teisipäev, detsember 30, 2008
29.12.2008
Tõmban hommikul korteri ukse sneprisse ja hakkan kotist võtit otsima, et elektrinäite koridori lukustatud kapist võtta. Eeee.... Võtmetaskut ei ole. Nojah, sain jälle hakkama. Juba teist korda. Eile tassisin autost asju tuppa naba kurguaugus, käisin kolm korda auto vahet. Aga autosse nad jääda ei saanud, kuna tuppa ma ju pääsesin.
Õnneks olin suvel ühele kursaõele andnud oma korteri võtme, et ta minu puhkuse ajal lilli kastmas käiks ja võtit tagasi küsinud pole. Seega saadan talle varasel hommikutunnil sõnumi. Vastus tuleb paari tunni pärast, et nad on linnast väljas ja laekuvad õhtul seitsme paiku. Järelikult on vaja peale tööd kellegagi kohvile minna või ennast külla küsida.
Küsingi ennast ekskolleegile külla, kes tegelikult mulle ise homme külla peaks tulema. Kohvitame veidi ja siis juba saabuski kursaõde linna tagasi ja ma pääsen lõpuks koju. Muidugi vaatan kohe innukalt sinna kohta, kus mul tavaliselt võtmed seisavad. Aga seal ei ole võtmeid. Otsin läbi ema juures käinud kotid. Ei ole. Otsin läbi diivani pealse ja aluse. Ei ole. Otsin läbi külmkapi koos jääkambriga. Ei ole. Otsin läbi riiete sahtlid. Ikka ei ole. Ja ei olegi...
Üks variant võib olla, et ma tõmbasin ukse seestpoolt kinni ja võtmed jäid väljapoole rippu. Aga meil ei käi võõraid eriti koridoris ja vaevalt mõni naaber hunti tegi. Kerge mälestus nagu oleks ka, et ma võtmed eest ära tõmbasin ja diivani tumbale viskasin.
Öösel on üsna kõhe magama jääda. Kuulatan iga krõpsu, et äkki tulevad ootamatud külalised. Seekord ei tulnud. Ptüi,ptüi,ptüi
Õnneks olin suvel ühele kursaõele andnud oma korteri võtme, et ta minu puhkuse ajal lilli kastmas käiks ja võtit tagasi küsinud pole. Seega saadan talle varasel hommikutunnil sõnumi. Vastus tuleb paari tunni pärast, et nad on linnast väljas ja laekuvad õhtul seitsme paiku. Järelikult on vaja peale tööd kellegagi kohvile minna või ennast külla küsida.
Küsingi ennast ekskolleegile külla, kes tegelikult mulle ise homme külla peaks tulema. Kohvitame veidi ja siis juba saabuski kursaõde linna tagasi ja ma pääsen lõpuks koju. Muidugi vaatan kohe innukalt sinna kohta, kus mul tavaliselt võtmed seisavad. Aga seal ei ole võtmeid. Otsin läbi ema juures käinud kotid. Ei ole. Otsin läbi diivani pealse ja aluse. Ei ole. Otsin läbi külmkapi koos jääkambriga. Ei ole. Otsin läbi riiete sahtlid. Ikka ei ole. Ja ei olegi...
Üks variant võib olla, et ma tõmbasin ukse seestpoolt kinni ja võtmed jäid väljapoole rippu. Aga meil ei käi võõraid eriti koridoris ja vaevalt mõni naaber hunti tegi. Kerge mälestus nagu oleks ka, et ma võtmed eest ära tõmbasin ja diivani tumbale viskasin.
Öösel on üsna kõhe magama jääda. Kuulatan iga krõpsu, et äkki tulevad ootamatud külalised. Seekord ei tulnud. Ptüi,ptüi,ptüi
24.-28.12.2008
Jõulud
Nagu ma juba korduvalt maininud olen, siis hetkel ei pea ma jõuludest küll kõige vähematki. Jõulud on meil PEREPÜHA ja päkapikud käivad LASTEL ja VANAEMAD küpsetavad jõulurooga ja VANAISAD toovad metsast kuuse ja ISAD teevad EMMEDELE kallihinnalisi kingitusi.
Minul on vaid ema, kes on vanaema eas. Kõik. Ja mida rohkem ma kuulen ja näen, seda rohkem on üksikuid inimesi ja väga paljud pered on laiali läinud. Milleks peab haavale soola riputama?! Las igaühel olla jõuludega oma suhe. Lisaks kõigele olen kuulnud, et ka noortematele inimestele jõulud ei meeldi. Pealepressitud õnnetus.
