Eluveidrused

Täna on mul ainus vaba õhtu nädalas. Ei oskagi kohe midagi ette võtta äkitselt saabunud vabadusega. Ostan poest head ja paremat süüa ning lähen algatuseks koju kokkama. Kokkamine on mul küll üsna pikk protsess, kuna korteri ja ilmselt ka maja elektrisüsteem ei kannata rohkemat välja, kui korraga ühe pliidiplaadi töös olemist. Seega algatuseks praen liha ja alles seejärel panen keema kartulid. Kui kartulid keenud, soojendan liha uuesti üles. Mu joodikust naabrimees teatas mingi aeg, et mu korteri „vanad” elektrijuhtmed, mis ulatuvad koridori, on aeg ajalt punased. Püüdsin ta tähelepanu juhtida asjaolule, et juhtmed on vaid kolm aastat vanad ja kaetud kummiga ehk joogu vähem, kui juba kummi hõõgumas näeb.

Söön ja vedelen teleka ees. Väga mõnus. Aeg ajalt näen unenägusid, aeg ajalt vaatan telekat. Reklaame vaadates tekib mul mõte, et üks korralik vannituba peab olema ikka jube lahmakas, et kogu vajalik kraam sisse ära mahuks. Algatuseks peab seal olema kreemipottide armee: niisutav näokreem, kortsudevastane näokreem, päevakreem, öökreem, silmaümbruse kreem, kätekreem, mask, kooriv kreem, kehakreem, rindu pinguldav kreem, tselluliidivastane kreem, jalakreem. Edasi sama suur hulk potsikuid kosmeetikat, pesemisvahendeid jms. Kui inimesele mõeldud tarbed on olemas, järgnevad korteri puhastusvahendid, pesupesemisvahendid, jalatsite puhastusvahendid jne. Kusjuures igat värvi pesu pesemiseks erinev pesupulber, et värvid ikka ei kaoks ning lisaks erinevate lõhnadega pesuloputusvahendid erineva meeleolu tarbeks. Korteris saab ju ka igat erinevat materjali ise ainega puhastada ning kaitsva kihiga pärast üle lasta nii et põhimõtteliselt remonti polekski vaja teha.

Asjad, asjad, asjad…

Teel pühapäevasele ennelõunasele tööle tekib mul plaan shopata R-kioskis. Astun ligemale. Kioskis seisab tädi, loeb lehte, luuk alla tõmmatud. Noh, talvel tuleb ikka sooja kinni hoida. Seisan luugi ette. Tädi karjub mulle läbi luugi: „Mis ma annan?!”. Veidi ehmunud ootamatust karjatusest ja sellest, et luuki ei avatud, esitan oma kaks soovi nagu väike laps:”Mynthonit ja nätsu”. Tädi keerab selja, toob mulle suvalise paki Mynthonit, avab luugi, viskab selle mulle ja jääb lehte silmitsedes ootele. Küsin: „Aga näts?” Tädi karjatab: „No millist?” Selleks ajaks olen juba esialgsest kohmetusest üle saanud ja teatan talle, et minu peale ei pahandata asja eest teist taga. Selle peale võtab tädi detsibille vähemaks, kuid jätkab endiselt sapisel toonil: „Loen siin praegu lehest selgeltnägijate kohta”. Esialgu pointi taipamata nähvan talle jultunult: „See ei puutu asjasse, mida te lehest loete! Tahan seda punast nätsu” Tädi püüab ikka oma jonni ajada ja ütleb, et kui klient ei täpsusta oma soove on see samasugune selgeltnägemise asi. Nojah, eks läbi kinnise luugi karjumine on ju täiesti normaalne soovide täpsustamise viis. Õudne, kuidas mõni võib tuju ära rikkuda.

Peab ütlema, et juuste pesu võrreldes kaenlaaluste pesuga oli kökimöki. Põlvitan unise peaga dushshi ja mind eraldava kõrgendiku taga, pesukauss dushshi poolel. Seejärel püüan balansseerida kausi kohal ikka nii, et võimalikult vähem vett maha läheks, aga mõlemad käed on hõivatud ja tasakaalu hoida ei saa. Võtan appi ühe jala, mille sirutan õhku. Teine põlv saab selle võrra rohkem raskust kanda ja vannitoa vaiba mummud suruvad tugevalt nahka. Hea, et kõhuli ei kukkunud.

Töölt koju minnes astun kohe saabastes ja kasukaga köögikraani juurde ja kangutan selle hoova lootusrikkalt üles. Midagi siriseb. Aga mitte kauaks. Mõne sekundi pärast kostab vaid sisin. Orgunnin omale 14,5 liitrit poevett. Pole midagi teha, sõjaolukord.

Söögi saan tehtud, aga nõusid ei pese lootuses, et ehk homme on vesi tagasi. Pole ju mõtet jõudu ja raha kulutada. Seejärel keedan kaks kannu sooja vett ja üritan juukseid pesta. See kõik on väga koomiline. Hetkega meenub mulle, kuidas ma maal vanaemal külas käisin, kellel polnud veevärki toas. Kaev oli õues, poole kilomeetri kaugusel majast ning kuiv kemps metsaveerel. Siis pesti end kausis, kauss oli taburetil. Minul ju pole taburetti. Et vett liialt maha ei pritsiks olen põlvili maas, pea kausis. Aga ei ole otstarbekas vahuseid juukseid kausis hoida, kokkuhoidlikum on puhast vett kannuga pähe valada. Samas ei tohi endiselt pead maast väha kõrgele tõsta, aga katsu sa kätt kannuga nii pea kohale tõsta, et pead ei liiguta. Õnnetuseks tuleb kogu protseduur läbida kaks korda-algselt shampooniga ja siis palsamiga. Higiseks võtab. Aga vesi on väga pehme, justkui vihmaveega peseks. Ja siis turgatab mulle pähe geniaalne idee-kasutatud vett ei pea mitte ära viskama, vaid wc loputuskasti valama. Jube kokkuhoidlik värk. Kogu õhtuga kasutasin ära umbes 9 liitrit vett.

