avar ja maitsekalt sisustatud. Pererahvas grillib, külalised söövad ja joovad. Osad käivad saunas. Äärmiselt hubane ja lõbus. Vabas õhkkonnas tundub nii mõnigi karm kolleeg täiesti vahva ja sõbralikuna. Kui suureks saan, ostan endale ka maja.

Firmasisene teenuseid tutvustav koolitus. Lisaks muule infole saan umbes kümne kolmetähelise lühendi jagu targemaks. Peaksin need endale välja kirjutama ja pähe õppima, et vajalikul hetkel hiilata.

Veider on muidugi see, et 4 tärni hotell ei suuda pakkuda korralikku konverentsiteenust:
1. Neil ei ole piisavalt parkimiskohti
2. Uksel on viit meie firma endise nimega
3. Lauad on ruumi valesti paigutatud
4. Kuna ettekanded kestavad veidi pikemalt, lähen teatan vastuvõtuneiule, et esimene kohvipaus oleks vaja 10min edasi lükata. Tema saadab mind restorani näitiskute juurde. Viimased vaatavad mind väga pikal pilgul ja teatavad, et selliste teadete tarvis on konverentsiruumis olemas telefon, aga seekord nad võivad teha erandi ja ise teate edasi öelda. Konverentsiruumi tagasi minnes avastan, et telefon asub esineja selja taga ekraani kõrval. Seega ma oleks pidanud esineja nina eest läbi minema ja siis valjult esineja kõrval oma teadet edastama.
5. Keegi puurib. Müra ületab esineja hääletugevust. Lähen kaeban vastuvõtus.
6. Järgmine kohvipaus hilineb 15 minutit. Ilmselt seepärast, et ma käin neile närvidele. Pirukad ja küpsised ilmuvad pärast minu kahte kõnet eelpool mainitud telefonilt siis, kui esineja juba alustanud on. Pean ütlema, et ei mäleta antud ettekandest suurt midagi. Oluline on snäkki laiali jagada.

Üldiselt võib öelda, et ma töötan jube tarkade inimeste keskel. Minu lugupidamine.

Koju tulles leian oma emaili postkastist alljärgneva teate:
Tere
Eve läheb võtab ära Teie elamu dokuntide koopiad aga kui Tia tuleb puhkusest ära, muidu nad ka võõrastele ei anna.
Siis kohe helistame, kui kätte saame dokumendid.
Elamus Teil toimuvad praegu avarii likvideerimise tööd, kanalisatsioonimagistraal ja veetorustik remonditakse, elamus 60 m3 jaotamata veekogus selle avariiga seotud on ilmunud...
Tervitades,
Ljudmilla

Inimese kiituseks peab ütlema, et ta on püüdlik. Kõik sõnad on eraldi võttes ju õigesti kirjutatud, lihtsalt valede käändelõppudega ja vales järjekorras. Siit siis selgub lõpuks ka kaks aastat kestnud probleemi- veehälbe- põhjus, mille hind ületas igakuisel arvel tihti mu reaalselt kulutatud vee hinna. Ma ütlesin neile kohe, et sellise veehälbe hinna esitamise järgi peaks meil maja all bassein olema. Näe, ongi! Kinnimakstud ja puha.

1. Korstnapühkija helistab mulle kl 9:30 ja kamandab koju, et teda majja lasta. Ütlen, et ei pääse hetkel töölt ära, kuna tööpäev just algas. Lepime kokku, et ta helistab mulle päeva jooksul tunni jagu ette, et saaksin asjad ära korraldada. Paari tunni pärast helistab mees uuesti ja teatab, et seisab nüüd mu maja ees, kas ma nüüd juba saaks tulla. Olen hämmingus ja kuna töölt koju jõudmisega läheb vähemalt pool tundi, otsustan meest telefoni teel juhendada. Siiski ta ei suuda kirjelduste järgi üles leida maja hoovipoolset lukustamata välisust. Isegi siis, kui kirjeldan seda kui tänavapoolse ukse vastasküljel asuvat ust. Lõpuks olen sunnitud helistama oma alumise korruse naabrile ja paluma, et too mehele ukse lukust lahti keeraks. Alumise korruse memmeke võtab vaevaks mind sõimata, kuna kutsun pidevalt erinevaid töömehi, aga ise kodus ei ole ja viskab toru ära. Ma ei saanud isegi mitte selgitada, et kasutame ju mõlemad sama korstnat ja elektrik käis ühiskoridori valgust sättimas. Tahad head, aga läheb nagu alati.
2. Lõunat ma ei söö, kuna sain kutse Central hotellis toimuvale vastuvõtule, mis algab pärastlõunal.
3. Hakkan vastuvõtule hilinema. Saan töödega valmis pool tundi pärast vstuvõtu algust.
4. Helistab mu teine tööandja ja palub IT alast juhendamist. Kõne ajal kaob imeväel arvutist kogu mu päevane töö. Elu iroonia. Alustan kõike otsast. Vastuvõtule ei jõuagi. Lahkun töölt kaks tundi peale ametliku tööaja lõppu tigeda ja näljasena.
5. Helistab tüütu ja ebameeldiv kosilane. Jälle peab mobiili vaiksele rezhiimile panema.
6. Täna on isa surma aastapäev.