Nii ma siis vedelen ema pool ja söön kohustuslikus korras vana traditsiooni kohaselt ma-ei-tea-mitukümmet-erinevat-sööki, üks rammusam kui teine. Loomulikult on kõik väga maitsev, sest üks mis kindel- süüa oskab mu ema teha paremini kui mõni peenem peakokk. Aga milleks NII palju?? Ise ta hädalab ka, et kehakaal ja kolesterool on pühadega puhta paigast ära ja see pidev sahmerdamine väsitab. No aga palun ära tee nii palju süüa ja puhka vahepeal, ei pea kõiki maailma toimetusi korraga või ette ära tegema. Ja minu abikätt ka väga ei vajata, sest mina ju ei oska ja siis on vaja teha topelttööd ehk minu tehtud asju üle teha. Nii ma siis loobun abistamisest ja molutan niisama kolme õnnetu Eesti telekanali saatel diivanil. Alguses on küll nii, et kui pikali viskan, nii magan, aga pärastpoole saan vist välja magatud. Eks need kolm kuud ilma vabade päevadeta ja 12 tunnised tööpäevad annavad tunda.
Noh ja nii nad möödusidki.
Nagu ma juba korduvalt maininud olen, siis hetkel ei pea ma jõuludest küll kõige vähematki. Jõulud on meil PEREPÜHA ja päkapikud käivad LASTEL ja VANAEMAD küpsetavad jõulurooga ja VANAISAD toovad metsast kuuse ja ISAD teevad EMMEDELE kallihinnalisi kingitusi.
Minul on vaid ema, kes on vanaema eas. Kõik. Ja mida rohkem ma kuulen ja näen, seda rohkem on üksikuid inimesi ja väga paljud pered on laiali läinud. Milleks peab haavale soola riputama?! Las igaühel olla jõuludega oma suhe. Lisaks kõigele olen kuulnud, et ka noortematele inimestele jõulud ei meeldi. Pealepressitud õnnetus.
Nii ma siis vedelen ema pool ja söön kohustuslikus korras vana traditsiooni kohaselt ma-ei-tea-mitukümmet-erinevat-sööki, üks rammusam kui teine. Loomulikult on kõik väga maitsev, sest üks mis kindel- süüa oskab mu ema teha paremini kui mõni peenem peakokk. Aga milleks NII palju?? Ise ta hädalab ka, et kehakaal ja kolesterool on pühadega puhta paigast ära ja see pidev sahmerdamine väsitab. No aga palun ära tee nii palju süüa ja puhka vahepeal, ei pea kõiki maailma toimetusi korraga või ette ära tegema. Ja minu abikätt ka väga ei vajata, sest mina ju ei oska ja siis on vaja teha topelttööd ehk minu tehtud asju üle teha. Nii ma siis loobun abistamisest ja molutan niisama kolme õnnetu Eesti telekanali saatel diivanil. Alguses on küll nii, et kui pikali viskan, nii magan, aga pärastpoole saan vist välja magatud. Eks need kolm kuud ilma vabade päevadeta ja 12 tunnised tööpäevad annavad tunda.
Noh ja nii nad möödusidki.
23.12.2008
Hommikul helistab autoparandaja, kes eile õhtul mu kallikese enda hoole alla võttis, et aku vajab välja vahetamist. Einoh, ega jõulupreemiaga polegi midagi muud tarka pihta hakata, kui uus aku osta näiteks. Või noh, tegelikult, olgem ausad- ma olen ülimalt tänulik, et meile üleüldse preemiat maksti ja mitte mannetu 2 000 kr.
Minu autofriigist sõber ulatab mulle taaskord kallihinnalise abikäe ja muretseb mulle läbi tutvuste mõnisada krooni soodsama aku ning lõpuks krutib selle ise ka külge. Väga väärt sõber. Loodetavasti tuleb ka kord aeg, kui mina saan talle kasulik olla.
Kõik lõppeb peaaegu õnnelikult. Peaaegu tähendab seda, et mu autol on imelik temperament. Talle ei meeldi, kui kapotialust näpitakse. Pärast seda, hakkab ta alati pirtsutama, mis teatud aja pärast iseenesest üle läheb. Pirtsutamine väljendub selles, et vabakäigul lähevad pöörded ohtlikult madalaks, isegi nii madalaks, et mootor sureb üldse välja. Nii ma siis istun ummikus oma väljasureva autoga. Esimene kord ehmatasin ennast kangeks, sest arvasin, et aku viskas jälle saba. Aga õnneks mitte, käivitus uuesti kuni järgmise seisakuni. Edaspidi pean käituma nii, et esiteks hoian pikemat pikivahet ja kui näen ees punaseid piduritulesid vilksatamas, siis vajutan siduri alla, anann pöörete tõstmiseks hoogsalt gaasi, vajutan pidurit, annan hoogsalt gaasi, vajutan pidurit ja seejärelt kärtsti kässar peale ja siis jälle gaasi. Nii terve tee linnast välja...
Selliste pirtsutavate autode juhtimisega võib minust veel geenius-sõitja saada.
Minu autofriigist sõber ulatab mulle taaskord kallihinnalise abikäe ja muretseb mulle läbi tutvuste mõnisada krooni soodsama aku ning lõpuks krutib selle ise ka külge. Väga väärt sõber. Loodetavasti tuleb ka kord aeg, kui mina saan talle kasulik olla.