Hommikuseks külmaks duššiks on see, et külma vett ei ole, sooja ka ei ole. Üldse vett ei ole…Aga ma pean minema 30 inimese ette ja välja nägema ja mitte haisema…Hakkan paaniliselt olukorda lahendama:
Variant 1. Tuua õuest lund ja sulatada veeks
Variant 2. Panna kohe riidesse, võtta kaasa hambahari, meikimise vahendid ning minna ja peituda konverentsiruumi wc sügavustesse.
Variant 3. Meikida pesemata nägu, närida pakk nätsu ja pritsida ohtralt odööri

Äkki meenub mulle, et eelmisel aastal, kui mind jalgrattamatkale veeti, varusin endale ohtralt sidrunilõhnalisi märgi salvrätte, millest enamus alles jäi. Selles on iva! Nühin nendega rahulolevalt erinevaid strateegilisi kehaosi. Hambaid muidugi nendega ei nühi. Sobran nühkimise ajal mälusagarates läbi oma külmkapi sisu vedelike osakonna. Haa-ma ostsin eelmisel nädalal trenni jaoks pudeli tavalist vett, millest pool alles jäi. Väga hea, hambad saab ka pestud. Kõige kurvem lugu on juustega. Mingi aeg tagasi avastasin apteegis jalutades kuiva šampooni, mida saab matkal tarbida. Loomulikult ma ei ostnud seda, sest matkal ma üldjuhul ei käi. Niisiis, kammin juuksed patsi (õnneks juba ulatavad), piserdan ohtra lakiga üle ja käib küll.Loodetavasti parandatakse viga täna ära, sest homme sama trikki korrata ilmselt juba enam ei õnnestu.

Huvitav milleta on kehvem, kas elektrita või veeta. No et kas on külm vesi ja juukseid kuivatada ei saa ja saab õues migreeni või siis et on valge ja soe aga haised.

Tellisin endale eile õhtul täna hommikuks takso, et ei peaks suurte kottidega rahvast umbselt täis bussis trügima. Lähen kokkulepitud ajal oma kandamitega õue ootama. Takso on tavaliselt isegi veidi varem kohal, kuid nüüd pole paar minutit hiljemgi. Helistan igaks juhuks ja kontrollin, et kas kõik toimib. Toimib. Ootan veel. Ikka ei midagi. Juba 15 minutit oodatud. Helistan ja küsin, et kui kaua see takso siis tuleb. Selgub, et linnas on jubedasd ummikud öösel mahasadanud lume tõttu. Vihastan rämedalt, sest pidin juba viis minutit tagasi kohal olema. Ütlen taksofirmale, et jalutan bussipeatusse, kui takso jõuab, tulgu sinna. Loomulikult jõudis rahvast täis buss enne ja ma sisenen sellesse nagu Ita Ever Igihaljas shows (stseen kuidas I.Ever sammub trepist üles umbes kuus kilekotti käes, pojale külla) ja võtan enda alla umbes kolme inimese koha. Mingiks hetkeks pean vabastama ühe käe (hoides hammastega bussi torust) et helistada ja öelda, et taksot pole enam vaja. Selleks ajaks on takso tähtajast möödas 25 minutit. Hea, et plaanisin kohale minna algselt poolteist tundi varem, nüüd siis jõudsin tund varem.

Meie koolituse vastasruumis toimub IT turva alane koolitus. Kuna seisan oma osalejate registreerimise ajal koridoris näen kogu seda kampa, kes vastasruumi sisse voolab. Püüan end kuidagigi taltsutada, et päris avalikult itsitama ei hakkaks. Enamike kered on vormist väljas, sellised vedelad ja ümmargused. Nad on oma parimad ruudulised flanellsärgid kapist välja otsinud, kuna tegu on ikkagi veidi pidulikuma üritusega. Pluus on viisakalt teksapüksi sisse topitud, rihmaga kinni tõmmatud ja siis vöökohalt veits puhvi aetud (ehe 80-ndad). Juuksed on kammitud üle pea ja siis mingi läikiva võidega üle lakutud (ma väga loodan, et see oli spets võie, mitte mustus). Lõpetuseks õnnestub mul ära näha ka nahkvestis, vuntisega keskealise itimehe. Ma igaks juhuks ei kujuta parem ette, milline lebra seal ruumis pärast on…

24.veebruar läheneb…Täna ma surusin tervituseks kätte Proua ja Härra I-ga ning abistasin tantsust arusaamisel. Õhtul käsi ei pese

Mõned mõtted, mis mul täna tekkisid:

Mul ei olegi lume üle nii hea meel, kui arvata võiks. Kui teda õigel ajal ei olnud, siis enam nagu ei tahagi. No ja ega see ei ole ju ka see,sillerdav ja krudisev, lumi. Rokem nagu puder (kaelahelbepuder, lumehelbepuder...). Nüüd ihkab hing juba lilli ja liblikaid. Õnneks on päevad märgatavalt pikemaks läinud ja enam ei ole nii tapvalt pime. Aga võib-olla kui päikest oleks, oleks see puder ka ilusam.