Tõttan oma kauaoodatud laenulepingu muudatust alla kirjutama. Pangal on leping juba kenasti ettevalmistatud ning allkirjastatud, minul jääb üle vaid läbi lugeda ja oma allkiri lisada. Tõrvatilga meepütti lartsatab asjaolu, et leping hakkab kehtima pärast ametlikku maja kinnistamist Ehitisregistris ehk umbes kahe kuu pärast. Uurin ka seda, palju 5% intressi langetamist reaalselt rahalist võitu teeb. Kuna euribor on vahepeal hiilgava tõusu sooritanud, teeb hetkesumma ja tulevase summa vaheks VAID 300 krooni. Lisame siia lepingu muutmise tasu, mis on 1% laenujäägist ja arvutame välja, millal hakkab muudatus end ära tasuma...

Pakun agaralt end oma tulemusjuhile appi. Lõpetan tööpäeva kl 20.45. Süüa tahaks!

Kuna mul olulisi plaane pühapäeva veetmiseks pole tekkinud, siis lähen oma väikelaenu kulutama. Plaan on külastada Ülemiste kaubanduskeskust. Teatavasti ei sõida sinna hetkel tramme ja buss nr 2 sõidab kord tunnis. Aga kuna mul on tarvis külastada mõnd kauplust Tartu mnt-l, siis lõpptulemusena jalutan kesklinnast Sikupilli keskusesse ja sealt Ülemiste keskusesse. See on omaette elamus. Ega iga päev Tartu mnt-l keset autoteed probleemivabalt pühas vaikuses jalutada ei saa. Tegelikult on siiski üks väike probleem kruusatee ja minu kontsade vahelises konfliktis.

Pean ütlema, et kõikidest kaubanduskeskustest meeldib mulle kõige enam just Ülemiste oma, kuna seal müüakse teistsuguseid tootemarke kui mujal. Toredaks avastuseks on üks pesupood, kus müüakse vist Inglismaa tooteid. Sealsed proovikabiinid on kujundatud väikesteks buduaarideks roosa ukse, roosa tapeedi, suure ovaalse peegli ning üle põranda vaibaga. Lisaks ripub nagis hommikumantel, mida saad selga panna, et minna vahepeal müügisaali teisi numbreid või mudeleid tooma. Täitsa tore oleks ju poes hommikumantliga promeneerida. Mitte, et mulle roosa värv imponeeriks, aga üldmulje lõi väga mõnusa meeleolu.

Lahkun kaubanduskeskusest kahe kotitäie asjadega. Õnneks saabub buss nr 2 viie minuti pärast ja ma ei pea tagasi linna jalutama. Bussi oodates tuleb mulle idee, et tegelikult saab Balti jaamast Ülemistesse rongiga sõita.

Mul on kahju, et minu kõikvõimsal mobiilil ei ole peal spidomeetrit, et saaks jälgida kilometraazhi. Nimelt ma shoppasin kokku kuus tundi ja ilmselt käisin selle jooksul maha päris ilusa numbri kilomeetreid.

Elas kord üks tüdruk. Ta oli väga usin ja korralik. Õppis koolis ainult viitele ja täitis alati laitmatult vanemate inimeste poolt antud käske. Võitis oma hea pea tõttu ka mõned olümpiaadid. Lisaks oli tal hulk hobisid, mis võttis enamuse vabast ajast. Vanemad olid ta üle uhked ja õpetajad tõid teda teistele eeskujuks.

See tüdruk on nüüd kadunud. Alles on jäänud iseteadev naisterahvas, kes isegi ei mäleta oma põhikooli õpetajate nimesid ja seda, mida ta eile tegi. Vaidleb vanemate inimestega ja hobidega tegeleda ei viitsi. Saage tuttavaks, see olen mina.