Kõik lõppeb peaaegu õnnelikult. Peaaegu tähendab seda, et mu autol on imelik temperament. Talle ei meeldi, kui kapotialust näpitakse. Pärast seda, hakkab ta alati pirtsutama, mis teatud aja pärast iseenesest üle läheb. Pirtsutamine väljendub selles, et vabakäigul lähevad pöörded ohtlikult madalaks, isegi nii madalaks, et mootor sureb üldse välja. Nii ma siis istun ummikus oma väljasureva autoga. Esimene kord ehmatasin ennast kangeks, sest arvasin, et aku viskas jälle saba. Aga õnneks mitte, käivitus uuesti kuni järgmise seisakuni. Edaspidi pean käituma nii, et esiteks hoian pikemat pikivahet ja kui näen ees punaseid piduritulesid vilksatamas, siis vajutan siduri alla, anann pöörete tõstmiseks hoogsalt gaasi, vajutan pidurit, annan hoogsalt gaasi, vajutan pidurit ja seejärelt kärtsti kässar peale ja siis jälle gaasi. Nii terve tee linnast välja...
Selliste pirtsutavate autode juhtimisega võib minust veel geenius-sõitja saada.
esmaspäev, detsember 22, 2008
22.12.2008
Auto ei lähe hommikul käima. Akuga on midagi lahti. Imelik, et ta lambist niiviisi saba andis... Tore on muidugi see, et homme on vaja ema juurde sõita ja auto peab korras olema.
Õhtul tuuakse mulle mu viimane tükk mööblit- kummut elutuppa. Nüüd on jäänud soetada veel pesumasin.
Õhtul tuuakse mulle mu viimane tükk mööblit- kummut elutuppa. Nüüd on jäänud soetada veel pesumasin.
20.-21.12.2008
Mul on VABA nädalavahetus. See on nii mõnus tunne, kui EI pea mitte kuhugi minema. Tegelikult EI pea ka midagi tegema. Võib täitsa niisama erinevaid kägaraid võttes telekat vahtida näiteks.
Aga eks igapäevaelu tahab elamist ja kõht söötmist. Seetõttu ma siiski koristan veidi ja toon poest süüa. Muul ajal loen M.Raua "Musta pori näkku" ja vahin mõttetuid telesaateid.
Pühapäeval kutsun omale paar kursaõde külla. Igav hakkab lõpuks niisamuti olla.
Aga eks igapäevaelu tahab elamist ja kõht söötmist. Seetõttu ma siiski koristan veidi ja toon poest süüa. Muul ajal loen M.Raua "Musta pori näkku" ja vahin mõttetuid telesaateid.
Pühapäeval kutsun omale paar kursaõde külla. Igav hakkab lõpuks niisamuti olla.
16.12.2008
Sõit Riiga Baltikumi koosolekule. Kuna koosoleku toimumine selgus üsna hilja, siis saime pakkumise lennupiletitele, millise hinna eest saaks väiksemat sorti soojamaareisi ette võtta. Siis otsutame hoopiski bussi kasuks. Läheme sinna Hansabussi businessline'i äriklassis. See on uskumatult mõnus buss. Kes tahab, võib reisi ajal tööd teha. St bussis on wifi ja lauad, mille taha mahub 2-4 inimest. Igal laual on väike laualambike. Lisamugavuseks on kena klienditeenindaja, kes pakub uinaku ajaks pehmet pleedi ja kaelatuge, sooje jooke ja jõulude puhul veel glöggi ning piprakooke. Kel soovi, saab oma raha eest näksimist ja külmi jooke lisaks osta. Sõit Tallinna kesklinnast Riia kesklinna kestab veidi üle nelja tunni. Edaspidi sõidan vaid sellega Riiga ja mõttetu lennu ootamine ning ebamugav maandumine/õhtutõusmine jääb igatahes ära.
14.12.2008
Veel kahe grupi jõulupeod.
Ja selleks aastaks on tantsimised tantsitud.
Elagu puhkus!
Ja selleks aastaks on tantsimised tantsitud.
Elagu puhkus!
13.12.2008
Sama grupi, kellega võistlusi vaatamas käidud sai, jõulupidu+ kursuse ühe etapi lõpetamine. Meid on enesele külla kutsunud paar, kes viitsib käia trenni 90 km kauguselt. Algatuseks on ette nähutd linnaekskursioon. Mina sellele ei jõua, sest vajan alles eelmisest peost väljamagamiseks aega. Ehk et jõuan napilt trenni ajaks kohale. Küll jõuame võtta kerge tervitus-shampuse peoperenaise töökohal (olgu öeldud, et ta on töökoha omanik, et ei tekiks liigseid mõtteid). Ausalt öeldes lähen esimest korda tundi, kui ma pole jõudnud detailselt läbi mõelda, mida õpilastega peale hakata. Aga eks ma siis töö käigus vaatan...
