Eluveidrused

Saan oma kursaõega kokku, kellega eile käisime Mäxi ja Maarja-Liisi kontserdil. Oli äraütlemata ilus kontsert oma teatud headuses. Pealgi nägi Maarja-Liis vapustavalt hea välja. Ainsaks hädaks oli taaskord kaasa võetud kasvatamata lapsed, kes minu kõrvale maandusid. Terve esimese poole ajal hüpitas poiss end toolil, nii et toolirida kõikus, laulis kaasa, vilistas, koputas jalgadega mööda rõdu äärt jne. Mind on tabanud lasteneedus.

Kokkuleppe kohaselt võtab kursaõde minu tööloleku ajal DVD, pärast võtame snäkki ja teeme mõnusa äraolemise. Algatuseks saan meeldiva, kuid piinliku kingituse osaliseks. Mulle kingitakse terav nuga, mis minu majapidamises peaaegu puudub. Lisaks saan imeilusa puna-valge keraamilise suveniirkinga, mis on ehitud punase suleboaga, kuna king oli nii "minu moodi" olnud. Enne sööma asumist palub kursaõde üht pidulikku hetke ja võtab kotist pudeli shampanjat. Olen üllatunud ja ei suuda nii kiirelt taibata, milles asi... Kursaõe ainsad selgitavad sõnad on, et see needus ei jäta mind maha.

Umbes kümne aasta eest sai sõlmitud üks kihlvedu. Mina, kui tuntud meesteõgija ja mu kursaõde, kui vaguram pool sõlmisime omavahel kihlveo, et kumb meist enne emaks saab, teeb teisele shampuse välja...Olen hale kaotaja.

Jõulud algavad väikese koosviibimisega mu sõbranna pool ja sellele järgneva klubi külastusega. On õhtu nagu õhtu ikka, kuid siiski ühe väikese viperusega. Meie sõbrannaga tantsime omavahel. Minu selja taga tantsib samuti naispaar. Kõik oli kena, kuniks üks paarilistest hakkab mulle seljatagant küünarnukiga ribidesse äsama. Alguses väiksema amplituudi ja rahulikuma tempoga. Pärast järjest tihemini ja tugevamini. Vihastan. Pööran ringi, haaran tampivast käest ja sisistan neiule üht teist. Neiu taganeb (koos minuga) ja on veidi hirmunud olemisega, kuid ei jäta oma jonni. Lõpetuseks õnnistab mind oma keskmise sõrmega. Võta sa nüüd kinni, millest see kõik. Jõulustress viib tegudele.

Järgmisel päeval sõidan koju. Mind võtab vastu rullid peas tormakalt askeldav ema. Käsib aga köögist eest ära minna, jookseb mul lusikaga kannul ja laseb maitsta, kas soola sai küll. Pasteet on juba valmis keedetud ja külmkapis tarretumas. Sült parasjagu keeb ja lihapiruka liha pean mina läbi ajama. Koos sibulaga siis. Ja väntama peab kindlasti ühte pidi ja tagant peab lükkama puulusika otsaga. Sekka kuulen praalivaid sõnu, et see kontserdile minek täna õhtul on küll nii halvasti ajastatud, temal ju kõik toidud alles pooleli. Ma püüan talle küll vaikselt meelde tuletada, et sööjaid on tänavu jõulude ajal vaid kaks, kuid ta ei lase end sellest segada. Mina toimetan niikaua kuusega. Tund enne kontserti on asjad valmis ja sätime minekule. Pool tundi enne kontserdi algust on kiriku ukse taga mõnekümne meetrine saba?! Ilmselt seetõttu, et kirikus ju kohad nummerdamata. Saame kuidagi siiski üsna head kohad, otse vahekäigu äärde, kust esinejad läbi tuhisevad. Saame kuulda Bachi ja muid rõõme, sekka idamaise tegelase muusikat, kes laulab Eesti rahvusmeeskooris. Antud hetkel on minu jaoks sõna rahvus küsitav, aga tühja kah. Lõppu kergemat trilli-tralli kitarrega ja ilusa ameerika poisi (väliseestlane siiski) lausetega-we wish you a merry christmas. Kui esinejad lahkuvad, jääb minu kael koogutamisest kangeks, kuna pean tervitama umbes neljakümmet meest. Ma parem ei taha teada, mida kõik need pensionärid mõtlesid, kui nägid mehi mingit blondi tervitamas.

Jõululaupäeval lähen emale tööle vastu. Sõidame surnuaeda isale ning vanaemale jõuluküünlaid viima. Pärast nagu ikka tuleb hävitada vähemalt pool sellest söögist, mis ema vaaritanud on ja kinke laiali jagada. Noh, nagu arvata oligi. Kurb ja igav jõuluõhtu kahekesi. Uudistan Eesti uut filmi vana naise kojutulekust. No ei meeldi mulle need tänapäeva filmid.

