Eluveidrused

Yamato trummide kontsert. Saku Suurhall on vaid pooltäis. Riietehoid maksab 10kr ja saal on külm. Valime endale paremad kohad ja seame end nii mugavalt, kui plastmasstoolidel võimalik, sisse.

Laval on üks inimesesuurune trumm ja mitmeid väiksemaid. Algatuseks põrutabki too suur trumm mõned paugud, siis kargavad väiksemate tagant välja pisikesed tohutute musklitega jaapanlased ja kukuvad mässama. Kollast tõugu inimesed on ikka tõesti lühikesed. Ma olen kindel, et mitte ükski teine rahvus ei suuda nii robotlikult sünkroonis liigutusi teha. Nagu marionetid, kellede käsi liigutatakse üles pea kohale hoo võtmiseks ja siis alla trummile lajatamiseks. Kusjuures mulle tundub, et kõikide käed on ka ühepikkused või on siis pulgad vastavalt käte pikusele lõigatud, et kui nad käed üles tõstavad on kõik pulkade otsad ühel kõrgusel. Trummide suurus varieerub umbes sellisest, mis kahe peo peale ära mahub kuni hiiglaslikuni, mille ümber oma 6-7 jaapanlast käed laiali ringi moodustada saaks. Vahepeal kasutatakse ka mingeid tillukesi taldrikuid, mida üksteise vastu hõõrutakse, tambitakse, krutitakse. Trummide tagumiseks kasutatakse kahte tavalist pulka, kahte plastmassilaadset punast pulka, ühte suurt tavalist nuia ja nuie, mis meenutavad põrandapesu moppe. Need viimased on mu lemmikud, sellega virutades kostub eriti madal tümakas. Trummarid ise on aga meeletu vastupidavusega. Kontserdi teine pool algab numbriga, kus tegelased taovad erinevaid trumme nii, et vaatamine võtab hingetuks ja mõtlen, et siit vist lähebki inimvõimete piir. Aga üllatus, üllatus. Tüübid kargavad õhku, hüüatavad "Hjäk" ja teevad seda kõike veel kaks korda kiiremini. Silme eest läheb kirjuks. Vahepeal võtab üks jaapanlane aja maha ja ütleb laia naeratusega: „Tere!”

Publik on esinejatel show algusest saadik peos. Meiega mängitakse samuti kui trummidega, pannes kõiki korraga plaksutama erinevaid rütme. Võrreldes KODO trummidega on kontsert showlisem ja kommertslikum. Aga võimas ikkagi.

Kontserdil saan väga täpselt aru, mida tähendab, et muusika puudutab su hinge. Ei, mitte romantiliselt. Füüsiliselt.

Show Tap Dogs Linnahallis. Otsustan minna trammiga, kuna Linnahalli juurde on tavaliselt võimatu parkida, kui seal mõni üritus on. Linnahalli peatuses valgub tramm rahvast tühjaks ja kõik rühivad võidu ühte sihtkohta. Nii minagi. Palav hakkab.

Vahetult enne etenduse algust ütleb Anne Veesare hääl, et filmimine ja pildistamine on rangelt keelatud. Sama korratakse briti keeles (möübal föüns). Show algab. Teksastes ja t-särkides mehed stepivad Austraalia tööliste saabastega. Äkki kostub valju naishääl minust umbes viis kohta paremalt:”Tsau, mis teed, kus sa oled ä?” Meeste steppimine on üsna mürarikas, kuna lava äärde on paigutatud mikrofonid. Seetõttu peab mobiiliga kõneleja volüümi lisama. Just siis, kui mehed teevad steppimisse ühe takti pausi, karjub rääkija üle saali: „Õllekas olete vä?” Ilmselt naaber tegi kõnelejale märkuse, sest ta küsib imestunud häälel: Äh, mis on ä?” Kõne jätkub veel mõned hetked, kuniks talle vist jõuab kohale, et käitus imelikult. Igatahes katkestab ta kõne ja ütleb, et helistab hiljem tagasi. Show viimase numbri ajal läheb lahti oher pildistamine. Imestan, et mehed tantsimist ei katkestanud. Müstilisi troppe on ikka ilma loodud. Ise veel korrektselt riides ja puha.

