Eluveidrused

Otsustame ühe saunamutiga kinno minna. Mul mõlgub juba ammu meeltes Lepitus ja 18 14. Seekord kaalub kultuuri ja intelligentsuse alla romantika. Ühesõnaga läks, nagu alati ja me valime filmiks P.S. Ma armastan sind. Mind pani juba ette itsitama meespeatagelase rahvus- iirlane. Ma ei pea pettuma. Esiteks tundub mees mulle huvitavalt tuttav. Ragistan ajusid, ise järjest enam enese peale tige olles, et kuidas ma ei suuda meenutada. Ja just siis, kui ta karjatas esimest korda vihaselt oma abikaasa peale lööb põlema lambike minu peas. Ooperifantoom! Seesama salapärane tüüp, kelle päris nägu, st ilma maskita, ma juba tol ajal näha ihkasin. Tol ajal oli aasta 2004 ja ma tõesti ei olnud teda varem märganud. Äärmiselt sharmantne tüüp oma südantrabava muigega. Ainus asi, mis mind häirib, on vaevutuntav kõnedefekt. Rahvuselt küll shotlane, suudab ta iirlase peaaegu veatult välja mängida. Siiski annaksin esikoha tema „emale”, kes räägib nii ehedat iiri aktsenti, et korraks hakkab hirmus. Ka minu „ämm” rääkis nii. Grand!, my love( hääldatakse mi lof), kiss my ass (hääldatakse: mi aars) ning good luck (hääldatakse: luk) ..uuuuh, pure Irish. Lisaks Iiri imelised sametised ja maalilised maastikud. Nagu päris. Film ise on muidugi ehe naistekas. Irvitamist meeste üle, armastust nendesamade meeste vastu ning rõõmu, äratundmise ja kurbuse pisaraid- kõike on. Minu jaoks ka paar isiklikku puudutust lisaks. Väga lahe, jään rahule. Lisaks vaatan telekast peale Top Gear’i, mille ma avastasin Iiri elades ja vaatasin seda saadet juba seal äärmiselt suure mõnuga. Ilmselt on see esimene ja viimane autosaade, mis mind kunagi üldse huvitanud on.

Nimetagem tänase päeva meenutuste päevaks. Muide, ükskord tahan ma sinna tagasi. Turistina muidugi mõista.

Tavaliselt on minu juuksuri juures käik tõsine ettevõtmine. Algatuseks pean juuksuri telefonitsi tabama. Ta töötab varahommikust hilisõhtuni ja töö ajal telefonile ei vasta. Seega teen vastamata kõne ja jään ootele. Vahel ootan mitu päeva. Viimastel kordadel olen läinud lihtsama vastupanu teed ja aja broneerimiseks ennast lihtsalt kohale vedanud. Vaba juuksuri aja saab umbes kaks nädalat hiljem. Naised mõistavad minu muret siinkohal ilmselt poolelt sõnalt...

Nüüd aga õpetan ma oma juuksurile tantsu. Arvake ära, ta tuli mulle ise juurde ja ütles, et me peaks kohtuma. Nii tore, nii tore. Veebruari keskel lähengi juba juuksurisse.

Ostan: eestoa lambi, koridori nagi paigaldamiseks kruvid ja tüüblid, tapeediliimi, uksesilma. Nüüd peaks kõik nädala pärast toimuvaks talguks valmis olema.

Näen maja ees miskeid tegelasi suitsu tegemas. Lähen uurin, kas tegu on naabritega. Olevat jah. Küsin, et kas neil ka kutsumata külalisi on käinud. Neil ei ole. Äkki neid polnud too öö kodus.

Õhtul olen palutud kahele üritusele korraga. Sünnipäevale ja JCI aasta alguse peole 50km eemal. Kuna olen lubanud viimasel peol esineda neegritantsu ridades, mida me ka kaks õhtut harjutanud oleme, lähen algatuseks sinna peole. Kohapeal siiski selgub, et pidu toimub kitsukeses kõrtsis ja esineda lihtsalt ei õnnestugi. Häda ja viletsus. Koosolekuid ja vaidlemisi, mis selle tõeni jõudmiseks kõik kulus. Toon kastanid tulest peo korraldajate silmis, kes oli meie esinemise ajaga arvestanud ja viin läbi ühe seltskonnamängu-tantsu. Peo tipphetk minu jaoks on see, kui mind värvatakse JCI huviliseks. Uued rinded, uued inimesed, uued sündmused... Umbes kell veerand kolm öösel jõuan ka sünnipäevale.

