Eluveidrused

Ma ilmselt olen siiani jätnud kahe klaviatuuri klahvi vahele oma korteri kaks fakti, millest üks on veider ja teine suhteliselt loogiline.

Veider fakt on see, et wc pott asub vannitoas kõige veidramas kohas üldse, kuhu seda on võimalik paigutada. Plaan siis säärane: vann on parema seina vastas pikuti. Vasakult minnes on ukse alla paigutatud pesumasina koht, siis on törts tühja maad, siis on wc pott põigiti ja siis akna all on kraanikauss. Punkt üks-miks on kraanikauss kõige kaugemas vannitoa nurgas? Lähtuvalt selles punkt kaks-miks on pesumasin, kui kõige vähem tarvitatam ese neist kolmest otse ukse all? Punkt kolm-miks, kuradi pärast, on nad selle poti pannud sinna risti nii, et vanni ja poti vahel on vaevu 10cm?? Ma pean iga kord poti peal kunstpoose võtma, et sinna ära mahtuda. See olen mina, kribumõõtu tegelane, aga kui mulle tulevad külla Mehed või kui selle korteri oleks ostnud Mees? Noja praeguses olukorras, kus ainsaks kraanikausiks korteris on just see vannitoa kõige kaugemas nurgas asuv kraanikauss, siis pean ma algatuseks sooritama väikese galopi külg ees, jalad väljapoole pööratud, et vähem ruumi võtaks poti ja vanni vahelt läbi ning seejärel maanduma sihtpunkti. Mu vene maakleril, kes näeb välja kui vene karu, jäi säär poti ja vanni vahele kinni. Väga haige lahendus, kõige haigem!!

Teine ja loogiline fakt on see, et minu akna taga laulavad linnud. Üsna loogiline ja tavapärane eksju. Eriti arvestades, et taamal on meri ja lindudeks on kajakad.

Alustuseks magan end korralikult välja. Magamise ajal kuulen nii mitutki rongi majast mööda vuramas. Huvitav, kas nädalavahetusel on nende graafik tihedam või magasin ma eelmised ööd nii sügavalt, et lihtsalt ei kuulnud miskit. Seejärel koristan korteri korralikult ära. Loe nühin olematuks ehitajate saapa- jms jäljed. Jõuan kiiruga läbi tormata mõnest poest, mis lõunast kinni pannakse. See on muidugi huvitav kontseptsioon nendel sisustussalongidel. Kuidas peab üks tööd rügav inimene üldse sinna poodi sattuma, kui nad on sama kaua tööl või istuvad pärast tööd nii kaua ummikus, kui salong lahti on ja nädalavahel koduseid töid teeb ning siis asjatama läheb? Või peab hakkama õhtul pimedas koristama?

Siis lippan hiina ravimassaazhi oma õla pärast. Kohutavalt valus on. Surun käed rusikasse ja püüan sügavalt hingata vaheldumisi hinge kinnihoidmisega. Umbes pärast esimest viit minutit mõtlen, et appi, see kõik kestab veel 40 minutit. Kõrvalkabiinist kostuvad sügavad ohked. Need on täpselt sellised, et ei saagi aru, kas tegemist on mõnu või valuga. Kahtlustan viimast. Mu seljal pigistatakse kõikvõimalikke sooni ja lihaseid. Kõige hirmsam on see, kui väike hiinlanna leiab üles mingi punkti minu kannikas ja surub seda nii, et ma arvan, see punkt läks teisele poole selgroogu. Aga pole häda, mõne aja pärast pigistab ta teiseltpoolt vastu ja kõik punktid on jälle omal kohal. Kõige lõpuks üritab ta mu kanda jala küljest lahti koputada. Nagu haamriga... Pärast öeldakse, et homme võib selge veel roosa olla, see on normaalne. Noh, ma kahtlustan, et pigem sinine. Pea käib ka natuke ringi. Ühtlasi sai ka mu nägu massaazhi, kuna hiinlanna nühkis mind massaazhilaual edasi-tagasi, vasakule-paremale ja mu nägu liikus seal augus samamoodi.

Istun läbipigistatuna ja tambituna rooli ning kütan läbi kõikvõimalikud veel lahtiolevad mööblipoed. Tellin mõtlemata ära diivani, millel on pea 50% allahindlus. Kätte saab 6 nädalata pärast. Pood pannakse kinni ja ma pean järgmise ette võtma. Lõpuks kui juhe koos on, istun mingile toolile maha, liidan, lahutan, jagan ning joonistan. Siis saabubki üldpilt. Vähemalt magamistoast ja koridorist. Lähen tellin selle osa mööblist ära. Kätte saab kuni 8 nädala pärast...