Pärast showd saan esimest korda kokku oma Läti kolleegiga, kellega oleme eelnevalt emaili teel teineteisele rääkinud umbes pool oma eludest. Poole kohtumise pealt läheme inglise keelelt üle vene keelsele vestlusele, sest talle on nii mugavam. Päris huvitav on üle tüki aja ka vene keelt praktiseerida. Päeva lõpetame Bon Bonis. Seal esineb parasjagu Lady Kier, kes on paks, parukaga, riietatud kitsasse suure dekolteega minikleiti ja liigutab end äärmiselt jõuliselt ning pidevalt, kuid vaatamist mittekannatavalt. Esteks kardan, et ta tissid hüppavad dekolteest välja, teiseks olen sunnitud vaatama ta aluspükse, kui ta jalgu loopima hakkab. Rõve eit. Ühte lugu isegi tean.

Täna on vist veidrate inimeste päev

Esimene pikem reis mu autoga. Väljasõit Haapsallu. Ilm on väga ilus. Päike paistab, külma on mõned pügalad alla -10C. Lumi sillerdab. Kõik oleks kaunis, kui mu autol oleks siselagi ja sinna külge kinnitatavad päikesevarjud juba olemas. Antud hetkel toimub mõrv minu silmadele. Taipan õnneks soovituste kohaselt päikeseprillid ühes haarata.

Paigutame ennast Fra Mare hotelli. Uksel võtab meid vastu haigla lõhn. Toas on veel kentsakam hais. Pakun, et pärast mitmete külaliste magamist polnud näiteks akent paotatud ja kogu see lebra oli riiete külge jäänud.

Läheme õhtust sööma. Maandume tervisekeskuse Laine hiiglaslikus restoranis. Meid võtab vastu toimetava kelneri kulmukergitus ja lause, et tunni pärast algab varietee, siis peate pileti ostma või ära minema. Ilmselt klientide puudust neil pole, et ülbata saab. Hetkel on saal küll täiesti tühi. Valime praed, mis maksavad üllatavalt vähe. Hautatud lammas 120 kr, pardirind lehttaignas 140 kr. Meid teenindav ettekandja haiseb tubaka järele ja ta häälest kostub igipõlise suitsetajanna kärin. Lisaks kõigele lööb ta arve kokku, vaatamata meie vastupidisele soovile. Vabanduseks ütleb, et näe, automaatselt läks. Pärast keeldub summat kaheks löömast, et kahe kaardiga maksta saaks. Ühele poole meid on kaetud laud romantikapektile. Ehk laual on lisaks roos ja küünal. Kõik. Veider. Teisele poole meid on vahepeal maandunud vanaisa sünnipäev. Eakamad naised on öösel rullidega maganud ja end piduks üles vurfinud. Lapselapsed ka kenasti kaasa võetud, kes mööda restorani ringi tuisata saavad. Valjuhäälne kõiketeadja lokkidega tädi juhatab vägesid nii, et kogu restoran saab teada, kes kelle sugulane on ja kuhu keegi istuma peab ja mis toidu võiks uuesti üles soojendada. Nagu oleks Metsapoole rahvamajja sugulaste pulma sattunud. Bänd laseb kõlada esimestel nootidel ja põrand valgub tantsupaare täis. Tantsuvõttest näha, et enamus on soomlased. Lisaks kõigele vehivad nad olenemata rütmist vaid foksi tantsida, isegi valsi ajal. Pääseme napilt varieteest. Siledad poisid kompsudega juba saabuvad.

Kuna meil on veini kaasa võetud, kuid avaja koju ununenud, otsustame punnivinna hankida. Käime läbi kolm poodi ja ühe bensiinijaama, avajat ei saa. Huvitav, millega haapsalulased omi veine avavad, kah kruvikeerajaga nagu mina kunagi või. Kahjuks pole meil hetkel isegi seda kruvikeerajat.