Lume tõttu panen jalga oma tutikad talvesaapad. Olen neid kokku vist umbes kolm korda kanda saanud. Selgus korralik jama, mille peale ma enne mõeldagi ei osanud. Nimelt pole neil saabastel kontsi, kuid kõik mu püksid on täpselt nii pikad, et kontsaga käia saaks. Ehk siis lohisevad sääred vastu asfalti ja sobitavad end innukalt mu kanna alla. Saapaid ostes mõtlesin vaid sellele, kuidas kinnitallatud lumes ja libedal jääl ohutult ning lennukalt liigelda saaks. Püüan alt ääri korduvalt üles kruttida, et pükste eluiga veidigi pikendada, kuid see üritus ei ole määratud õnnestumisele. Pealegi näen ma üleskeeratud viikaritega maalt ja hobusega välja. Teagi nüüd, kas peaks uued lühemad viikarid ostma, mida ma siis vastavalt jällegi kontsadega kanda ei saa? Teatavasti on enamikul mu jalatsitel kõrged kontsad.

Viimane mõte on venelastest. Täna paluti mul telefonile kutsuda üks kolleeg. Ja see ei ole esimene kord. Huvitav, kas vene firmades käib ikka veel nii, et telefoni haarab see, kes lähedal olema satub ja siis karjub üle kontori-hei Vitja, telefoon? Või nad lihtsalt ei oska eesti keeles öelda „ühendama”. Põnev on ka see, et kui venelane saadab faksi, siis ta alati helistab üle ja ütleb, et ta nüüd saatis. Ükskõik, kes siis telefonile vastab, kas see, kellele saadeti või tema saja kümnes kolleeg. See, et venelane vabandada ei oska, seda teab iga eestlane. Ehe näide oli Rootsi laeval, kui algas laevalt mahaminek. Seisime kõik kenasti järjekorras, äkki keegi lükkas mind eest ära ja „ronis” üle minu kogu oma kandamitega. Pilk rammijale ja on klaarimast klaarim, et tegu on naaberiigi esindajaga. Eriti võigas on nende komme akna all seista ja hüüda kedagi aknale. No näiteks maama on väga levinud väljend. Minu naabri akna all karjus täna hommikul kell viis keegi Ljubat või Larissat, mis iganes mu naabrimuti nimi on. Ilmselt teadis täna öösel terve tänav, et Ljubal on sõber. Nad ei taha vist mobiilifirmadele maksta. Samas ma olen endiselt veendunud, et Venemaa pärisvenelased on kultuursed ja neil on tugevad haritlaste dünastiad.

Täna on siis maratonpäev ehk algselt töö kontoris, siis kolm gruppi tantsu ning seejärel sünnipäevale minek. Kontoritöö vahepeal tuleb minna kinki ostma. Kui vaid keegi teaks, et minu töölaua ülemises sahtlis on kolm ümbrikut erinevate ürituste rahadega...

Kontoritöö sujub hämmastavalt hästi. Isegi koosolek, kus tavaliselt küllaga emotsioone näha ning kuulda saab. Tantsugruppidest viimasesse laekub üks paar, vanuses 50 või nii, kes on ilmselgelt väga hea tantsulise enesehinnaguga. Enesekindlust õhkub kaugele, õpetuste ajal vaadatakse ülbe pilguga ning harjutuse ajal "keeratakse liigutused üle vindi" ehk "ägedamaks". Nimetagem säärast stiili poosetamiseks. Teen oma tööandjale ettepaneku sõlmida kihlvedu, et antud paar ei saa rockiga hakkama. Kihlvedu jääb sõlmimata, kuna mu tööandja on minuga ühel meelel. Võit jääb meile. Paar paneb sammu pöörlema (mida meie ei näidanud ehk siis keerati üle vindi) ja neljas samm jäetakse tantsimata, kuna kolmanda ajal tehakse efektne poosetav jalasirutus. Kui püüdsin vigadele tähelepanu juhtida vaadati mind väga arusaamatul pilgul, ei öeldud midagi vastu ja kehtitati õlgu, ise mujale vaadates. Püüdsime vist vastastikku teineteisele kohta kätte näidata.

Et sünnipäevale jõuda, tellisin juba päeval õhtuks kodu juurde takso. Taksojuht on venelane. Kui ütlen tänava nime, küsib ta, kus see asub. Nimetan teisi tänavaid, mis sina lähedusse jääb. Takso hakkab sõitma, mingil hetkel jookseb tal peas kuul kokku, tõmbab takso tee äärte ja täpsustab uuesti, kuhu ma sõita tahan. Hakkan siis juhatama, kuhu sõita vaja, kuigi ma pole seal varem käinud. Jõuame õigele tänavale, kuid valesse otsa ehk liiga suurte numbrite juurde. Siis hakkab taksojuht targutama ja ütleb, et me oleks pidanud hoopis teise kohta sõitma. No tõesti, kas ma mitte ei öelnud täpset aadressi?! Selgub, et vjenelane ei saanud aru, et tegemist oli Koidu mitte Kodu tänavaga ja põhimõtteliselt sõitsime ringiga minu naaberhoovi, arve 70 krooni.

Pärast sünnipäeva läheme veel vanalinna. Väisame üht lounge'i, mille üheks eripäraks on naiste ja meeste kemmergute eraldusmärgid. Minul vedas. Antud hetkel on WCs grupp noori ja väga hästi väljanägevaid beibesid, kes organiseerivad edasist õhtut. Viskan kiire pilgu peeglisse ja mõistan valusalt, et minu säravamad aastad on juba seljataga. Eks ole ka hiline õhtutund ja 13 tundi tööd selja taga, kuid eks neilgi on sama hiline õhtutund. Eks peab nautima küpses eas naise rõõme, kuniks neidki.Meie seltskonna teisel naistegelasel ei vea. Tema kõrvalkabiini maandub tõmmunahaline meesteravas. Oleks õudselt tahtnud teada, kuidas sündis tolle meesterahva otsus siseneda just sellesse ruumi, mille uksel on kükitav kriipsujuku. Teisel uksel on suhteliselt seisev kriipsujuku. Kas tema teeb seda istudes? Või arvas ta, et Eestis eristatakse wc-sid külastajate tegude mitte sugude järgi? Edasine õhtu viib minu kaaslased üllatuslikult pubekate paradiisi Hollywoodi. Loobun viisakalt.

