Eluveidrused

Minu üheksa päeva vana põrandalamp andis otsad. Täpselt sama viga, mis vanalgi- reostaat läks läbi. Teagi nüüd, kas paneks suure vihaga ka uue lambi koridori ja laseks ära varastada. Saaks jamast lahti. Või võtta see käeotsa ja viia poodi tagasi. Tsheki alusel pidi garantii kaks aastat kehtima.

Käeotsas ju jällegi ei jaksa. Peab taas õnnelikule juhusele lootma, et kellelgi on aega ja viitsimist minuga jännata. Ilma autota naisterahval on ikka kohutavalt tüütu igatsorti asjaajamisi ette võtta.

Küll on kurb, kui inimesel puudub enesekriitika ning seetõttu koosolek piinlikuks kisub. Oleme sunnitud kuulama pikka lugu sellest, kuidas meie, lihtliikmed, kes me valime liidu juhatust ja presidenti, pole suutnud ära tunda seda õiget, keda presidendiks valida. See tähendab muidugi kõnelejat. Tema vaeseke on pidanud 13 aastat vastutava (sic!) sekretäri ametit, aga presidendiks saanud pole ja seetõttu astub tema üldsegi juhatusest välja. Loomulikult ei jäta ta üles lugemata ühtegi oma töösaavutust üldise hüvangu heaks.

Minul oleks ilmselt piinlik, kui ma oleks nii kaua seda tööd teinud, soovinud saada presidendiks, kuid pole suutnud saavutada liiduliikmete sellist tunnustust, et valituks saada.

Koosolekule järgneb vastuvõtt minu tantsumaailma juhi ja õpetaja 70. sünnipäeva tähistamiseks. Kohale on tulnud isegi kõrged külalised ministeeriumist, kes premeerivad sünnipäevalast elutöö eest 10 000 krooniga. Näed, siis, mis maksab Eesti Vabariigis ühe ala ennastunustav arendamine, tervelt 1/4 ministri ühest kuupalgast (allikas http://www.kul.ee/index.php?path=0x1x1114). Hale!

Kui end õhtul MSNi login, selgub, et minu võtmed on ühe "kelgupoisi" käes. Vähemalt kindlas kohas.

Nii nagu viimasel ajal kombeks - vaatamata sellele, et magama sain hommikul kell 4, ärkan kl 9. Ei saagi päris täpselt aru, kas olen veel vindine või juba kaine. Igaljuhul on olek uimane. Vedelen voodis ja vahin telekat, kuni uni uuesti peale tuleb ja tukun nii vahelduva eduga poole päevani.

Kui lõplikult üles ärkan, avastan, et aknalauad on kuivanud lehti ning puude seemneid täis. Meenub, et ööseks oli lubatud suuremat sorti tormi, isegi kuni 32 m/s. Kuna aga väike korter oli õhtul rahvast täis, läks tuba umbseks ja aknad olid terve peo vältel avatud. Õnneks jäi see ainsaks tormi tüsistuseks, mis mind tabas. Isegi elekter ei käinud ära. Siiski ilmneb mõne aja pärast ka teine peo tüsistus - võtmed, mida endiselt leida ei suuda.

Õhtul vaatame sõbrannaga kinos filmi Saatan kannab Pradat. Minu jaoks ei ole filmis suuremat sorti üllatusi, kuna olen ise töönarkomaanist tippjuhi juures töötanud. See, et ta suudab sulle ühe hingetõmbega 15 ülesannet erinevatest valdkondadest kätte jagada on täiesti igapäevane nähtus. See, et ta palub end kiirkorras telefonitsi ühendada Timofeiga ning samal ajal valib ise teise kõne, mistõttu ühendamine ei õnnestu, on täiesti normaalne. Samuti on normaalne see, et Timofeiks osutub inimene, kelle eesnimi on Timo. Väga hea paralleel on seoses nimedega. Minu ülemus hüüdis mind minu tegeliku nime keerukuse tõttu neli aastat Katiks. Siis aga asus minuga ühte tuppa tööle tütarlaps, kelle nimi oli Katrin. Kui nüüd ülemus karjus Kati, hüppasid kaks naist toolilt ja kappasid vaibale. Filmis kasutatatakse väljendit "minu uus Emily". Ka mantli viskamine on tuttavlik, õnneks küll diivanile. Veider on vaid see, et nii suures ja edevas firmas ei ole kohviaparaati ning assistent peab tänavatel manööverdades jalad rakku jooksma, et veel põletavalt tulise kohviga juhini jõuda. Aga külaliste vastuvõtu kohv?

Esimene uute kolleegide pidu minu pool. Kokkan vanakooli sööki ja igaüks toob jooki. Esimesed naiskülalised saavad sibulat ja seent hakkida. Kokku on lõpuks 20 m2 toas koos 17 inimest. Üks ei saanud tulla, muidu oleks 18 olnud. Väga intiimne olemine. Vähe umbne ka, aga aknaid saab õnneks lahti hoida. Õues on küll kuni 30 m/s tuult, aga mu aknad käivad õnneks sissepoole lahti. Pidu nagu pidu ikka. Mehed viskavad nalja ja piigad itsitavad. Sekka segatakse kokse.

Ühel hetkel tõmbab joodik-naaber ukse lahti ja palub mulle tahapoole edasi öelda, et tal oleks kaks asja küsida. Lähen uksele. Ta ütleb, et näe, ma leidsin roti siit koridorist ja viskasin ära. Nojaa, edasilükkamatu uudis oli ju vaja edasi öelda. Teine teema oli see, et ma viskaks talle 25 kulli, kuna tal on jõle pohmakas. Ilmselt taadu arvas, et ma kutsun ta peole. Kuna tüüp on mulle nagunii võlgu ja mul külluslik pidu käimas, siis ei saanud talle ära öelda. Pealegi 25 krooni just ei tapa.

Kõik laabub üldiselt kenasti kuni umbes kella 00.00-ni, kui allesjäänud mehed õuest suitsu tegemast tulles avastavad alumise korruse naabri lapse kelgu ja sellega trepist alla kelgutavad. Järgneb naabrite sadu uksele. Esimene on naaber, kes elab täpselt trepi all. Vabandan kenasti. Tal võis ikka hull ehmatus olla, kui kelk alla vuhises. Järgmisena trambib uksele taaskord joodik-naaber. Saadan venna pikalt puu taha. Ütlen talle, et kuna ta on mulle võlgu, siis peaks madalam kui muru olema, et mina olen pidanud kõik tema läbud üle elama, kaasa arvatud eile öisese räuskamise ja üleüldse, kes on minu ukse taha oksendanud, laik siiani näha. Kelgu omanik lubab politsei kutsuda. Ütlen ka sellele pudeli põhja vaadata armastavale sellile, et kui ma veel üks kord kuulen, et ta oma naist sõimab, siis kutsun talle endale politsei välja. Igaks juhuks vaatan üle kuriteo paiga. Kõik tundub normis olevat. Nüüd ilmub raskekahurvägi välja. Alt mutike on uksele uudistama tulnud ja sõimab, et tema on juba neli korda välisust pidanud teiste järgi lukustama. Mina sõiman vastu, et öelgu üks kord, kui ta on pidanud seda minu pärast tegema. Nüüd avaneb mul ka võimalus teda tuletõrje väljakutsumise eest paika panna. Küsin, kas ta teab, et peab mu puude kapi tegemise kinni maksma. Mutil jookseb juhe kokku, suudab vaid minu lauseid korrata. Päris naljakas vaatepilt.