Räägin paari sõbraga öösel juhtunust. Mida ette võtta, kas minna politseisse, kas helistada maaklerile, on see miski suure asja väike algus või lihtsalt viinaraha küsimise üritus...?

Algatuseks helistan maaklerile. Küsin, kas ta tunneb sellist kodanikku. Pärast mõningast mõttepausi ütleb ta, et ilmselt on tegu meie maja lahtilastud koristajaga, kes oma töö tõttu teab ka koridori ukse koodi. Järgmiseks lasen välja vahetada korteri luku, et kõrvaldada võimalike varuvõtmetega ligipääs minu korterisse. Uksesilma lukuvahetaja paigaldada ei saa, kuna tal hetkel pole nii pikka silma, kui paks on minu uks. Politseisse otsustan siiski mitte minna. Olen eelmiste naabrite asjus seal mitmeid avaldusi koostanud ja tean, et see asjaajamine on üks suur tüütus. Pealegi oli tegu siiski vaid 200 krooni, mitte isegi 2000 krooniga. Palun maakleril koridori ukse koodi ära vahetada. Kusjuures isegi mina ei tea seda koodi.

Kus müüakse pipragaase?

Kui koridori ukse avan, lööb näkku ehe s…hais. Esimese hooga ei saa arugi, et miskit valesti on. Elasin ju vanas kohas koguaeg selle haisu sees. Siis plahvatas, et mida kuradit. Jälle?! Mu peenel venelannast naabril, kellel on Gucci käekell ja ilmselt tulevikumoodne soeng, sest ma ei saa selle ilust aru, on kass. See kass elutseb pool ajast koridoris. Esimest korda, kui ma ta koridorist avastasin, viisin ta naabrile tuppa tagasi, et näe, on plehku pand vms. Nüüdseks on kass kolm korda koridori reostanud. Kust tuleb inimesel idee võtta kass ja siis seda üldkoridoris pidada?! Trampisin hinge kinni hoides ja mõttes vene keelset sõimu kokku pannes naabri ukse taha. Tal vedas, teda polnud kodus. Kodus pean väikese pausi, rahunen veidi ja kirjutan pr. Guccile, mis ma tast arvan. Kõik ikka vene keeles. Ise olen ka uhke, kui kirjaga maha saan. Polegi päris meelest ära läinud, kuidas vene tähestik välja nägi. Seejärel topin kirja kassiomanikule ukse vahele.

Öösel kell 3.45 helistatakse kõrvulukustavat sireeni. Loe minu uksekella. Nõudlikult ja mitu korda. Esimene mõte, mis peast läbi käib- pr Gucci sai kirja kätte ja tuleb kätte maksma. Küsin läbi ukse, kes on. Uksesilma mul ei ole. Ukse tagant kostub vene keelne naisterahva jutt, et ühistust ollakse. Ehmatan unise peaga üsna ära, et kas avarii või mis häda see nüüd olema peab. Avan ukse. Seal seisab vanem naisterahvas ja trepil konutab miski vunts. Naine selgitab mulle, et ühistu esimees-maakler saatis neid. Häda selles, et kortereid on nii vähe müüdud ja maja kulud on nii suured ja ma pean 200 krooni sularahas neile maksma. Vahin neid nagu loll. Mitte midagi ei saa aru. Kus on paanika? Selle pärast ajasidki mind üles, et 200 krooni vaja anda või????? Sõiman tüübid seina külge kinni. Selle peale ähvardavad nad mul elektri välja võtta. Ja päeval ju mind kodus pole ja kuidas nad peaks mind kätte saama. Nemad Paldiskit tulevad praegu raha küsimast just, rassivad hullult. Näe-silmad magamatusest puha punased. Ja muide, nad on autoga! Asi läheb järjest põnevamaks. Küsin arvet. Arvet ei saa. Küsin tshekki, seda ka ei saa. Ütlen, et kannan siis ühistu arvele. Ei, seda ei tohi teha, hoopis teised süsteemid on ja. Küsin, et kas helistan kohe maaklerile ja uurin, milles asi. Nemad lahkelt lubavad, et jaa, palun, küsige järele. Loomulikult ma seda ei tee keset ööd. Järgmisel hetkel sünnib mul biznizplan. Ütlen, et mul ei ole sularaha, ainult kaart on. Nemad ei usu. Ma ütlen, et mina ei usu, et nad ühistust on. Pärast mõningast kemplemist nõustuvad nad andma mulle a/a nr-i ja NIME. Tegemist on seltsimees Marina Nikulinaga, kes nõutab raha Maria Soe arvele. Enesest täiesti väljununa, vihast värisevana ja pahviks lööduna seisan keset tuba ja ei saa siiani millestki aru. Väljapressimine keset ööd?! Ela siis nii-üksi ja väike keset halbu inimesi.