Otsustame magustoidu süüa Fra Mares, kuna adminn oli meile teatanud, et õhtul on restoranis bänd ja saab tantsida. Magustoit maitseb hää, kuid bänd taas Metsapoole sugulaste pulmast. Kauboimütsidega kaunistatud pillimeesteks on naine, kes klimberdab sünti ning mees, kes näpib kitarri ja laulab. Kõik on väga masinilik ja absoluutselt emotsioonivaba. Laulud kirjeldavad noorte tüdrukute põksuvaid südameid, kuid lauljamehe nägu on kui matustel. Sound on nagu tuleks muusika läbi rätiku. Mõned tantsivad. Siis tuleb bändil shnapsi paus. Juba laulude ajal kõnnib saalis tähtsa näoga eakas, suure kuldse klotseri, habeme ning hobusesabasse seatud juustega mees. Mõtlen omaette, et ilmselt tal on jäänud pubekaeas mõned trikid tegemata, et ikka veel selline välja nägema peab. Kui moosekantide puhkepaus läbi saab, öeldakse, et nüüd esitatakse üks saksa keelne laul. Toosama kentsakas mees haarab mikri ja kukub laulma?! Kas algatati salajane karaoke? Laul esitatud küsib ta kitarristilt: „Noh, kuidas tuli?” ning laulab kaks laulu veel. Põgeneme. Kelner püüab küll vabandada, et homme on parem programm, täna mingid kohalikud teevad isetegevust. Õnneks avas ta meile vähemalt veinipudeli. Läheme tuppa Eesti mängu mängima. Mäng osutus õhtu parimaks meelelahutuseks. Näiteks suutsin väsinuna tekitada järgneva segaduse: Teema ajalugu. Loen automaatselt looduse küsimuse, milleks on-kes on käbikuningas? Ja jään vastust ootama. Kuna sõna kuningas oli küsimuses sees, siis ma ei saanud esimese hetkega arugi, et midagi viltu on. Kui me kõik hingetuna ja pisarates väänlesime, tuli ka vastus-Karl Gustav.

Lepime kokku, et tõuseme kell 7 ja läheme Thalasso poolele ujuma. Ärkame napilt kell pool üheksa, sööme ja sõidame linna, kuna üks meist peab Vabariigi sünnipäeval esinema.Kodus avastan, et olen ujukate ülemise otsa maha unustanud. Hea, et ujuma ei jõudnud.

Tõdeme taas, et teeninduse tase Tallinna ja muude kohta vahel on üüratu.

Alustasin projektiga –Tunne oma kodulinna parkimismaju.

Kristiine keskuse parkla on mul juba läbitud. Seal erilist keemiat ei ole. Üsna loogiline ja ruumi on kah parasjagu. Pea ringi käima ei hakka sisse ja välja sõites. Ainus probleem on iseenda osavus oma auto kuhugi teiste vahele ära susata. Soovitavalt otse eksole.

Täna tutvun Viru parkimismajaga. Sissesõites hakkab pea ringi käima. Kui ringlemine ja tõus otsa saab, peab otsustama, millise umbes viiest suunast võtta. Silte on ka igasuguseid näha, nagu Linna (kust ma just tulin eksole), Raamatupood, Viru hotell, Maksmine jms. Jube segadus. Näen posti, mis on ühelt poolt lömmi sõidetud, tähendab lömmis poolelt käib liiklus. Lähen sinna. Möödun postist ohutult ja leian enda jaoks loogilise koha, kust on ka lihtne välja tagurdada. Mõne aja pärast väljasõitmiseks pean mööda parklat veidi ringi jalutama, et maksmise putka üles leida. Raamatupoe korruse oma oli hetkeks suletud. Oluline on koguaeg meeles pidada vähemalt see, millisesse serva auto pargitud sai. Putka on täitsa mujal kui mu auto. Kuskilt meenub, et nägin sissesõidul tähte B. Ilmselt on selles iva. Tuian mööd parklat ringi, leian B ning seejärel ka oma auto. Keegi tross on oma auto minu autole nii lähedale parkinud, et ma ei saa oma pirakat ust väga paotada. Libistan ennast ukse praost sisse. Hea, et kasukas seljas on, libe vähemalt. Tagurdan teisel korral posti ja kõrval olnud auto vahelt osavalt välja. Sõidan sinna, kuhu tee viib ja jään lootma siltidele. Alles pika tee lõpus, kui lootus juba kadumas, näen silti Väljasõit. Sealt edasi on juba lihtne, kaks sarnast silti veel ja tee läheb keerutades allamäge. Õues olles juubeldan ja olen enda üle uhke.