Ärkasin täna öösel korraks üles ja mõtlesin – sellest unenäost ma pean blogima…Nüüdseks on ilmselt juba mõned detailid mu ajust kustunud, aga ma üritan taastada.

Otsisime kolme sõbrannaga endale uut kodu, et kõik koos sinna elama asuda. Tellisime takso. Ette sõitis väikebuss, juhiks selline paks, leemendavate lokkidega jorss. Selgus, et tema ongi korteri omanik, mida me vaatame läheme. Näitas meile täitsa normaalset, rohkem isegi nagu maja kui korter, elamist. Rääkis, kuidas ta oma kalli kaasaga seal elab ja nüüd siis seda ära müüa tahab. Köögis oli laual väga ilus kodune tort, ilmselgelt kaasa küpsetatud. Vaatasime üle ja lahkusime. Aga ainult kaks meist. Kus üks sõbranna jäi? Ja siis selgus tõde-jorss on tegelikult stripibaari omanik ja tõmbab niimoodi korteri näitamisega tüdrukuid hoovi. Paanika!

Minu meelest väga vembukas lugu. Polegi ammu nii ägedat krimkat unes näind.

Sellest nädalast algas jälle tavaline elu. Ehk siis algasid jällegi mõlemad kursused-tants ja organiseeritavad kursused. See nädal näeb mul välja selline:
E tööl 8 h
T tööl 11,5 h
K tööl 8 h, trenn (esimene pärast suve. Sõbranna saab iga kord ühe kaaslase tasuta kaasa võtta. Seekord siis mina. Huvitav, kas ma homme liigun ka)
N tööl 13,5h
R tööl 11,5h, pärast seda sünnipäevale
L sünnipäev Pärnus
P tantsukursuse läbiviimine Sauel (tänan küsimast, mul ei ole endiselt autot)

Tegelikult oligi juba õhtuti magamajäämisega probleeme. Ilmselt hakkas energiat üle jääma, sest paar kuud enne jõule nägi mul ka üsna selline välja. Veel olen optimistlik. Ei tea, kauaks…

Aga eile siis algasid tantsukursused, kuhu kogunesid minu kallid töökaaslased. Ütleme nii, et ilmselt olid närvis mõlemad pooled. Minu igatahes olid peopesad vastikult higised. Aga mul on andekad töökaaslased ja elevil kommentaare jagub veel pikemaks. Need, kes kursustel ei käi, nõuavad esinemist.

Täna on minu juhendatava seltskonnatantsu grupi 1/8 tund. Viimati viisin üksinda tundi läbi 1998 ja sedagi lastele. Olen pabinas juba reede õhtust saadik. Ei lähe välja, puhkan ja otsin internetist materjali. See osutub päris lõbusaks ettevõtmiseks. Muuhulgas saan teada, et :
Sambale on iseloomulik vertikaalne vetrumine ehk bounce. Vabandust, aga milline on horisontaalne vetrumine? Proovige põlvi kõverada ja sirutada ilma, et te üles alla ei liiguks. No saab, tagumik uppis, aga on see siis esteetiline?
Cha cha cha Rõhk: Rõhutatud esimene osa (esimene pikk samm). Eee...Rõhk saab olla teatud muusikalistel löökidel. Milline esimene osa millest? Miks peaks tegema pika esimese sammu ja millal?
Jive Rõhk : Väga sünkopeeritud rütm, koos aktsendiga taktil 2 ja 4. Taktil? Või siiski löögil?
Viini valss. Iseloom: Viini valsi ilu seisneb järjepidevas keerlemises ning vasakule ja paremale pöörlemises. Minu teada on keerlemine ja pöörlemine sünonüümid.
Võistlustantsu tangos astutakse üle kanna, esmalt liiguvad jalad, siis järgneb keharaskus. Argentiina tangos liigub esmalt keha, siis jalad. Päris lõbus vaatepilt oleks, kui kõik tangotantsijad tantsiks jalad ees.
Veel saame teada, et ühes Tallinna koolis õpetatakse seltskonnatantse, mille õppekava on kinnitatud Haridus- ja Teadusministeeriumis. Ma olen üsna kindel, et härrased ja prouased Haridusministeeriumist ei tea isegi seda, mis on ladina ja standardtantsude vahe. Miks seda programmi pole kinnitatud Eesti Tantsuõpetajate Liidus?

Pärast nende teadmiste saamist valin välja ja märgin ülesse lugude järjekorra, puhastan kingad, kirjutan valmis avakõne. Grupis on ligi 20 paari. Kaks neist selgub, on lootusetud juhtumid. Isegi ruudud valmistavad raskusi. Ehk suudame teineteise seltsis siiski lõpuni vastu pidada. Ülejäänud võtavad asja lennult ja vehivad innukalt tantsida. Nagu päris. Tunni lõpus avastan ehmatusega, et kaks tantsu on veel läbi võtmata. Egas midagi, järgmine kord tempot juurde. Kartsin koguaeg, et jõuan materjali liiga kiiresti läbi võtta ja sattusin seetõttu õpetamisest vaimustusse.

Kui tund läbi on, tunnen, kuidas pinge kaob ja väsimus trügib ligi. Rongi ootamise ajal helistab ema ja teatab, et kahe tunni pärast on Pärnus orkaan kuni 35m/s, mis hetkel möllab Rootsis. Veetase tõuseb 2m. Püüan teda lohutada, et kui kaks aastat tagasi jäi vesi täpselt üks tänavavahe enne ema maja seisma, siis ega seekord ka hullu ei juhtu.

