Eluveidrused

Puhkuse viimane nädalavahetus Soomes. Ärkan ärasõidu hommikul veidi unisena, kuna eelmise öö Amigos käik päädis varavalges magamaminekuga. Pakin kiirelt asjad, kihutame sõbranna, tema sõbra ja taksoga sadamasse. Suures ähmis jõuame liialt vara kohale. Kasutame aega hommikukohvi manustamiseks. Capuchino meenutab pigem piimaga kehva kohvi ja pirukas nätsu. Wc-s põleb baktereid hävitav sinine valgus, mis mõjub pimestavalt. See on siis odava laevapiletiga kaasnev melu.

Õnneks möödub ülesõit rahulikult, isegi tuult ei ole. Laevas sai veidi tukkuda ja jõudu koguda. Helsingi sadamast korjab meid üles sõbranna, kes kuus aastat tagasi Soome maasikaid korjama läks ja sinna mehele jäi. Alustuseks sõidame läbi Ikea poest ning seejärel suundume juba mökkisse Kirkkonummellasse. See on väike 1980-ndatel ehitatud rendisuvilate rajoon otse mere kaldal metsatuka sees, 30km Helsingist lääne suunas. Saame sõbrannaga omale ööbimiseks eraldi saunamajakese. Suvilas on külas veel Soome sõbranna ema ning ta täditütar oma kahe lapse ja elukaaslasega. Pean ütlema, et nii tublisid ja märkamatuid lapsi pole ma juba ammu kohanud. Kurb oli vaid see, et nemad rääkisid soome keeles ja mina ülikehvas soome keeles. Ilmselt on põhiline lapse jutu peale noogutada ja kiita "hyvää tyttö". Igatahes see trikk mõjus.

Esimesel õhtul teeme savusauna ja öögrilli. Saan teada, et soomlaste suitsusaun on eestlaste omast täiesti erinev või siis nimetasid nad tavalist sauna savusaunaks. Igatahes on antud saunal olemas korsten, mis eesti suitsusaunal puudub ja pärast saunaskäiku ei ole kehal singilõhna. Kõhklen küll veidi oma saunamineku tervislikkuses, kuna käisin eelmisel päeval solaariumis ja suutsin mere ääres päevitamise eest varjul olnud strateegilised kohad arbuusi sisu karva kõrvetada, kuid riskin siiski. Hullemaks ei läinud.

Teine päev on planeeritud poodimisele. Külastame Espoo ostukeskust nimega Iso Omena ning veedame seal kolm ja pool tundi. Minu tulemuseks on valged capri püksid ja juukseklamber. Üldiselt on keskus täis sarnaseid vaba aja rõivaste poode. On ka üks "tibipood" Férrer Prantsuse ning Itaalia kaubaga, kust ma kuidagi lahkuda ei suuda, kuid hinnad on selleks liiga kõrged, et midagi endalegi soetada. Erilisemaks poeks on veel Indiska, kus müüakse kõikvõimalikku idamaist kraami. Satun poes ehete proovimisega nii hoogu, et ühe sõrmuse proovimine oleks äärepealt lõppenud ostuga, kuid õnneks saan selle siiski pärast pikki punnitusi sõrmest kätte. Keskusest lahkudes külastame veel ühte tuttavat eestlaste peret, keda ma polnud näinud vist oma kaheksa aastat. Õhtu mökkis möödub Monopoli mängides. Algaja mängija õnn veab mind sedakorda alt, jään teiseks.

Kolmanda päeva hommik tervitab meid valju puudekohinaga. Mul hakkab juba hirm mäsleva mere ees. Olen nimelt äärmiselt kehv meremees ja tuntud kergesti tekkiva rohelise jume poolest. Uurin sadamast olukorda. Selgub, et tuueliilid on kohalik nähtus, Helsingis on ilm endiselt korras. Naudime pikka hommikut, koristame majad, pakime kohvrid. Saabume Helsingisse kolm tundi varem ja läheme linnatuurile. Ilus linn, suursugune. Teeme vahepeatuse ühel terrassil ning naudime väga maitsvat pitsat ja punaveini. Peab küll ütlema, et restoranitoitude hinnad on ülikrõbedad, kallimad Dublini omadest. Reisi lõppedes on alati tunne, et aega jäi väheks. Nii ka seekord, kuid tiibur ei oota.

Tallinna sadamas ootab meid sõbranna sõber roosidega, kummalegi üks. Selline vastuvõtt jääb vaid kübekese alla sellele, kui üks mu sõber viitsis kella kuueks hommikul mulle Dublini lennuki vastu tulla, et mind kodumaale tagasi kolida. Nüüd siis naudin kollase roosi saatel puhkuse viimast õhtut (ja kratsin oma ikka veel punetavaid strateegilisi kohti).

Jätkuvalt puhkus. Astun selle aasta kolmanda otsutava sammu. Esimene oli Eestisse tagasi kolimine, teine töökoha vahetus ja nüüd siis see. Nimelt saatis pank mulle kirja, et nad tahavad mulle raha anda, tulgu mina ja võtku aga ära. Nelja aasta jooksul pean tagasi maksma. Alguses kärtsutasin kirja ära, pärast rullisin lahti tagasi ja hakkasin kalkuleerima. Panin paberile kõik need asjad kirja, mis oleks vaja sügise ja talve üleelamiseks soetada. Alates mantlist kuni küttepuudeni välja, lõpupoole sai ka mõni edevuse asi ka kirja pandud. Vaatasin mina siis seda üldsummat ja leidsin, et ilmselt palgast ma neid hädavajalikke asju osta ei saa ja kaheksandat sügist sama mantlit selga panemast keeldun ma kategooriliselt, sest seal on juba koiaugud sees. Pärast Eestisse naasmist olen ma muutunud küll suureks kodumaa patrioodiks, aga meie palkade tase on ikka enneolematu. Soomes näiteks saab sama töö eest vähemalt kolm korda nii suurt palka, kui mina praegu, aga hindade vahe on põhimõtteliselt olematu.