Rüselen pärast tööd kohutavates ummikutes ja pööran esimesse poodi, mis teepeale jääb, et miskit valmistehtud toitu kaasa osta. Ühtlasi mõtlen, mis oleks selline, mis säiliks üle öö ka ilma külmkapita ja mida saaks hommikul kohvi kõrvale süüa. Ühtäkki plahvatab mulle, et huvitav, millega ma seda kohvi keeta mõtlen. Järelikult vaja uuesti ummikutesse söösta ja korralikku elektroonikapoodi minna. See uue elu alustamine on ikka keeruline.

Shoppan omale komplekti veekeetjast ja rösterist.

Hommikul pesen tuulduvas vannitoas külma veega juukseid. Tööle sõites mõõdan ära, et kodust kesklinna on täpselt 5 km.

Kui kell 10 läbi saab, helistan maaklerile (eelmine kord ta magas veel kl 10). Ta ütleb, et veega peaks kõik korras olema, et ma pean vaatama, äkki on lihtsalt vesi kinni keeratud korteris.

Lõuna ajal saan kokku kardinadisaineriga ja vaatame mu korteri üle. Kardinad saab kuu aja pärast, aga asi seegi. Ja vesi oligi kinni keeratud. Blond!

Pärast tantsu sõidan oma uuest koduselverist läbi. Külmkappi mul ju pole, seetõttu pean panustama valmistoidule, mis veel kella poole üheteist ajal õhtul saada on. Kassa järjekorras seistes näen videolaenutuse boksi ja mul tekib mõte, et miks ka mitte. Filmi ma saan ju vaadata olenemata antenni puudumisest. Teekond koju tundub ikka kole pikk võrreldes eelmise koduga. Kodus hakkan aretama. Esiteks- kust leida kahvel ja joogitops, teiseks- kuidas saada telekas AV-le ilma puldita (pult ununes kolimisel maha), kolmandaks- kust leida juhe, mis ühendaks kodukino ja telekat, neljandaks- kuhu istuda, et süüa ja telekat vaadata. Kui olen vajaminevad tarvikud üles leidnud, lohistan laenatud täispuhutava madratsi elutuppa ja viskan sinna ennast külitama. Teine variant oleks olnud muidugi kogu tehnika magamistuppa vedida, noh kodukino, 5 kõlarit, supakas ja telekas. Umbes siis, kui ma olin oma salati ja koogiga ühele poole saanud vajuvad mu silmad sujuvalt kinni. Püüan meeleheitlikult filmi vaadata, mille eest olen raha välja käinud, aga keskelt läks ikkagi midagi kaduma. Lohistan madratsi magamistuppa tagasi ja magan nagu kott.

Hommikul olen sunnitud esimest korda sellel sügisel autolt jääd kaapima. Talv tuleb...

Lõunal annan üürnikele võtmed kätte. Riskibusiness.

Kell 16.30 on notar. Kõik sujub kenasti. Müüja poolne pangaesindaja jääb küll hiljaks ja kui saabub, on tunda tugevaid alkoholi lõhnu. Kuna ta aga käitub adekvaatselt, ei tee keegi sellest välja. Selgub, et maja, kuhu ma korteri ostan asub savipaljandil ja seetõttu on Keskkonnaministeeriumil eesõigus korteri äraostuks. Notar selgitab püüdlikult, et praktikas on sellise juhtumi teostumine 0,00001% tõenäoline. Peab siis lootma. Umbes pool tundi hiljem kõlisevad minu käes uue kodu võtmed. ÄRA TEGIN!! JUHUUU!!

Sõidame sõbraga veel vanast kodust läbi. Üsna naljakas oli oma kodu uksele koputada, et tuppa saada. Tassime autodesse teleka ning veel mõned asjad, mida mul ööbimiseks vaja oli. Juhendan üürnikke, kus on mõõdikud, kus muud kangid.

Uues kodus tutvun naabrinaisega, kes selgitab mulle, et maaklerfirma, kes selles majas tegutseb, on üks sulide kamp. Noh, ei olnud just see info, mida ma kuulda tahtsin. Kõik oli juba hästi!

Õhtul ostan Martini Asti ning tordi ja lähen sõbrannale külla. Ta lubas mulle madratsi laenata, et ma saaks nii kaua sellel magada kuniks oma voodi ostan. Ilmselt see vahuvein maitses mu elus kõige magusamini.

Tagasi kodus üritan vannitoa akna ette voodilina riputada, et saaks pesta ja wc-s käia. See õnnestub küll, aga ainult nii, et pistan lina otsad ülevalt akna vahele. Nii ei lähe aken kinni ja suht ruttu hakkab külm. Sada häda. Lisaks kõigele selgub, et sooja vett ei ole. Vaja homme maaklerile helistada.

