Eluveidrused

Algavad iluprotseduurid Milaano jaoks. Juuksuris tegelikult käisin ma küll juba ära. Täna on maniküüri „käes” kord. Mu maniküürija on Saaremaal sündinud venelanna, kes räägib mõlemaid keeli vabalt. Siiski on selles salongis (kuna ka ta õde töötab seal) olnud alati rohkem vene kliente kui eestlasi. Seetõttu ei erine ka tänane kakstund oluliselt eelmistest kordadest. Küll aga on sattunud üheks kliendiks naine, kes räägib vahetpidamata. Ta on selles salongis täna veetnud juba tunde, kuna hetkel on käsil kolmas iluprotseduur järjest. Kui ta pediküüri toolilt tõuseb, vaatan esiotsa, et tal on tilluke triibuline froteerätik seeliku asemel. Kahtlusi tekitab siiski nööp, mis on keskkohta kinnitatud. Pidin juba väikese nalja valla laskma, et näe, kui kena rätik pärast kosmeetilist protseduuri ümber panna…

Naisterahvas küsitleb kõiki, kes salongis viibivad kuid asub ise ka kohe vastama. Samas poole vastamise pealt gerereerib sujuvalt uue küsimuse. Seega kostub PIDEV vene keelne möla, sest inimene, kellelt küsiti asub ju ka viisakalt vastama ja seega räägib salongis koguaeg korraga vähemalt kaks inimest. Alguses suudan seda kõike kuidagimoodi taluda, siis hakkab naljakas ja lõpuks toetan lihtsalt pea vabale käele ja pööritan silmi. Kui lobiseja järgmiselt ehk maniküüri toolilt tõuseb läheb ta tühja kosmeetiku ruumi riideid vahetama, kuid jätab ukse lahti, et saaks OMETIGI rääkida. Samal ajal vaatame tema maniküürijaga tõtt. Tal on üliväsinud ilme. Naeratan kaastundlikult. Klient räägib jätkuvalt, nüüd küll juba iseendaga, sest keegi ei viitsi kuulata ega veel vähem vastata. Kui tal teemad otsa saavad, hakkab teemade ring otsast peale.Näiteks bensiini hinna tõus täna hommikul, mida ta suudab kahe tunni jooksul kolm korda üles võtta. Kui lobiseja on end riidesse saanud, näen, et tegelikult ei ole see ikkagi froteerätik, täiesti seelik on, mille all on karupüksid. Nu i zhenzhina…

Milaano ilmateade lubab umbes kümnelt erinevalt ilmaennustuse lehelt vaadates KOGU minu sealoleku ajaks tugevat vihma lume võimalusega. Jeah! Elagu minu soojamaareisid...Ateena teatavasti läks üleni selle nahka. Nüüd siis ka Milano.

Täna hommikul on Bossi sünnipäev. Rasketest aegadset ajendatuna meisterdasin ise eile õhtul kontoris koos ajutise abiga kolleegide poolt kaks küpsisetorti. Meie suvepäevade korraldajad tulevad varavalges klaver ja kitarr kaenlas ning esitavad õnnitluslugusid. Täitsa meeleolukas üllatus sai.

Isiklikus plaanis on täna kaks tippsündmust järgmised:
1. leian üles jõulude ajal kaotsi läinud võtmed (loe blogi 29.12.2008). Nimelt olid nad kukkunud peegelkapi (kus ma hoian ka oma käekotti) ukse sisemisele alumisele äärele ja nii osavalt, et sõitsid seal uksega kolm kuud märkamatult edasi-tagasi. Täna hommikul hakkas alles miski kuskile vastu käima ja nii ma nad üles leidsingi. Meisterlik peitmisoskus.
2. Saan oma signalisatsiooni ja jõletu pika antenni ümber kapi.

Pinginaabri juubel, stiilipidu Very Hot. Juba peo algus on koomiline, sest on selgunud, et igaüks mõistab Very Hot stiili eirnevalt. Umbes pooled olid mõistnud selle all seksikust, üks mõistis lumivalgekese heleroosat kostüümi koos krooniga, üks paar etendab professorit ja litsikest ning viimane paar saabub ülipidulikus rõivas. Külaliste seas on mitmeid muusikakoolide õpetajaid ja direktoreid. Üks neist viib hobi korras pidusid läbi ja korraldab ka meile kohe alguses õnnitluslaulu õpetuse ning hiljem paar koomilist mängukest. Peo lõpuks tuuakse välja karaoke ja me üürgame hommikuni laulda.

Peo tulemuseks on hääletu olek.

Lippan lõuna ajal mitte sööma vaid hoopiski lõunakontserdile tunniks ajaks. Need kontserdid on suunitlusega eakamatele inimestele ja soodsa piletiga. Seekord on tegemist naistepäevakontserdiga Kuningliku kvinteti (5 RAMikat) poolt ja kuna nad õhtust kontserti Tallinnas rohkem ei tee, siis veedangi lõunapuhkuse täna teistmoodi. Saali astudes on näha vaid hallipäised lokkidega daame, vanuses 80. Otse meie ees lahvatab skandaal, et keegi istub kellegi kohal. Piletörid näevad kurja vaeva ja püüavad kõiki aeglaselt kuid kindlalt õigetele kohtadele suunata. Algab kontsert. Kontserdi ajal heliseb umbes kuus mobiili (vanemad inimesed ei oska 1. mobiile välja lülitada 2. ei mäleta PIN koodi), pildistatakse välguga sähvides mitmeid kordi, kellegi kuuldeaparaat piniseb üle saali kümmekond minutit ja minu kõrval istuv paks tädi peeretab vaikselt, kuid see eest pidevalt ja haisuga. Ma ei taha vanaks saada… Kontsert oli muidugi hea ja au ning kiitus poistele, et vaatamata publikule kontserdiga suurepäraselt hakkama said.