Niisiis sean sammud panka ja toon oma raha ära. Ühtlasi sõlmin ka teise pensionisamba lepingu ning kuulan konsultatsiooni kolmandagi kohta( ilmselt peamiselt seetõttu, et konsultant oli äärmiselt võluv noormees). Noh, aega on, vaatab seda kolmandat. Laseks eurol ära tulla, siis näeb, kas jäävad jällegi tühjad pihud nagu krooni tulekuga või aetakse seekord asju teistmoodi.

Algatuseks lähen reedel Soome sõbrannale külla. Lindaline pakub online müügiga ülimalt soodsaid tiiburi pileteid ja kuna sõbranna helistas, et ta rentis nädalaks Helsingi lähedale mere kaldale mökki, siis ma lihtsalt ei suuda ahvatlusele vastu panna. Lähen veedan oma viimased kolm puhkuse päeva välismaal. Kui tagasi tulen, tegelen küttepuudega ja alustan poodide kammimise rasket tööd. Näis, kuidas see tagasimaksmine sujuma hakkab. Korterivahetus ilmselt lükkus nüüd ka kaugemasse tulevikku. Tuleb loota maja püstipüsimisele.

Puhkuse üheksas päev. Naasen kuuepäevaselt reisilt Pärnusse. Ilmselt võiks seal ju kauemgi vedeleda, kuid elamine emaga on sama nagu meestega - ei saa nendega ja ei saa nendeta. Eriti kui võtta arvesse, et tegu on teise põlvkonna esindajaga, mina olen ainuke järglane ning mu isa on meid vähem kui aasta eest siia ilma kahekesi jätnud. Juhuslikult sattusid Pärnut väisama ka mu kuus kolleegi, kellega nelja päeva jooksul mõnusat äraolemist peetud sai.

Mida siis tehtud sai:
1*. Sõin üle tüki aja Eesti parimat Steffani pitsat
2. Veetsin õhtu Tervise paradiisi katusekohvikus ilusat linna panoraami nautides
3**. Veetsin järgmise õhtu Postipoisis vene kööki (minu lemmikut) ning ohtraid kolleegide anekdoote nautides
4. Külastasin teist korda ööklubi Bravo´t, mis jättis seekord parema mulje kui eelmisel korral.
5***. Nautisin operetti Nahkhiir
6. Käisin rannas
7****. Käisin arstil
8. Vedasin ema talviseid küttepuid kuuri

*- tavaliselt ma Pärnus väljas söömas käia ei saa, kuna mu ema kokkab ja pahandab, kui ma tema hõrgutisi ei degusteeri. Seekord ema ei pahandanudki, sest koju minnes oli mul kaasas võluv kolleeg, kes oma olemisega kõik ära silus
**- nägin esimest korda, kuidas telliti kelner lauda kasutades infoliini ühendamisteenust restorani administraatoriga, kuna meile ei oldud üsna kaua tähelepanu pööratud
***- kogu asjale lisas pisukest vürtsi eelmisel õhtul toimunud seik, mil ühest mu eelnevast blogist tuttav maasikapoiss meie seltskonnaga liitus. Õhtu lõppedes saatsime auväärt tenori hostelisse, kus kõik teatritegelased peatusid. Hosteli uks oli lukus ja seetõttu pidi ööbija akendele klohmima. Kuna kõik aknad on kahtlaselt ühesugused, sai algatuseks vale tuba unest üles äratatud. Järgmiseks võeti ette õige tuba. Aknale ilmus palja ülakehaga ilmselgelt lõbusas tujus toakaaslane, kes ulatas meile pudeli Lauaviina ja paki tomatimahla. Kõrvaltoa neidude pahura teksti saatel lasime öönapsil hea maitsta. Ilmselt oli aken põrandast kõrgemal, kui oleks võinud arvata, sest toanaaber kadus ühel hetkel aknalt nagu välk ja pauk kostis juba põrandalt. Õnneks ei juhtunud midagi. Etenduse ajal oli vahva tuvastada, kes on kes, kuna grimm muudab nii mõndagi. Üldiselt oli vahva üle tüki aja päris tõelist vanaaegset operetti, päris lauljatega, vahelduseks muusikalidele vaadata
****-töökoha poolt suunatud arstlikul kontrollil avastati mu südamest kahinad ning pidin minema täiendavale kontrollile. Läbisin EKG, koormusega EKG, vereproovi ning südame ultraheli väga heade tulemustega. Küll sain väikese vihje järelkasvu tootmise kohta, sest aeg ju läheb...Ilmselt pean korraldama konkursi leidmaks heade geenidega isakandidaadi. Abikaasa leidmisega on veel aega.

Puhkuse teine päev. Väljasõit Lõuna-Eestisse. Valime peatuskohaks Hansahotelli Tartus, kuna nende koduleht jätab kohast väga õdusa mulje. Sinna jõudes peame siiski veenduma, et fotodega saab imelisi emotsioone luua ja reaalsus ei ole päris see, mida arvasime olevat. Aga mittejäämiseks põhjust pole, lihtsalt lootused olid suuremad. Tubadele on antud numbrid ning linnade nimed. Meie toa nimeks on Wismari. Huvitav, mida nad sellega öelda tahavad...

Järgmisena vallutame Räpina. Uudistame Sillapää lossi ja sealses pargis leiduvat 300 erinevat taimeliiki. Nimed on küll uhked (nagu korgipuu ja aprikoosipuu) aga puud ise on üsna jändrikud. Üldmulje karjub rahasüsti või siis veidikese hoolitususe järele. Kohe näha, jääb turismitrajektoorist eemale. Edasi suundume Setumaale, Värskasse. Vaatame järvekallast ning puudutame peaagu riigipiiri. Kahju, et olime söönud lõunat teeäärses kiirsöögi kohas. Seto talumuuseumis on püsti pandud uhke ja stiilne söögikoht. Linnad nähtud, seame auto esiotsa taas Tartus suunas.