Magama loomulikult ei jää, kortsutan kella kaheksani linu ja lähen tööle.

”Ma võtsin selle karvase osa ära ja kasutasin seda pulka siis”. Just sellist juttu juhtus üks mu meeskolleeg kogemata minu esituses pealt kuulama, kui ta mu tuppa hiilis. Ta palus küll veidi pikemalt seletada MIDA ja kuidas ma ikka tegin, aga ma ei olnud parasjagu üldse sellel teemasoonel, kuna mul tegelikult läks jälle üks asi kodus katki ja ma parasjagu jutustasin, kuidas ma olukorraga toime tulin. Kui päris aus olla, siis ma ei imesta, et see asi katki läks, sest selle kinkis mulle mu ülikooliaegne peika. Nüüdseks umbes kümmekond aastat tagasi.

Ostan omale uue ja roosa.

Näitan üle tüki aja korterit. Ootame ostjat esialgu väljas. Märkan esimest õudust- üürnikud on aknale miski valge vahuse värviga (ilmselt selline millega saab ”lund” teha) kirjutanud 2008 ja joonistanud naeratava suu ning silmatäpid. Mõistus tõrgub uskumast, et inimestel tuleb selline idee üürikorteri aknale midagi joonistama hakata. Korteisse sisenedes ootab mind teinegi üllatus- ka köögikappidele on suurelt 2008 joonistatud. Küsin kohe, et kas see soga maha ka tuleb-kutt ütleb, et jajaa, loomulikult. Lisaks avastan, et köögi ja toa vahelise astme liist on katki, ma ütleks narmasteks. Küsin, kuidas see juhtuda võis. Kutt kehitab õlgu ja laiutab käsi. Nõme on ostja ees klaarima ka hakata, hoian seda pärastiseks. Et laminaati katki saada, peab ikka tugevalt vaeva nägema. Ma ei taha teada, mis seal tehtud on. Vannitoa uksel on mustad triibud, sama ka vannitoa peegelkapil. Peegel ise väga läbi ei paistagi. Koridoris on mu suurepäraselt metallist puudekapilt ürittatud külgseina kätte saada. Osad needid on välja tulnud ja metall laineliseks murtud. Tundub, et suurem aastavahetuse jämm on maha peetud. Märtsis lõpeb nendega leping, peab nad vist välja lükkama.

Täna algavad mul taas tantsukursused. Seekord siis kolm ühel päeval. Mul pole õrna aimugi, kaua mul läheb kolme kursuse ettevalmistamiseks aega, seetõttu panen äratuskella igaks juhuks suhteliselt vara (pühapäeva kohta) helisema. Päeva lõpuks olen ikka veel naeratav. Kui koju teleka ette jõuan, vajun momentaalselt sügavasse unne. Ei tea, väsitas ära vist…

Magan nii kaua, kuni torust tuleb. Uskumatult mõnus. Umbes kella poole ühe ajal lõunal helistab pinginaaber, et nad on nüüd Tallinnas ja tuleks mulle külla ka. Paanika! Kodu on koristamata, süüa midagi pakkuda ei ole (külmkapi puudumisel ei saa ma midagi varuda), auto on alles linnas parkeerumas… Ega midagi teha pole. Parim, mida ma nii vähese ajaga teha saan, on koristamine ja endale näo ette kloppimine. Joome minu juures algatuseks tassikese jasmiiniteed ja siis läheme linna sööma. Söön ühe neljajuustu pasta ja desserdiks rüüpan cappuchinot ning maiustan creme brule’ga. Pärast kõike seda tunnen, et kõik riided on väikesed, kõhus on kivi ja kehakaal umbes viis kilo raskem. Kõht sai äärmuslikult täis laetud, aga väga hea oli. Võtan oma linna üksi jäetud auto, pesen ta puhtaks ja lähen koju kõhtu silitama.