Kui kõik naabrid paika pandud, laseme kiirelt jalga, kuna politsei oht on päris reaalne. Kuna ma ei suuda kiirelt omi korteri võtmeid üles leida, võtan varuvõtmed. Kõik korraga ühte autosse ära ei mahu ja seetõttu ronib üks mees pagaasnikusse. Väga värvikas päev koorus välja.

Tagasi kodus avastan, et keegi on mu vana põrandalambi, mille koridori tõstsin, pihta pannud. Oleks ma seda vaid veidi varem avastanud!!!

Osa 2. Kala ei ole rase. Kala on mõrtsukas ja seetõttu end paksuks söönud. Tabasin ta otse kuritöölt.

Alguses vaatasime, et paks kala võtab kõhnemalt suuga sünnitust vastu. Ämmaemand. Rebis hoolega teise kõhust mingit valget niitjat venivat ollust välja. Teine oli kord külili kord selili, vahel veidi rabeles. Ei saanudki aru, kas tal oli parasjagu hea või halb. Mõtlesime, et ju selle veniva asja sees ongi marjad. Lõpuks lasi paks kõhna lahti ja kõhn vajus surnult põhja. Selgus, et veniv niit oli soolikas ja selleks, et soolikat kätte saada, oli juba pool kõhtu ka ära söödud.

Veidi aega läks mööda ja paks asus kuldset kala ründama. Seejärel ellimineerisime röövkala otse kempsupotti. Ilmselt sellepärast põhjakoristaja omale kinnisvara soetaski ja dekoratiivmajast üldse väljas ei käi. Vaatas, et mingi Paldiski maantee tegelane sibab ringi.
Nüüd peab jälle uued kalad ostma. Seekord kõik kuldsed.

Kuidas tehakse kindlaks kalade sugu? Kuidas öeldakse kala kohta, kes ootab järglasi? Rase, tiine, marja täis, dekreedis, olukorras?

Meie üks kontoriloomadest on kas emane ja rase või isane ja tagumiku mumpsis või läheb lihtsalt varsti plaksuga lõhki. Tal on kohe raske olla ka. Laperdab akvaariumis ringi, mitte ei uju graatsiliselt nagu teised.

Huvitav, millisega neist tal need järeltulijad on-kas kollasega, samasuguse sinisega või põhjakoristajaga? Ja kas kaladel on nagu tulpidel, et kui lõikad valget ja sama kääridega punast, siis järgmine aasta saad roosasid tulpe. Ja palju tal neid üldse tulla võiks? Issand, kui põnev.

Kuna homme tulevad mulle esimest korda uued kolleegid külla, olen juba kolm päeva jupphaaval toitu koju vedanud. Autota inimese rõõmud. Selle tegevuse käigus avastasin, et ühes poes maksab Liviko õunaviin 78 krooni ja teises 62 krooni. Karjuv füüsiline vägivald! Selle vaheraha eest saab juba korraliku sakuska.

Too odavam pudel oli müügil Liviko poes. Avastasin seal kassa kõrvalt info Liviko kliendikaardi kohta. Kaardiga saab muidugi veelgi hinda alla. Võtsin esimese hooga kohe voldiku ühes. Teel koju hakkasin asja üle juurdlema. Mis mulje see ühest naisterahvast küll jätta võib, kellel viinapoe püsikliendikaart on? Kusjuures võimalik on saada järjest kõrgema allahindlusega kaarte vastavalt ostusaldodele. Ehk, kui ma veel mõned peod korraldan, võib minust veel viinapoe teemantklient saada!

Olen nüüd dilemma ees, et kas minu solaariumi, kingapoe, kangapoe ja aksessuaaride poe kliendikaartide juurde säärane alkoholi lembust väljendav kaart üldse sobib. Eks see ole ju tegelikult minu ja minu rahakoti vaheline isiklik asi, millest keegi teine peale Liviko poe müüjate teadma ei pea. Pealegi vaevalt, et paadialuste hammas üldse Liviko hinnaklassile peale hakkab.

Ilmselt oleks mu rahakotist sel juhul puudu veel vaid üks korralik sekspoe kliendikaart.

Oluline on emale mitte vahele jääda!

Mu joodikust naabrimees küsib koridoris särav-kavalal ilmel, kuidas mulle tema looming ka meeldis. Vastan diplomaatiliselt: "Arvasin, et teed teistsugust muusikat. Selle kohta on päris hea". Mille peale tema, rahulolev muie näol, palub mul endale ühe kontserdi organiseerida. Kui teatan, et olen töökohta vahetanud, vajub mees kössi nagu küsimärk. Ta ilmselt oli juba kõigile oma tulevast kontserti reklaaminud ja osa kutseidki välja kirjutanud. Kahju kohe tast.

Dialooge bussis:

Lapsed
"Mis sa ei oska vene keelt va? Häh, ma olen pooleldi venelane. Tõ shto russki ne panimaju?"

Kaks täiskasvanud tüüpi
Esimene: "Kuule, ütle, mis ta mulle kirjutas" Veerib mobiilist sõnumit: "Kahju, kui sa nii adekvaatseid otsuseid.." Teine:" Ebaadekvaatseid vast ikka?" Esimene: "Just. Edasi läheb-teed ja käitud nii labiilselt. Mis see labiilselt on?" Teine:" Nagu mingi sündmisega seotud. Öeldakse labiilne närvisüsteem, ah mina ka ei tea. Oled armuvalus vä?" Esimene: "Ah, kes, mina vä, ole nüüd"

Kuigi mul on käes kaks rasket kotti, buss pidurdab ja sõidab äkiliselt ummikutes, soojendus põhjas (mistõttu higi voolab), on ikkagi lõbus.

Istun vaikselt wc-s ja äkki kuulen, kuidas kõrvalruumi meeste kemmergu-kabiini keegi siseneb. Iseenest normaalne, inimesed käivadki wc-s. Ehmatan aga seetõttu, et tegelikult on päris piinlik, kui keegi peab pealt kuulama erinevaid hääli, mis erilaadsetest toimingutest kostub. Saati siis veel vastassoo kemmergusse välja. Tegelikult ju naised ei nuuska, norska ega ropenda ja on umbsed. Kas teie näiteks arvasite lapsena, et teie kaunis õpetaja vahel wc-d külastab? Minu jaoks oli paras shokk isegi näha, et minu ilus õpetaja kasutab juukselakki ja ta juuksed ei seisagi heast tahtest ilusad. Kuulsin just eile toredat lauset- vorsti ja naiste puhul ei ole soovitav ettevalmistava protseduuri juures viibida.

Minu meelest võiksid wc-d helikindlad olla, eriti kontorites, kus viibid päev päeva kõrval samade inimestega. Teine lahendus, mis paljudes kohtades ka käibel, on valjult urisev ventilatsioon.

Keegi on algatanud Vilja vastu vandenõu. Üritatakse välja selgitada, kui suurt häbiplekki ta endale teha suudab. Vilja küll palus saates, et teda rohkem edasi ei hääletataks, aga vaenlane ei maga. Sadistid tahavad oma täismõnu kätte saada ja vaadata, kuidas ta järgmises saates kas sambat või veel parem pasot tantsib. Tegelikult on ju tore, kui saate kloun omast käest võtta on, aga inimlik oleks andetu inimene rahule jätta. Keskerakonna toetajad ei mõista isegi seda.

Partnerluse juures on kõige mõnusam tunne, kui satud mehe käte vahele, kes teab, mida naisterahvaga peale hakata. Naine peab vaid anduma ja kaasa liikuma. Kogu dramaatilisus asja juures annab lisaväärtuse. Ma räägin endiselt tantsust muidugi mõista.