Saabusin äsja ema juurest Pärnust. Noh, olgem ausad, tegelikult oli mu eesmärk külastada õmblejat, et vastostetud kangastest oma ebastandardsele kehale riideid vormida. Täna on siis see päev, kui minust saab taas jalamees. Kokkuleppe kohaselt sõidan lennujaama, et kontsertreisilt tulnud autoomanikule masin üle anda. Ta palub kohe ka oma autodokumendid tagasi, et meelest ei läheks. Miskipärast haarab mind ebamäärane tunne. Sobran kotis. Dokumente ei ole. Sobran veelkord. Ikka ei ole. Pead tõstab kerge paanika ja esile kerkib kujutelm sellest, mis oleks juhtunud, kui hr Politsei minuga tutvust oleks tahtnud teha. Helistan emale ja palun vaadata, ega ma neid juhuslikult Pärnusse jätnud pole. Vaene eakas ema stardib poest ummisjalu kodupole, et asja kontrollida. Samal ajal sõidame minu koju, sest mulle meenub, et vaatasin dokumente arvuti ees ja need võivad endiselt seal olla. Selgub siiski, et ei ole. Selleks ajaks jõuab ka ema koju ja raporteerib, et dokumente ei leidnud. Ma olen küll kohutava mäluga, aga hästiarenenud fantaasia ning organiseerimisvõimega. Helistan kolleegidele ja palun neilt uksekaarte ja võtmeid, et laupäevasel päeval kontorisse pääseda. On ju võimalus, et need kukkusid tööl kotist välja. Kuna kolleeg jõuab koju mõne aja pärast, hakkan vaikselt oma reisiasju lahti pakkima. Keset vannituba plahvatab äkitselt pähe, et käisin ükspäev teise kotiga tööl. Kiire kontroll annab tulemuseks dokumentide leiu. Ma pean ütlema, et nii mitmedki parimad ideed minu elus on sündinud vannitoas või wc-s.

Kas keegi tunneb kirurgi, kes võiks mulle tükikese mälu installeerida? Muidugi võib olla tegu ka tähelepanu probleemidega ehk eesti keeli pahmerdamisega. Liigsed emotsioonid ning vähene kontsentreeritus.

Ma olin juba täiesti ära unustanud, mida tähendab autojuhi elu. Täna meenutatakse seda mulle kiirelt. Hommikul valin tööle sõites selle tee, mis ei ole remondis ja istun ikkagi ummikus. Kui näen, et õigeks ajaks ei jõua, helistan suure ähmiga sekretärile, kes tuleb tööle alles õhtusesse vahetusse. Kontori ligidal asuv parkimismaja on nii täpselt ehitatud, et ausalt öeldes on iga kord higipull otsa ees, kui seal tiirutan. Seekord konkreetselt ei mahugi ühest autost mööda. Rikun reegleid ja pööran auto suvalises kohas ümber ning sõidan jupike maad vastassuunas, et järgmisele korrusele pääseda. Kokkuvõttes hilinen tööle 15 minutit. Tuleb välja, et ühistranspordiga polegi nii halb sõita, kuigi seal haiseb, on kitsas ja bussijuhid on mölakad.

Õhtul parkimismajast väljudes läheb kõik libedalt kuni esimese korruse tagumise nurgani. Nihelen autoga kolm korda edasi-tagasi, lõpuks panen silmad kinni ja sõidan läbi. Õnneks läks. Edasi on plaan minna shoppama. Algatuseks tahan minna Kangas ja nööp poodi, millest üks asub Tartu mnt-l ja teine Mustamäel. Tartu mnt suuna matan maha juba eos, kui näen seisvate autode vooklevaid sabasid. Ei saaks öelda, et ka Mustamäe suund väga libedalt oleks läinud. Vasak jalg hakkab siduril vaikselt krampi kiskuma. Liikumiskiirust võiks mõõta sentimeetrite kaupa. Lisaks kõigele sajab. Mu silmad, mis pole harjunud läpakat vaatama, on väsinud ning valutavad ja nüüd siis lisandub ka veel tagatulede peegeldus.

Poes läks õnneks paremini. Väljun kahte sorti kangaga. Nüüd tuleb kuidagi Kristiine keskusesse pääseda, et sügisriided keemilisse viia. Ma tean küll, et korralikud inimesed viivad sügis-kevadised riided keemilisse siis, kui neid enam selga ei panda ehk kevade lõppedes. Ilmselt ma siis pole korralik. See sõit kulgeb juba normaalsemalt, kui traktori tagant välja pääsen. Keskusest leian endale pikad püksid, millega saan tantsu õpetamas käia ning parfüümi.