Koristan kokku kolimisest tekkinud laga. Viin veel viimased pesumasinas pestud pesud, mis nüüd kuivanud on, uude koju ja tagastan võtme maaklerile. Ostan poest valmistehtud toitu ning soojendan minipannil, mille veel vanasse koju jätsin. Valmistan kiirelt ette tantsutunni ja sätin ennast telesaate tarvis valmis.

Täna, kolmandas edasijõudnute tunnis, tervitab mind uus algajatest paar. Nii ei saa rallit sõita, ma ütlen!!

Korjan eile abis olnud sõbranna autole ja sõidame saatesse. Peab ütlema, et sel aastal on palju igavam, kuna tantsijate tase on kõrgem. Pole lollusi, mille üle irvitada. Vain on teistest peajagu üle. Toome on väga dramaatiline ja elab rolli niivõrd sisse, et tantsib jalad ees. Värnikul ei käi jalad kokku. Ma ei hakka fantaseerima miks. Karismaa ei kuule muusikat, muusika, nagu ta on. Kui Ojuland põrandale tuleb, tõuseb publikus istunud Tarand püsti ja sammub stuudiost välja. Tundub, et vana arm ei roosteta. Martin on ilmselt väga mures, mida Gerli asjast arvab, kuna sätib ennast ja oma pilku koguaeg tema suunas, publiku hulka. Muidugi on omaette klass saatejuht Merle, kellel on seljas väga kaunis ja peen kleit ning jalas 15cm kontsadega kingad. Kuid mitte see ei ole klass, vaid see, kuidas ta on. Saate alguses seisab preili jalad harkis, üks jalg põlvest kõver ning jalad sissepoole. See vaatepilt on lihtsalt ropp. Kogu see kaunis välimus mõjub kui sea seljas sadulana. Daamid peaks ikka oskama jalgu kokku panna, see on üks, mis kindel. Ma mõtlen vertikaalses asendis.

Täna veedan viimase öö oma vanas kodus.

Ärkan klõpsuva heli peale. Vaatan kella, 7. Jälle need naabrid asjatavad midagi koridoris. Siis taipan, et nad klõpsutavad elektrikorkide klahve üles ja alla. Üritan veel magada, aga ega eriti ei õnnestu. Järgmine kord vaatan kella, 8. Miks telekas mängima ei hakanud? Järelikult ei ole ka mul elektrit. Hea on, et ma niisama üles ärkasin. Võtan harjavarre ja lähen klõpsin igaks juhuks ka ise veidi koridoris. Ei mõju. Süütan kaks küünalt ja suundun nendega vannituppa. Unisena hakkan automaatselt juukseid pesema. Poole pealt taipan, et ilma elektrita ei tööta ka föön. Kuidas ma juuksed kuivaks ja kaubanduslikku välimusse saan?! Elekter on nii tavaline nähtus, et ei oskagi enam arvestada, mis sellega kõik töötab. Nühin käterätiga nii palju kui saab, piserdan veidi rohkem soenguvedelikku juustesse ja ajan juuksed lokki. Kui ma nüüd märja peaga õues külmetan, siis on küll tore.

Õhtul pakin, koristan, ostan toiduaineid ja kokkan. Homme on korteri matusepidu. Tõstan asju täis kastid dushinurka eest ära. See on ainus koht, kuhu külalistel ei peaks selles väikeses korteris asja olema. Vahepeal lähen viin prügi välja, et siis poodi sättida. Võtan autovõtmed näpu otsa, samasse võtan ka prügikotid, teise käega keeran uksi kinni ja lahti. Kui olen prügikotid ära visanud, ei suuda ma leida autovõtmeid. Näen mulle umbes rinnuni kõrguvas prügikastis tuttavat võtmehoidjat. Seljas on mul valge jope. Pärast väikest kalkuleerimist annan prügikasti alaosale jalaga kerge tõuke ja kallutan seda enda poole. Jopet säästa ei õnnestu. Õngitsen küüne otsaga võtmed välja. vahel on ikka hea ka, kui pikad küüned on. Veel on nad näiteks head kuuma röstsaia rösterist kättesaamiseks. Käsi saab sellise sirutuse peale ikka haiget ka. Kui ma suure ohkega prügikasti õigesse asendisse tagasi lükkan, möödub minust kena noor mees...

Kui ma peaaegu kõik plaanitu olen korda saatnud, langen väsinult voodisse. Enne surmaunne jäämist taipan äkitselt, et pean ju nii osavalt pakkima, et esmaspäevani vajaminevad asjad maha jätma. Näiteks olin ma muuhulgas ka passi sisse pakkinud. Huvitav, kas notaris ID kaardiga saab hakkama... Ja mida teha telekaga? Üksi ilma telekata kaks päeva olla on ilmselge piin, aga samas oleks hea ka see suurele kärule visata ja kogu kolaga ühes ära viia.