Veidi aega hiljem tuleb mu parim sõbranna laevalt Romantika MSNi, kes on tagasiteel Rootsi suusareisilt. LAEV VÄLJUS vaatamata orkaani hoiatusele?! Neli mu väga head sõpra pardal, lisaks ka mu ristilaps...

Üks jama lõpeb teine algab. Järgmise menumultika nimi on näiteks Veeaeg või siis Kuidas troopika Eestisse jõudis.

Reis Stockholmi
Laupäev
Olen hoolikas koristaja, kuna ema ja ta sõbranna tulevad juba täna minu juurde, et siis varahommikul sadamasse minna. Triigin isegi üle mitme aasta voodipesu ära, et külalistel peenem magada oleks.
Pühapäev
Äatus kl 5.30, kuna sadamas peab olema kl 7.15. Esimene situatsioon, mida ei osanud ette näha, oli see, et passikontrolli akna taga tungles äkki korraga kolm inimest. Kupatan ema ja ta sõbranna joone taha ootama. Ülesõit läheb rahulikult, magame enamus ajast. Helsingi võtab meid vastu väga niiske ja kõleda ilmaga. Laev Rootsi läheb alles viie tunni pärast, seega otsustame linna kaema minna. Selgub, et pühapäeviti on Helsingis kõik kauplused ja enamus kohvikutest suletud. Külm on, ema ja sõbranna juba virisevad. Astume sisse ühte vene söögipaika Samovar. Tellime borshi, mis maksab 6,9€. Näeme, kuidas teenindajapiiga tõstab kulbiga supitermosest meile borshi ja teeb mikros sinna juurde soojaks ühe kapsapiruka. Hale nali. Kas see peaks olema märgiks, et supp on otse Moskvast toodud ja pandud termosesse, et ikka soe püsiks? Lisaks kõigele on supp liialt hapu ja vanemad daamid saavad virisemiseks indu juurde. Vihjatakse, kuidas kodus on ootamas maitsev värskekapsasupp ja meie peame siin lürpima nii kallist ja kohutavat suppi. Asjade käigus selgus, et sama teenindaja pesi ka nõusid, nõudepesumasinaga, mis asus ruumi kitsikuse tõttu wc ukse taga ja köögiruumi üldse polegi.
Läheme sadamasse sooja. Passime kaks ja pool tundi. Vahetult enne, kui avatakse laevavärvavad, astuvad väikesel laval terminalis üles Viking Line’i kass Ville, kruiisi programmijuht ja veel mingid tegelased ning annavad märku sellest, mis põnevat kõik ootel on. Laeval võtab meid vastu elav muusika süntesaatoril. Marsime karjas teistele järele ja avastame äkki, et oleme kes teab kus ja meie kajut kohe kindlasti siin ei asu. Otsime kajuti keerulistest, käänulistest koridoridest üles. Mõtlen hirmuga, kuidas ma oma kajutikaaslastele selgeks õpetan, kuidas siia pääseb. Sööme kaasavõetud liha ja heeringat, joome spiraaliga keedetud kohvi ja puhkame veidi. Seejärel sätime end ilusaks ja läheme laevale promeneerima. Poed on igavad, kuigi mulle jäi silma pirni ja konjakiliköör Kismi, mida müüvad vaid Viking Line ja Finnair. Lõpuks maandume Fun clubis. Laval on vaheldumisi kaks bändi ja rahvas tantsib ennastunustavalt. See, kuidas nad tantsivad on enneolematult lõbus. Kaks paari tantsivad ainult neid samme, mis kunagi lapsepõlves selgeks on saanud, tulgu, mis muusika tahes. Üks neist vehib iga ilmaga poolikut foksisammu ning teine mingit kantritantsu, kus naine kange kaelaga (see on üks ealine tunnus) pidevalt keerleb. Veel on näha tantsuvõtet, mis on nii kõrgele venitatud, et kui naine poleks olnud nii pikk, oleks tal jalad õhus olnud. Hetkel ta näeb välja nagu nöörile riputatud pesu. Üks lühemat sorti naine on pannud pea hardalt mehe laiale rinnale ja tantsib terve õhtu päkkadel. Uskumatu vastupidamine. Mingil hetkel kargab tantsupõrandale üksik naine ja liigutab end väga võluvalt, ma ütleks et isegi sensuaalselt. Mõne aja pärast kargab platsile üksik noormees ja tantsib iseendale twisti. Õhtu edenedes selgub, et laevale on siginenud paras ports venelasi, kes teistest selgelt eristuvad ülepakutud riietuse ja veidra tantsu poolest. Väga lõbus paar on üks volüümikas (mulle meeldib venelaste väljend tutshnaja) üleni läikivas pluusis naine, kes liigutab end üllatavalt innukalt ja miski teadmata rahvusest papi, kellel on seljas ülikond ja peas nokamüts. Papi on väga eakas, pakuks kõvasti üle 70, veidi juba küüruski. Ühel hetkel ajab käed taevapoole ja liigutab naise ees puusi edasi tagasi nagu noor sälg. Puhkab veidi, paneb käed puusa ja teeb enneolematult suure amplituudiga puusaringe ning stepib! Kõik selle ületab aga paar, kelle tantsustiili ma nimetaks TT ehk torpeedo tagumikus. Vanus mõlemil üle 60, üsna priskedki. Põrandalt lahkuvad vaid mõneks minutiks, et juua veidi vett. Oluline on ära tantsida kõik löögid, mis muusikast kosta on ehk siis liigutatakse end väga kiiresti ja ainult väga kiiresti. Meesterahvas tipib terve õhtu vaid päkkadel. Naine üritab juhtida, väänleb kentsakalt mehe ees justkui oleks tempo tema jaoks veel aeglane, tõstes ja ringitades sealjuures õlgu ning kalluatades pead paremale ning vasakule nagu sügeleks kusagilt. Isegi minu ema palutakse kahel korral tantsule. Vähemalt keegigi meist. Kell 00.00 esineb igav show tantsu grupp. Pärast seda läheme magama. Tuult lubati kuni 14 m/s. Laev kõigub vasakule ja paremale, lained kolistavad. On väga ebamugav, aga kõik peavad kenasti vastu. Eks eelnevalt sissevõetud tabletid aitavad.