Külastan kontserti, kus esineb The Real Group. Kuulsin neid esimest korda lavalt viis aastat tagasi, aga pean ütlema, et suurt ei mäleta midagi, mida nad esitasid. Niisiis on laval kaks naist ja kolm meest. Üks meestest on kollektiivi looja ja laulnud seal algusest peale ehk 23 aastat. See on ikka uskumatult pikk aeg tegeleda ühe ja sama asjaga. Minu lugupidamine.

Üldises plaanis pean ütlema, et neid on parem kuulata, kui vaadata. Välja arvatud laul, mis rääkis professorist, kes leiutas perpeetum mobile. Seda lihtsalt peab nägema, kuidas inimesed selliseid häälitsusi teevad. Põhjuseid, miks neid halb vaadata oli minu jaoks kaks. Enamus lauljatest on laval põhjamaiselt staatilised, kuid ühel blondiinil on ilmselgelt raskusi oma keha vaoshoidmisega. Hädasti on vaja nõksutada ja eluvalulisi grimasse teha. Alguses on tore vaadata, kuidas üks kogu tähelepanu endale tõmbab, pärast muutub see tüütavaks ja tundub kuidagi võltsina. Teiseks tundub, et nad olid äsja oma imagoloogi lahti lasknud või siis uue ja maitselageda palganud. Üks naistest on lapseootel ja et see lavalt kena välja näeks, peab päris palju riietega pingutama. Esimeses osas on mõlemale daamile selga pandud must kleit, mis eest tugevalt lühike, tagant pikem. Läbilõige rindade all. Suurem daam nägi tõeliselt halb välja. Kõht pungestas viimase vindini sirgu veetud kleidi seest välja ja tõi esile paistes jalad. Teises osas on blondiinile selga veetud miski hall kostüüm, mis näeb välja nagu lambikuppel ja jalga veetud lillad sukad. Tulevasele emale aga ilma lõiketa kleit, mis teeb tast heinasao.

Muidu on kontsert tore. Plaati küll ei ostnud, sest ei olnud sellist kogumikku, kus minule meelepärased lood koondatud oleks.

Mind äratab aknaalune karje otse südamepõhjast suunatud kaugele-kaugele: „Tule siia, raisk, ja anna mu raha tagasi!” Äri vajab ajamist juba varastel hommikutundidel.

Lõuna ajal naudin abistavat sõbrakätt, mis kougib lahti mu vannitoa lambi ning vahetab pirni ja parandab kummuti sahtli siini ühenduse. Eile shoppasin huupi erinevaid pirne, mis võiks oletuslikult vannitoa lakke sobida. Ühest toidupoest sain ümmarguse ja teisest pikliku pirni. Nüüd on mul üks piklik üle. Ümmargune oleks võinud matt ka olla, siis oleks eriti hästi olnud. Ega ma väga valesid võtteid ei kasutanudki lambi lahtimonteerimiseks, lihtsalt oleks pidanud lähenema kruvikeeraja otsaga, mitte kääride omaga ning jõudu oleks võinud siiski ka rakendada. Aga ma teadsin kohe, et iva on neis pisikestes augukestes kupli ülemises servas. See on maailmas hästi korraldatud, et mõeldi välja sõprus.