Hakkan endamisi arutama, miks see kõik mulle nii meeldib. Peamine tegur ongi partneri tunnetus. Minna kaasa iga ta lihase liigutamisega ning hulleimate ideedega, mis ta peas sünnib. Teiseks on tegu intelligentse, soliidse alaga. Puhas ilu. Ei mingit sülitamist põrandale, kaklemist platsil ega rõvedaid karjatusi. Kolmandaks saab kindlalt määrata soorolle ja viisakas käitumine kasvab iseenesest külge. Seetõttu olen ma tihtipeale hädas tegelastega, kes naist esimesena uksest sisse lasta ei oska või teatris mantlit selga ei aita. Päris piinlik on ukseaugus meesterahvaga võidu trügida või siis nagu surev luik käed väljasirutatult oodata mantlit, mida ei tule. See, et tantsijad ennast igas situatsioonis kenalt liigutada oskavad või igatsorti riietust elegantselt kanda oskavad ei peagi vist mainima. Mõnele sülitavale naiskorvpallurile võib ju isegi pika kleidi selga panna ja ballile saata, aga ma vast loobuks sellest vaatepildist. See, et mina korvpallisaalis eriti hakkama ei saa ei ole vast nii piinlik. Vähemasti presidendiballil poleks sellest suuremat lugu.

Täna tõusis päike kl 8:13 ja loojub kl 17:57. Homme on päev veel 4 minutit lühem. Ja nii kuni jõuludeni. Hirmus. Pime. Külm.

Seega on vaja tuppa rohkem soojust ja valgust. Soojuse saavutamine on veidi lihtsam. No kui madalrõhkkonnas tööst keelduv kamin välja jätta. Valgusega on mul juba aasta otsa jama. Nimelt eelmisel aastal kuu enne, kui Iiri läksin, läks mu põrandalambi ülemine ere tuli läbi. Aga kuna mul oli sada muud asja korda ajada, siis lootsin, et üürnikud parandavad vea ära. Võta näpust, ei parandanud.

Algatuseks otsisin mitmest setmest poest 300w halogeenpirni. Kui mõnes ka oli halogeeni, siis polnud õigeid watte ja vastupidi. Kentsakal moel leidsin õige pirni Kuressaarest. Pirni vahetada aga ei saanud enne, kui kruvikeerajaga mees külla tuli. Nimelt käib pirnile kruvidega kate peale. Nalja palju, aga pirn tööle ei hakanud. Alles jäi kaks varianti-pirn on läbi või lamp ise on läbi. Uurisin, puurisin infot, ostsin uue pirnigi. Lõpuks jäin diagnoosi juurde, et reostaat on läbi. Vaja osta uus lamp, kuna reostaadi parandus maksab 3/4 uue lambi hinnast.

Täna sain sõbra abistaval toel uue särava lambi. Välimuselt vanaga identne, ilmselt külalised vahet ei teegi. Uuendatud versioonil on vaid kohtvalgustuse suunamiseks lühem pulk ja seetõttu läheb see tuliseks. Elagu uundused. Kuhu inimesed küll pistavad oma vanad vidinad?

Mu joodikust naaber, kes väidetavalt on Vene rocki klubi direktor ja kes aeg ajalt kannab ka kitarri kaenlas, andis mulle oma plaati kuulata. Plaadi ümbriseks on must-valge väljatrükk tänavast, mida kaunistab silt La Mafafa ning paar kanepilehte. Paljulubav algus. Kuulame seda koos sõbraga, kes on mulle juhiks ja õpetajaks kõikvõimsas muusikamaailmas. Plaadilt kostub hämmastavalt head chilli. Kui olime neljanda loo juures, jooksis juhe kokku. Taaskord ühe pika looga plaat, kusjuures kohutavalt monotoonne lugu. Loo pealkirjaks "Joome/süstime ja tinistame Kalamaja kööginurgas pilli". Varsti pean plaadi tagasi andma ja kiitma naabri meeletut andekust.

Arvasin, et töötasin varem Isiksuste keskel, aga tuleb välja, et neid jagub igasse kollektiivi. Ei oskagi nüüd kuidagi suhtuda teesi- tiheda töö tõttu pean tegema valiku, kelle emaile lugeda ja tihtipeale ma sinu emaile ei loe. Egas midagi, tundub, et võin pikema puhkuse võtta ja jalga puhata.

Evolutsiooniteooria ütleb, et kui üks liik looduses välja sureb, järgneb katastroof. Minu meelest väärt mõte.

Üks kord võiks ikka 1.aprillil ellu viia selle, et kõik töötajad vahetavad omavahel kohad. Loomulikult jääks mina hätta nõustamisega, aga ma vaataks mõnuga, kuidas Isiksus jääb hätta minu ülesandeid täites. Näiteks, kui paljundusmasinas paber otsa saab ja tuli vilkuma hakkab…

Kella 11 aegu hommikul hakkavad helikopterid meie kontori kohal tiirutama. Intervall 10 minutit vms. Kohutavalt tüütu. Umbes kella poole ühe aegu hakkab kõht korisema ja läheme kolleegiga lõunale. Täiesti kogemata. Ei olnud mul plaanis tänava äärde jõllitama minna ega midagi. Pealegi pole mul õrna aimugi, mis ajal ja kuhu Liisu liigub. Narva maantee on täiesti tühi. Politsei ääristab teed, seistes iga 25m peal. Kostub pidev vilistamine lähemalt ja kaugemalt. Ilmselt üritavad kiirustavad, tööd tegevad Tallinna kodanikud teed ületada. Järsku paiskubki sireenide saatel nurga tagant välja politsei auto, seejärel kuulikindel 4 miljoniline Mercedes ja selle järel mitmed dzhiibid ning Hansabussi minibussid. Suund Pronksi tänavalt Narva maantele ehk ilmselt Kadriorgu. Ilusad autod, aga ei midagi erilisemat meie igapäevapildist.

Läheme Zebrasse sööma.Mõne aja pärast sõidab täpselt sama kaadervärk Viru hotelli poolt taaskord Kadrioru suunas. Kas Liisule näidatakse linna või oli üks sellest paraadist võlts, et peletada ülemaailmselt tuntuid Eesti gangstereid? Kui oleme lõunasöögi lõpetanud, ei lubata endiselt kodanikke üle tee.

Kell viis tiirutavad helikopterid ikka veel kontori kohal. Kas nad püüavad seisvat õhku liigutada, et kuninganna värskemat hingata saaks? Pea hakkab mürast valutama. Ma ei taha teada, mis saab siis, kui Bush tuleb. Võiksid pigem tulemata jääda. Kogu elu on häiritud.

Kuninganna väljendas Lätis olles head meelt, et Inglismaa ja Läti suhted on tugevnenud, mitmed kümned tuhanded lätlased on Inglismaale tööle läinud ja üha enam britte leiab tee Lätti. Jõudu koristajatele ja poissmeestele!

Mustpeade majas käib viimase lihvi andmine. Liisu tuleb homme!

Pressin ennast hädavaevu välisuksest sisse. Üks onu on kahe ukse vahel redeli otsas lae all ja teine osutab näpuga. Taaskord ei pääse me oma tavalisest trepist teisele korrusele. Linoleum trepil asendati vaid kuu tagasi tammeparketiga, kuid juba on see üsna määrdunud ilmega. Ketid on trepile ette tõmmatud ja masinate juhtmed looklevad nurga taha. Koridori äärt ehivad mitmed kastid träniga. Õhus on värske värvi haisu.Üks õpilastest räägib, et määris oma käe värviga kokku, kui püüdis välisust sulgeda.