Esmaspäev
Kuus tundi vaba aega Stockholmis. Kaks esimest tundi veedame bussiekskursioonil, mille meesgiid on veidi kahtlase orientatsiooniga, kui jälgida tema kehakeelt. Stockholm on ikka väga ilus linn. Pärast ekskursiooni kõnnime mööda ühte kaubatänavat. Ema sõbranna tahab kindlasti midagi osta oma 7 kuusele lapselapsele. Lõpuks jäävad silma ühed kollased siniste kroonidega sipukad, aga kuna hind tundus tema jaoks soolane, otsustame edasi otsida. Otsingud ei anna tulemusi ja edasi pidime õhtu lõpuni kuulama, kui loll ta oli, et neid sipukaid ära ei ostnud. See siis oli meie shoping. Selleks ajaks on ära kulunud järgmised kaks tundi ja ema tahab puhata. Kohvikusse minemast ta keeldub kategooriliselt ja tahab laevale minna, et kaasavõetud toitu süüa. Püüan küll seletada, et milleks me seda raha siis kaasa vahetasime, kui isegi tassi kohvi ei või lubada, aga asi lõpeb solvumisega ja nähvamisega „saa ise 67 ja räägi siis”. Selge on, et laevast enam välja ei tulda. Väljumiseni on kaks tundi aega, õues paistab päike, nad on esimest korda välismaal ja me läheme ilma aknata pimedasse kajutisse sööma. Ei mõista mina, miks nad tahtsid minuga reisile tulla. Eelnevalt olin neile välja trükkinud infot Soome ja Rootsi kohta, aga mind vaadati kui imelikku, et miks nad seda veel teadma peavad ja see tehti mulle kohe alguses üsna üheselt selgeks, et muuseumisse nad ka kohe kindlasti minna ei viitsi.Ühesõnaga sööme, puhkame, laev väljub ja kordub eilne õhtu. Lööme ennast üles ja läheme istume Fun clubisse. Samad inimesed, samad tantsud. Igav. Lisaks on mingi probleem ventilatsiooniga, sest klubi on väga suitsune. Ema tahab paari tunni pärast kajutisse minna, kuna suitsuhais tekitab tal vereringe häireid. Saadan ema kajutisse, kus tal hakkabki halb. Lähen kutsun ema sõbranna ka ära, ostan kaasa külma joogivett. Kuna väljumisel teatati, et tuult tuleb kuni 19 m/s ja laev juba üsna usinalt kõikus, võtan infoletist kaasa merehaiguse vastase tableti ja lähemegi kell kümme õhtul kajutisse ära. Emal oli selleks ajaks veidi kergem, üritame magada. Umbes kella ühe ajal algab meeletu torm. Laev kõigub kõrgele üles ja sügavale alla, laialt paremale ja vasakule ning kolistab lainete sees. Kugistan tableti sisse ja jään ootele. Emal hakkabki halb. Kohe väga. Oluline on ise mitte „seltsis segasem” refleksile järele anda. Katan kõrvad tekiga. Ema on täiesti läbi. Midagi tuleb ette võtta. Püüan end kangelaslikult voodisse istukile ajada, et infoletist arstiabi minna kutsuma, kasvõi neljakäpakil. Paar sekundit istukil ja taipan, et kui ma kohe pikali ei viska, on ühe kempsupoti kohal kaks pead. Mõtlen paaniliselt, mida teha, emal on järjest halvem. Minul hakkab põhja alt ära kangutama, aga tualett on endiselt hõivatud. Siis lahavatab minu peas geniaalne skeem. Haaran mobiili, helistan 911 ja palun et nad helistaks meie laeva arstile ja saadaks selle meie kajutisse. Selleks ajaks vabaneb ka tualett. Ilmselt oli see minu kiireim käik elus, kuna umbes kahe ruutmeetrises ruumis hakkab kohe väga halb. Varsti ongi koputus uksele. Suudan end kuidagi ukseni venitada. Arst kuulab, milles asi. Räägin kõikidest probleemidest, mida tean emal olevat, kuna ema ise välismaakeeli ei mõista. Ema sõbranna on kõik selle aja veetnud voodis kummuli, nägu kilekoti kohal valmis. Arst kirjutab üles kõik rohtude nimed, mida ema tarbib ja lubab mõne aja pärast tagasi olla. Mission is complete. Kui ta taas tuppa tuleb, küsib ta, et kuidas ma temaga kontakti otsisin. Ütlesin siis, et helistasin mandrile. Arst küsib, et miks ma voodi kõrval asuvat sisetelefoni ei kasutanud. Piinlik. Ma ei suutnud selles paanikahoos kuidagi meenutada, kas seal on telefoni või mitte. Kajut oli ka pime, et suudaks kuidagigi uinuda. Arst teeb mis vaja, lohutab ja lahkub. Sulen silmad, kuna nii tundub kergem olla. Ehmatan mõne aja pärast üles, sest olin magama jäänud. Kuulen ema norskamist. Selge, kõik on korras. Mõtlen vaikselt läbi variante, et kui emal ka Soome-Eesti vahel halb on, et kelle käest kiiresti auto laenata, et ema mugavamalt koju sõidutada. Imetlen iseennast, et suutsin kogu selle tormi aja vastu pidada ja emale toeks olla. Harilikult olen mina esimene, kes näost roheline on.
Teisipäev
Olin emale ja ta sõbrannale ostnud jõuludeks hommikusöögi laevas. Sööjaid meist kellestki aga ei ole. Näksime veidi lõhet ja joome kohvi. Kulutan ära kõik oma Rootsi kroonid ning ostan ära eelpool kirjeldatud likööri. Reis Tallinnasse läheb valutumalt. Õhtul uudistest kuulen, et täna ööseks lubatakse tormi kuni 28 m/s...