Õhtul külastame Dagö kontserti. Teel kontserdile suudan oma uhiuue mobiili juba teist korda asfaldile kukutada. Õnneks ei juhtunud midagi. Rahvast on lauluväjakul uskumatult palju. Kontsert on muhe ja hea. Kuulen mitmeid uusi lugusid. Imestan jätkuvalt, kust varasalvest küll need laulude sõnad välja kaevatakse. Uudiseks on seekord, et tausta laulavad näitlejannad Evelin Pang ning Hele Kõre. Vokaalsolisti vahenaljad on mõnusalt teravad. Näiteks meenutab ta Vanemuise teatris sel kevadel toimunud muusikaauhindade väljajagamist ja rahvatantsijate meelepaha, mis järgnes Tuljaku moonutamisele. Tuljak, kui rahvatantsu "hümn", püha ja puutumatu, mille sõnadeks on - pulmad, oh pulmad, viina 50 vaati. Ilmselt vähemast viinast lihtsat ei jagunud ühe tõsise eesti mehe tantsule saamiseks või siis oli tegu püha viinaga.

Kontserdi lõppedes olen sunnitud kiirkorras sisse astuma esimesse ettejuhtuvasse pubisse, et kasutada nende kõigi mugavustega tualetti. Järjekorras seistes (ega ma polnud ainus kontserdikülastaja, kellel muremõtted peas) vaatan pubis ringi. Ühes nurgas sööb rõivaisse mattunud memmeke oma suurest plekk kruusis midagi lusikaga ja haukab otse kilekotist peale. Ülejäänud külastajateks on mugav-sportlikus riietuses noored, kes joovad õlut. Üldine õhustik on väga soe ja pooldav. Keegi ei mõõda kedagi halvakspanuga, keegi ei edvista kellegi ees ning memmekesel lastakse rahus õhtusööki nautida. Kangastub Iiri kohalik pubi, kus kõik olid kõigiga sõbrad ja peksa saamise oht oli välistatud. Huvitav, miks Tallinnas nii ei ole? Miks on trendikas olla ülbe ja hoolimatu ning väljendada omi mitte just suurepäraseid mõtteid nii valjult kui võimalik ja väike füüsiline jõunäitamine igati kiiduväärt tegevus?

Hotelli suunas jalutades pean iseendale tunnistama, et Tartu hakkab mulle järjest enam meeldima. Kauaaegse Pärnu elanikuna ei ole ma siini üles leidnud seda Tartu vaimu, millest kõik räägivad. Ilmselt nüüd ma olen selle leidmise vähemalt poolel teel. Augustis lähen ma Tartusse tagasi.

Puhkuse esimene päev, teine päev ema juures Pärnus. Hommikul toimetame emaga linna peal, seejärel toimetame omaette eraldi. Mina olen otsustanud ilusaks saada. Astun sisse esimesse ettejuhtuvasse ilusalongi. Selgub, et neil on kõik ajad broneeritud. Seejärel külastan teist ja tüki kolmandatki, kuid seis sama. Meenub, et ema rääkis ühest salongist, kus ta tahaks käima hakata. Suundun siis minagi sinnapoole. Sisenedes mind keegi vastu ei võta, mistõttu otsustan ise ringi vaadata- ehk keegi tahaks teenida. Kulmude ja ripsmete värvimisega tegeletakse eraldi toakeses. Ilmselgelt pean enda soovist ise teada andma, sest ega mind seal just ei oodata. Kosmeetik viipab tooli suunas (viimati pandi mind selle protseduuri tarvis istuma vist oma 15 aastat tagasi). Küsitakse: "Kas soovite tugevamat või nõrgemat värvi?" Eelnevat pilti ja esitatud küsimust kokku pannes aiman halba ja vastan: "Kulmud pruuniks, ripmsed mustaks". Minu kartus osutus tõeks. Kosmeetik on kusagilt hankinud veel "vana head pulbervärvi", mis on loomulikult tökatmust. Mulle antakse kätte tükk vatti ja kästakse meik maha pesta. Mina ise (pean kordama jälle seda 15 aasta juttu)? Järgneb värvi peale kandmine. Ripmsete juures askeldades peab kosmeetik vajalikuks tõdeda: "Need uued värvid küll ei kipita, aga ega nad ei seisa peal ka". See oli mul sootuks meelest läinud. Eks siis tuleb silmad kõvemini kinni pigistada ja loota, et kipitus ei ole tappev. Samal ajal siseneb tuppa kolm klienti, kes kõik värvi alla "tõmbama" pannakse ja siis ükshaaval jälle maha pesema saadetakse. Nagu konveier ja ei mingit privaatsust. Üks daam, kes vabaneb enne mind palub ka kulmude korrigeerimist. Kosmeetiks täpsustab:"Kas piiramist või kitkumist?" Ühiselt jõuti piiramise otsuseni, kuna see kitkumine pidi nii neetult kaua aega võtma. Kuulen zhiletiteraga kraapimise heli. Noh, ega ma muud oodata ei osanudki. Kui kord minu kätte jõuab, siis palun siiski idioodi järjekindlusega kitkumist. Minu pea toetatakse vastu seina ja kuulengi pintsettide plaginat. Järgmisel hetkel jääb tööriista tugevasse haardesse ka tükk minu nahka. Ei sest midagi, vabandused on ju nõrkuse väljendused. Kuna kohtvalgus antud toas puudub, siis lastakse käiku kompimismeetod kontrollimaks, kas ikka kõik liigsed karvad said eemaldatud. Kui ma kõik selle rõõmu olin üle elanud, saan teada ka teenuse hinna. Selleks on 45 krooni (sic!). Väljun salongist kipitavate silmade, määritud alalau ja valutava kulmuga, aga sellise hinna eest pole ju paha?

Järgmisena lähen randa pruunistuma. Umbes pole tunni pärast tõuseb karm tuul, mis ei lase mul hetkekski paigale jääda. Piinlen mõne aja ja otsustan siis naiste plaazhile luidete vahele varjuda. Ainsaks toimivaks strateegiaks osutub selg tuule poole külili pikutamine. Pärast mõningast kosutavat und tuleb tahtmine külge keerata. Avastan oma selja tagant toreda liivavalli. Nüüd jäi vaid välja mõelda, kuidas pöörata külge nii, et selg siiski endiselt tuule poole oleks. Selleks vahetan pea ja jalgade asukoha. Lahkun rannast kolme tunni pärast. Liiva leian ilmselt oma kehaõõnsustest veel nädala jagu.

