Eluveidrused

Mu endine kolleeg kutsub mind Amigosse Kosmikute kontserdile, kus lauljaks minu teine endine kolleeg. Enne seda on plaanis veidi „sooja” teha. Viru hotell kinkis mulle just eile 1000 kroonise Amarillo kinkekaardi heaks konverentsi kliendiks olemise eest ja mis siin ikka pikalt mõelda. Lasen kinkekaardi käiku. Kolmveerand bändi, kaks ekskolleegi ning mina. Paar ringi jooke, suur snäki vaagen ja otsas tema ongi. Edasi läheme Teatri kohvikusse, kust leiame eest suhteliselt „soojas” olekus kultuuritegelasi. Sinna on hakanud koonduma ilmselt kadunud Kuku klubi seltskond. Trimpame sealgi mõned joogid ja siis juba peame tagasi tõttama, et band saaks oma laulja kätte. Kontsert on täitsa meeleolukas. Vähemalt esimene pool, kui ma õigesti mäletan…

G4S tehnik tuleb probleemi lahendama. Räägin talle loo ära, kuidas signalisatsioon hakkas uksekella peale tööle. Ta ütleb, et selles küll asi olla ei saa ja ronib lae alla signalisatsiooni „ajju”. Leiab ühe halvasti ühendatud juhtme ja arvab, et nüüd ongi asi lahendatud. Mina ei jäta oma jonni ja teen näitlikult asja puust ning punaseks. Annan uksekella ja ennäe imet, signalisatsioon hakkabki tööle! Kusjuures mitte häälega, vaid saadab lihtsalt impulsi keskusesse. Vot on asju ilmas nähtud, aga sellist maja ehitamist, nagu minu maja on tehtud, pole enne nähtud. Nüüd mu uksekell ei tööta. Ja ongi hästi, sest tegelikult oli ju uksekell ühendatud signalisatsiooni häälega. Sellest ka see surnuid äratav heli, mis tekkis, kui uksekella anda.

Mõnulen oma ainsal vabal päeval voodis, kuniks kõht tühjaks läheb. Panen hommikumantli selga ja vean ennast ette tuppa kohvi keetma. Kell on umbes pool üks päeval.

Äkki antakse uksekella. Ehmun päris koledasti oma hommumantel-juuksed püsti peas välimuses ja piilun läbi uksesilma, et kes mind nii vara hommikul küll tülitab. Alt naabrimees on ukse taga. Teen ukse lahti, ise ukse taha varjudes ja kuulan, mis tal mureks. Samal ajal hakkab mobiil helisema. Lasen sellel rahulikult lõpuni heliseda, et küll ma kõllan tagasi. Kuid mobiil heliseb uuesti ja väga nõudlikult. Näen ekraanil vana tuttavat G4S numbrit. Mulle teatatakse, et mu korteris on häire (?!), et kas saadavad patrulli peale. Seekord on mul lihtsalt kole naljakas ja teatan, et ma olen ise kodus hetkel ning signalisatsiooni pole peale pandudki, mis häirest üleüldse jutt käib. Mul soovitatakse kindlasti kliendihalurile helistada ja tehnik koju kutsuda. Hakkan vaikselt kahtlustama, et valehäired tekivad uksekellast?! Ka eilsed jalajäljed olid nii, nagu oleks keegi ukse taga seisnud ja siis lahkunud.

Vahepeal on muide sisse kolinud minu vasakpoolne naaber. Ta käis seal korteris vahel varemgi ja alati sain ma aimu tema kohalolekust seeläbi, et kui ta alt välisukse vastu „tableti” pani, siis käis MINU korteris piiks. See oli alati väga ehmatav, sest ma ju ei oota sellist heli eksole. Minu korteri „tablett” on ainult minu käes. Nüüd siis naabrinaine piiksutab statsionaarselt minu korteri uksetelefoni. Ja ilmselt käib ta tööl öösiti või on tal koer, keda hommikul jalutama viia. Igatahes kl 07.45 äratab mind naabrinaise uksepiiks. Selle vastu ei aita ka kõrvatropid. See heli on liiga vali ja liiga kõrgetooniline. Rääkisin oma järjekordsest murest ühistu esimehele.Ta lubas piiksu terves majas maha võtta, sest ka talle endale käib see hääl närvidele.