Õhtul lähen kinno vaatama Mosfilmi Saatuse iroonia: Lugu läheb edasi. Peab ütlema, et kinokaaslase leidmine sellele filmile oli omamoodi tegu. Noh, kui aus olla, ega mina ka vast just särasilmseimalt reageeriks, kui keegi mind Vene filmi vaatama kutsuks. Selle filmi puhul on aga tegu järjega sellisele vahvale teosele nagu Saatuse iroonia ehk hüva leili, mis valmis tollel põneval aastal, kui 1.juunil sada õitsvatele sirelitele lumi ehk aastal 1975 (ema rääkis, ma ise ei mäleta). Mind õhutas kunagi lapsepõlves seda filmi Kesktelevisioonist vaatama mu kadunud isa, kes ütles, et see on üks väga lõbus lugu. Tõepoolest oli. Vaatasin seda filmi ikka ja jälle. Peamiselt näidati seda 31.detsembril, kuna tegevus toimub aastavahetusel. Viimati selgelt meeles olev kord, kui seda vaatasin, oli aastal 1997 (miks, on juba eraldi pikem lugu). Tuli välja, et väga paljud mu tuttavad ei olnudki seda suurepärast teost näinud. Niisiis, filmi järjes tegutsevad eelmise filmi peategelaste lapsed ning üllatuslikult ka nemad ise, lihtsalt 30 aastat vanemad. Ühte meesnäitlejat ma ei tundnud küll pikka aega ära, aastad olid oma töö teinud. See on üks väheseid juhuseid, kus teine osa on sama hea kui esimene. Osavalt oli nostalgia mõttes ära kasutatud samade stseenide kordusi peategelaste laste ettekandes, sama muusikat, sama ideed. Vürtsiks asjale oli sinises mantlis lõputult mööda linna ringisõitev purupurjus näärivana koos blondide patsidega lumehelbekesega, vangikongis istuv purjus soomlane (kas see lõik oli tehtud spetsiaalselt Eesti turu jaoks??), miilitsajaoskond, kus liikumapanevaks jõuks on endiselt pudel viina, remondi järele karjuvad trepikojad, kohutavalt maitsetu sisustusega korterid, lookas uusaastalaud, kus tähtsal kohal seisab purk punast kalamarja, naaberkorteri grusiin, kellel on kange aktsent ja tuhm aju. Kõik, nagu peab. Ehe Vene värk! Muuhulgas saan teada, et noa mahakukkumise ja sellega meeskülalise saabumise ennustamise traditsioon on meile üle tulnud Venemaalt. Kõige ilusam lause filmis on- u ljubvi net proshedshevo vremeni. Kes suudab selle tõe järg elada, on tõepoolest koguaeg õnnelik. Pärast filmi ostan poest suure karbi kartulisalatit ja purgi marineeritud kurke. Kalamari jääb teiseks korraks.

Astun otsustavalt vanni äärele, et vaadata, kuidas lamp lahti käib. Mis iganes trikke ma ka ei tee, lamp minu tegemistele ei allu. Loobun enne, kui selle lihtsalt ära lõhun. Meest on vaja! Selle peale panen riided selga ja lähen lambipoodi. Elutoa lampi ma ei suutnud veel välja valida, küll aga panin korvi magamistoa oma. Ise olen rahul. Nüüd on siis jälle meest vaja, kes üles paneks. www.meestelaenutus.ee ?

Kui ma enda näo eile õhtul pärast pesemist ja kuivatamist avastasin sinise olevat, panin uue saunalina likku. Pesumasinat mu teatavasti ei ole. Hommikul püüan sinist pesemisvett, mis näeb pigem välja kui värvipoti sisu, kuidagigi värvituks saada. No ei õnnestu. Pole midagi teha, uus saunalina läheb otse prügimäele. Tarbijakatise laks, kas pole?!


Lähen luuran poodides vannitoa kappe. Mul on vaja üsna erilisi kappe. Esiteks sellist, kus on peegel, lamp ja stepsel ja mis ei ole laiem kui 55cm, teiseks on vaja seinale keemiapudelite kappi ja kolmandaks valamualust kappi, mis arvestab, et seinal on 11cm kõrgune eendus.Peegelkapi ma isegi leidsin, aga selgus, et see pakend on minu jaoks võimatu transportida. Jätsin selle siis esialgu poodi. Ehk õnnestub mõni meesterahvas endaga kaasa rääkida. Muud kapid pean lihtsalt teha laskma. Õhtul läheb vannitoa pirn läbi. Lust ja rõõm. Mul ei ole ju veel ühtegi lampi laes ja vannitoa oma oli ühtlasi ka koridori valgustamiseks. Toimetan oma õhtused toimetamised küünlavagel. Ei saa salata, väga romantiline

Niisiis on mul nüüd internet ja 70 telekanalit. Aga nagu ikka ei läinud kõik viperusteta. Paigaldamisel selgus, et ehitajate pandud miski pesa on vale. Oli pandud lõpppesa, aga pidi olema keskpesa. Seega on mul kaks varianti – katkestada protsess ja minna poodi mingit tundamtut keskpesa ostma või lasta asjad ühendada nii, et kapi taha jääb juhtmete pusa. Ma ei mõelnud kaks korda, pusa on parem kui pesa otsimine.