Tõkkepuude juures olevad kaardimasinad on ka väga lõbusad vidinad. Osad sülitavad kaardi sulle tagasi, osad mitte. Ehk iga kord pead jääma sinna lolli näoga vahtima, kas sealt tuleb midagi välja või ei. Viru oma ei andnud midagi tagasi, mis siis, et ma seal käsi väljasirutatult ootasin. Vähemalt kedagi ei olnud mu taga ootamas ja istitamas.

Siiani nägid minu viimase kuu pühapäevad välja nii:

Kell 13 hakkan sättima, et jõuda kl 14 väljuvale bussile ja sõita linna, et jõuda kl 14.30 väljuvale marsale. Olen kell 15 Sauel ja ootan, et saaks tundi alustada kl 15.45. Tund lõpeb kl 17.15. Pakin ennast ülihelikiirusel kokku, et jõuda 17.30 väljuvale marsale ja olen kl 18.00 linnas tagasi. Kõik kokku viis tundi.

Tänane pühapäev näeb välja nii. Hakkan sättima kell 14, stardin autoga kell 15. Võtan teepealt kaasa partneri ja olen kl 15.30 Sauel. Lõpetan tunni, vestlen rahulikult õpilastega, lasen huvilistel oma autoga ringi kütta ja sõidan linna tagasi. Ilmselt oli kell kuus läbi, aga ma ei kiirustanud ju ka. Kõik kokku neli tundi koos jobutamisega.

Lisaks kõigele jõuan ehk nüüd ka Pärnus ära käia mingil nädalavahetusel esimest korda sel aastal.

Viimane nädal on minu elus üks produktiivsemaid olnud. No mitte just kõige, aga siiski.
Esiteks kirjutasin autolaenu lepingule välja
Teiseks broneerisin järgmiseks nädalavahetuseks hotellitoad Haapsalus
Kolmandaks broneerisin sünnipäeva pidamise koha
Neljandaks täitsin ära tuludeklaratsiooni.
Viiendaks käisin silmaarstil, et prillid, mis juba kuu aega ebameeldivalt ninale suruvad jättes sinna punased plekid, nurka visata ja läätsedega käima hakata. Prillide painutamine kolm korda pole aidanud ja permanentsetest punastest plekkidest oma näol pole ma ka huvitatud.
Kuuendaks käisin kahte autot vaatamas. Mõlemad ühte marki, hinnavahe 5000kr. Autode vahe päris korralik. Lisaks oli odavamas autos kunagi suitsetatud-väkk!
Seitsmendaks langetasin raske otsuse ja ostsin auto ära. Käisin vormistasin oma esimese auto ning liikluskindlustuse elus! Tegelikult olen ma praegu oma autofriigist kolleegi vastu ebaõiglane. Tema tegi siiski kogu lavataguse töö, minule jäi projekti ebameeldivam osa-raha letti ning allkirjad alla panna. Tegelikult oli üks ebameeldiv seik veel. Müüja palus end tööle tagasi sõidutada. Sõidu ajal võttis müüjast vene noormees kohmitsedes, kuid vaikides kotist välja noa...eemaldas esi-ja külgakna vahelt pika vidina ning lõikas selle alt välja tükikese riiet. Seejärel paigaldas pika vidina oma kohale tagasi. Siis mulle meenus küll, et tal oli vaja riidevärvi näidist uue siselae tekitamiseks. Ma ei hakka parem kirjeldama, mitu stsenaariumit mul samal ajal silme eest läbi jooksis.
Kaheksandaks sain omale lõpuks metallkasti puuriida ümber (loe blogi 17.10.2006). Muidugi, kui nüüd naaberjoodikud ja nende sõbrad otsustavad jälle ennast koridori põrandale pikali visata ja näiteks minu kasti nurka riivata, võivad nad vägagi haiget saada, sest metallkasti nurgad on teatavasti teravad. Joogu siis vähem, mis ma oskan öelda.
Üheksandaks ostsin omale autodokumentide kaaned, lumekaabitsa ning aknapesuvedeliku (huvitav millisest august seda sisse valama peaks?). Auto soetamisel lihtsalt kaasneb huvitavaid lisaprobleeme.