Õhtul kella kümneks on pilt veelgi kirjum. Suure saali tagaruumis küürutab „majahing” lapiga põranda kohal kaks veeämbrit kõrval. Vahekoridoris on jalgadeta klaver küliti keeratud. Suurde saali on kohale toodud täiesti uued cateringi lauad ja toolide virnad. Ühel laual on toolide katete kuhjad. Aknalaudadel ilutsevad roosadest flamingodest, roosadest roosidest, valgetest lõvilõugadest ning tumeroosadest kibuvitsaõitest tehtud tohutud dekoratsioonid. Suures koridoris vedeleb maas kümneid karpe erinevate lilledega. Nurka on tehtud suur ja jäme sammas samadest roosadest lilledest. Kamina kohale on üles riputatud peegel. Kamina kõrval seisavad nukralt kinniseotud Eesti ja Suurbritannia lipp. Garderoobi on üles riputatud suisa kaks peeglit kenasti 90 kraadise nurga all, et näeksid ennast eest ja takka. Hooletult rippuvad tupsukesed lasevad oletada, et homme on akende ees isegi kardinad. Väiksemast garderoobist on samuti linoleum üles tõmmatud ja puitpõrand korda tehtud.

Nõukogude Liitu olla kord väisanud üks tuntud riigipea. Kui ta kodumaale tagasi läks, küsisid kaasmaalased temalt, et mis siis sellest kõigest ka meelde jäi. Riigipea olla vastanud: „Värske värvi ja kuuma asfalti lõhn”

Olen parasjagu tutvumas hotelliga L'Ermitage ja maiustamas sealsete hõrgutistega, kui heliseb mobiil. Kuna number on tundmatu, võtan kõne igaks juhuks vastu. Äkki kiire tööasi. Hääl telefonis küsib mind ees - ja perekonnanime pidi ja ütleb, et helistab tuletõrjest. ?!?!?! Mind tabab äng ja paanika ning küsin igaks juhuks üle, et kas ma kuulsin ikka õigesti. Noormees kordab rahulikult, et ta on tõesti tuletõrjest. Tema olla käinud mõni aeg tagasi meie majas ja näinud, et minu küttepuud on üldkasutatavas ruumis ehk koridoris, see on tuleohtlik materjal ja nii olla ei tohiks. Hakkan kõva häälega naerma, maja ikka ei põle. Püüan siis noormeest asjadega kurssi viia. Meie maja hoovis on tõepoolest kuurid. Kui ma oma küttepuud sinna viiksin, siis tassiksid lähimad alkohoolikud mu puud laiali. Noormees ütleb, et ta nägi ka seda, et kuurid on otsast isegi põlenud, kuid midagi pole teha, puud tuleb koridorist eemaldada ja soovitab mul need näiteks korterisse tõsta. ?!?!?! Ma saan aru, et tuletõrjeametnikul pole õrna aimugi, et mu korter on 25m2 suur ja ma mahun sinna üksigi üsna kesiselt ära, rääkimata siis 20 kotist puudest. Püüan noormehe soliidselt puu taha saata ja märku anda, et lollustega ma ei tegele. Ametnik jääb enesele kindlaks ja ütleb, et puid ei tohi viia ka pööningule ega keldrisse ja kui ma kuu aja jooksul neid ära ei korista, saan trahvi.

Olen keeletu. Miks ametnik üldse meie majas käis?

Püüan veid rahuneda, aga see ei õnnestu eriti. Helistan naabrile. Selgub, et minu alumine legendaarne mutike (loe blogi 12.09.2006) olla kaevanud ühe teise naabri peale, kuna see hoiab oma mööblit koridoris. Loomulikult tuldi kohe vaatama ja asjast keris välja suurejooneline jama.

Seejärel helistan majahaldajale ja uurin elu. Ka nemad on saanud tuletõrjelt kirjakese ja arvasid, et mina olen kogu asja taga. Selgitan kiirelt, et ma siiski ei kutsu iseendale jamasid kaela. Nemad ütlevad, et on saatnud mööbli koridoris hoidjale mitmeid kirju, kuid asjata. Korte jälle väidab, et pole kirju näinudki. Eelneva kogemuse taustal julgen väita, et mutike on kirjad enda kätte korjanud ja need läbi lugenud. Ilmselt unustas lihtsalt sinna tagasi panna, kust ta need võttis.

Lõpuks mõtlen välja, et ainus lahendus on puude ümber metallist kapp ehitada. Helistan iaks juhuks veel tuletõrjeonule üle, et raha lihtsalt tuulde ei loobiks. Onu vastab, et kui kapp on lukus ja naabritele jääb evakueerimiseks 90cm ruumi, võib kapi ehitada küll. Küsin veel ka seda, et kas koridoris suitsetamise eest ei saa travi teha. Vastus on, et vastava seaduse teeb iga maja ise. Ühesõnaga suitsetada puumaja üldkoridoris võib (purjus peaga), aga puid hoida ei tohi. Mul on vist isesüttivad puud?!

Juba teist korda lühikese aja jooksul pean enesele tunnistama, et ilma mehe abita on keeruline elu. Eriti kappide kokku monteerimisel. Nüüd on mu elus kaks muret lisaks:
1. Kust leida mees, kes ehitab kapi?
2. Kuidas ellimineerida ajukääbikust agar mutt?
(Lähed Lapi targa juurde, küsid seemneid, paned mulda, kasvab põõsas, võtad viljad, kasvatad kaks aastat, jahvatad pulbriks, mätsid sellest tableti, selle paned talle ukse taha matile.
Kui nüüd vanamutt tuleb ja kummardub, et vaadata mis asi see seal mati peal on, siis äsad kirvega pähe)

Juba mitmendat puhkepäeva järjest ärkan üles kl 9. See on äärmiselt veider, kuna siiani olen suutnud vaevu kl 11 silmaluugid lahti kangutada. Mis järgmiseks? Öine uriinipidamatus ja ärkamine kell 6?

Sõbranna, kes hiljuti sai korteriomanikuks, kutsub mind appi riidekappi kokku panema. Ta küsib küll kahtlustavalt, kas ma olen seda kunagi teinud. Pean tunnistama, et ei ole, aga see ei saa ju olla ometigi midagi ületamatut. Haaran igaks juhuks kaasa veini, puhuks, kui mõistus otsa peaks saama.

Saabun kell 14.30. Selleks ajaks on sõbranna ise suutnud sahtlid kokku klopsida. Järgnevalt tuvastame jooniste järgi detailid, märgistame need tähtedega, mis joonistel ja hakkame ühendusjullasid detailidele külge kruvima. Esimene mure- kruvin kruvikeeraja otsa narmasteks. Teine mure-vein on otsas. Otsus-tuleb kutsuda kolmas sõbranna veini ja kruvikeerajaga. Seniks sööme vastostetud ahjus tehtud sooje juustuleibasid.

Saabub vein, kruvikeerajad ja lisatööjõud.Ühendame põrandal joonise järgi kapi seinad. Õnnestub teisel katsel. Kui kõik on koos, teen ettepaneku kapi tagumise külje kinnitamiseks, mis karkassi koos hoiaks. Kolmas probleem- kapp on seliti põrandal. Vaja kas ümber pöörata või püsti tõsta. Otsustame ümberpööramise kasuks. Neljas probleem-kapp laguneb koost. Mis halvasti see uuesti, kuid seekord otsustame ta kohe püsti kokku panna. Suurte pingutustega saame kapi peaaegu kokku. Viies probleem-kapp laguneb koost samal ajal, kui sõbranna on peadpidi kapis. Õnneks ei saanud keegi surma. Joome. Jõuame otsusele, et parem oleks olnud ikka kapp põrandal "kõhuli" kokku panna ja seejärel kinnitada tagumine sein. Kuues probleem-vein on otsas.