Kell veerand viis hommikul promeneerub naabrite kaklus koridori. Sõimule järgneb kohutav kolin. Naabrinaine oli naabrimehe trepist alla visanud! Kuidas ta seda tegi, pole õrna aimugi. Naine on väike, kärbeskaallane, mees ikka sellist mehemoodi kasvu. Kui mees on alla jõudnud, teatab ta vihaselt naisele: "Paki mu asjad, ma lähen minema!". Lõbus lugu. Vihjan neile ühtteist öörahust, aga see on enesepetmine. Kui kostub järgmine kolin, lähen taas ukse vahele karjuma. Naabrimees üritab parasjagu sulgeda koridori akent, mis ausõna peal ees seisab. Olen talle korduvalt öelnud, et ärgu näppigu akent, see kukub eest ära. Ta pobiseb rahulikult üle õla:" Näe, sa lobised muga siin ja ma ei saa seda akent kinni" No, mis sa lolliga räägid. Vähkren hommikuni ja ärkan nii väsinult, nagu poleks magama läinudki.

Mul on venelastest siiber!! Vähemalt maaklerist ja naabritest.

Sean hommikul lipsu otsemaks ette ja asutan end panga poole teele. Kõik läheb üllatavalt libedalt ja ma saan põhimõtteliselt kõigest aru, mida mulle räägitakse. Mitte, et ma mingi juhm oleks. Kahjuks, olin ma ära unustanud fakti oma eelmisest korteri ostust, et pank kannab raha üle notaritehingu päeval. Ma veel eile leppisin maakleriga kokku, et olgu pealegi, maksan suurema broneerimistasu ja kolin selle nädala lõpus ehk enne notari tehingut sisse. No, et üürnikud saaks sisse kolida eksole.

Teen terve päeva jooksul vähemalt kuus kõnet maaklerile ja selgitan sulaselges vene keeles, et pod jolkoi ei saa elada. Vaja kolida. Nüüd selgub hoopis uus verisoon. Mitte maakler ise ei tule notarisse, vaid firma juhatuse esimees, kes siis hoopiski puhkusel on välismaal ja tuleb esmaspäeval tagasi. Pealegi ei meeldi talle enam ka see, et ma laoks suurema bronniraha letti. Miski ei sobi. Isegi laenulepingu koopia ei ole piisav argument. Pärast notarit palun, tee mida iganes. Kumbki jookseb mööda oma paralleeli ja need teatavasti ei ristu. Lõpuks vihastan ja süüdistan teda selles, et ta ei tahagi mulle korterit müüa, vaid minu rahaga jalga lasta. Tema jutt tundub nii absurdne lihtsalt. Ja huvitav, mida annaks talle minu poolt makstav suurem broneerimistasu? Korterihind jääb ju samaks, ta saab kätte teatava osa sellest.

Päeva lõpuks oleme jõudnud nii kaugele, et saan asjad laupäeval siiski uude korterisse kolida, aga ise sinna jääda ei või. Huvitav kompromiss, kas pole?! Notari aja püüaks esmaspäevaks saada. Õnneks on üürnikud mõistvad ja lepivad paar päeva hilisema sissekolimisega.

Põhimõtteliselt oleks juba kõik tore, kui maakler ei läheks just sel päeval puhkusele, kui pank notari aja määras. Kuna maakler on ühtlasi ka arendaja ja hetkel ühistu esimees, kuna müüdud on vaid mõned korterid, siis peab tema ka notaris olema. Nüüd siis on nii, et üürnikud tahavad selle nädala lõpus sisse kolida, aga notar on alles järgmise nädala neljapäeval. Maakler lubab mul enne notarit sisse kolida küll, aga nõuab suuremat bronnitasu. No ja kui notar ütleb, et võta näpust, ei saa seda korterit osta, siis olen lihtsalt mõned kümned tuhanded tuulde loopinud. Ma olen siiani kaks korterit ostnud ja no ühegagi ei ole sellist vaeva ja vilet olnud.

Aga minu praegune elamine tahab mind ikka jätkuvalt välja visata. Eile hommikul, kui olin ennast autosse istutanud, hüüdis mind üks vanem mees: "Vabandage proua" Edasi järgnes jutt, et ma ei tohiks oma maja vastas asuva maja ette parkida, kuna nende maja inimesed siis ei mahu parkima. Et kas ma ei tahaks oma maja otsas asuvale mudaplatsile parkida. Ütlen, et ei taha. Esiteks, meie maja poolse tee äärde ei tohi parkida, seetõttu pargin nende maja poolsel teel. Ja kuna mul üks auto juba varastati ära, siis ma ei pane maja otsa juurde platsile oma autot, kust ma teda ei näe.