Kui kõik selle ära olen teinud, on kell juba kauges õhtus ja keskust hakatakse sulgema. Kojusõit sujub täiesti igavalt, kuna linn on parajalt tühjenenud. Kodus suudan küll veel oma õhtusöögi põhja kõrvetada, aga praemuna aitab alati hädast välja.

Poolteist päeva veel autojuhina...

Hommik algab rõõmusõnumiga Outlooki Inboxis. Mu kodulaenu intressi alandati seoses maja kinnistamisega 5,22% võrra. Seda on isegi rohkem, kui algselt loota julgesin. Esmaspäeval lähen kirjutan uuele lepingule alla ja siis võib kogu kinnistamise saagale pärast kaht ja poolt aastat joone alla tõmmata. Isegi jotadest naabrid on enamiku oma võlast mulla tasunud. Jäänud on tühised 167 krooni, mille tähtaeg on kolme päeva pärast. Ikkagi on õiglust maailmas, kui järele mõelda.

Trenni ma taaskord ei jõua, kuna sain veel õhtueeli ühe kiire tööülesande ja olen tööl poolteist tundi kauem. Üheksa päeva pärast saab terve kuu kui ma pole erinevatel põhjustel trenni läinud või saanud minna. Ma kohe kartsin, et see kõik nii läheb. Keegi peab mu piitsutajaks hakkama. On soovijaid?

Õhtuks on mind üllatussünnipäevale kutsutud, kuhu kingi asemel paluti snäkki kaasa võtta. Poes tekib mõte osta viinamarju ning erinevast hinnaklassist sinihallitustjuustu testimaks nende erisusi. Sünnipäevalauas selgub aga tõsiasi, et juba teist korda elus olen ma sinihallitusjuustu ja sünnipäeva seostamisega puusse pannud. Sünnipäevalaps nimelt ei söö seda hõrku delikatessi. Esimene kord juhtus analoogne juhtum 1998.a kui valmistasime sõbrannaga oma väga heale sõbrale sünnipäeva õtusöögiks lihapalle sinihallitusjuustuga ja ka siis selgus, et võime need kõik ise ära süüa. Õnneks olime meisterdanud ka mõned maitserohelisega lihapallid. Aga test õigustas end igati. Kõiki kordamööda maitstes saab erinevusest suurepäraselt aru. Üksikuna süües võib kontrastus kaotsi minna. Ühesõnaga tulemuseks on, et maitseheadus ja ma oletan, et ka rasvasisaldus, kasvab hinna kõrgenedes. Mida kallim juust, seda kreemisem ja pehmem ta on. Sel korral juhtus kalleimal juustul olema suisa valge veini mekk man. Siin siis edetabel: I koht Gorgonzola II koht Montsalvat III koht Dorblu Gourmet.

Tänasest sai minust neljaks ja pooleks päevaks autoomanik. Selleks on lihtsalt vaja omada sõpru, kes aegajalt välismaad väisavad ja oma autot sadamasse või lennujaama konutama jätta ei taha, kuna see on ebaturvaline ja mõttetult kallis. Unustame siinkohal fakti, et eelmise aasta veebruaris varastati mu kodu eest mu 1983a Ford Escort. Siiasamasse kavatsen ma ka selle auto parkida...Aga lohutan end sellega, et toosama autovaras istub hetkel trellide taga ja ilmselt selle masina ust ükskõik millise võtmega lahti ei saa ning ka käivitamine on mõnevõrra keerulisem. Tehnikaareng ikkagi.

Niisiis saan oma käsutusse hõbedase Mazda 323, 2002a, 72kW, 1598m3. Kui päris aus olla, siis olen sama auto ajutiseks kasutajaks juba kolmas kord. Mulle see auto kohe meeldib-väle ja kerge. Väle selles mõttes, et kiirenduseks ei pea kahe jalaga pedaalile suruma, saab ühegagi hakkama. Kerguse mõistet on antud kontekstis veidi keerulisem seletada. Igatahes ei mõtle ma selle all massi, vaid ikkagi juhitavust. Seda näitab ka see, suutsin sellega valgusfoori alt startides teistele mitmel korral pika puuga ära teha. Mitte, et ma rullnokk oleks, aga seoses teetöödega pidin ootamatult sattuma hoopis mujale kui minu rada tõotas suunduda ja kell "tuleme kõik töölt" on väga keeruline ilma süstimata hoovist välja üle kahe rea vasakule keerata.