Kell 17.30 anname alla. Kõik kolm hakkavad mobiili kontaktides surfama, et leida meesolevus. Seitsmes probleem-abieluinimesed teatavasti tegelevad pühapäeviti oma peredega ja vähemuses üksikute meeste hulgast tuleb selekteerida tüüp, kes saaks asjaga paremini hakkama kui kolm naist. Lõpuks leidub säärane isend, kes laekub kahe veiniga.

Kell 20.00 on kapp koos ja tüübil näpp verine. Ära tegime, kõigest viis ja pool tundi ning neli veini hiljem!

Kuna mul endal lapsi pole, siis ekspluateerin teiste lapsi. Mu ristitütar saab täna kolme aastaseks. Pidu!

Erinevas vanuses tegelased kogunevad Juku mängumaale- noorim vast 1,5a ja vanim on vanaema. Kõigil kamandatakse sisenedes jalatsid jalast. Tunnen ennast tõelise Carrie'na, kuna olin saapad sobitanud oma kostüümiga (või oli see vastupidi). Egas midagi, kaotan pool oma välimusest ja astun edasi. Selgub, et olin ka seeliku valikuga puusse pannud, kuna vanemad inimesed saaksid samuti köisi mööda turnida. Ju vist olen vales muinasjutus. Hoian ennast pigem söögituppa ja jutlen seal. Hämmastavalt hajub kogu laste kisa mänguruumi ära ja pea ei hakkagi valutama. Tüüpiliselt maiustavad söögilaua ääres vanemad inimesed, lastel on niigi põnev. Ju hakkavad ka kodus piimasuppi nõudma, nagu mina lapsena pärast sünnipäevi. Päeva tippsündmuseks on vast see, et suudame murda jää minu ja ühe naisterahva vahel ning suhtleme veidi. Nüüdseks on Jäämees juba kolmandatel jahimaadel ja mina ning too naisterahvas suhteliselt võrdses seisus. Tema erinevus minust on kaks last. Seega pääsesin mina kergemalt.

Eriti hämmastav on mägumaa taustamuusika. Meeldejäävamad olid Tanel Padar, Uno Loop ja Olav Ehala plaat. Aga kus on lastemuusika?

Kolme tunni pärast suundume sünnipäevalapse koju tordile. Õhtu naelaks kujuneb Furby. Päris lõbus vaatepilt- täiskasvanud inimene räägib mänguasjaga?! Üks meist ütleb, et tal läks see kahe nädalaga üle. Näis, kaua neil läheb. Mina suutsin Furby'st ootamatult armuavalduse välja võluda. Creepy.

Täna aasta tagasi nägi minu päev välja niimoodi.

Helistasin Eesti Posti, Tolliametisse ja Lennujaama, et uurida, milliseid asju tohib saata või kaasa vedada, eelkõige huvitas mind ravimite osa ja see, kui palju maksab ülekilo. Kuna 1 ülekg maksis 100 EEKi, tundus soodsam osa asju posti pista. Valin välja ja tarin ühistranspordi vahendusel postimajja 13 kg kraami ning panen Iiri poole „maad” mööda teele, mis on soodsam, kuid aeganõudvam. Seejärel ostan kaasa veel viimased kingitused ehk veel mõned kilod ja kappan kodu koristama, kuna üürilised saavad õhtul võtmed kätte. Pidin minema lõunat sööma oma väga armsa sõbraga meie restorani, kuid ajanappuse tõttu kohtume vaid korraks. Tal on siiani meeles, et viis ühtlasi mu prügi välja.

Pärast viimseid kasimis-iluprotseduure kodumaal müün maha oma auto. Õigem oleks öelda küll „auto”. Raha sain 400 krooni. Iirlased said kõva maotäie naerda, kui ütlesin, et müüsin auto 25 EURi eest maha. Ootamatult said asjatoimetamised otsa. Olin kuu aega rabelenud nagu orav rattas, et KÕIK pisidetailideni organiseeritud saaks ja nüüd on äkki kõik valmis. Istusin kurvalt oma diivanil, vahtisin omi kohvreid ja kuulasin plaati „Minemine”.

Tunni pärast astusid minu poolt veel korraks läbi mu selleks ajaks juba ekskolleegid ja kinkisid pudeli Martini Astit uue kodu sisseõnnistamiseks.Seejärel tuli juba üürnik. Näitasin ära, kus asuvad mõõdikud, kus nõud, kuidas kütta kaminat.

Üsna pea saabusid sõbrad, kes mind lennujaama viisid. Check in-is selgus, et mul on 9 ülekg. Õnneks juhtus olema mõistev ja sõbralik töötaja- ma ei maksnud midagi. Nutsime sõpradega kaelakutti ja jätsime masendavalt hüvasti. Üks mu sõbranna viis mind VIPide ruumi. Jõime. Siis juba väljuski lennuk…

Täna sel aastal elan taas omas kodus, olen tööl uues firmas ja tegelen põnevate ülesannetega. Mind ümbritsevad kõige paremad sõbrad maailmas ja ma olen õnnelik. Õhtul tõstame tooste.

Neljapäev kalapäev. Läheme uute kalade osturetkele. Teadaolevatest poodidest tundub lähim olevat Ülemiste keskus. Seal on küll umbes neljandik sellest kalade valikust, mida olen näinud Rocca al Mare poes. Suuremaid kalu väga polegi. Tavaline kraam - kuldkalad, teod, põhjakoristajad, papagoikalad jms. Eks tegu on muidugi ka üldise loomapoega, mitte spetsiaalse kalakauplusega. Samas teeb väike valik meie valiku omamoodi kergemaks. Sõna otseses mõttes jäävad sõelale kaks sini-valget kuldkala pruunide laikudega (internet laseb oletada, et tegu on Shubunkiniga), üks pisike kuldkala valge triibuga tagakehal ning üks koll põhjakoristaja.

Kui uputame uued kalad vana kala juurde akvaariumisse, satub vana kala hetkeks ärevusse, kuid leebub peagi, kui näeb endasuguseid. Põhjakoristaja lutsutab ennast kohe põhja kinni, kuid leiab varsti uue koha selle sama vett puhastava agregaadi peal, kus üks kala end ära tappis. Nüüd saab hakata kolleege testima küsimusega-mitu kala akvaariumsi on. Põhjakoristaja ei paista agreaadi pealt välja ja seega aravatakse alati valesti.

Igatahes käib akvaariumis vilgas elutegevus ja loodame, et nende eluiga on väga pikk.

Mind kutsuti hotelli Kolm õde***** hommikust sööma. Ei saa ju mitte minemata jätta ja kaemata jätta 600 aasta vanust disainhotelli, kus odavaim numbrituba maksab 5093 EEKi. Lubatakse tutvustada seminari-, piduliku õhtusöögi- ja Jõuluürituste võimalusi ning näidata ainulaadseid luksuslikke tube.