Õhtuks Tallinnasse naastes panen i´le punkti ning epileerin hambad ristis jalad. Poen voodisse õhetava naha, siledate jalgade ja väljapaistavte kulmude ning silmadega. Ehk sain ilusamaks.

Õhtu. Kuna mu autodega sõbrad on parasjagu hõivatud või pole huvitatud Genialistide kontserdist, siis uurin välja Tallinn-Keila-Tallinn rongide ajad, ostan kokku kolm kontserdi piletit ning seiklus võibki alata. Pean ütlema, et viimati sõitsin rongiga kaks aastat tagasi ja see on ikka üks mõnus tegevus. Kiire, ei ole umbne, mugav piletiost konduktorilt, kes tuleb ise sinu juurde ning mis peamine - odav. Olin eelnevalt helistanud ning uurinud, kuidas pääseb rongijaamast lauluväljakule. Üks meist aga oli isegi tutvunud kohaliku kaardiga. Seega kontserdipaiga leidmine on käkitegu. Jõuame kohale 45 minutit varem. Oleme esimesed külalised, lavaehitud käib täies hoos. Otsustame mitte veel siseneda vaid minna otsima kohvikut või jäätisemüügi kohta. Selgub, et lähim kohvik asub umbes 10 min tee kaugusel, seega ainult kõndimisele oleks läinud juba 20 min ja täpselt sama palju oleks jäänud kohvi kugistamisele. Matame oma plaanid juba eos ning jääme lauluväljaku lähedusse künka otsa vaatama, kuidas lavaehitus kulgeb. Kulgeb kahtlaselt aeglaselt. Siseneme platsile kümmekond minutit varem ja võtame sisse mugavad istekohad otse "lava" vastas. Tegu on kontserdiga Genialistid ja rändteater ning lavaks tegelikult truck´i ühest küljest avatud kong. Publikut on kogunenud kahjuks vaevalt veerand võimalikust. Lavaehitus lõpeb kl 20.15 ehk veerand tundi üle kontserdiaja alguse. Mis küll ütleks selle peale mu endine ülemus...Alustuseks kostub "lindilt" mõned minutid sümfoonilist muusikat ning seejärel koorilaul. Sõndaeks "ei skoori", "ei skoori". Tore trikk, mida ei osanud oodata, aga samas - tegu on ju ikkagi Genialistidega. Järgneb klassikaliselt hea genikate kontsert. Ühel hetkel käsutab härra vokalist kogu publiku püsti ja annab käsu kaasa tantsida. Väga hea, ei olekski suutnud kauem istuda, kuid ette fännide hulka minna kah tahtmist pole. Naudime iluviiplejate kehakeelt ning liigutame endidki. Mõtlen endamisi, mis on juhtunud blondi viiplejaga. Esimesel korral, kui teda nägin, jättis ta mulle väga sharmantse mulje, kuid nüüd ületab brünett teda igati. Ühel hetkel rivistub lava ette noorte seltskond, teatriaasta logodega särgid seljas, ning viiplevad kaasa. Seejärel eemaldub hr Põld lavalt ning laulma asuvad eelpoolnimetatud noortest koosnevad duetid, sekstetid ja muud etid. Kahjuks peame lahkuma enne, kui pillimehed väsivad, sest rongid käivad Eestis Saksa täpsusega. Lahkumegi viimase rongiga. Jääb veidi arusaamatuks rändteatri roll antud kontserdil, aga tühja sest, Genialistide muusika ületab kõik.

Lõuna. Pärast pikki kaalumisi ja taustainfo saamist sean sammud EMT esindusse. Minu armas kaks ja pool aastat vana mobiiltelefon on hakanud mind alt vedama - aku laadimine ei ole kohati võimalik ja kui ongi, siis kestab see suhteliselt vähe aega. Meenub seda eelmise telefoni koomaaeg, kus aku kestis vaid mõned tunnid. Seega oli vaja kiirelt tegutseda ning otsustada: 1. kas osta uus aku või uus mobiil kuniks vana eest veel mingitki raha saaks 2. kuna firma, kus ma töötan, on Elisa klient, siis kas on mõtet vahetada operaatorit, et saada odavam kõneminut kehvema kvaliteediga ja sama mobiili mudel paarsada krooni odavamalt 3. kas osta vana hea Nokia, mis on kallim, aga selle eest punast värvi või osta Sony Ericsson, millega äraharjumiseks läheb aegu. Alustasin siis sellest, et käisin kasutatud mobiilide müügipunktis ja küsisin, palju ma oma vana telefoni eest raha saaksin. Öeldi 300 krooni. Noh parem ikka kui mittemidagi. Seejärel tegin rahulolu uuringu oma kolleegide hulgas, kes on ka firma tõttu operaatorit vahetanud. Sain 100% vastuseks, et EMT kvaliteet on parem kui Elisa oma. Lõpuks jäi vaid mobiili mudeli valik: Nokia 6101, 6103 või Sony Ericsson z520i. Lootsin, et ehk suudab mudelite reaalne nägemine või siis müügimehe "erapooletu" jutt otsuse tegemist lihtsustada. Müügimees osutus lõpuks suhteliselt napisõnaliseks ja mitte eriti suunavaks, mudelid aga ühtmoodi armsaiks. Asi kulmineerus edevuse aspektiga, valisin välja punase Nokia 6103. Nüüd on mul telefon kõivõimalike vidinatega, millest ma ilmselt kasutan vaid pooli. Egas midagi, hakkan manuaali lugema.