Kui eile õhtul töölt koju läksin, oli koridoris mega laudahais. Ju siis ilmselt naabrimees oli äsja pööningul asjal käinud. Alumise koridori pirn oli jälle läbi põlenud. Seega otsisin tükk aega närviliselt nina kinni hoides käekotist mobiili, et saaks mingigi valguse ja saaks trepist üles koperdada. Masendav!!! Ja halleluuja-hiired on tagasi. Nii öelda tuppa nad mulle enam ei pääse, kuna eelmine suvi sai auk kinni topitud, aga nad sahistavad ja närivad põranda all. Tegelikult kahe põranda vahel, sest miskipärast on laminaatpõrand tõstetud algsest laudpõrandast kõrgemale ülespoole ja seal vahel on ju hea möllata. Ehk et kostvusel vahet pole, on ta mul toas või mitte, küll aga jääb mulle teadmine, et nad mu toidus ei sobra ja kogemata öösel mulle voodisse ei satu. No aga magada ikka ei saa juuuu, kui nad krabistavad! Sel aastal on märgata ka ämblike invasiooni. Ma pole enne nii palju ämblikke oma korteris näinud, kui sel aastal. Noh, las nad komberdavad seal ringi, aga ärgu võrgutagu. Üks tuttav rääkis mõni aeg tagasi loo, kus korteriomanik oli sunnitud kutsuma ämblike tõrje kohale, kuna olukord väljus kontrolli alt. Mul on vist veel piiri peal. Seega on mul koduloomad.

Näitan järjekordsele ostjakandidaadile korterit ja lähen seejärel mööblipoode kammima, et pilti ette saada, mida üldse pakutakse ning mis hinnad on.

Alustan kõige lähemast-Mööblimajast. Sellega läheb kiirelt. Kohutav valik ja veel kohutavamad ostjad. Või siis, et üks vastab teisele. Järgmiseks võtan ette Rocca al Mare keskuse. Hoopis teine tera. Valik on suurem ja parem. Kammin läbi kõik sisustusega seotud poed. Valgustid, diivanid, voodid, kapid, köögimööblid. Kõike on vaja. Kui ma umbes poole peal olen, avastan, et mind on tabanud triibuhulus. Olen juba pikemat aega vahtinud kõiki asju, millel triibud peal. Isegi valgustid. See konseptsioon hakkab mulle järjest enam meeldima. Miks siis mitte teha vahelduseks triibuline korter. Toonidest eelistan pigem külma ja järjest enam kisub mind pruuni poole, millel on lilla twist sees. Küll aga ei suuda ma otsustada, mis peaks olema rõhuandjaks- kas diivan, diivanipadjad, vaip või disaintapeet, mille kavatsen diivani taha seinale kleepida. Ja kas köök peaks olema sarnane nurgataha jääva elutoa komplektiga või mitte. Igatahes saan teada, et köögi tellimisjärjekord on kolm kuud ning diivanil kaks.

Järgmisena lähen Järvele Aatriumisse ja muudesse poodidesse, mis sinna kõrvale jäävad. Otsustan meeldivatest asjadest fotod teha, et pärast saaks kodus rahulikult mõelda. Ega ma ei tea, kas ma tohin. Ma salaja kähku teen. Avastan uued toonid kappide jaoks- pähkel ja hall tamm, millel on läbipaistmatu kakao värvi või must klaasuks. Diivanite eelistuseks saab naha ja riide kombinatsioon. Sellist voodit, mis mulle hoobilt meeldiks, ma kahjuks ei näe. Aga selliseid, käib kah versioone on. Satun poodi, kus müüakse disaintapeeti. Ma oleks sinna põhimõtteliselt ära uppunud. Katalooge on nagu raamatukogus. Üks ägedam kui teine. Tekib järjest uudi ideid. Lõpuks olin vist juba liiga lootusetu näoga, igatahes tuleb pakub kena müüjanna mulle abi. Leiame koos väga vahvaid lahendusi. Eriti meeldib mulle idee tapeet ja diivanipadjad ühesugused teha. Lõpuks löövad jalad tuld välja. Shoppan omale veidi toidukraami ja lähen koju mõtlema mida ja millist asja osta ning millises tähtsuse järjekorras.

Lubasin pool aastat tagasi oma kolleegile, et viin ta Jõhvi kontserdimaja vaatama. Valisime selleks puhuks välja Rainbow Jazzi raames toimuva kontserdi The Four Freshmen.

Ilm on kohutav. Sajab ja tuul on väga vali. Laevad igatahes ei sõida. Tuul tahab meie autot iga natukese aja tagant teelt ära lükata, aga mu kolleeg on tubli ja sõdib vapralt vastu.

Uksel tervitab meid sildike, kus on kirjas, et täna tähistatakse Jõhvi kontserdimaja teist aastapäeva. Ma olin selle täiesti ära unustanud. Kallistan endisi töökaaslasi ja saan vihje, et olen tulnud väga õigel päeval. Mis täpsemalt juhtuma hakkab, ei öelda.