Õhtul olen Viru hotelli poolt palutud taaselustatud traditsiooni esmaettekandele ehk Viru varieteed vaatama ja õhtusööki pakutakse ka. Pärast saab sama piletiga Amigosse minna. Etendus algab juba kl 20.00. Kuidagi väga vara. Olen harjunud, et restoranides ja laevadel algab varietee tavaliselt südaöö paiku. Jõuan sõbrannast veidi varem kohale ja ootan teda lobby’s. Vanade paksude ja poolpurjus soomlaste himurad pilgud on väga võikad ja ma muutun juba üsna närviliseks, kui üks üritab mul külge maha joosta, peaasi, et saaks vastu litsuda. Õnneks saabub varsti ka sõbranna ja me läheme restorani. Meile jõutakse serveerida eelroog ja juba algabki etendus. Esimene number on laulja+kaabudega tantsijad. Ega vist halvemat numbrid poleks saanud avatantsuks validagi. Tants on üles ehitatud kaabu -ja jalatõstmise efetile. Iga kaabu tõuseb ise ajal, iga jalg tõuseb ise kõrgusele…Kahjuks jätkub sama tendets kuni lõpuni välja. Lisaks tuvastan meeste hulgas ühe koomilise kuju, kes oskab ennast naiselikumalt liigutada, kui naised ise. Ma muidugi vabandan kõikvõimalike vähemuste ees, aga naiselik mees on üks kuradi naljakas kuju. Palju naljakam, kui mehelik naine, mis on vastupidi kurb vaadata. Umbes kolmveerand tundi kesist kvaliteeti ja etendus saabki läbi. Nüüd tuuakse meile pearoog. Etenduse ajal nimelt süüa ei anta. Ju vist kahvlite klõbin segaks ja söömine hajutaks tähelepanu. Suhteliselt varsti pärast etendust tuleb lavale tantsuband. Kaks meest ja üks naine. Sellel numbril pole väga vigagi. Naislauljal on korralik hääl ja enamus lugude järgi on võimalik tantsida. Umbes pool kümme on pool publikust lahkunud. Kui meie oma magustoiduga tunni pärast lõpetame, oleme eelviimased! Imelikult valitud ajakava. Edasi lipsame korraks ka Amigosse. Lihtsalt sellepärast, et sama piletiga saab. Õhtu on veel väga noor ja saal on pooltühi. Diskor mängib 60-70ndate aastate lugusid. Hõivame ühe vaba tooli kahe peale tantsuplatsi ääres. Satun naabriks ühele korpolentsele tädile, kellel on pikad mustad ja rasvased juuksed. Nii rasvased, et mustuse lõhna on õhust tunda. Vanust ilmselt üle 40. Eriti jahmatav on, kui ta elavneb sama loo peale, mis minagi – Troll Jimmy Dean (diskor on omadega selleks ajaks 90-ndatesse jõudnud). See tähendab seda, et ka tema oli selle loo ajal noor ja entusiastlik ehk et me võiks olla ühte vanuse kanti. Hirmus. Oleks ometi, et minuga nii ei juhtuks... Umbes tunnike ja siis saab Amigost isu täis küll. Võtame garderoobist oma riided. Avastan, et mu jaki vöö on kadunud. Minuga juhtub ikka kohe iga kord Amigos midagi (loe näit blogi 29.02.08). Jalutan veel igaks juhuks läbi teekonna restoranist Amigoni, aga mida pole, seda pole. Libises ilmselt käisest välja.