Õhtu. Kontsert Niguliste kirikus. Esineb vokaalgrupp Improloo ja Robert Jürjendal kitarril. Publikuks enamasti turistid, kes kirikust möödudes on avastanud kontserdi reklaami, kuid ka mõned teadlikumad kuulajad. Olen kontserdil sõbrannaga, kes esinejatest ei tea eelinfoks muud, kui vaid seda, et tegu on nelja RAM´i lauljaga. Umbes kontserdi kümnendal minutil on kõigile selgeks saanud, mis sorti kontserdiga tegu on. Ilmselgelt on mõnel ebahuvitav. Näiteks kuulen selja tagant lausejuppi: "Here is nice and chilly". Mu sõbranna istub lummuses ja ka mina ahmin igat nooti endasse. Tegu on nimelt hääle improvisatsiooniga. Tekitatakse kõikvõimalikke helisid, mida ette kujutada võib, põimides selle kokku neljahäälseks muusikapalaks. Lauljad saavad inspiratsiooni arvatavasti kohast, kus esinetakse, publikust, kes kuulab ning kindlasti üksteiselt. Tore on vaadata lauljate vahelist suhtlemist, pilkude mänge ja jälgida improvisatsiooni sündi. R.Jürjendal lisab oma elektroonikaga sellele kõigele justkui garneeringu. Kohati vaatame sõbrannaga teineteisele imestunult otsa, et kust küll see või too heli kostub. Näiteks on vahepeal kuulda orelimängu, kaugusest kostuvat noore poisi ooperiaariat, ronga hüüatusi, mootori käivitust ning hoomamatute sõnadega udmurdi rahvalaule. Kui kontsert tunni pärast lõpeb on tunne, et just sai kuulama hakatud, miks see juba läbi sai. Esinejad saavad publiku tormilise aplausi osaliseks ning publik omakorda preemiaks lisaloo.

Pärast kontserti istume lauljatega pubis ja vahetame muljeid ning meeleolusid. Vahva on kuulata esinejate mõtteid laval olnust ja kontserdile eelnenud harjutamisest. Oma pidurdamatus emotsionaalsuses suudan välja paisata vaid ülistavaid sõnu. Tänutäheks saan kingituseks ansambli plaadi. Õhtu edenedes räägitakse tõestisündinud naljalugusid kõikvõimalikest muusikutest ja õppejõududest.

Kuna järgmine päev on tööpäev, siis lõpeb afterparty täpselt nii parajal ajal, et koju puhkama minna saab. Oli äraütlemata mõnus õhtupoolik vanade heade tuttavate seltsis, kelle andekusele siiralt alt üles vaatan.

Lõuna. Mobiil on taas leidnud omaniku. Naudin hetkel vaevatasuks saadud shokolaadi. Noorsant oli kohe kuidagi arvanud, et see pidi olema seesama "punases kleidis naine", kes ta telefoni leidis. Noh, vähemasti on keegi õnnelikuks tehtud.

Teisipäeva hommik. Jään ühest bussist maha ja teine buss hilineb. Lõpptulemusena olen ka mina hiljaks jäänud ja bussist väljudes hakkan kergjooksul kontori poole tõttama. Minust mööduvad vuhinal üks keskealine daam ja üks mehe ohtu poiss. Ilmselgelt kiirustavad nad bussile. Ühel hetkel teeb õhus tiiru ning maandub kolinal asfaldile mobiiltelefon. Hetkesituatsioonist veidi ehmunud suudan vaid karjatada: "Mobiiltelefon kukkus", kuid ei kuule mind keegi. Jooksupaar edeneb jõudsalt bussisuunas. Mina korjan mobiili üles ja püüan neile järgneda. Kuid võta näpust, mõlemad jooksjad on juba bussis ja uksed sulguvad minu nina ees. Kõnnin siis mobiil näpus kontori poole ja mõtlen, mida selle kõigega pihta hakata. Jõuan otsusele, et ehk oleks mõistlik politsei poole pöörduda. Samas mõtlen, et huvitav, mida mõtlevad need, kes nägid mind mobiili üles korjamas. Raudselt sahistavad selja taga, et näe, miuke varas! Kontoris kurdan oma muret esimesele ettejuhtuvale kolleegile ja saan temalt soovituse helistada mõnele mobiilis leiduvale kontaktile ning uurida, kuidas mobiili omanik kätte saada. Mõeldud, tehtud! Helistan "Babuljale". Vastab aga hoopiski ergas noorem meeshääl, kes ütleb, et ah ju see mõni meie sugulastest on siis. Annan vastajale oma telefoninumbri ja lepime kokku, et mobiiliomanik helistab mulle ise ning leiab võimaluse, kuidas kaotatud ese tagasi saada. Olen nüüd kõneootel.

Laupäeva õhtu. Kolleegi sünnipäev Kadrioru pargis. Teemaks Muinas-Eesti laulupidu. Riietan end kostüümilaenutusest saadud linasesse kleiti, sasin pähe kaks patsi ning palun endale autoga järele tulla, kuna mu välimus lasi oletada, et avalikkus vaataks mind veidi hämmastunud pilgul. Kohale jõudes ootab meid ees kaetud linik värske keedukartuli, vürtsikilu, ahjuliha, pasteedi ja muu maitsva Eestimaise söögiga. Kingituseks olin lubanud organiseerida muistset muusikat. Üllatusena saabuski klassikalise muusika austajate poolt armastatud helilooja shamaani trummi ning akordioniga. Algatuseks viib ta läbi riituse shamaani trummi saatel sünnipäevalapse pika ea tagamiseks. Järgneb ringtantsumäng helilooja kaasa poolt loodud kelmikate sõnade ning samuti shamaani trummi saatel. Edasise paari tunni jooksul õpime selgeks mitmed erinevad kaanonid, mis tihti peatusid lauljate naerupahvakute tõttu. Igatahes oli tore üle tüki aja oma häälel kõlada lasta ja taibata, et viisipidamine ei olegi mu kõige nõrgem külg. Ja muide, siinkohal vastus minu küsimusele-kas julgen veel midagi oma kolleegidele organiseerida. Julgesin küll, seekord õnnestus paremini. Loodan, et ka teistel, eelkõige sünnipäevalapsel, oli sama lõbus kui mul.