Laval on tõepoolest neli meest. Üsna värsked ka. Laulavad neljahäälselt ning mängivad sinna kõrvale trumme, kontrabassi, kitarri ning trompetit. Osavad sellid igatahes või siis isegi, et "kaks ühes mehed". Saalis tekib hetkega tunne, nagu vaataks mõnd Ameerika filmi, silme ette kerkikvad restoran, suitsupitsid, soengute ja pikkade kitsaste kleitidega daamid, üle pea kammitud juustega härrad peenemates smokingutes. Väga ehe ja lõõgastav muusika, sekka väikesed omavahelised lõõbid. Vahva on vaadata, kuidas bändi kõige pikem ja kiilas mees ning kõige lühem ja pikkade paksude juustega mees omavahel villast viskavad. Paras paar tõesti. Kontsert on ilma vaheajata ja kui lõpp käes, on tunne, et kuulge poisid, selle paari laulu pärast poleks tasunud küll Ameerikast siia tulla. Kell näitab kontserdi pikkuseks siiski pooleteist tundi.

Siis selgubki, miks just täna õige päev kontserdile tulemiseks oli. Jalutuskoridorides pakutakse suupisteid nind veini. Väga kena žest. Ostame kolleegiga Värskete meeste plaadid. Kumbki erineva, et siis saaks vahetada.

Järgmiseks lubasime teatrisse minna. Kinos me juba käisime.

Täna kell 16.05 saan pangast emaili laenu positiivse otsuse kohta. Ütleme nii, et vererõhk tõuseb kahekordseks ja indinaani võidutants on omal kohal. Aega läks täpselt 1 kuu. Negatiivseks pooleks on see, et ma pean maksma jõhkra summa erinevateks lepingumuutmistasudeks. Lepingu allkirjastamine ja notar lubati järgmisel nädalal. Ootan huviga aegu. Helistan suures võidurõõmus kohe ka emale. Ta vastab, et ahah, mis siis muidu uudist, et tema seal just puhastab boilerit….

Aga üldiselt mul on tunne, et ma saan veel enne südari, kui ma olen sellest majast välja kolinud. Kui ma õhtul kell pool 11 tantsult koju rooman avastan oma korteri ukse tagant kasti, milles on saag ja mingid pilpad. Kasti ääristab saepuruhunnik. No hea, et mulle tuppa ei tahetud tulla käsitööd tegema. Annan kastile efektse jalahoobi ja lennutan selle joodikute ukse taha. Komistagu ise oma kola otsa. See on ikka huvitav, kuidas venelane ei oska oma korteris elada, vaid peab pool elu koridori tõstma. Järgmine sündmus leiab aset kell kuus hommikul. Magan parajasti sügavat und ja näen miskit uneski, seetõttu ei ärkagi kohe esimese tohutu kolaka peale üles, vaid juba päris mitmenda. Kuulan natuke ja taipan, et keegi laamendab välisukse kallal. Ilmselt üritas seda maha joosta. Kargan öösärgiväel voodist püsti, tõmban akna valla ja röögin automaatselt vene keeles, et mis laamendamine see siin olgu keset ööd. Laamendaja klohmib parasjagu vaese alumise mutikese akendele. See on kindlasti südari saamise piiril. Selgub, et tegu on puhastverd eestlasega, kes mind algatuseks pu..i saadab. Tema elavat siin ja keegi on jälle selle kuradi uksega midagi teinud, võti ei keeravat. Ma küsin, et millises korteris ta siis ka arvab end elavat. Tüüp ütleb:”Üks”. Noh, kuna ta seal kohe päris kindlasti ei ela, siis ma soovitan tal vähem juua ja õige maja üles otsida ning mitte ukse kallal koibadega lõhkuda, kuna see ust ei ava. Igatahes jääb ta endale kindlaks ning laamendab veel mõne aja. Siis kuulen, et ta pääseb siiski sisse. Äkki on mõni rentnik siis mujalt korterist. Ehk et, kus on, sinna tuleb lisa. Loodan, et minu üürilised on teistsugused.

Kui avan hommikul esimese asjana oma e-postkasti avastan sealt kirja pangast. Sisuks on: Tegelen juba Teie taotluse komiteesse saatmisega. Tekkis veel üks küsimus. Millest oli tingitud laenu ja krediitkaardi võlgnevus selle aasta jaanuaris? Eee…JUBA tegelebki?? Ja päris hea küsimus tõesti. Nagu ma oleks võlgu jäänudki!! Teiseks kurat, arvaku ise, miks on pärast jõule rahakotis auk. Vastan lollile küsimusele ausalt, nii kuidas oli. Mõttetu oleks ju midagi pluffima hakata. Siin ei mõju isegi haigus, raha liikumine käib automaatselt ilma minu nupuvajutuseta.