Nüüd siis olen jällegi sammu võrra iseseisvam. Mul on oma elamine ja oma auto. Sõidan kuhu tahan ja vean, mida tahan. Enam ei saagi lasta meestel ennast abistada. Samas, kui auto peaks otsad andma, siis ilma meeste abita jällegi ei saa. Põhiprobleem on hetkel parkimiskoha saamine. Maja ümber on vahepeal (mu isa endine auto, mida ma kasutasin, lahkus siit ilmast 2005 sügisel) väga palju autosid siginenud. Unega on ka probleeme. Kardan. Üks auto ju varastati mul siit maja eest ära. Ilmselt varsti läheb hirm väiksemaks ja uni saab oma endise magususe. Esimene suurprojekt autoga on mu kunagi kriitvalge olnud vaiba keemilisse vedamine. Teine projekt on oma garderoobi ümberhindamine ehk pikad mantlid out ja lühikesed jakid in. Kolmandaks võiksin juba osata sujuvalt teatud seadmete vajutamise kombinatsiooni sooritada, mis auto käivitab. Nimetagem seda vargavastaseks seadeks. Esialgu on veel keeruline. Eriti, kui valgusfoori all auto välja suretada. Samas, kui seda suretamist piisavalt kaua praktiseerida, peaks ju ka kombinatsioon selgemaks saama.

Saabun õhtul hilja sõbranna poolt koju, kus panime paika oma nädalavahetuse väljasõiduplaanid minu tulevase autoga.

Kui koju jõuan, on välisuks paljutõotavalt lukust lahti. Trepi alumisel astmel tervitavad mind viinapudeli ja üks limonaadipudeli kork. Trepist üles läinud, kuulen vastaskorterist (nagu arvata oligi) meesterahva pahandamist kellegi naisolevuse peale. Minu ukse taga on näritud pirn ja minu puuriidast on üks pakk maha aetud. Virutan jalaga vihaselt pirni nende ukse alla ja tõstan paki puuriida otsa tagasi. Toimetan mõnda aega korteris, püüan rahuneda ja jään teleka ette voodisse mõnuledes und ootama. Järsku lüüakse vastaskorteri uks pauguga lahti ja järgneb kohutava jumakas. Naabrimees sõimab - tõuse ise üles, mina sind ei aita. Togitakse ja turgutatakse tüüpi, kes end ilmselt nähtamatuks joonud on. Järgneb heli, millest saan aru, et kallile külalisele pakutakse öömaja ehk vennike lohistatakse pööningule magama. Öine temperatuur on meil teatavasti kõvasti alla -10C. Keegi põgeneb sama ajal ülihelikiirusel korterist, paugutades kõiki uksi, mis teele ette jäävad. See töö tehtud, võetakse ette järgmine üritus. Korteris korraldatakse märatsev kaklus. Maja väriseb, kostuvad kõikvõimalikud vene keelsed roppused. Kell ligineb ühele öösel. Mõtlen, kas kutsuda politsei või mitte. Pean ju siis jälle öösärgi väel minema külma koridori neile ust lahti tegema ja tunnistusi andma. Veel ei helista. Parasjagu on vaikne ka. Mitte kauaks muidugi. Jätkub väljuhäälne mõttetu mula. Lähen piilun uksesilmast olukorda. Kakluse vahele just ei roniks, aga muidu ütleks neile küll üht teist krõbedat. Kedagi pole näha, mula käib korteris sees. Vana maja ei ole just helikindlaim hoone. Jõuan niiviisi kolm korda voodist välja ronida, et joodikutel sabast kinni saada. Nagu kassi hiire mäng. Lõpuks näen paistes nägudega meest ja naist. No ikka sellised ehedad - pundunud ja punased, nagu peab. Teen üheselt mõistetaval toonil selgeks, et pidu lõppegu kohe või muidu! Sellepeale arvab meespundunu, et äkki nad tuleks nüüd mulle külla. Kraaksatan neile endalegi ootamatul toonil üht teist. Pidu saigi otsa. Kell kuus hommikul ärkab külaline pööningul. Alajahtus vist lõpuks. Ilmselt ta ei adunud päris täpselt, kus ta on või miks ta seal on, igatahes teeb ta põrgulärmi. Kukutab iseennast korduvalt ja kolistab asjadega, mis pööningult leida on. Mõne aja pärast raugeb ta ramm ja maja jääb vaikseks, uni tuleb tagasi. Ehmatan uuesti istuli trepil jalgu lumest puhtaks trampiva teise korteri naabri kojutuleku peale. Neil kõigil on minu vastu ilmselt vandenõu.