Reede õhtu. Õllesummeri jazzi -ja veiniaed. Laval on MEKA. Üks toredamaid üllatusi üle tüki aja. Tegemist on uue kollektiiviga, kus musitseerivad noored jazzmuusikud. Tõeliselt tore on vaadata värsket pühendumust ja hingelisust ning kuulda uusi lähenemisi tuntud lugudele. Küll võiks veidi viriseda üldise väljanägemise üle, aga eks see ole pigem aja küsimus. Hea Tshiili punavein, imekaunid ettekandjad ning soe päikesepaitus ilmselt andsid kogu üritusele veel omapoolset vürtsi. Taaskord tekib küsimus-miks ei ole Tallinnas jazziklubi? Kerkimas on järjest uusi diskoklubisid, kus hullutada puberteeti, kuid puuduvad elava muusikaga salsa-, argentiino tango ning jazziklubi. Ma olen enam kui kindel, et sellised kohad võetakse suure menuga vastu nii tallinnlaste kui turistide hulgas.

Reedene peaesineja Postimehe laval on Led R ja Narva Sümfooniaorkester. Võimas! Kananahk tuleb peale, nii mõnus on. Näiteks annab Led R´i trummar vahepeal teistele puhkust ja esitab vägeva soolonumbri. Mõtlen, millised lihased ja koordinatsioon tal küll olema peavad, et selle kõigega hakkama saada ja veel selliselt.

Hommik. Bussis. Möödume ühest paljudest kioskitest, mille küljes ripub silt SL Õhtulehe reklaamiga. Täna on reklaampealkirjaks "Kaua veel?" viidates jätkuvale põrgukuumusele, mis meid sel suvel tabanud on.

Ausalt öeldes ma ei saa aru, millest selline hala. Kas tõesti on inimene nii loodud, et ta ilma virisemata kohe kuidagi ei saa? Mõelda vaid, kui meil oleks hetkel käimas suvi, mille temperatuurid jäävad +15°C ja +20°C vahele ja no ega see +20°C kuni +25°C ka ikka üks õige suvi ju pole aga +25°C kuni +30°C on juba põrgukuumus. Kust siis jookseb see piir, et eestlane oma ilmaga rahul on? Ning miks tohutud massid eestlasi lendab puhkama Hispaaniasse, Itaaliasse, Kreekasse jms, kus päevane kuumus ületab +40°C piiri?

Sattusin eelmise aasta suvel Iirimaad külastama juuni lõpus, juuli alguses. Seal näiteks oli enamus päevadel +16°C, üle päeva sadas (samal ajal, kui Eestis olid kuumarekordid) ja kella üheksa aegu õhtul hakkas pimedaks kiskuma. Mida üks Eesti ajakirjanik veel sealses kliimas kirjutada võiks?

Eestimaa kliima on siiski ilmselt parim, mida leida võiks. Meil on üks väheseid maid, kus on neli aastaaega oma kordumatu iluga. Mis siis, et meil pole mägesid ja ookeanirandu , see eest meil on väga liigirikas loodus ja suplemiskõlbulik merevesi. Me näeme oma koduõuel ja tunnetame omal nahal, mis juhtub, kui õues on -30°C ja kui on +30°C. Mis siis, et meil pole palme, selle eest on meil jõhvikad ja kukeseened ning maasika maitse erineb oluliselt tomati maitsest, mida ei saa öelda siin leiduvate Hispaania viljade kohta. Ja mis veel - meil on "päris jõulud" valge loodusliku lumega.

Seega, minge pistke oma varbad sooja liiva sisse ja jahutage end merevees. Vaadake õhtul filmi Malev ja pöörake tähelepanu imeilusatele loodusvaadetele kogu selle musta huumori sees. Elu on ilus! Muide, lohutuseks kuuma üle halisejatele - olge mureta, see läheb üle. Ööd juba lühenevad ja sügise alguseni on jäänud mõni päev üle kahe kuu.

Harilik õhtu iseenda ja telekaga. Üle tüki aja kurvastan, et mul pole autot. Tegelikult tahaksin hetkel olla hoopiski Palmse mõisa palmimajas vaatamas, kuidas õitseb võrratu öökuninganna. Ma pole seda kunagi näinud, küll aga lugenud ja kuulnud tema enneolematust ilust. See on olnud üks mu unistusi tollest ajast, kui ma Tallinnasse kolisin. Imelikul kombel pole ma sinna ikka veel jõudnud. Küll pole mul olnud asjast huvitatud kaaslast, olen selle imelise öö maha maganud või nagu täna-pole autot olnud (ilmselt siis ka kaaslast). Peaks nüüd iseendale lubaduse andma, et järgmisel aastal korraldan selle asja ära, aga lubadustega on nagu nendega ikka on. Mulle meeldib lause "Tuulest viidud" jäärapäise Scarleti repertuaarist: "Ma ei viitsi sellele hetkel mõleda. Luban, et homme tegelen". Jäärapäistel on vist tõesti miskit ühist või on asi selles, et täna enam nagunii miskit ei päästa.

Loodus on ikka maru asi. Just praegu lendas mu aknast sisse valjult põrisev mardikas. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegu on maipõrnikaga. Aitasin ta õue tagasi oma kodu otsima.

Muide, avastasin hiljuti, et võin nüüdsest ennast vist tallinnlaseks nimetada, kuna olen siin ühe aasta rohkem elanud kui Pärnus. Ja ma ju tulin siia ainult õppima...

Esmaspäevasel lõunapiknikul muruplatsil. Heliseb telefon. Kõnelejaks on ekskolleeg, tuntud loometegelane, kes pakub suuremas koguses maasikaid turuhinnast soodsamalt. Et kui ma teaks kedagi, kes tahaks. Teatud organiseerijana saadan piknikult naastes firmasisese emaili ja tekitan sellega suure ostukihu. Kokku soovitakse osta 40kg maasikaid. Ainus probleem on, et peab ise järele sõitma ja maasikad saabuvad Lõuna-Eestist alles kl 22.00ks. Jagan välja kohalesõitmise kaardid ja oma mobiili numbri juhuks, kui keegi ära eksib või ümber mõtleb.