Kahetunnine trenn sai lõppkokkuvõttes meeleolukas vaheldumisi seltskonnamängukestega. Pärast seda suundume sauna, sest sport teeb higiseks. Saunast liikusime õhtusöögile. Kultuurimaja keldris paikneva baari suurema saali olid juba varakult oma jõulupeoks broneerinud võrkpallurid ja seeõttu anti meile väiksem saalike. Kui suuremasse saali sisse marssisime tervitab meid pensionäride jõuk. Kes ütles, et võrkpalli mängivad vaid noored musklik mehed?! Kui oleme oma praega ühele poole saanud, algatavad ärksamad meist tantsupoognaid ja kutsuvad kõiki kaasa vihtuma. Nii me siis kepsutame selleks ajaks juba tühjaks jäetud suures saalis ennastunustavalt ja nalja on nabani. Kella üheteist paiku õhtul suundume linna ainsamasse restorani, kus täna õhtul on tantsuõhtu. Rahvast on äraütlemata palju, aga seda ilmselt eelkõige sellepärast, et saalis on suur juubelilaud. Tantsuplats aga ei ole üleüldse korrelatsioonis restorani suuruse ehk siis teisti öeldes külastajate kogusega. Niisiis ei õnnestu meil üleüldse edevalt promoda, mida kõike me oskame, sest lihtsalt ei ole ruumi. Aga järjepidevamad meist tammuvad rumba promenaade ja telemarke nii, et sõrmed naabrite soengus. Häda ja viletsus on muidugi alalõpmata muusikutega, kes on kutsutud tantsuõhtule esinema, kuid ei tea tantsumuusikast midagi. Niisiis mängitakse 150 erinevat diskoloo eestipärast versiooni mille järgi saaks tantsida kõiki tantse, mis on nelja peale, kuid samas ei kattu neist ühegagi tempo. Seetõttu käivad õpilased järjepanu minu käest küsimas, et mida küll selle loo järgi tantsida ja ma vastan ikka jälle- visake loosi või valige ise. Üks kohalik noorem paar on käinud latiino klubis ja oskab (st mees oskab) salsa ja merenque sammukesi ja nii siis ongi näha kõrvuti rumba ruutu, salsat, cha-cha-chad ja süldipeo sambat. Teeme ka muusikalise tellimuse tango näol, kui oh ime, selgub, et tantsuband ei oska mitte ühtegi tangot mängida, nad isegi ei proovi improviseerida. Väga mannetu igatahes. Oleks saand vähemalt tühjal põrandal hiilata, sest tavaliselt tangot ei osata.
Pärast bandi lõpetamist läheme afterpartyle peoperemehe ja -naise koju.
Selliseid "hulle" õpilasi ei ole mitte kellelgi ja ma olen nende üle väga uhke ja mul on hea meel, et ma nad endale sain.
Kahetunnine trenn sai lõppkokkuvõttes meeleolukas vaheldumisi seltskonnamängukestega. Pärast seda suundume sauna, sest sport teeb higiseks. Saunast liikusime õhtusöögile. Kultuurimaja keldris paikneva baari suurema saali olid juba varakult oma jõulupeoks broneerinud võrkpallurid ja seeõttu anti meile väiksem saalike. Kui suuremasse saali sisse marssisime tervitab meid pensionäride jõuk. Kes ütles, et võrkpalli mängivad vaid noored musklik mehed?! Kui oleme oma praega ühele poole saanud, algatavad ärksamad meist tantsupoognaid ja kutsuvad kõiki kaasa vihtuma. Nii me siis kepsutame selleks ajaks juba tühjaks jäetud suures saalis ennastunustavalt ja nalja on nabani. Kella üheteist paiku õhtul suundume linna ainsamasse restorani, kus täna õhtul on tantsuõhtu. Rahvast on äraütlemata palju, aga seda ilmselt eelkõige sellepärast, et saalis on suur juubelilaud. Tantsuplats aga ei ole üleüldse korrelatsioonis restorani suuruse ehk siis teisti öeldes külastajate kogusega. Niisiis ei õnnestu meil üleüldse edevalt promoda, mida kõike me oskame, sest lihtsalt ei ole ruumi. Aga järjepidevamad meist tammuvad rumba promenaade ja telemarke nii, et sõrmed naabrite soengus. Häda ja viletsus on muidugi alalõpmata muusikutega, kes on kutsutud tantsuõhtule esinema, kuid ei tea tantsumuusikast midagi. Niisiis mängitakse 150 erinevat diskoloo eestipärast versiooni mille järgi saaks tantsida kõiki tantse, mis on nelja peale, kuid samas ei kattu neist ühegagi tempo. Seetõttu käivad õpilased järjepanu minu käest küsimas, et mida küll selle loo järgi tantsida ja ma vastan ikka jälle- visake loosi või valige ise. Üks kohalik noorem paar on käinud latiino klubis ja oskab (st mees oskab) salsa ja merenque sammukesi ja nii siis ongi näha kõrvuti rumba ruutu, salsat, cha-cha-chad ja süldipeo sambat. Teeme ka muusikalise tellimuse tango näol, kui oh ime, selgub, et tantsuband ei oska mitte ühtegi tangot mängida, nad isegi ei proovi improviseerida. Väga mannetu igatahes. Oleks saand vähemalt tühjal põrandal hiilata, sest tavaliselt tangot ei osata.