Kuniks tehnikud juppe ühendavad, vahtisin mina ajaviiteks aknast merd. Ilmselt ma tegin seda üle tüki aja väga terava pilguga või siis on kuidagi eredam ilm. Igatahes näen, et mu kohutavalt räpased aknad on väljapoolt kriibitud. Nagu zhiletiga oleks erinevate kohtade peal kraabitud. Ma ei ole saanud senini aknaid pesta, sest külma ilmaga on nõme ja valget aega on vähe. Meenus ülevalt naabritädi jutt sellest, kuidas tema lasi aknad välja vahetada, sest need olid kraabitud. Peab maaklerile helistama. Samas see akna vahetus on üks paras jura. Pärast on vaja midagi üle värvida ja parandada jne.

Terve õhtupoolik kulub kanalite järjekorda panemisele. Kuna ma olen pigem see inimene, et enne vaja katsetada ja kui välja ei tule, siis mõelda, läks sellele kõigele palju aega ja lõpuks tuli Excel appi võtta, kus saab kanaleid lihtsalt ümber tõsta numbrite taga. Huvitav, kas ma viitsin sama protsessi ette võtta ka teise telekaga.

Nopped minu uue aasta horoskoobist:

Jaanuari lõpul ja terve veebruarikuu tuleb sagedasi kohtumisi ja jutuajamisi ülemusega või ülemuse ülemusega. Need kulgevad üldiselt hästi, kuid panevad Jäära mõtlema ja ettepanekuid kaaluma, sest nende vastuvõtmine tähendaks rohkem tööd ja vastutust (nii aga raha???)

Kevade algusega ja päevade pikenemisega kasvab ka Jäära optimism ning tahe kõik kiiresti ära korraldada. Aprillis on vajalik energia olemas ja Jäärale sünniomane organiseerimistalent leiab ka ärakasutamist (sõbrad, kolleegid, pange end valmis, aprillis läheb mürgliks)

Mais kuuleb ta tunnustavaid sõnu ülemustelt ja saab ka finantstoetusi, mis annab võimaluse oma alluvaid premeerida (alluvaid???)

Ehkki käes on kevad, tuleb ette ka pilviseid päevi. Mai teine pool toob palju vaidlemist tulevikuplaanide üle. On dokumente, millele Jäär ei julge, õigemini ei taha alla kirjutada. Talle tundub, et see pole targalt kirjutatud. (väga põnev, mis dokument see on?)

Augustis tulnud enesekindlus lubab suure entusiasmiga hakata sügisel oma mõtteid teostama. Noored Jäärad asuvad uude kooli, tüdrukud leiavad kavaleri või rikka sponsori, võib sündida uus partnersuhe. Need, kes jäänud vanadele positsioonidele, peavad arvestama uuenenud kaadriga tööl. (sponsor?!?!)

November kujuneb aasta teise poole raskeimaks kuuks, kus tuleb võidelda pahasoovlike inimestega, kes tekitavad tööl segadust. (nagu selles oleks midagi uut. Ma mõtlen novembriraskusi)

Teatud meelehärmi võib põhjustada ka lähedaste inimeste haigestumine, mistõttu Jäärale langeb rohkem kohustusi. Paistab, et ta saab selle kõigega hakkama, sest aasta viimasel kuul langeb talle osaks suur tunnustus kas ametikõrgenduse või rahalise preemia näol. (Ema, joo piparmünditeed ja müts olgu peas! Aasta lõpul toon palju pappi koju)

Ühesõnaga mulle tundub, et tuleb mitmekesine elu- palju tööd, miski suhe ning lõpuks ka raha. Tore, tere rott!

Üle tüki aja tööl. Uue aastaarvu kirjutamisega on veel raskusi, aga see ei ole ju ometigi uudis.

Vaatan enda laual jõulupostkaarte, kalendreid ja avamata advendikalendreid ning muidu komme ja präänikuid. Kerkib igaastane küsimus- mida ma siis nüüd nende postkaartidega teen. Äraviskamine on kuidagi südantkriipiv, allesjätmine on silmakriipiv. Lasen neil natuke veel oma laua serval hängida. Kommid ja präänikud lähevad ka nagunii varsti pahaks, siis on julgem ära visata.

Otsustan lõppude lõpuks STVga liituda. Homme saadetakse tehnik. Siis saan jälle maailma ühes osaks. Kardinad tellisin ka ära. Veebruaris peaks kätte ja ette saama

Täna olen isegi mõni tund ärkvel. Enamuse ajast siiski magan. Selle paari tunni ärkvel oleku ajal käin kursaõel külas. Jätan tänasest vitamiinide söömise katki. Ehk peitub vähene uni nende koostises.