Sõidan koos sõbranna ja ta lapsega liinibussiga linna teise otsa tühjad nõud maasikate tarvis kaasa varutud. Läheme veidi varem, et vana tuttavaga roheluses klaasike veini juua. Kohapeal ootavad meid juba ees ekskolleegi praegused kolleegid, nii et seltskonda lubab. Vahelduseks anekdootidele kostub mõne külalise hõbekõrist ooperiaaria. Üks neist peab vajalikuks ohtrate näidete varal selgitada itaalia laulmiskoolkonna erinevusi muudest koolkondadest. Väga hariv, muide. Kella kümne paiku hakkavad ka minu kolleegid ükshaaval kohale jõudma. Võtan nad perenaiselikult võõras hoovis vastu ja juhatan seltskonna juurde. Toimub üleüldine tutvumine ja vestlemine. Veidi aja möödudes hakkavad tekkima esimesed arglikud küsimused ka maasikate saabumisaja kohta. Oleme sunnitud helistama maasikate kasvatajatele Lõuna-Eestisse. Tema omakorda helistab autojuhile ja seejärel meile tagasi ning teatab, et pole viga midagi, üle poole maa juba sõidetud! Muutun veidi närviliseks, kuna see on esimene minu organiseeritud üritus selles firmas ja ei taha ometigi endast tühikargaja muljet jätta. Lasen kolleegidel koju minna ja luban kohe helistada, kui marjad saabuvad. Sõbranna laps väsib ja ka nemad on sunnitud koju minema. Kella üheteistkümne ajal helistame jällegi maasikakasvatajatele, nemad omakorda autojuhile ja siis kohe meile tagasi ning teatavad, et asjalood arenevad positiivselt, jäänud on vaid tund sõitu! Õnneks ei ole mu kolleegid närviliste killast ja ei helista mulle igaks juhuks iga viie minuti tagant. Küll aga olen mina närviliste killast ja ütlen oma ekskolleegile, et temast ikka ärimeest ei saa, millega ta ka lahkelt nõus on. Avame naljatledes viimase veini, püüan mõelda vabandusi, mida öelda, kui minuga pahandama tullakse. Kella poole kaheteist aegu teeme kontrollkõne Lõuna-Eestisse ja jääme ootama tagasisidet. Kõik toimib, maasikad on endiselt teel, isegi juba linna piirides. Seltskond juubeldab. Kivi langeb südamelt, kuid kahtlus jääb. Hakkan arglikult ja vabandades omi kolleege tagasi kutsuma. Kell 00.10 on kogu seltskond koos ja saabub ka kaua oodatud maasikaauto. Ainus mure on, et õues on parasjagu nii pime, et odavamate marjade eraldamine kallimatest visuaalselt on veidi keeruline. Pistan põske esimese marja, jumal tänatud- magus ja maitsev. Kõik paistab toimivat. Marjad jaotatud, rahad makstud suundume kõik rõõmsalt kodupoole. Suundun maasikakausiga otse voodisse ning mõnulen telekakumas, kuni uni mu lõpuks kustutab. Huvitav, kas julgen ka järmisel korral kolleegidele midagi välja pakkuda...

Pühapäev. Õhtusöögiotsinguil Haapsalus. Olime lõpetanud päevitamise Paralepa rannas (see on üks neist randadest, kus päike paistab valelt poolt ehk metsa poolt) ja tundsime kõhutühjust. Kuna märkasime ranna lähistel ühte hostelit, otsustasime sinna sööma minna. Kolm ettekandjat teenindasid viite lauda, meie istusime kuuendas ja seitsmendas. Pärast mõningast laua taga istumist sai selgeks, et see on üks neist kohtadest, kus menüü toomise aeg võrdub ´a la carti ooteajaga. Ilmselgelt nähtamatute klientidena lahkusime pärast pooletunnist ootamist terrasilt. Üks meist küsis möödaminnes ettekandjalt: "Kas teil on käimas kliendikaotamise programm?". Järgmiseks otsustasime valida Haapsalu linnuse lähedal asuva söögikoha, et oleks vähemalt romantilinegi. Leidsime söögikoha otse linnuse seest. Menüü oli stiilikohaselt keskaegne. Muu hulgas müüdi "metsa-seene suppi". Huvitav, kas seda tuli võtta sama teooria järgi nagu "singi-juustu pirukas" ? Igatahes maitsesid söögid hästi ja teenindus oli kiire, kuigi söökide saamine oli suhteliselt kaootiline - osad olid juba praadidega poole peal, kui viimased omad söögid said. Üsna kiirelt saabus ka arve. Nii mõnigi märkas, et nende joogid olid arvelt puudu ja märgitud oli kaks odavat praadi, millest üks pidi olema kallim. Aga oma rahakott on alati kõige lähem ja seetõttu maksime arvejärgse summa ning lahkusime. Enne pikale teekonnale asumist külastasime kohalikku wc-d. Suureks üllatuseks pidime uksel maksma 3 krooni ebameeldivalt suitsetavale näitsikule. Neil juhtudel ma alati mõtlen, et kes küll sellist tööd tahab teha ja miks ja kuidas näeb välja taoliste töötajate värbamisprotsess. Kempsukabiini sisenedes leian, et puudu on paberihoidja ja seetõttu on wc paberi rull riputatud nagisse, mis asub ülemises kabiini servas ehk selle kätte saamiseks pidi tõusma püsti, mis polnud just meeldivaim tegevus arvestades paberivajaduse tekitamise momenti. Samal ajal pidin ma käes hoidma oma rahakotti, kuna nagi vahele seda panna ju ei saanud. Lõppkokkuvõttes tundsin, et käsi on vähe, aga sain hakkama. Pärast kõike seda pesin oma vähesed käed ja viskasin paberi pappkasti, mis pidi immiteerima paberkorvi. Siit suure ringi küsimus-mille eest ma maksin wc-s 3 krooni ja miks ei koolitata Haapsalus teenindajaid?