Pärast bandi lõpetamist läheme afterpartyle peoperemehe ja -naise koju.
Selliseid "hulle" õpilasi ei ole mitte kellelgi ja ma olen nende üle väga uhke ja mul on hea meel, et ma nad endale sain.
teisipäev, detsember 16, 2008
12.12.2008
Firma jõulupidu, dresscode kokteilkleit.
Et asi oleks nagu peab lasen endale teha soengu ja umbes kolmandat korda elus make up'i. Ma eriti ei uurinud enne, mis see kõik maksta võiks ja kui mulle esitatakse 450 kroonine arve, siis võtab ikka alguses kokutama küll. Soenguga jään täitsa rahule, aga make tundub alguses üsna võõras. Pealegi näib mulle, et kogu jumestuskreem on mu silmaalustesse naerukortsudesse vajunud ja ma näen vähemalt 5 aastat vanem välja.
Väljasõit hilineb pool tundi, kuna need kolleegid, kes ostustasid töö ja peo vahel kodus käia, istuvad ummikues kinni. Seda enam tundub kohalejõudmine ilmatuma pikk. Tegelikult sõidab buss poolteist tundi. Ja kõhud on ju ka tühjad. Esimese asjana etendatatkse meile teatritükk Loomaaialugu. Margus Prangel ja Alo Kõrve esitavad alguses suhteliselt segasena tunduva loo, mille on lavastanud Uku Uusberg. Kõrve on rotikostüümis ja ilmselgelt kiiksuga, kes elab kusagil väikeses ühikatoa uberikus. Prangli aga samas pereinimene, kellel on kaks tütart, papagoid ja naine. Nad kohtuvad pargis ühe pingi juures, kus toimub ka kogu tegevus. Kõrve on väga üksildane ja räägib ette pea terve oma kireva eluloo samas kui Prangli peamiselt vaid kuulab ja vastab küsimustele. Lõpptulemusena võiks olla loo moraal, et ole sa vaene rott või heal järjel audiitor, õnnelik oled sa ikka üksi kusagil pargipingil ja seal on kõik võrdsed. Pärast tunniajast etendust antakse ometigi süüa ja söök maitseb imehea. Kodune jõuluroog. Seejärel alga Heidy Purga plaatide keerutamise järgi disko. Lihtne ja uutmoodi pidu. Mulle meeldis.
Et asi oleks nagu peab lasen endale teha soengu ja umbes kolmandat korda elus make up'i. Ma eriti ei uurinud enne, mis see kõik maksta võiks ja kui mulle esitatakse 450 kroonine arve, siis võtab ikka alguses kokutama küll. Soenguga jään täitsa rahule, aga make tundub alguses üsna võõras. Pealegi näib mulle, et kogu jumestuskreem on mu silmaalustesse naerukortsudesse vajunud ja ma näen vähemalt 5 aastat vanem välja.
Väljasõit hilineb pool tundi, kuna need kolleegid, kes ostustasid töö ja peo vahel kodus käia, istuvad ummikues kinni. Seda enam tundub kohalejõudmine ilmatuma pikk. Tegelikult sõidab buss poolteist tundi. Ja kõhud on ju ka tühjad. Esimese asjana etendatatkse meile teatritükk Loomaaialugu. Margus Prangel ja Alo Kõrve esitavad alguses suhteliselt segasena tunduva loo, mille on lavastanud Uku Uusberg. Kõrve on rotikostüümis ja ilmselgelt kiiksuga, kes elab kusagil väikeses ühikatoa uberikus. Prangli aga samas pereinimene, kellel on kaks tütart, papagoid ja naine. Nad kohtuvad pargis ühe pingi juures, kus toimub ka kogu tegevus. Kõrve on väga üksildane ja räägib ette pea terve oma kireva eluloo samas kui Prangli peamiselt vaid kuulab ja vastab küsimustele. Lõpptulemusena võiks olla loo moraal, et ole sa vaene rott või heal järjel audiitor, õnnelik oled sa ikka üksi kusagil pargipingil ja seal on kõik võrdsed. Pärast tunniajast etendust antakse ometigi süüa ja söök maitseb imehea. Kodune jõuluroog. Seejärel alga Heidy Purga plaatide keerutamise järgi disko. Lihtne ja uutmoodi pidu. Mulle meeldis.
11.12.2008
Sel poolaastal läks meil spa üritusega veits nihu. Alguses polnud mul raha ja siis kui raha tekkis, oli kiire ja pärast oli juba hilja orgunnida. Otsustasime siis hoopiski nii, et läheme pärast tööd City spa-sse ja pärast kohvikusse.