Kutsun oma kolleegi ühes ja sõidame (Lexuse jeebiga) kohale. Uksel tervitab mind kallistustega Kolme õe hotelli müügijuht, kes ühtlasi on ka minu tore klassiõde. Maiustame kõige meeldivaga, mis laualt saada on: munaroog, kaerahelbepuder, singi -ja juustulõigud, puuviljad, saiakesed jne. Võisai on küll ilmselt parim, mis ma siiani saanud olen. Ülejäänud toidud on suhteliselt tavalised. Üllatuseks on värskelt pressitud apelsini ja greibimahl ning viljalihaga virsikumahl. Söömise ajal tutvustatakse meile Legendijuhtimise AS’i põhimõtteid, mille võib lühidalt kokku võtta, kui isikliku lähenemisena igale kliendile. Mulle jäi eelkõige meelde, et broneerimisel küsitakse kliendi lemmikmuusika kohta, mis pannakse kliendi saabudes toas mängima. Õhtuti pannakse kliendile padjale väike teade homse ilma kohta. Hommikust saab süüa kella 18.00ni. Üheks hotelli seinaks on jäetud vana linnamüür, kuhu kivid on kunagi kokku seotud säärase ainega, mis praegu eraldavad soolapärlikesi. Voodipesu vahetades peab koristaja iga kord siduma 20 lipsukest. Piano sviidis korraldatakse privaatkontserte ehk kaks tundi 20-le kuulajale. Tube broneeritakse piltide järgi, et klient saaks just selle toa, mis talle meeldib.

Antakse ka väike ülevaade detsembris avatavast hotellist Telegraaf*****. Wellness- Spa hotell avatakse Vene tänava majas, kus kunagi oli telegraaf, sellest ka nimi. Hotellis avatakse köök, kus pakutakse vene ja prantsuse köögi parimaid palu. Pärast seda antakse väike ülevaade jõuluroogadest, millest jäävad eredalt kõrvu helisema hapukapsakreem ning vanilje-tomati moos.

Pärast väikest loengut viiakse meid maja peale tube vaatama. Esimese ja teise korruse vahelt avastame General Manageri otse kapist. Selgub, et siiski on tegu tema kabinetiga, millel on klaasist uksed ja tuba on nii madal, et selja sirutamiseks saab püsti tõusta vaid ühes konkreetses kohas. Paistis teine päris lõbus seal olema.

Toad on muidugi tõesti erilised kogu oma maalähedases ajaloohõngus. Esmapilgul ehk isegi natuke liiga erilised. Ühes magamistoas on näiteks vann eraldatud vooditest sirmiga, nii nagu vanasti.

Kirkaks disaininäidiseks on kraanikauss, mis on ilma süvendita. Vesi jookseb otse „lauakesele” ja sealt valgub alla ning, mis põhiline, ei pritsi. Üks töökas koristaja, kes parasjagu kraanikausi lähedal sagib, teatab, et see kraanikauss on selline disainiime, et ega siin pesta küll ei saa normaalselt. Küll on hea, et on olemas valjuhäälsed oma arvamust omavad koristajad.
Väga hubane paik on veinikelder, kus igakuiselt toimuvad veini degusteerimisüritused kohaliku sommelieri eestvedamisel.

Väga edev hotell, pole midagi öelda.

Meie kontoriloom sooritas enesetapu. Ta ujus veepuhastuseadmele liialt lähedale ja jäi uimepidi restivahele kinni. Laip avastati esmaspäeva hommikul. Surmaaega ja -põhjusi me uurima ei hakanud, pole just profid. Kõige kurvem on see, et me ei suutnud tuvastada, kas surnu on Deebet või Kreedit. Tahaks loota, et Deebet jäi alles.

Tõeliste tibidena, ei suuda me laibale kuidagi ligineda, et teda akvaariumist välja õngitseda. Oleks ta seal niisama hulpinud, oleks lugu teine olnud. Tema aga kõõlub seal restivahel, ise pundunud. Lõpuks võtab finantsjuht joonlaua ja eraldab laiba restist. Seejärel kougib personalijuht sama joonlauaga laiba veest välja. Edasi rändab korjus salvrätist kirstu, mis suletakse klambrilööja klambritega ja lastakse prügikasti.

Loodetavasti tuleb koristaja ikka täna.

Saade Tantsud tähtedega publikus. Laudadel on hõrgud suupisted. Jagatakse shampanjat ja kohvi. Nagu polekski stuudios, vaid peenemas ballisaalis.

Alguses näidatakse kõiki võistlejaid. Erki Nool näeb suurepärane välja. Laitmatu seisang, suurepärane füüsis, juuksed mustaks värvitud ja tibukollane kostüüm. Indrek Tarand näeb välja tõeline gentleman. Mikk Saar, kellest ma enne midagi ei teadnud, võiks tantsijaga segi ajada-käitub ja näeb välja nagu peab. Üllatavad nägid välja Reet Linna ning Vilja Savisaar. Tütarlapsed roosas. Egas midagi, vaatame, mis saade toob.

Gerli Padar on tulesäde ise, nagu arvata võis. Ei mingit lavakartust. Kahjuks tantsib nagu vanem naine kultuurimajast. Miskipärast on nii, et kui vanemas seltskonnas samba peale panna, siis hakkavad tantsulõvid õlgu "seksikalt" kiigutama. See tants peaks ikka alumistes sfäärides käima. Hr Tael küsibki, et kulla neiu, ega teil külm pole, et pead õlgade vahel hoiate.

Telestaar Reet Linna, kes peaks end stuudios tundma nagu kodus, on nii närvis, et kardan ta kokkuvarisemist enne tantsu algust. Vaeseke hingeldab nagu oleks tulnud pikemalt jooksult. Tema tugevaks küljeks on ilusad väljasirutatud liinid. Oma vanuse kohta ikka väga vitaalne.

Kuni reedeni panustasin Erki Noolele, kui tegelasele kes peaks idee poolest oma keha valitsema. Siis aga juhtusin lugema Kroonikat, kus kõik võistlejad andsid intervjuu. Kahjuks ei ole sportlane asja ivast üldsegi aru saanud. Teen siinkohal väikese kokkuvõtte- mehel polegi tantsus suuremat rolli. Naine muudkui kepsleb ümber mehe. Tantsijad lähevad teise riiki tantsima, meie, sportlased ikka võistlema. Ave Vardja oleks võinud mehe sellise jutu peale lumme jätta ja teha talle päris kombinatsiooni, mitte sellise, mis sinna saatesse mõeldud. Tantsijad tantsivad ümber poseerivate tähtede. Poosi ju ikka suudetakse võtta ja mõni takt järjest seista kuniks tema ümber siblitakse. Pealegi on ka võistlustants sport, peagi ka olümpiamängudel. Saates suudab mees vale sammutehnika tõttu algatuseks libastuda, õnneks just ei kukkunud. Liigutused on kohmakad, nägu hirmunud. Fiasko.

Indrek Tarand saabub põrandale kui galantne härrasmees. Niipea, kui tantsuvõtte võtab, läheb ülakeha krampi ja nii jääbki. Õlad üleval, kael kange. Ta on nii närvis, et on näha labakäe värisemist daami seljal. Siiski suudab ta publikut võluda oma vahvate näoilmetega. Toredaks leiuks on sammud, mida ta teeb "vurri" ajal. Hoiab ühte jalga paigal ja teisega lükkab takka nagu tõukerattal.

Aivar Riisalu on tüüp, kelle arvasin mõttes kohe kaotajaks. Ei ole tema laulja liigutustes seda, mille põhjal võiks eeldada tohutuid tulemusi. Nii ka läheb. Tema tantsust jääb meelde eelkõige see, et tal oli enamus ajast keel suust väljas, nagu väikesel lapsel, kes süvenenult joonistab. Käetöö on täiesti ainulaadne- ta ei siruta mitte kogu labakätt, vaid ainult nimetissõrme, nagu tahaks kedagi tulistada. Tehnika on olematu.

Vilja Savisaar tuleb põrandale kui tõeline daam. Kahjuks tabab teda sama saatus, mis Indrek Tarandit. Mida rohkem tantsu lõpupoole, seda rohkem ta kere kortsu vajub. Samas on näost näha, kui väga ta pingutab, et endast kõik anda.