Laupäev. Sõbra sünnipäev Läänemaal, ööbimisega. Kogunevad mitmed inimesed, keda pole väga ammu näinud. Mõned on kaaslased leidnud, mõned kosunud, enamikku vaadates tunnen meeldivat taasäratundmisrõõmu. Ilm on parim, mida tahta võib. Süüa ning juua lademeis ja juttu jätkub kauemaks. Mingil hetkel imbub seltskonda umbes 4a mustanahaline poiss, kes teeb lähemat tutvust sünnipäevalapse pea samas eas järglasega. Selgub, et tulnuk mõistab eesti keeles kõnelda. Küll lähevad vahel mõned käändelõpud segi, aga eks neid olegi eesti keeles väikese inimese jaoks üüratumalt palju. Kuna Eestis siiski on mustanahalise kohtamine pigem ime, kui tavapärasus, siis seltskond ilmutab poisi vastu toredat poolehoidu. Selgub, et tegu on ilmselt kohaomaniku pojaga. Laps kaasatakse üldistesse pallimängudesse ning vesteldakse niisama. Aja edenedes muutub poiss aga üha enam seltskonda häirivaks. Näiteks teatab ta sünnipäevalapse pojale keset pallimängu ilma mingi põhjuseta: "Sina mulle haiget ei tee!" ja viskab palli kaaslasele näkku. Seejärel ütleb ta ühele meie seltskonnast käskival toonil: "Mina viskan palli tiiki ja sina tood ära!" Üha enam võtab tuure hääletoon ja liikumise amplituut. Õnneks varsti kutsutakse laps koju. Õhtu möödub vaikselt lõkke ääres ja isegi sääski on mõistuse piires.

Pühapäev. Pärast turgutavat und äratab meid ere päike ja hommikusöögi aeg. Esimeste liudadega toomisega kaasneb ka eelmisel õhtul tuttavaks saanud tõmmu poiss. Ilmselgelt on poiss end välja maganud ning energiat täis, mis meie hommikusse laiska oleskellu üldse sobida ei taha. Poiss jookseb ringi ja karjub, näperdab lüliteid, ripub üle võrkkiige ja karjub appi ning tüütab erinevate globaalsete küsimustega. Enamus seltskonnast sisiseb omaette ja on antud situatsioonist häiritud, kuid jätkab hommikueine nautimist. Asi saavutab haripunkti, kui poiss käsutab: "Anna mulle saia ja muna!". Kui seltskond antud käsku ignoreerib hakkab poiss üha kuuldavamalt käsku kordama. Seejärel nõrgema närvikavaga meie seltskonnast (kaasa arvatud mina) püüame lapsele selgitada elementaarseid käitumisnorme ning saadame lapse ema juurde saia küsima. Selgus, et tegu on väga kangekaelse vastasega ja nii kestis teineteise jutu eiramine jupi osa hommikusöögist. Kohati oli ju isegi naljakas, kohati oli tunne, et poisile tuleb kodutee füüsiliselt kätte näidata või siis ise kodu poole hakata sõitma. Ühtäkki leidis põngerjas maast õunapunni ja küsib: "Mis see on?" Seltskonnast kostub irooniline vastus: "Mango". Õnneks ligines järjekindlalt meie ärasõidu moment. Võta nüüd kinni, oli see kehv kasvatus või halvad geenid. Millestki peavad ju kõik need jutud ajendatud olema...

Reede õhtu, ööklubi. Uksel võtab meid vastu pahuras tujus kassiir, kes muutus veelgi pahuramaks, kui me tahtsime pileti eest kaardiga maksta. Olen ammu mõelnud, et pangad ning muud teenindajad võiks omavahel kokku leppida oma ühiste klientide suhtes mingi käitumismudeli, näiteks: kui siil reklaamib kaardimakset, siis kassiir ei turtsu. Garderoobi noormehed olid juba märksa meeldivamad, aga samas võis erinev käitumine tuleneda ka erinevast töökoormusest suvisel ajal, sest eks garderoob oli riietega üsna hõredalt varustatud. Laval püüdis Saller muusika saatel eesti keelt esile manada ning tantsuplatsil toimus koordineerimatu rüselemine. Ühesõnaga ei midagi uut.

Taban end mõttelt, et tegelikult muudavad ööklubis käimised erinevaks hoopis need, kellega koos me seal käime - sõbrad. Näiteid minu sõbratüüpidest
1. Klassiõde, kellega harva suhtlen. Umbes poole tunni pärast kaob klassiõde ühe noormehega ootamatult ära. Lahkusin klubist pärast kolmandat sõbraotsimisringi. Ehk "mehed on tähtsamad" sõbranna
2. Ülienergiline sõbranna. Juhtusin kokku jooksma oma kunagise meessoost kolleegiga ja pärast sõbrannale teatamist läksime tantsukeerule. Kiikasin vahetevahel, kuidas sõbranna end tunneb. Avanes pilt baarileti ääres hoogsalt ning seksikalt flamenkosugemetega tantsu keerutavast sõbrannast, keda lähemal seisvad mehed tunnustavalt innustasid. Ehk "saan ise hakkama" sõbranna
3. Keskmisest ilusam sõbranna. Käime klubis ringi, kõikide meeste pilgud on talle naelutatud, järgnen halli varjuna. Ühel hetkel peatab mind mees ja küsib: "Kas ta on sinu sõbranna? Ütle talle, et ta on väga ilus!". Püüan varjata pettumust. Järgmisel hetkel paluvad meid tantsima kaks noormeest. Näen titaanide võitlust, kuidas mõlemad soovivad tantsida mu sõbrannaga, lõpuks kiirem ja tugevam lükkab kaotaja minu ette. Tunnen end absoluutselt mõttetuna. Ehk "lihtsalt ilus" sõbranna
4. Koduperenaisestunud kaalus juurde võtnud sõbranna. Teades, et sõbranna käib peol heal juhul korra aastas, püüan disainida oma välimust (vastupidiselt eelmisele) võimalikult vähe erinevaks igapäevasest. Tantsime vaid omavahel, umbes pool ajast kontrollib igaks juhuks mobiili, et ega kodus miskit juhtunud pole. Ehk "õudselt tahaks peole, aga äkki on miskit kodus juhtunud" sõbranna
5. Tantsujanuline sõbranna. Kuna armastan ise kangesti tantsida, siis on parim viis klubisse minna endasarnasega. Üldjuhul veedame suurema osa ajast klubis tantsupõrandal. Käime vahelduvalt mõne noormehega tantsimas, kui on õnne, ja lahkume väsinute end õnnelikena. Ehk "sarnase stiiliga" sõbranna