Uue aasta rõõmud:
1. kallim Pärnu veekeskuse pilet. Nüüd 165 krooni. Enne oli minu mäletamist mööda 100kr ringis.
2. kallim ID pilet. Nüüd 250 krooni, enne oli 235 krooni
3. Starman esitas arve, kus oli peal 10 krooni suurem hind
4. kohe kallinev sealiha, nagu uudised pajatavad.
See kõik ületab tugevalt minu palga 1% võidu ja ilmselt jagub neid üllatusi veel.

Tundub, et lubadusi ei anna mitte ainult eraisikud, vaid ka äriisikud.

Vaatasin eile „enneolematut galat” estraadimuusika auhindade kättejagamisest. Saade pani mind sügavalt mõtlema ja vaatasin sõnastikust järgi, mida see sõna gala siis ikkagi tähendab:

Gala- (eriti) pidulik sündmus, nt galaetendus; aj 17.-18 saj õukonnapidu; vastav peoriietus.

Noh, ok, kui võtta arvesse, et tegu on siiski autasustamisega, on tegu ju iseenesest piduliku üritusega. Naissaatejuht oli ju ka üsna pidulikult riietatud. Aga…Kui ajaloolisest eriti peenest õukonnapeost on välja kasvanud üritus, kus avapala (vähemalt ülekandes) algab sõnadega: sa pane mulle taha! Lisaks saate käigus lendu lastud persed ja muud krõbedamad. Publikuks eranditult pubekad, ütleme alates 9 aastastest, kellest mõni veel usub jõuluvana olemasolusse. See kõik tekitab minus liiga palju küsimärke. Lehed aga pasundavad hoopiski klassikalise muusika kontserdi ja eliitalkoholi maale toova firma ühistööst, mis pidavat olema puhas alkoholi propaganda. Mille propaganda siis see saade oli?? Ilmselt ma ei pea seletama, miks mulle ei meeldi hipp-hopp või räpp. Muide, kas keegi oskab mulle ära seletada mis vahe neil kahel muusikastiilil on? Kas on tegu sama sündroomiga, mis opereti ja muusikali vahel?

Veel mõtlesin ma nende täiskasvanud inimeste peale, kes poplauludele sõnu kirjutavad. No, et millises staadiumis või kainuseastmes nad neid sõnu kirjutavad. Ma vaataks seda protsessi hea meelega pealt, kui saaks.

Ilmselt ma kõlasin nüüd kui vana kibestunud pedagoog, aga andke andeks, mulle see värk ei istu ja pedagoogi haridus on mul ka.

Uusaastalubadused…

Ma pole siiani aru saanud, miks inimesed end petavad, andes enestele kõikvõimalikke pühalikke lubadusi. Tegelikult ma ei mõista, miks peaksid inimesed just 01.jaanuaril paremateks saama. Miks ei võiks seda teha näiteks 16.mail? Mis vahet seal on? Pealegi ei suuda keegi nagunii oma lubadusi täita. Sestap mina ei ole enesele mingeid lubadusi andnud ega anna ka. Ma olen nõrk olend, kõigest inimene, nagunii murdun. Üleüldsegi, ma ei tea enesel ühtegi halba harjumust olema.

Sama asi on ka ennustamistega. Lasta endale ennustada, et su lähedane jääb varsti rängalt haigeks või, et kahe kuu pärast kohtud printsiga? Parem elan teadmatuses ja olen üllatustele avatud. Ükskord ju ikka hea üllatus ka tuleb. Aga selle üle on mul küll hea meel, et alates selle aasta juunist enam avalikes kohtades suitsetada ei tohi. Vähemalt on midagigi oodata. Lõpeb ükskord see aluspesu tuulutamine ja silmade punetus pärast baaris käiku.

Aga üks asi on ka veel kolmandalgi päeval raske. No ei tule töömeeleolu peale. Teagi, mis endaga teha…

Ärkan hommikul üles ja esimene mõte, mis pähe lööb -jälle on käes argipäev. Peod on möödas, mõned puhkepäevad samuti. Jälle peab minema ja töömaailmas võitlema. Raske, väga raske on tõusta. Seda enam, et mu vastasmaja taksistist naabrimees käivitas ka sel ööl oma taksot. See on omaette rituaal, mille peale iga kord terve tänav vähemalt võpatab. Ta vist arvab endiselt, et on zhiguli roolis. Igaljuhul annab ta pärast süütevõtme keeramist kolm neli korda gaasi nii, et pöörded on põhjas. Kui ta teeb seda keset ööd otse akna all, siis on uni üsna laksust pühitud. Kuidas mul ikka on jopanud nende igat erinevat sorti naabritega aru ma ei saa. Näiteks vaatan mina eile imekaunist uusaastakontserdi ülekannet telekast. Hing on rõõmus sees. Järsku kostub koridorist- da idi tõ na h…Selline lõbus vahepala, mis tõmbab jälle reaalsusesse tagasi.
Lisaks kõigele on mul reie miski sisemine lihas valus. Väga müstiline. Küsisin igaks juhuks üle, et ega ma peo käigus spagaati ei visanud. Ei olla visand. Nüüd ma siis käin ringi, jalad kanged ja hinges pohmakas.