Ingrid Tähismaa tunneb end laval väga hästi. Näha on, et ta on hiljuti vaadanud mõnd võistlust. Teeb grimasse ja kergitab seelikut nagu päris tantsijad. Kogu selle näitemängu rikub ära vale seisang ja olematu tehnika.

Mikk Saar tantsib ja laulab algatuseks korraga. Ikkagi muusikalitäht. Poole pealt jätkab vaid tantsuga. Suurepärane tulemus. Rahulik, elegantne, suhtliselt hea tehnika. Vast ehk vaid küünarnukke võiks veidi põranda poole suunata, liiga tangolik hoid aeglase valsi kohta.

Eks ikka natuke ebaõiglane ole, et kui mees oskab tantsida näeb asi parem välja. Kohmakas mees tiirutamas ümber tantsida oskava naise näeb koomiline välja. Siiski suudab Mikk teistega peaaegu võrdne olla. Peab lootma, et ta ka ladinaga sama hästi toime tuleb. Muidugi on pooleteise kuuga tohutu töö ära tehtud. Mõelda välja kava, mis sobiks algajale kuid näeks välja nagu päris ja see ka selgeks õpetada/õppida. Julgustada tähti edevamaid poognaid võtma, iseenast ületama. Tore oli vaadata, kuidas profid amatööre välja aitasid, kui miski meelest ära või sassi läks.

Ootan põnevusega järgmist saadet.

Avastan hotell Olümpia kohvikust tordi, mida varem maitsnud pole. Nime ma loomulikult ei mäleta, aga see maitseb nagu paradiis. Põhi on tehtud biskviidist ja maitsestatud kaneeliga. Keskel on pehme täidis peamiselt shokolaadist ja ilmselt veel millestki ning peal on valge glasuur. See on isegi maitsvam kui mu senine lemmik Belgia kohupiima shokolaadi tort.

Lähen reeglite kohaselt juuksuri juurde. Avastasin, et käisin juuksuris
04.10.2003
05.10.2004
05.10.2005 ja nüüd siis
06.10.2006.
Ütlesin juuksurile, et ühe värviga on igav ja siis ta juba läkski keemia laborisse. Sealt naases ta kahe potiga, millest ühes oli neoonoranzh ja teises kollane värv. Jäi vaid loota, et tulemus ei tule sama. Kahe ja poole tunni pärast vaatas mulle peeglist vastu sibulavärvi juustega naine. Tumepruunid triibud vaheldumisi blondidega ja juukseotsad püsti nii nagu peab. Jube harjumatu , aga vahelduseks käib küll. Peaasi, et ma nüüd vaid vanem välja ei paistaks.

Pärast seda lähen blogi kommentaaris pakutud kodulooma toitma. Vaene loomake alustas halaga niipea, kui ukse paotasin. Ilmselt oli tal palju asjatoimetusi teha olnud, millest kõigest ta nüüd jutustas. Siis näitas ta, kui väga tal pai vaja on, painutades kaela vastu maad ja libistades end seejärel mööda põrandat edasi. Söögikauss oli küll veel pooltäis, aga täidan selle igaks juhuks ära. Värsket vett panen ka. Seejärel kepsutab kass vannituppa ja vaatab mulle otse ilmel, et noh, mis passid, tule juba. Järgnen kiisule vannituppa. Tema hüppab kraanikaussi ja näitab, et keeraku ma juba ükskord ometi vesi lahti. Kui veejuga niriseb, proovib ta vett nii juua, et ise märjaks ei saaks. No ei õnnestu. Lõpptulemusena joob ta kraanikausi põhja tekkivast loigust nii, et vesi siriseb talle otse pähe. Janu kustutatud, siputab ükshaaval käppasid ja hüppab kausist välja. Väga elegantne loomake.

Õhtul tulevad mulle kaks sõbrannat külla. Plaan on alguses minu juures istuda ja kokteile nautida ning siis uut Panoraami kaema minna. Pidu lõpeb seal, kus algas. Kell pool kaks läheb iga roju oma koju. Vanadus, isegi pidutseda ei viitsi enam. Lähen oma uhke soenguga magama.

Istume sõbrannaga, kes juba pool aastat oma abikaasast lahku läheb, minu juures. Joome veini, sööme pitsamuffineid ja mõtleme elu üle järele. Mõned nopped meie vestlusest:

Me oleme vist vanaks saanud. Enam ei ole oluline „peaasi, et sinul on hea, ma teen selleks ükskõik mida”, süstides sellega oma partnerisse õpitud abitust. Nüüd on saabunud aeg, et ka minul peab hea olema. Eks vist omad vitsad peksavad. Varem andsin kaaslasele aega suhte arendes kõiki omi külgi näidata. Nüüd võtan vastu otsuse pärast paari esimest kohtumist. Milleks raisata aega?! Keegi meist ju ei muutu ja kedagi ei saa mõelda meeldivamaks, kui ta on.

Üllatav on see, et pärast lahkuminekut muutuvad mehed sellisteks, nagu me oleks tahtnud, et nad oleks olnud kooselu ajal. Nende korterid on korrektselt puhtad. Või näiteks ostis üks mu eksidest pärast seda omale maja, tegi autojuhiload (vanuses 31a) ja ostis auto. Enne seda ta kartis autot juhtida ja pelgas kiiret sõitu. Või näide sõbranna elust, kus mees läks poodi ja ostis omale eriti trendikad T-särgid, teksad ja oma esimese parfüümi. Enne seda pidi talle meelde tuletama, et igal riideesemel on oma realiseerimistähtaeg.

Neid naisi, kes on omale korteri ISE soetanud on üpris vähe, vähemasti meie tutvusrinkonnas. Enamasti saadakse korter mehe rahade või ema-isa rahade eest. Meil mõlemal on au olla nende väheste seas ehk „saame ise hakkama” naised.

Mitu viga saab teha pesu kinkiv mees, kes on tulnud sulle mõneks päevaks külla ja kelle käsutuses on sinu korteri võtmed? Vastus kolm. Esiteks on ta peitnud kingi kappi ehk ta on omavoliliselt sinu kapis „käinud”. Teiseks alustab ta juttu „vaatasin su kappi ja leidsin, et sul ei ole piisavalt ilusat pesu”. Kolmandaks on pesul valed mõõdud.

Viimase nädala jooksul olen saavutanud uue IT alase taseme. Olen õppinud selgeks:
1. kuidas lisada emailile hääletusnupud ja kuidas muuta nuppude teksti
2. kuidas saata välja email nii, et vastus laekub mitmele inimesele korraga
3. kuidas saata korraga välja mitukümmend emaili nii, et kohale jõuab individualiseeritud ehk nimeline kutse
4. kuidas lõigata fotosid Picture Manager´is parajaks
5. kuidas vahetada Power pointis slaidide põhju ühe käsuga

Kohati imestan isegi, kuidas ma siiani ilma nende teadmisteta hakkama olen saanud. Vist ei ole lihtsalt vaja olnud. Asi võib ka selles olla, et eelmises kollektiivis oli keskmine vanus 45, siin aga 30. Ehk eelmises kohas võeti emaili juurutamine väga raskelt vastu ning outlooki kasutatigi põhiliselt emailide vahendamiseks, wordi trükimasina asemikuna ja Exceli oli tüütu versioon Quattrost. Siin aga kasutatakse ära iga viimane kui nupp ja käsk. Vaid üks vanem kolleeg eelistab elektroonilisele kalendrile paberkandjat. Ilmselt olen ma oma IT alases arengus oma ealisest arengust maas. Aga ma kosun järjepidevalt. Plaan on minna Exceli koolitusele ja ega Power Point´i koolituski paha ei teeks (eriti, kui arvestada, et ma sellega enne üldse töötanud pole).