Üürilised tahavad hiljemalt 21.oktoober sisse kolida. Kui pank samas vaimus jätkab, saan oma laenu heal juhul jõuluks kätte. Aga põnev töö neil seal pangas ma vaatan. Saab nuhkida ja puha. Ja kui nad mulle lõpuks ikkagi ära ütlevad, olen broneerimistasu võrra vaesem ning üürilistele võlgu...

Saan kokku oma üürilisega ning kirjutame alla uue üürilepingu. Igaks juhuks lisan ühe punktina sisse, et korteris suitsetada ei tohi. Ma olen eluaeg olnud väga valjuhäälne suitsetamise vastane ja mitte mingil juhul ei talu seda, kui minu korter haiseks suitsust. Tütarlpasest õhkub läppand suitsuhaisu, just sellist, mis jääb külge, kui olla suitsuses ruumis. Nägin juba üleeile, et noormees suitsetab ja seetõttu püüdsin eirata probleemi eos. Loodan, et tütarlaps mõistab eesti keelt ikka piisavalt hästi, et lepingu sisust aru saada. Seejärel saadan lepingu ka panka ja küsin, millal võiksin tulla lepingut alla kirjutama. Saan vastuseks out of office’i. Appi, millal see jama ükskord lõpeb. Ma olen pea terve kuu pidanud pangaga suhtlema, et saaks oma õnnetu laenunatukese kätte.

Õhtul kutsub klassivend mind endale külla. Ta üürib korterit korruselamus. Olen ju minagi minemas korruselamusse. Päris hirmutav on, kuidas seal hääled läbi kostuvad. Üks naaber köhib, teine taob haamriga, kolmas jookseb trepist alla. Siis lendab lennuk üle maja nagu tahaks katusele maanduda ja sutsu eemalt kostub rongihääl. Klassivend ütleb, et tema ei kuule enam midagi, harjunud. Näis, kas mina ka kaubarongiga harju, mis mu uuest korterist kahe meetri kauguselt möödub…

Esimene tantsutund Sauel sel hooajal. Sellesse oli juba algusest peale jama sisse programmeeritud. Organiseerija arvas, et ei tee ju paha, kui ka mõned algajad grupiga liituvad. Mina selgitan, et vaadake, teised harjutavad ja õpivad juba jaanuarist saadik ehk neil on juba kaks taset läbitud ning astuvad nüüd nii öelda kolmandasse klassi. Kuidas te seda endale ette kujutate, et esimese ja kolmanda klassi õpilased koos ühes ruumis ühe õpetaja all õpivad? Mulle selgitatakse, et aga meil on väike koht ja midagi pole teha. Kui tahan gruppi täis saada pean leppima. Kirjutasin siis reklaamteksti, et oodatud on need, kes on varem tantsu õppinud või kes on kiired õppijad.

Lõpptulemusena koguneb muu hulgas viis algajat paari, kes pole mitte kunagi varem tantsinud ja loodavad oma kiirele õppimisvõimele. Ehk et mul on saalis pea 20 paari, kelledest kaks igavlesid juba kevadel ja kes tahaks hoogsalt uut materjali juurde õppida, ports keskmise tasemega paare, kes on suve jooksul üht teist ära unustanud ning täiesti algajad, kellel on kohati raskusi parema ning vasaku jala eristamisega. Kergelt öeldes kakun karvu…Püüan teha nii palju individuaalõpet, kui suudan ja mõtlen, et nii see asi jätkuda ei saa. Midagi tuleb ette võtta. Lõpptulemusena pakun välja, et algajad tulevad iga kord enne tunni algust umbes pool tundi varem kohale ja ma aitan neid tasuta järjele. Kodus tuleb mulle veel idee, et paljundan neile õpikust sammude kirjeldused ja nad saavad kodus harjutada. Siiani läks Sauel kõik nii kenasti, milleks nüüd sellist jama veel vaja oli…