Mina valin välja Elemise kehavormiva ja seejärel briljantse säraga näohoolitsuse. Loomulikult viskan tööl viimasel minutil asjad nurka ja lihtsalt jooksen kohale, pea pulki täis. Kohapeal on aga hoopis teine meeleolu ja alguses on natuke raske end sellesse viia. Mulle ulatatakse kapi võti, kus on sees hommikumantel ja sussid ning kuhu saan vastu jätta oma riided. Hommikumantel on nii suur, et rullin selle endale pea kaks korda ümber. Seejärel juhatatakse mind ooteruumi, kus on zen muusika ning valgus ja imehea kurgivesi (tuttav Gospast). Istun natuke ja püüan ka ennast zen meeleollu saada. Täidan ära miski ankeedi, kuhu pean märkima, et kas ma suitsetan, kas ma magan hästi, tarbin regulaarselt ravimeid või kas ma olen rase ja juba tulebki esimene terapeut. Ta viib mind sama hämarasse tuppa, kus toimub kehahoolitsus. Ta on natuke liiga pehme käega ehk et oleks tahtnud rohkem näpistatud saada, aga sellevõrra tuli jällegi mõnusam uni. Tunni aja pärast vaarun toast välja ooteruumi uut hoolitsust ootama. Zen on mind täielikult kätte saanud. Jõuan suvalisele naisteajakirjale vaid pilgu heita ja juba taritakse mind järgmisse tuppa magama. Seekord askeldatakse siis mu näo kallal. Mõlema hoolitsuse juurde käib alguses tere tulemast tervitus jalgadele ning maskide pealhoidmise ajaks peamassaazh. Viimase tõttu näen lõpuks välja nagu paadialune, kes on äsja elektrit saanud. Juuksepiirile on massaazhikäigus õli sattunud ja seetõttu on juuksed püsti peas, nägu õndsalt unepaistes.
Õnneks näevad ka teised kaks spa-tajat sarnased välja. Topime end riidesse ja läheme kohvile. Mitte keegi ei suuda sõnagi lausuda, sest zen on endiselt kohal. Sööme-joome suhteliselt emotsioonitult ja kiirustame koju magama.
Mina valin välja Elemise kehavormiva ja seejärel briljantse säraga näohoolitsuse. Loomulikult viskan tööl viimasel minutil asjad nurka ja lihtsalt jooksen kohale, pea pulki täis. Kohapeal on aga hoopis teine meeleolu ja alguses on natuke raske end sellesse viia. Mulle ulatatakse kapi võti, kus on sees hommikumantel ja sussid ning kuhu saan vastu jätta oma riided. Hommikumantel on nii suur, et rullin selle endale pea kaks korda ümber. Seejärel juhatatakse mind ooteruumi, kus on zen muusika ning valgus ja imehea kurgivesi (tuttav Gospast). Istun natuke ja püüan ka ennast zen meeleollu saada. Täidan ära miski ankeedi, kuhu pean märkima, et kas ma suitsetan, kas ma magan hästi, tarbin regulaarselt ravimeid või kas ma olen rase ja juba tulebki esimene terapeut. Ta viib mind sama hämarasse tuppa, kus toimub kehahoolitsus. Ta on natuke liiga pehme käega ehk et oleks tahtnud rohkem näpistatud saada, aga sellevõrra tuli jällegi mõnusam uni. Tunni aja pärast vaarun toast välja ooteruumi uut hoolitsust ootama. Zen on mind täielikult kätte saanud. Jõuan suvalisele naisteajakirjale vaid pilgu heita ja juba taritakse mind järgmisse tuppa magama. Seekord askeldatakse siis mu näo kallal. Mõlema hoolitsuse juurde käib alguses tere tulemast tervitus jalgadele ning maskide pealhoidmise ajaks peamassaazh. Viimase tõttu näen lõpuks välja nagu paadialune, kes on äsja elektrit saanud. Juuksepiirile on massaazhikäigus õli sattunud ja seetõttu on juuksed püsti peas, nägu õndsalt unepaistes.
Õnneks näevad ka teised kaks spa-tajat sarnased välja. Topime end riidesse ja läheme kohvile. Mitte keegi ei suuda sõnagi lausuda, sest zen on endiselt kohal. Sööme-joome suhteliselt emotsioonitult ja kiirustame koju magama.
05.12.2008
Hotell, kellele meie firma hea klient on, saadab mulle Ooperifantoomi piletid. Siis Broadway versiooni, Ivan Jacobsi muusikale. Olin näinud väikest reklaamijuppi Terevisioonis ja see ei jätnud küll mitte mingisugust muljet. Seega lähen juba väikese eelvirinaga kohale.
Kuna muusikal etendub selleks mitte väga sobivas kohas-Saku suurhallis, käitun pigem kohale (mitte sündmusele) sobivalt ja võtan saali kaasa kohvi ja konjaki. Noh, ütleme nii, et see kulus marjaks ära. Dekoratsioonid on olematud, muusika on igav, lavastus on nõrk ja eriti kohutavad on miskit paksud baleriinid, kes ei tantsi isegi mitte varvastel vaid päkkadel. Mul on hirmus tahtmine pärast esimest poolt ära minna, aga samas kiiret ka nagu kuhugi pole ja nii jäämegi veel edasi koos teise pitsi konjakiga. Sarnane mõte on tabanud umbes poolt saalitäit inimesi, kes on idee ka teoks teinud ja nüüd esinevad ameeriklased mõnele üksikule kannatajale saalis. Muide, käivad kuuldused, et esiridades maksid piletid 1500 krooni. Ma ei taha teada, KUI vihased nad Makarovi peale olid. Selles valguses paistab Minu veetlev leedi väga hea tükina.