Lähen läbi paukuva pakase koolitusele, seekord iseennast koolitama. Kuklas kolgib mõte-oleks mul juba auto käes, ei peaks kolme bussiga sõitma ja vahepeal külmetama. Viimases bussipeatuses kõnetab üks noormees mind eheda eesti keele aktsendiga vene keeles ja uurib, kas ettesõitnud buss punase ristini ikka läheb. Vastan talle nii aktsendivabas vene keeles kui suudan, et ei tea ja astun bussi. Talle võis jääda mulje, et ma olen veider- ise ka ei tea, kuhu sõidan. Aga ma tegelikult ka ei tea Lasnamäe bussidest midagi ja mul oli vaja vaid kaks peatust sõita. Selles, miks ta mind venelaseks pidas on ilmselgelt süüdi minu kiilanev kasukas. Pidin teise juba selle talve alguses ära viskama ja uue laskma teha, aga tegijal on mingid probleemid ja nii ma siis käin selle 9a vana jänesekasukaga ringi ja loodan, et näiteks käis otsast ära ei kuku (õla ja käise ühenduskohas on rämedad augud). Vooder on ka pigem sõel kui riie. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Koolitusel ei pakuta hommikukohvi ja esimene loeng kestab kaks tundi. Olen pehmelt öeldes hämmelduses. Õnneks tukkuma just ei jäänud. Õigem oleks vist öelda, et ei lastud jääda. Enne loengu algust käib ohjeldamatu lobisemine mobiilidega. Noh nii kolm tükki korraga ja ikka valjul häälel. Kui loeng algab, heliseb taas ühel telefon ja ta otsustab kolinaga püsti tõusta ning õue rääkima jalutada. Kui kõne peetud, selgub, et ta ei pääse enam tuppa tagasi, kuna uksed käivad seestpoolt snepriga. Möllab ja laamendab veidi kuni üks meie seast läheb ja talle ukse lahti teeb. Kõik saavad kinnitust, et järelikult on vaja mobiiliga endiselt konverentsiruumis sees rääkida ja lektorist ennast mitte segada lasta. Tihti ei saagi aru, kes kõvemini räägib. Kui esimene loeng läbi, suunatakse meid lõunasöögile. Kõiki nuumatakse kolmekägulise lõunaga. Pärast seda on enamus osalejaid oimetud, kuid mitte nii väga, et ei saaks endiselt mobiilidega lobiseda. Lisaks häirivatele kõnedele sõeluvad konverentsiruumi akende kõrvalt mitmed kaupa toovad autod. Koolituse tagasiside lehele panen kirja kõik, mis mind häirib ja oma koolitusi ma selles hotellis kohe kindlasti ei tee.

Õhtul viib autofriik-kolleeg mu ühte autot vaatama. Mulle meeldib. Edev auto, sõidab hästi. Varastele ka meeldib kindlasti. Lepime homseks kokkusaamise remonditöökojas.