Korterit tuleb vaatama noorpaar. Tütarlaps pursib eesti keelt, noormees üldse mitte. Aga selle eest on noormees üliuudishimulik. Tõmbab kapiuksi lahti ja uurib, mis värk on. Mis ta lootis sealt luukeret leida või? Räägin veidi korteri ja maja hingeelust ning vastan erinevatele küsimustele. Tütarlaps ütleb kohe, et talle korter meeldib, noormees jääb kahtlevale seisukohale. Minagi kahtleks, kuidas nii väikesele pinnale kahekesi ära mahub. Kuigi mul on ühikas elamise kogemus olemas. Nii siis jääb kokkulepe, et nad helistavad esmaspäeval ja teatavad oma otsuse. Juhatan noorpaari bussipeatuse suunas teele ning sätin ka ise linna poole. Eile jäi ju auto parklasse, kui jauramiseks läks. Umbes kümme minutit hiljem heliseb mobiil ja õnnelik tütarlaps teatab mulle, et nad ikka tahavad mu korterit küll jah.Vot kus lops. Kuna mul ei ole kodus ettevalmistatud üürilepingut, lepime kokku, et kohtume esmaspäeval ja kirjutame lepingu alla. Järgmiseks teen kõne ostetava korteri maaklerile, et uurida, kas korter ikka alles on. On alles küll ja maakler teeb kohe ettepaneku kohtuda ning broneerimisleping alla kirjutada tingimusel, et raha kannan esmaspäeval. Ehk et saan üürilistelt raha ja annan selle otse maaklerile. Alles nüüd jõuab mulle pärale, millega ma hakkama sain. Pangaga ju kirjalikku lepet ei ole, vaid suuline. Samas oleks väga nutune, kui korter nina alt ära ostetaks. Igaljuhul võtan riski ja kirjutan lepingule alla. Nii palju vene keelt pole ma tükk aega rääkinud kui nende paari tunni jooksul. Nii üüriliste kui maakleriga.

Pärast seda lähen lasen sirgu oma tööl tubliduse auhinnaks saadud Viru keskuse kinkekaardi. Lõpptulemusena soetasin täna omale korteri ning saapad ja maksin kõige eest reaalselt kokku 44 krooni, sest saapad maksid nii palju rohkem, kui kinkekaart võimaldas.

Saan kaks kõnet üüri asjus. Kahjuks täna on kole kiire päev korteri näitamiseks, seega lepin ühega homseks vaatamise kokku. Teisele, kes homme vaatama tulla ei saa avan kaardid ja räägin, et tegelikult on korter müügis ja ma ei teeks esialgu pikemat lepingut kui pooleks aastaks. See talle ei sobi.

Õhtul läheme sõbraga linna peale jaurama. Ühe pubi uksel küsitakse minult ootamatult dokumenti. Mulle ei jõudnud alguses kohalegi, mis lahti on. Sõber, kel vähem eluaastaid kui mul, irvitab kõrvalt ja küsib, et noh, said nüüd kõva komplimendi vä. Noh, sain jah. Ikkagi 12 aastat nooremaks peeti!

Räägin sõbrannaga MSNis oma korterilugu. Ta palub endale saata korteri lingi. Saadan ja klikin ka ise selle veel nostalgiast lahti. Ja mida ma näen?! Korteri hinnad on langetatud ja panga poolt mulle lubatud summast jääb puudu vaid 10 000kr, et korter kätte saada. Kusagil siin on konks. Hakka või saatust uskuma, et see korter ON mulle määratud. Saadan panka emaili, et kuulge, ma ikka tahan seda raha!! Seejärel panen yyr.ee-sse korteri kuulutuse üles. Seekord kallima üüriga.

Minu kolm sündmust tänasest päevast (ajaloolises järjekorras, mitte tähtsuse):
1. Avastan, et Viru valge on välja laksnud uue toote-kirsiviin. Teatavasti olen ma suur maitseviinade austaja. Mitte selles mõttes, et tihti, aga et juhul, kui, siis. Isegi Liviko kodulehel pole veel sellist toodet üleval ja nüüd mind vaevab küsimus, et millise mahlaga seda manustama peaks. Äkki ka seekord jõhvikamahl, mis pea iga viinaga sobib…
2. Sain LÕPUKS pangalt vastuse, et sellist summat ma ei saa, nagu küsisin. Kui maaklerilt hinda alla küsiks, saaksin ehk korterikarbi kätte, aga mööblit sisse osta ei saa. Seega lepime üürilisega kokku, et tehing jääb katki ja mina muudkui müün aga usinalt edasi. Päris kahju, et ma ei hakanud algusest peale kokku lugema vaatamas käijaid. Ma usun, et 20 on küll täis juba. Ütleme nii, et ilge kopp on ees
3. Õhtuses tantsutunnis astub minu juurde üks noormees ja küsib: ”Tere, kas sa tunned mind ära?” Vahin teda pungis silmadega ja ketran aju nii kuidas jaksan. No ei tule midagi ette. Korraks käib juba peast läbi mõte, et ega ometi midagi piinlikku…Noormees teatab oma nime, no ikka ei midagi. Siis ta seletab, et no, me nägime muidugi ka siis, kui me olime vot nii väikesed. Ja siis plahvatab mulle korraga. Aasta siis oli 1978 (sic!). Meie vanemad olid kuidagipidi tuttavad. Sattusime ühele sünnipäevale. Sünnipäevalapse peretütar õppis parajasti fotograafiat ja võttis mind ja toda poissi modellideks oma piltidele, mida ta siis pärast kooli esitas. Pean minema ema juurest pildid üles otsima. Väga naljakas kohtumine igatahes.