Autoga on jube maru sõita. Ainsaks jamaks on, et kui ajutiseks kasutuseks satuvad pikkade vahedega mitmed erinevad autod, siis ununevad ära tehnilised üksikasjad. Näiteks kummast nupust käib signalisatsioon ja kummast lukustamine, kui leppemärkide värv on maha kulunud. Egas midagi, tuleb katse eksituse meetodil kindlaks teha. Ilmselt ei pea pikalt arutlema, kas ma vajutasin algatuseks signalisatsioonile või ei. Eks mehed said jälle pihku itsitada, kui blond pärast pikka puldi uurimist suudab ikkagi valele nupule vajutada. Teine ja palju kurvem lugu on bensuluukide paiknevusega. See meenub alati just hetkel, kui on vaja otsutada, kumb külg vooliku poole keerata. Täna mul lihtsalt vedas, sõitsin täiesti umbes õigele poole. Mäletan, et eelmisel korral keerasin algselt valesti. Tulin autost välja ning avastasin, et voolikut polegi kuhugi pista. Jälle said muud tüübid blondi üle naeru mugistada, kui ma seejärel autoga võimlema hakkasin. Noh ja see, et kui mulle poleks öeldud, kuhu Saabi süütevõti pista tuleks, siis ilmselt oleks mu sõit ära jäänud. Meenub veel, et kui sattusin olema kaine autojuht Lexuse (vist LS) roolis, siis mõtlesin, et olen tagurdades kogemata mingile nupule vajutanud, kui peeglid ise ennast pöörama hakkasid.

Loodetavasti ei unusta ma ära, et mul nüüd auto on ja töölt bussiga koju ei tõtta, kui auto parklas on.

P.S Klge, kas ma olen kõrvahaige, aga minu meelest ütlevad räppivad tüübid uues EMT reklaamis: "tra pappi"

Ilmselt kõik minuealised mäletavad oma koolipõlvest vähemalt kolme luuletust:
1. kõik kõik on uus septembrikuus
2. venelaste üksik valendav puri sinises mereudus
3. läbi lumesaju linnast tulek

Kuna praegu on septembri algus, siis on ka minul palju uut. Esiteks sain ma omale uue töölaua. Mitte selles mõttes, et mulle oleks ostetud uus laud, vaid et ma kolisin teise laua taha. Nimelt tuli lõpuks ometi tööle uus ja ilus vastuvõtu sekretär, keda me juba ammu ootanud olime. Nii pääsen mina tema ülesannete täitmisest ja saan täielikult auväärsete juhtide assisteerimisele pühenduda. Seoses sellega sain ma endale oma esimese läptopi. Jube harjumatu on. Klaviatuur on lame ja pikkade küüntega on üsna ebamugav trükkida. Teiseks on ikoonid ja folderid minusuguse pimeda jaoks liiga väikesed, aga kui need suuremaks venitada, siis nad moonduvad. Loodan, et harjutamine teeb meistriks. Kolmas ja väga oluline uuendus on see, et meie kommivabrik Kalev lasi välja uue imemaitsva küpsiste- ja ploomitükkidega shokolaadi, mis täna kolmandat päeva müügil on. Väga vajalik töövahend muide. Ainus jama, et selle ostu tööandja raha eest ei suuda ilmselt kuidagi ära tõestada.

Muide, kas kuulsite, et kuulus krokodillipoiss Steve Irwin sai surma, kui ta oli tegemas filmi astelrai ohutusest ja viimane talle südamesse torkas? Elu iroonia. Kui päris aus olla, siis ma imestan, et ta üldse nii kaua elus püsis kõiki oma trikke tehes.

Ema pakib mulle kaasa antonovka õunu, et ma saaksin kooki ja ahjuõuna teha, omakasvatatud tomateid, kurke ja sibulat ning purgikese värskehaput kurki. Kodus on tore käia, aga neid koormaid bussiga vedada on üksjagu tülikas. Pealegi pean ma iga kord pärast Pärnuskäiku omale külalised kutsuma, kes aitaks toitu hävitada.

Bussis loksudes meenub mulle äkki vestlus minu ja ema vahel:
Ema: "Nii rõske ilm, riided kleepuvad ihu külge"
Mina: "Jah, Iiri ilm on"
Ema: "Oh, sa vist ikka kulutasid seal olles väga oma närve. Oled praegu hoopis närvilisem kui varem"

See oli jahmatav tees. Ise sellest aru pole saanud, mis on eriti õudne, aga ema tasub sellistes küsimustes usaldada, kuna tal on kuues meel ja ettekuulutavad unenäod. Tihti teab tema minu probleeme juba ette, kui mina alles jõuan arusaamisele, et SEE nüüd ongi probleem. Ei teagi nüüd, mis endaga ette võtta, et raulikum näida...