30.11.2008
KÕIK õpilased on tunnis. Neil vedas, et teepeal puhuma ei pandud. Selgus, et pool seltskonda oli kell seitse hommikul magama saanud.
Üks mees oli ennast "ära ehtinud" nagu ladina tantsija. Nimelt, kui keegi ei tea, siis uusim mood meestel on kammida kõik juuksed üle pea ja tutike, mis tekib kuklasse, keerutada püsti. Nii näeb välja ka mu õpilase soeng, läikiv särk on eest lahti jäetud ja jalga on pandud kirsipunased lakkkingad. Ta on haaranud kodust kaasa ühe Baileys'i, jääd, õunamahla ja sheikeri ning teeb meile kõigile väikese peaparandusnapsu. Maitseb muide nagu jäätisekokteil. Samas on üks paar just naasnud Indiast ja meile kaasa toonud kookosviina ning India pähkleid. Ausalt öeldes ei tee mina enam ühelgi viinal vahet-olgu see poloomiviin Slovakkiast või kookosviin Indiast, üks rõve puskar kõik. Restoraniomanikust umbes 2m ja üle 50 aastates mees lööb ukse kolinal valla ja tervitab kõiki uksel- ega mind see tantsimine ei huvitagi, ma tulin näitama, et ma jäin ellu! Ei pea vist mainimagi, et tunni algus küll venis, kuid see eest tegime tõhusa trenni ja ilmselt pärast seda oli kõigil tervis parem.
29.11.2008
Loobun JCI presidendi ballist (ilmselt jäi see ka minu viimaseks ürituseks selles seltkonnas, sest lihtsalt ei ole aega tegeleda tasuta asjadega, mille eest ma reaalses elus palka saan). Põhjus selles, et ühed mu õpilased koondasid end kokku ja nõudsid, et peab minema Saku suurhalli maailmakarika etappi vaatama. Õpilaste sõna on seadus ja loomulikult ka läheme. Võistluste tase on tõepoolest väga kõrge ja kena on vaadata oma ala proffe. Õpilastel oli kogu võistluse ajal miljon ükssaada küsimust ja nii jääb mul veerand võistlusest küll nägemata.
Pärast läheme öisele õhtusöögile ühe õpilase restorani ja sealt juba edasi hommikusele afterpartyle teise õpilase koju.
Niisiis juba kaks ööd magamata... homme on vaja kolm tundi anda, kaasa arvatud mu peokaaslastele
Pärast läheme öisele õhtusöögile ühe õpilase restorani ja sealt juba edasi hommikusele afterpartyle teise õpilase koju.
Niisiis juba kaks ööd magamata... homme on vaja kolm tundi anda, kaasa arvatud mu peokaaslastele
esmaspäev, detsember 15, 2008
28.11.2008
Estonia teatris Minu veetlev leedi. Tahtsime küll näitlejatega versiooni vaatama minna, kuid ilmselt tiheda jõuluvana mängimise perioodiga näidati meile vaid lauljaid. Kusjuures pilet on kriminaalselt kallis, 450 krooni rõdu esimene rida. Minu kõrvale prantsatab mammi, kes on tulnud oma noorema generatsiooniga teatrisse, kuid unustanud ennast pesta. Higihais on nii kohutav, et nihelen terve etenduse aja. Kahjuks niheleb ka tema aega ajalt ja laseb õhku veel rohkem lehka. Miskipärast on enamik publikust üle tagumise keskea ja näevad välja nagu oleks nad oma teatrihilbud ostnud veel kolhoosiajal. No olgem ausad, siis ei olnud ka deodoranti eriti saada...Esimene vaatus kestab hirmuäratavalt kaua. Isegi mina oma kesise kasvu juures tunnen, kuidas põlved valutavad ja tagumik sureb. Lavalt nähtu on üsna tutavlik varem nähtud filmidest. Isegi tantsunumbrid, mille Korotin oli seadnud. Muusika on muidugi "vana ja hea" ja Eliza isa ühe joomakaaslaste tantsuliigutused on nii naljakad, et itsitame kaaslasega tükka ega veel pärastki.
Lõpuks kui vaheaeg tuleb, siis kõik muidugi tormlevad baari. Minu üheks traditsiooniks on teatris alati kohvi ja konjakit juua (võib olla kõlab see vanadaamilikult, aga eks vanust on ka juba omajagu:P). Maitsen päris konjakit, mis vähemalt sellel hetkel tundub küll maailma kõige sametisema maitsega jook olevat. Teine vaatus on veidi lühem ja üldmulje on meil mõlemal ka etenduse lõppedes, et linnuke sai kirja, on vaadatud, aga ei midagi erilist-olulist.