Emal on terve nädal tervis väga kehva olnud. Päris õudne on helistada koju, kui sealt vastab vaevu kuuldav ja ohkav ema. Midagi teha ka ei saa, mina pean siin tööl olema ja tema on seal üksi. Helistan tänagi kontrollkõne kohe pärast hommikust koosolekut. Ei vasta. Helistan mobiilile ka. Ikka ei vasta. No…natuke hirmus on ka. Proovin veerand tunni pärast uuesti. Ei vasta. Umbes tunni pärast helistab ta ise tagasi, et käis turul ja ei kuulnud mobiili. Seekord vedas jälle!

Kell pool kaks päeval heliseb mu mobiil ja G4S teateb, et mu korteris on häire, et kas saadavad patrulli peale. Vastan, et loomulikult ja kiiremas korras. Ise istun kümme sekundit soolasambana näost lilla. Mida ma nüüd tegema pean? Ilgem paanika. Kohutav paanika. Siis hakkan end kiirelt värisevil käsil riidesse toppima, et koju kihutada. Poole nööpimise peal meenub, et tulin täna tööle trammiga, sest lähen õhtul teatrisse ja enne seda on plaanis väike vein teha. Siis jooksen läbi mõned naabruses asuvad kabinetid, et välja mõelda, kes võiks mind autoga ära visata. Lõuna on, kedagi pole. Lõpuks tellin takso ja kihutan õue ootama. Umbes 7 min pärast helistab G4S tagasi, et uksed-aknad on kinni ja sissemurdmisjälgi ei ole, aga et nad võivad mind ära oodata. Rahunen veidi, kuid siiski, kui pole ise veendunud, ei tasu milleski kindel olla. See on minu elu esimene häire. Pealegi olen juba kord korterivarguse üle elanud. See on tõeliselt räige elamus ja just nüüd, kui olen saanud 100% korteri sisustusega valmis… Taksojuht on loomulikult eriti liikluseeskirju järgiv ja sõidab 49km/h. Lõpuks jõuan koju. Kaks suurt mundris meest ootavad õues. Läheme koos üles. Olgem ausad, ma pole siiani välja mõelnud, kuidas turvamehed alt uksest sisse said, kui see on lukus. Võimalik, et mõni naaber lubas sisse muidugi. Minu ukse taga on suured porised jalajäljed. Muu on kõik korras. Avan ukse, signalisatsioon on peal ja sõrmistik häiret ei näita. Turvamehed imestavad, näpivad sõrmistikku, küsivad, kas jäljed olid ka hommikul koridoris ja vormistavad akti. Üsna kindel tunne on küll. Eriti üks neist on hiiglama suur ja revolvriga. No et kui olekski asjaks läind, siis ma oleks saand ennast täpiks tõmmata suure mehe selja taha. Panen korteri uuesti signa alla, turvamehed kontrollivad keskusest, kas signa läks peale ja lahkuvad. Viis pluss töö meeste poolt. Mina sõidan ikka veel imestusest pika näoga trammiga uuesti tööle tagasi. Umbes tunni aja pärast saabub selline väsimus ja apaatia, et jääks või kohe magama. Kaks üsna närvilist üleelamist ühes päevas on liig, mis liig.

Õhtuks on Radisson hotell mind kutsunud enda poole teatrisse. Rakvere teater etendab Top dogs’i. See on etendus koondatud töönarkomaanidest juhtidest, kellel ka isiklik elu on sassis. Kuidas nad koonduvad koolitus-ümberõppe programmi ja mis nendega seal juhtub. Ega ei oskagi nagu midagi tarka selle etenduse kohta öelda. Kui poleks näinud, poleks midagi juhtunud. Mõni teravmeelne koht ju oli ka, aga üldiselt suht keskpärane lugu. Üheks teravaks elamuseks oli see, kuidas üks valgekrae rollimängus oma ülemust etendas, kes teda parasjagu koondab ja kuidas väike ümmargune näitleja karjus nii valjult, et ma arvasin, et ta läheb pooleks.