Tegelikult on vahva võrrelda kahte totaalselt erinevat kollektiivi. Üks on loominguline kõrgkultuuri kihis toimetav, teine väga konkreetne, matemaatiline, uuendusi kiirelt vastuvõttev ärimaailma kõrgkihis toimetav. Näiteks eelmises kohas oleks mõeldamatu korraldada vastuvõttu ilma kvaliteetse taustamuusikata, mis uues kohas suuremat tähtsust ei oma. Samas mõni siinne teenus on eelmise koha jaoks raha raiskamine, millega ise hakkama saada püütakse. Midagi on siiski mõlemas kohas ühine- oma ala parimad spetsialistid, suured isiksused, kvaliteetne toodang, rahvusvaheline koostöö, suured lugupeetud firmad, sinine logovärv.

Meelde tuli, mis mulle tantsuõpetaja töö juures kõige rohkem meeldib. Ma saan meestele füüsiliselt läheneda, kusjuures tema naise silme all ja viimane üldse ei pahanda, pigem julgustab. Tihti üllatutakse, kuidas minusugune käbi suudab suurtele mehemürakatele tuule alla teha nii mis ludiseb. Tuleb lihtsalt teada nõkse. Noh, nagu päris eluski. Pealegi, kui suure inimese kord liikuma saad, siis see paneb inertsist ise edasi, vaata ainult, et järgi jõuad.

Täna on tunnis taas kord üks meessoo esindaja, kelle ma suudan suisa värisema panna. See tekitab üsna vastakaid tundeid ja paneb juurdlema, et millest selline reaktsioon tingitud on. Hea fantaasia korral võiks laskuda meeldimise sügavasse maailma. Olen lihtsalt nii võluv, et võtan mehe jalust nõrgaks. Kahjuks see vist siiski nii ei ole. On variant, et ma näen nii jõuline, hirmuäratav ja suisa sõjardlik välja. Aga ka see ei klapi kuidagi. Äkki pole põhjus üldsegi minus, vaid temas. Ei oska, ei saa, ei suuda, ei või, kumb on vasak, appi. Ilmselt nii vist ongi. Vana hea õpetaja õpilase suhe. Tegelikult on mul neist muidugi kahju. Ise juba üle keskea turske mees ja väriseb nagu haavaleht minusuguse pisikese ohutu naisterahva käte vahel. Seda püüdlikumad nad muidugi on, ei saa salata.

Kahjuks on see vist küll üks väheseid kohti, kus meeste värinaid tunda saan...

Kokkuvõte kolme kuu ilmavaatlustest:
Juuli : Eesti keskmine temperatuur 23,4 C, niiskus 50%
Iiri keskmine temperatuur 16,7 C, niiskus 77%
August: Eesti keskmine temperatuur 21,3 C, niiskus 40%
Iiri keskmine temperatuur 16,4 C, niiskus 75%
September: Eesti keskmine temperatuur 17,11 C, niiskus 72%
Iiri keskmine temperatuur 16,4 C, niiskus 75%

Ehk Iiris on kom kuud on selline ilm, nagu meil Eestis septembris.

Õhtul pärast majandusaasta lõpetamise pidu läheme kolleegiga kinno vaatama komöödiat "Lahkuminek". Ei tea, kas see oli joodud veinist või millestki muust, aga lahkun kinost mustas masenduses. Olin siiani arvanud, et ainult minul juhtub nii, et olen nats eriline või midagi, aga selgub, et elu ongi siuke. Naine on solvunud, kuna mees ei pane tähele ja näägutab. Mees on solvunud, et naine näägutab ja ei lase rahulikult olla. Miks inimesed on teineteise vastu nii hoolimatud, miks ei juurelda, miks ei taheta olukorda parandada? Tavaliselt võtab asi alles siis tõsise pöörde, kui üks pooltest kokku variseb. Siis aga on juba hilja. Pettumus on oma töö teinud ja ei jäägi üle muud, kui lahku minna. Globaalses mõttes tundub, et üksi on vist ikka parem elada, pole vähemalt kedagi suhte mittetöötamises süüdistada. Lokaalses plaanis on läheduse vajadus muidugi rahuldamata. Peab vist ikka kodulooma võtma.

Pärnust tulles otsustan koju sõita trammiga, mis esimest päeva jälle töös on. Väljas on kahjuks juba pime ja kõike väga täpselt ei näe, aga see, mis paistab, on kuidagi loogilisem. Tramm sõidab kõnnitee kõrval ja autod tee keskel. Üks ei häiri teist. Muidugi sellist pehmust ja vaikust, mis Soome trammides on, meil ikka veel pole. Aga hea, et see nüüd valmis sai ja ma jälle kodust otse bussijaama sõita saan ilma ümberistumiseta.

Koduukse vahel ootab mind teade Eesti Energialt, et käisime siin, tahtsime kontrollnäitu võtta, aga teid polnudki kodus. Tuleme homme jälle. Vihastan, kuna olen alati andnud omi näite väga korrektselt õigeks ajaks ning ausalt, nii nagu arvesti näitab. Kontrolligu parem muid tegelasi, kes valetavad ja vassivad, jätku korralikud tegelased rahule.

Miss World 2006. Huvitavalt suur hobusenägude ja iirlaste konsentratsioon. Ma pole vist üheldi aastal nii palju koledate nägudega misse näinud. Kehad seevastu, on kõigil superilusad. Isegi on näha vormide tagasitulemise tendentsi. Iirlasi aga tegutsemas hulgem: miss Iirimaa, miss Põhja-Iirimaa, poisteband Westlife, kohtunikuks X Factory kohtunik Louis Walsh (well, Westlife´i manager). Leian huvitava vastuolu, et Eestis on teatavasti ilusad naised, Iiris aga täitsa kobedad mehed vastukaaluks sealsetele vähemilusatele naistele (vt pildil Westlife koos tüüpilise iirlannaga). Toredaks üllatuseks oli näha ooperilauljaid Amici´st, kes paar aastat tagasi Tartu Lauluväljakul üles astusid. Õnneks võitis siiski ilus inimene, üks väheseid blonde.

Järg blogile 20.08.2006 ja 31.08.2006
Hr Kukepüks on mulle tänaseks kuu aega järjest kangekaelselt helistanud ja mina pole jäärapäiselt vastanud. Milleks raisata aega inimesele, kes on ebasümpaatne. Siiski saab täna mõõt täis.
Saadan sõnumi: "Ära palun helista mulle enam. "
Tema vastab "Mis juhtus?" Tähendab, talle pole kordagi pähe tulnud, et ma teda eiran?! Mõtlen hetkeks minna filosoofiliseks ja vastata "Sümpaatia versus antipaatia", kuid saan aru, et antud tüübile on vaja ikka puust ja punaseks.
Saadan uue teate: "Midagi ei juhtunud. Sellest ei tule lihtsalt midagi välja"
Tema küsib: "Millest?" Kas tõesti vastab müüt kehakultuuri lõpetanute kohta tõele?
Vastan: "Suhtlemisest muidugi, millest siis veel. Võiksid ju sellest isegi aru saada, kui pole sulle kuua ega vastanud"
Tema jätkab: "Saan aru, et oled omale kurja mehe leidnud. Selge, suhtleme siis tööalaselt, välja ei kutsu". Miks me peaksime tööalaselt suhtlema??? Ja kas tõesti vaid kuri mees saab olla eiramise põhjuseks?? Äärmiselt lühinägelik
Vastan: "Ei, mul ei ole kurja meest, mul on isiklik arvamus!"

Mõni võib ikka uskumatult enesekindel ja ilma analüüsivõimeta olla.