Otsustame õhtut jätkata kusagil söögi-joogikohas. Kuna mu kaaslane töötab Estonia naabermajas, siis palus ta mind hetkeks oodata, et läheb toob oma asjad ning kohe lähemegi edasi. Loomulikult kohtan ma maja ees ühte oma endist töökaaslast ja jääme temaga lobisema. Mu kaaslane helistab mõni minut hiljem ja käsib ruttu ka sisse tulla, sest seal pakutavat veini. Ma ei lase seda endale ometigi kaks korda öelda ja kihutan kohale. Ja pakutakse veini. Parasjagu on peo tagumises pooles Vabariigi juubeliaasta pidustuste lõpetamine. Hämmastaval kombel ei ole näha ühtegi pommikoera ega horde turvamehi. Paistab täiesti tavalise üürisaali üritusena. Kui nüüd saladuskatte all välja lobiseda, siis siirdusime sujuvalt valgesse saali VIPide (loe rahva) kulul konjakit jooma. Väga muhe üritus. Keegi noormees on end klaverimängijaks joonud ja laseb oma andel voolata, noored neiud andunult instumendile naaldudes seda kõike innustamas. Mõned VIPid tulevad juttu puhuma, nagu oleks valimiste aeg lähedal. Väga mõnus ja sõbralik sumin. Ehk et afterparty ületas beforeparty.
Samas on mul jätkuvalt küsimus, et millal ja mis põhjusel sai operetist muusikal?
24.11.2008
Hommik on eilsest kergelt parem, otseselt tuul enam ümber ei lükka. Küll aga on kõikvõimalik kulgemine ehk nii jalgsi kui ratastel eriti keeruline. Varun veidi aega ja üritan autot sealt kätte saada, kuhu ma ta eile lükkasin. Tulemus puudub. Alumise korruse venelannast naabrinna saabub õue, kellel on kuidagi kavalalt õnnestunud auto ilma muredeta parkida. Ta pakub lahkelt küüti. Korra jääme siiski ka tema väikese Peugeotiga kinni, aga kolm meest lükkasid kaks daami koos autoga kenasti teele tagasi. On ikka veel keni inimesi ilmas olemas.
Õhtul hingan kolm korda sügavalt sisse ja välja ning lähen viha ja toore jõuga autot välja kaevama. Lumi on sada kilo raske, sest temperatuur on soojenenud. Algatuseks roogin nii palju, et saan juhipoolse ukse lahti. Astun ülevalt lumemäe otsast alla autosse sisse. Päris koomiline tunne, tundin ennast hiigepikana. See oli ka kõik, mida ma esimese hooga suudan. Saan aru, et ees ootab jõhker töö ehk pean lisaks auto ümbert ka auto alt lume kätte saama. Ilmselt istub auto kõhtupidi lume peal kinni, rattad õhus (nagu mu kolleeg kujundlikult ütles- paks rott, kellel on suure kõhu tõttu jalad lühikeseks jäänud). Ühesõnaga kühveldan nii, et selg praksub ja higi voolab. Mehed suurte jeepidega sõidavad mööda, aeglustavad ja vaatavad. Näe- pooleteistmeetrine tibi teeb tööd, las teeb! Üle tüki aja tunnen meespooliku järele vajadust. Kolmveerand tundi hiljem paistab auto jälle välja. Küll ei liigu ta endiselt paigalt, tagumine vasak ratas käib kohapeal ringi. Siis meenub mulle, et ema andis aasta tagasi kotikese ahjutuhaga just selliste probleemide lahendamiseks. Proovime! Ja mõikab. Ole sa tänatud ema.
Õhtul hingan kolm korda sügavalt sisse ja välja ning lähen viha ja toore jõuga autot välja kaevama. Lumi on sada kilo raske, sest temperatuur on soojenenud. Algatuseks roogin nii palju, et saan juhipoolse ukse lahti. Astun ülevalt lumemäe otsast alla autosse sisse. Päris koomiline tunne, tundin ennast hiigepikana. See oli ka kõik, mida ma esimese hooga suudan. Saan aru, et ees ootab jõhker töö ehk pean lisaks auto ümbert ka auto alt lume kätte saama. Ilmselt istub auto kõhtupidi lume peal kinni, rattad õhus (nagu mu kolleeg kujundlikult ütles- paks rott, kellel on suure kõhu tõttu jalad lühikeseks jäänud). Ühesõnaga kühveldan nii, et selg praksub ja higi voolab. Mehed suurte jeepidega sõidavad mööda, aeglustavad ja vaatavad. Näe- pooleteistmeetrine tibi teeb tööd, las teeb! Üle tüki aja tunnen meespooliku järele vajadust. Kolmveerand tundi hiljem paistab auto jälle välja. Küll ei liigu ta endiselt paigalt, tagumine vasak ratas käib kohapeal ringi. Siis meenub mulle, et ema andis aasta tagasi kotikese ahjutuhaga just selliste probleemide lahendamiseks. Proovime! Ja mõikab. Ole sa tänatud ema.