Jõuan oma koju. Uksel tunnen ikka veel vingu haisu. Ma nimelt otsustasin reedel siiski kaminat kütta, mis kulmineerus sellega, et kõik see, mis pidi minema korstnast välja, tuli tuppa. Ehk tuba oli paksu sinist suitsu täis ja ma ei näinud diivanilt telekat. Avasin küll mõlemad aknad mitmeks tunniks, kuid hommikul oli toas endiselt tugev suitsusingi hais. Helistasin BREMi ja tellisin korsntapühkija, kes ei pruugi siiski olukorda parandada, kuna korsten on suhteliselt olematu. Vana maja rõõmud.

Nädalavahetus Pärnus. Pinginaaber kutsub endale külla. Ema küll veidi kirtsutab nina, et ma jälle õhtul kodust ära lähen, aga kui seletan, et pole pinginaabrit juuni algusest saadik külastanud, siis ta leebub. Külaskägu juures on ainus probleem see, et pinginaaber elab oma perega Pärnust väljas nii umbes 5 km ja minul ei ole autot. Seekord olid nad perega linnas õhtust söömas ja mind võetakse koju minnes autole.

Nende maja sisetööd on lõpuks peaagu valmis saanud ja kogu ilme võrreldes eelnevaga kõvasti muutunud. Silm puhkab värsket remonti vaadates, isegi siis, kui toonid minu jaoks veidi võõrad on. Kurru on ennast paksuks söönud ja Posse pubekaks sirgunud.

Veedame seltskondliku õhtu tordi ja kokteilidega. Õhtu lõpetuseks ronib Kurru mulle sülle, mis on erakordne, kuna võõraste suhtes on ta üldjuhul umbusklik. Kahjugi kohe lahkuda, aga kell hakkab lähenema südaööle. Tagasi linna saamisega on mul juba eelnevalt olnud mitmeid seiklusi. Liinibussil on nimelt kella 23 aegu tavapärases graafikus kõigepealt 45 minutiline paus ja seejärel kohe tunni ajane. Olen kaks korda külmas ja pimedas pool tundi bussipeatuses oodanud. Ei ole lõbusaim tegevus, eriti üksi ja metsavahel. Takso tellimistega on ka juhtunud viperusi. Ükskord me ei leidnud taksojuhiga teineteist üles, kusjuures kumbki ütles täpselt sama aadressi. Selgus, et ka Pärnus on olemas samasugune aadress. Pärast pidin terve tee kuulama õpetussõnu, kuidas järgmisel korral oma asukohta määrata. Seekord otsustasin taas takso kasuks. Kõik läks libedalt, takso oli umbes kümne minutiga õiges kohas. Kusjuures Pärnu takso puhul on veider see, et keegi ei küsi tellija nime, ei kontrolli, kas taksot on saata ega ütle, millal autot loota oleks. Vastatakse vaid, et kohe saadan. Edasi pead ise aknast välja passima, et mitte hiljaks jääda. Niisiis nägin taksot, läksin välja ...ning avastasin selle parema tagarattaga kraavist. Ta oli üritanud end pimedal maantel ümber pöörata. Pinginaabri elukaaslane antud situatsioonis abi osutada ei saanud, kuna temagi oli meiega seltskondlikult kokteile tarbinud. Õnneks juhtus olema organiseerimisvõimeline taksist. Varsti oli kohal teine takso ja masin tõmmati kraavist välja. Kusjuures, kui meie, naised, poleks andnud hea nõu, oleks kraavis olnud taksol põhi alt ära tõmmatud, kuna nad plaanisid vales suunas tõmbama hakata. Mul oli küll üsna suur hirm kobakäpast taksojuhiga koju sõita, kuid vähemalt otse sõitmisega sai ta hakkama. Arve osutus seekord suurimaks, mida siiani olen selle distantsi eest tasunud ja mitte sellepärast, et tal kogu operatsiooni ajal taksomeeter tiksunud oleks. Inflatsioon.

Pärast ütles pinginaaber: "ilmselt peame hakkama sulle peale maksma, et sa meile üldse külla tuleks". Puhtast adrenaliinist ootan juba järgmist korda ja uusi seiklusi.