Sõbranna elulaaslane ühendab pesumasina ära. Selle juures tekivad iseenesest mõista komplikatsioonid. Esiteks eemaldub üks kahest seinast väljaulatuva toru otstest (vist oli see väljavool), mille saab küll samasse kohta tagasi torgata, kuid veekindlusega ei ole asi üldsegi kindel. Pealegi hakkab sealt imbuma solgihaisu. Proovipesemine jätab põrandale kerge loigukese. Teiseks kui kõik ära ühendada ja seina tagasi pista, jääb kinnituskoha liblikas seinaga risti ja ei anna ruumi otsa kaugemale seina sisse lükata. „Iluvõre” seina ja liblika vahel teeb asja veel hullemaks, seega seda tagasi ei hakka panemagi ja liblika üks „tiib” tuleb lihtsalt lühemaks kärpida.

Ahjaa, magamistoa torude kolin ei ole kuhugi kadunud, küll aga on võtmed endiselt kadunud. Esimese vastu aitab kõrvatroppidega magamine, mida ma juba pea kuua ega olen praktiseerinud. Siiani olen ka õigel ajal üles ärganud, näis mis edasi saab.

Jaanuar on allahindluste kuu. Peab veel viimase jubina ka omale korterisse ära ostma, siis on kõik valmis ja vaja vaid elada. Selleks viimaseks vidinaks on pesumasin. Käin läbi kolm poodi ja tulemusena jääb mulle silma pealtlaetav Electrolux originaalhinnaga 5999kr, 10% soodusega ja eestlaetav Samsung originaalhinnaga 8499 kr, 30% soodusega. Lõplik hinnavahe koos transpordiga 347 krooni. No ei pea vist kaua mõtlema, kumba kasuks otsustada. Igatahes on mul nüüd kodus pesumasin millel on LCD ekraan, keraamiline küttekeha, intelligentne juhtimine Fuzzy Logic, pesule hõbedaiooni sisaldava katte lisamise võimalusega, mis hävitab bakterid. Ja siis ta veel laulab ka, kui nuppe vajutada. Uhh!

20.01 Estonian Air saadab oma uudiskirja, kus on sees ka sooduspakkumised Euroopa erinevatesse linnadesse. Mina teatavasti olen reisinud nii vähe, et 19 pakutavast sihtkohast olen läbi käinud vaid 5 (sealhulgas Kuressaare). Ühesõnaga minus tekkis teatavat sorti elevus. Esimesena jääb pilk pidama Pariisile ja ma palun meie firma reisikorraldajal saata mulle infot Pariisi hotellide kohta. Enne seda olin ma sama kilgi pähe pannud ka ühele saunamuttidest. Mõne tunni pärast saabub info hotellide kohta. Väike arvutus teeb lennu –ja majutuskuluks 10 000kr. See ei lähe mitte.

Ja siis plahvatab mulle Milano. Just sinna kolis paar aastat tagasi üks mu praeguse töökoha ekskolleeg, kes Itaaliasse mehele läks. Kirjutan talle oma suurepärasest ideest Milanot külastada ja sellepeale vastab tema, et olen koos sõbrannaga oodatud tema poole ööbima. Diil. 22.01 ostan piletid ära, küll mitte koos saunamutiga, sest majanduslangus jõudis vahepeal ka firmani, kus tema töötab, aga oma endise töökoha ekskolleegiga, kes muuseas kannab sama eesnime. Väljasõit minu juubelipäeval.

Aitäh, K!

Korterisse paigaldatakse signalisatsioon. Esimest korda elus puutun sellise asjaga kokku. Tööl küll on ka signa, aga üldjuhul ma ei ole esimene ega viimane tuleja/mineja. Teenuse pakkujaks valin G4S kuna neil on kõige rohkem patrulle, kõige staazhikam firma ja hinnavahet teiste firmadega ka olulist pole. Ainus häda, et STV telefoniliin ja G4S tehnika omavahel ei klapi. Seetõttu paigaldatakse mu korteri koridori seinale miski kolakas kast, kust pool meetrit antenni allapoole ripub. Saatjaks nimetatakse. No ei ole just disainiröögatus.