Olen vahepeal hoogsalt tegelenud projektiga „Auto”. Algatuseks tegin selgeks, kas saan soetada tutika auto või kasutatud auto. See dilemma lahenes kiirelt, jääb kasutatud auto variant. Kuumakse poole väiksem. No ja kui mõnu jupp läbi läheb, siis vast ikka ei maksa lõppkokkuvõttes sama palju, kui uue auto kuumakse oleks. Mõistlik oleks muidugi profülaktika mõttes paar korda aastas remonditöökojas käia. Mul on küll mõned ebameeldivad mälestused tunkedes flirtivatest mutrivilludest, aga ehk elab üle. Järgnes Auto24 põhjalik analüüs. Peamisteks detailideks panin otsingus, et oleks konditsioneer ja et ei maksaks miljon. Meie suved on viimasel ajal põrutavalt kuumad olnud, ehk on ka järgmised paar. Tegin analüüsiks ägeda Exceli tabeli. Kõigel sellel hoiab silma peal mu kolleeg-autofriik. Ma küll sõimasin teda autopedeks, aga ta arvas, et ta on siiski autofriik, kuna ta autod ei ole piinlikult puhtad ja meeletult tuunitud. Sain ka mõistete erinevuse teada. Tänaseks olen saanud pangalt laenu osas positiivse vastuse, kuid autot veel välja valinud ei ole. Jätsin ka Exceli täitmise pooleli, kuna selleks ajaks, kui ma ükskord autoparki uudistama minna saan, on pooled autod juba müüdud ja uued analüüsimata asemel. Ehk saan järgmisel nädalal siiski valima ka minna. Ägedam tunne on ju minna 500-liste pakiga vehkima, kui et olla teadmatuses, kas laenu üldse saab.

Jätan siinkohal kirjeldamata minu ema emotsioonid, mis tekkisid, kui ma tegin talle teatavaks uue laenu võtmise fakti. Kostus taaskord kurikuulus lause-saa ka nii vanaks kui mina.

Täna õhtul teen naistele saunas välja.

Tänaseks on mul vesi tagasi täpselt üks nädal ja üks päev. Käes on aeg uueks jamaks. Minu wc pott ei suuda vett loputuskastis kinni hoida. Sama jama oli kord suvel. Siis oli vee väljumisaugu ja sulgemisklapi vahele miski kumm (nägi välja nagu katkine lokirulli kumm) läinud. Seega käärisin käised üles ja pistis oma väikese käekese küünarnukini jääkülma vette, sobrasin oma pikkade lakitud küüntega klapi ja augu vahel, aga näppu ei jäänud midagi. Lisaks sellele jamale on loputuskasti sees olev kaadervärk paigast nihkunud. Nupp ei istu enam oma endisesse pessa tagasi, vaid loksub tühjal kohal. Vee tõmbamiseks pean eemaldama nupu, seejärel kaane ja seda sisemist kaadervärki kergitama. Seega on kogu kempsus käimise protseduur väga tülikas ja üsna aega nõudev. Sest pärast kaadervärgi tõmbamist pean ma veenduma, et vesi ikka pärast seisma ka jääks ning kaane ja nupu tagasi panema. Ega vesi päris seisma ei jäägi. Kui ma korteri soetasin, ütles müüja küll, et ta ostis väga odava poti, aga ma ei arvanud, et odavus kõiki neid jamasid tähendama peaks.

Lõbusamaks küljeks on see, et käisime Itaalias elavale kolleegile Eesti asju ostmas ja saatmas. Ta pani kõik kenasti kirja, mida ta sooviks ja meie täitsime tema soovid. Kogu see kaup nägi täpselt selline välja, mida üks väliseestlane tahta võiks. Pealegi sain ma oma ekskolleegist ülihästi aru, sest oli väga palju asju, millest mina omal ajal puudust tundsin. Kui olime paki teele saatnud, tuli umbes neli tundi hiljem meelde, et kõige tähtsam jäi ostmata-hernesupp. Ekskolleeg tahtis ju vastlaid pidada. Kohutav jama. Ainus lohutus on see, et klaaspurk ei ole kõige kindlam pakisisu. Ehk ta vabandab meid?! Parandame oma vea järgmine kord.

Minu meelest tuleks avalikus kohas amelemine ära keelata. Noh, tegelikult võiks iga inimese sisetunne öelda, kust maalt piir läheb. Et umbes trammis taga akna all korraks musitada võib, aga tunnis ei seista keset põrandat kaelakuti nii, et peame peaaegu õlale koputama ja paluma endile ruumi teha eksole. Esiteks see viib mõtted mujale. Teiseks tahaks ju ka. Kutt oli ju väga kobe. Äsjaarmunud on oma egotsentrilisuses üldiselt ühiskonnale nuhtluseks, tuletavad teistele meelde, millest nad ilma on.