Hakkame Pärnusse sõitma kella kolme ajal. Meid tabab ränk lörts. Istume äsjaostetud autos, mille käitumist keegi ette aimata ei oska. Kinnitame turvavööd ka taga. Jõuame viperusteta kohale pool tundi oodatust varem ja otsustame teha üllatus-kiirvisiidi minu ema juurde. Ema ehmub üsna ära ja ilmselt loodab, et tulin koju. Pakub süüa, nagu kord ja kohus, aga meil pole nii palju aega.

Läheme ööbimispaika. Tekib suur segadus tubadega. Algselt lubati meile kaks neljast tuba, üks I ja teine II korrusel. Pärast helistati, et kuna keegi ütles kohad üles, saame kaks kahest ja ühe neljase, kõik II korrusele. Nüüd antakse meile siiski see esimene variant ja öeldakse, et need kaks meie seltskonnast, kellele mina kohti kinni ei pannud ja kes pärast meie otsust kuuldes ka endale toa broneerisid, panid toa kõige enne (sic!) kinni, aga maksid kõige hiljem (sic!) ja seetõttu said nemad selle kahese toa endale. Mitte midagi ei saa aru. Ega suurt vahet pole, oleks lihtsalt saanud kõik üheskoos olla. Seame ennast korda ja asume läbi vihma peo poole teele.

Saabujaile jagatakse tervituskokteil. Meid tervitab härra linnapea isiklikult oma kaks korda vanema naisega, kes täpselt nii vana ka välja näeb, ja veel keegi vanem härrasmees. Pidu algab kontsert-aktusega. Meie seltskond kaob taharuumidesse enda tuju looma kuniks süüa saab. Süüa on laudadel kõvasti, nii külma kui sooja ja ka veini. Kuna meie seltskonna meespooled on esinejad, smokingus ja puha, ning said parema esinemisdiili, kui algselt kokku lepitud, palutakse neil vastuteeneks avavalsi umbes teisel taktil linnapead toetama minna. Hakkan paaniliselt mõtlema, kas kingatallad libisevad või mitte ja kuidas tasakaaluga on pärast neid pokaale. Egas midagi, läheme teeme linnapeale silmad ette. See on ikka üks piinlik lugu küll, kui tähtsad poliitikud isegi valssi keerutada ei suuda. Vaatame-kuulame erinevaid esinejaid. Näiteks Otsa kooli jazzumängijaid ja Kilingi-Nõmme suurt meest, kelle käte peal vingerdab erinevaid poose võttev trikoos, mitte just väga väike, naine. Esinemise lõppedes on naisel sukad lõhki ja mees totaalselt võhmal. Siis esinevad meie seltskonna mehed. Viimase loo ajal ei saa mehed liikumist kaasa teha, kuna ühel neist on jalatrauma. Koondame naisjõud ja liigutame endid ise. Esinemise lõppedes kutsume mehed aplausiga tagasi ja nõuame lisalugu. Miskipärast sammub lavale ka kontrabassimägija ja võtab aplausi saatel koha sisse. Kui lauljad peale tulevad, tõmbab küüru selga ja kaob lavat kui keravälk. Päris lõbus. Lava taga saame kontserdimaja pealiku käest võtta, et tema ajakava sassi ajasime.

Tunni pärast saabubki uus aasta. Jagatakse shampust ja on näha esimesi rakette. Kui kell kuulutab aastavahetuse saabumist, läheb alles tõeliseks paugutamiseks lahti. Väga kaunis vaatepilt. Viimaste paukude ajal hakkab tööle tuletõrjealarm. Mitte keegi ei viitsi end liigutada, isegi ei vahita küsivalt ringi. Varsti jääb alarm vait ka. Läheme taharuumidesse omi varusid täiendama. Näeme, kuidas kaks tuletõrjujat, balloonid seljas, trepist üles kihutavad. Pakume neile liftiga konkurentsi. Jääme viiki, kui mitte arvestada, et nad tegelikult kuuendale korrusele välja jooksevad. Neljandal on tunda kärsalõhna. Selgub, et üks rakett on läbi seina, nagu üks meist tuletõrjujate jutust kuulis, tunginud. Asi lõpeb rahulikult, keegi pidulistest ilmselt ei aimagi midagi.

Keerutame veel veidi jalga (nõme väljend, kuidas see tegelikult peaks välja nägema? Ega jalg klaveritool pole) ja asume ööbimiskoha poole teele. Kiiremad meist on juba laua katnud. Asume pidutsema, mis kujuneb vingeks kolme ja poole tunniseks laulupeoks klaveri saatel.Magama saame kell pool kuus. Kell pool kaheksa heliseb mu mobiil otse padja all. Püüan unise peaga telefoni vaigistada. Vajutan kõiki nuppe, mis sõrmede alla jäävad. Näen hulk vaeva ja terve tuba on juba ärkanud, kui asjaga ühele poole saan. Tunni pärast saabub lärmakalt sõnum. Inimesed üldse ei märka magada. Kusjuures omast meelest panin ma telefoni vaiksele rezhiimile. Ju siis ei sattunud õige nupp sõrme alla ikka.

Ärkan umbes pool kaksteist. Peeglist vaatab vastu äärmiselt paistes silmadega tegelane. Ülemise korruse rahvas tuleb ja tervitab meid kui Korea saatkonna rahvast. Pärast kosutavat sööki läheme vedeleme Veekeskuse erinevates mullivannides. Kes kaineneb, kes kosub.

Peab ütlema, et see aastavahetus kujune üheks toredaimaks üle hulga aja ja mitte sellepärast, et Keskerakond vahetult enne valimisi ränga raha eest linnarahvale välja tegi.