Kontsert, kus esineb Berliini Jazzorkester. Esimene pool kavast on selline tavapärane, ei ole väga vaimustav, aga halb ka mitte. Teine pool algab täiesti ootamatu etteastega. Lõbus orkestrijuht küsib, kas saalis on ..ja ütleb naise nime. Kuna ta aktsent on päris yugev, siis esimese korraga kohe pihta ei saa, aga kolmanda korra peale elavduvad daami kõrval istuvad noorem ja vanem härrasmees. Selgub, et nood kaks meest olid käinud vaheajal orkestrijuhiga rääkimas, et nende emal/abikaasal on täna sünnipäev, et kas võiks ühe sünnipäevalaulu paluda. Orkestrijuht lööbki selle peale lahti sünnipäevalaulu ja kaks meest kummalgi pool sünnipäevalast laulavad püstiseistes ennastunustavalt õnnitlusi. See on nii kuradi ilus, et pisar tuli silma. Edasi läheb kava juba palju põnevamaks. Hakkavad kostuma ehedad swingi (dixie) lood. Miskipärast kangastub mulle silme ette (küll Vene) film Tom Sawyer, kus on suure rattaga jõelaev. Kui hästi meenutada, siis seal laeval oli ka swingorkester. Väga põnevas aranžeeringus esitatakse lugu Oh Carol ning lõpetuseks laulavad orkestrimehed a capellas lisaloo.
Hästi mõnus ja stiilne kontsert. Jällegi on keeruline istuda paigal akadeemilises saalis, kui tegelt tahaks püsti karata ja tantsida...

Vastlad ja Vabariigi sünnipäev. Läheme ekskolleegidega kelgutama. Kõik tulevad peredega ja õnneks ka kõikvõimalike allalaskmisvahenditega kohale. Mul endal ei ole ju ühtegi sellist asja. Kui nüüd päris aus olla, siis ma väga ei mäletagi, millal viimati kelgutatud sai. Kas äkki eelmise koha esimestel talvepäevadel, mille korraldasin aastal 2003. Igatahes oli väga tore ja lapsemeelselt sportlik üritus. Pärast seda läksime ühele kolleegile külla hernesuppi sööma ja pingviiniparaadi vaatama.

K ütles, et ma näen sellel pildil välja nagu Jääaja orav, kes oma tammetõru hoiab...

Väljasõidul firmale suvepäevade kohta välja valimas. Valikus on kaks kohta, üks asub Viljandimaal, teine Valga maakonnas. Sõidame rongis: korraldaja auto ees ja mina oma autoga taga. Ilm on lobjakane, seega sõidan u 250 km kojamehed pidevalt vehkimas, kuna esimese auto rataste alt pritsib uskumatu kogus pori. Selline sompus ilm ja kehv väljavaade väsitab silmi päris ohtralt.

Viljandimaa kohas on üheks suureks tõmbenumbriks šoti mägiveised, keda saan kuivikutega toita. Neil on enneolematult pikad keeled ja nad on koguaeg näljased. Näpsavad kuivikuid peost nii, et ma ei saa arugi. Teisest kohast tagasi sõites näen üle tee galopeerimas kolme metskitsekest ja päeva naelaks on eemalt paistev ilves keset teed, kes välgukiirusel jalga laseb. Kui retke lõpetan, olen maha sõitnud 450km ja rampväsinud. Auto näeb välja nagu keskmine porine mägi.

Olen kaks päeva püüdnud dokumente nii korda seada, kui võimalik ja siis ta tulebki. Põhirõhk, mida töökaitseinspektor kontrollib, on psühholoogiline ohutegur- tööstress jms. Käib ka kontori peal ringi ning vestleb töötajatega. Lõppkokkuvõttes laheneb kõik väga hästi. Kontrollakti läheb kirja meie enda poolt palutud märkus ventilatsiooni müra ning ebaühtlase õhutemperatuuri kohta, et saaksime selle majahaldajale edastada.

Õhtul vaatan kinos Revolutionary Road’i.Üsna masendav värk. Taaskord kinnitus sellele, et õnnelikke abielusid annab tikutulega taga otsida.

Helistatakse Tööinspektsioonist ja teatatakse, et tahetakse meie firmasse külla tulla. Mind valdab täielik paanika, sest lasin end siia tööle tulles töökaitsespetsialistiks moosida. Ma tean küll, et Nõrkus on mu nimi. Nüüd siis olen ise oma supi sees.

Raske päev. Väga raske. Õhtul kell pool seitse lohistan ennast voodist ja praen ühe muna. Pärast seda lõtvun hommikuni voodis. Mõjub figuurile hästi.