Ärkan hilja. Nagu ikka. Kuna eile sai klassivennaga kokku lepitud toit –ja jookainete osas, mida mina aastavahetuse peole kaas ostan, tahan veel voodisoojalt, söömata-kasimata poodi, et pärast mitte inimbasseinis ujuda. Mis on ühtlasi selles mõttes hea, et saan värske hommikusöögi osta. Riidesse panneks laguneb õnnetuseks ära magamistoa kummuti sahtli siin. Püüan küll kruvi tagasi keerata, aga see käib lihtsalt pesas ringi ja midagi ei juhtu. Mõistus saab otsa ja tõstan sahtli kummutile paremaid aegu ootama.

Lahmin kiirelt (kuigi ma olen ilmselt maailma kõige aeglasem sööja) söögi põske ja kuniks on veel valge, koristan selle aasta saasta kokku. Kuna DVD laenutus on täna lühemat aega lahti, tuleb eile vaatamata jäänud tantsufilm kiirelt üle kaeda ja siis ära viia. Saan veel ka pool tunnikest silma looja lasta ja siis tuleb juba peoks sättida. Täna kohe on imelik päev ja miski ei õnnestu. Proovin vähemalt seitset erinevat riietust. Näen kõigis paks välja. Lõpuks on juuksed selle aja peale juba isetahtsi ära kuivanud ja hoiavad kentsakalt. Jäta või minemata.
Pidu on nagu üks tõeline eestlaste pidu. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Vaatame kohmetunult Libauudiseid ja Kreisiraadiot. Neist viimane on kuidagi eriti hale välja kukkunud seekord. Kell 00.00 istume akendel ja vaatame ilutulestikke. Satume olema just ühe hotelli vastas ja see laseb oma klientide lõbustamiseks kenakese nutsu taevasse. Meile väga sobib. Siis hakkab pidu juba tuure võtma. Rahvas tantsib. Külalisi voorib sinna ja tänna. Mobiilid helisevad ja võtavad vastu-saadavad sõnumeid. Mingil hetkel puhutakse täis hea kogus õhupalle ja kõigil on äärmiselt lõbus neid õhku loopida ja veel naljakam on kui mõni pall pauguga katki läheb. Nii siis väsin esimest korda veerand kuue paiku ära ja üritan naiivselt taksot saada. Ei õnnestu. Istun veel tunnikese ja proovin uuesti. Öeldakse, et järjekord on kaks tundi. Halleluuja. Selleks ajaks peaks küll teoreetiliselt juba ühistransport liikuma. Seega jätan pererahvaga hüvasti ja tuian kesklinna suunas. Siiski õnnestub mul üks igavlev takso tee äärest seismas leida. Kell pool kaheksa saangi juba tuttu.

Shoppan ehitustarvete poest omale kahte tooni värvi ja mõned värvirullid ning pintslid. Unustan sealjuures ostmata värvivanni. Teel koju see mulle õnneks meenub ja lippan suvaliselt teele jäänud värvipoest läbi. Pärast selgub, et oluliselt lihtsam oleks olnud, kui ma oleks ostnud kaks vanni, mõlema tooni jaoks.

Olen just omale värvimise riideid selga tõmbamas (neid samu, mis mul vana korteri koridori värvimise ajal seljas olid ja pärast seda värviplekilised on), kui heliseb telefon. Mulle helistab üle aasta mu endine tantsupartner. Ilmselt suuresti sellest, et ta on eelnevalt tugevasti julgust võtnud, lobiseme me kolm tundi. Selle aja peale on väljas pilkaselt pime, aga mu ind mumme seinale maalida pole teps mitte raugenud. Lohistan oma ainsa valgusallika koridori. Esimese asjana märkan, et koridoris on tärganud teine elu, mida ma ilma valgustita pole enne lihtsalt märganud. Peab vist ikkagi koristama, enne, kui see ka ilma valgustita näha ja tunda hakkab olema.

Kleebin, mõtlen, värvin, mõtlen, pesen ja nii mitu korda järjest. Valmis ta saigi. Päris lõbus. Kaks tundi läks.

Lõpuks suudan välja valida sobiva disaintapeedi. Jätan poodi üle 2500kr ja saan kaks rulli tapeeti...