Jõulu esimesel pühal ärkan juba varalõunal. Emal on selleks ajaks loomulikult pesu pestud, toad koristatud, ahi köetud ja hakatab just pirukataigent. Ei oskagi kohe asjasse suhtuda. Kui inimene ei oska niisama olla, las ta siis rabeleb. Vaatan nostalgiliselt Rutsi ja Irmat. Mäletan, et vaatasin seda telelavastust siis, kui mul veel vinnid näos olid. Ei saanud mina sellest Rutsist aru, miks ta Irmaga nõndaviisi käitub. Nüüd vaatan asjale hoopis teise pilguga. Säärane ülevoolav armastus lämmatab ju vanainimese ära, kaua sa jaksad. Piinlik hakkab niisama vedeleda, seetõttu lähen pirukateole appi. Saan niipalju õpetussõnu, et jääb mulje, nagu ma oleks esimest korda köögis. Lõunaks sööme sülti ja keedekardult. Peale vaatama erinevaid filme sellest, kuidas politsei jõuluvanat taga ajab. Sekka trikke, mida saab üksi kodus olles ette võtta. Õhtul lähen oma endisele kolleegile külla. Kingime vastastikku kogemata teineteisele pudeli veini. Meenutame vanu aegu ja kuulame uuemaid uudiseid. Samal ajal näksime lauale pandud snäkke. Pärast on jälle kõht liiga täis. Vaatame kõik koos ära filmi Stiilipidu, mis tundub mulle sama mõttetu kui eileõhtune film.

Jõulu teine püha ei erine esimesest. Magan poole päevani, vahin, kuidas Eedi tapab Rutsi ära ja seejärel mitmeid erinevaid filme rääkivatest koertest ja lendavatest jõuluvanadest.Söön jõuluõhtu praeliha. Läheme emaga kontserdile. Kuulame kelli ja poisse. Väga ilus sai. Õhtul lähen külla oma algkooli pinginaabrile.

Järgmisel päeval pääsen lõpuks Tallinnasse. Väsinud magamisest ja teleka vaatamisest. Hinge jääb mure askeldava ema vererõhu pärast. Saan kaasa umbes 20 kg-se koti (liialdamata) söökide ja kinkidega. Kui tõtlikult bussijaama jõuan, on süda tassimisest paha ja käed värisevad. Milleks küll see lõputu tarimine, ma ei saa aru, aga haigele emale ju meelehärmi ka teha ei saa. Enne äraminekut pahandan temaga korralikult, et ta arstile ei lähe ja enese eest hoolt ei kanna ja et pole vaja nii palju askeldada. Selle peale kostab tema, et ega need asjad ise valmis ei saa. Noh, ei mõjunud…

Täna aasta tagasi nägi välja selline:
Ärkasime Dublinis kell neli hommikul, jalutasime sigaraskete kohvritega pool linna läbi, et leida esimene takso. Ma ei saanudki aru, miks nad seal taksosid telefonitsi ei tellinud. Well, ainus kord, kui me seda Limericis tegime, takso ei tulnudki. No, et võib-olla selle pärast. Sõitsime lennujaama, sisenesime lennukisse ja hoidsime hinge kinni, et lend ei hilineks, kuna Amsetradmis oli ümberistumiseks vaid 20 minutit. Loomulikult lend hilines. Ma ei tea, kas sellepärast, et nende bussid ka ei välju mitte kunagi õigeaegselt või oli ilm halb. Igatahes jäi meil lõpuks ümberistumiseks alla kümne minuti. Jooksin kabuhirmus, et ma ei saagi mitte iialgi koju. Jube raske oli joosta, ei saanud kuidagimoodi edasi, nagu halvas unenäos. Olin eelnevalt just kiidelnud, kui kõva jooskja ma koolis olin…Ühesõnaga jõudsime eriti napilt lennukisse. Ma ei suutnud suure närvipinge langusega muud teha, kui terve tee maha magada. Pärast kuulsin, et mu kaaslane oli minu tarbeks ka tasuta snäkki küsinud ja kõik ise ära söönud. Hea näide kaaslasest hoolimise kohta. Ja siis ma jõudsingi koju! Siis selgus ka fakt, miks mul nii raske joosta oli – mul oli 38C palavikku.

Täna sel aastal saatis üks valdkond kogu kontorile emaili, et nende toas on avatud jõulunõustamis teenus. Ekspertgrupp teostab eelkontrolli Jõuluvana jaoks selgeks õpitud salmide osas. Lisaks kõigele saab väljavõtte Jõuluvana andmebaasist, kas konsulteeritav on olnud ka hea laps. Mina lasin ennast ka nõustada. Sain ilusa J.Kaidla salmi ja väljavõtte andmebaasist, et ma olen muidu väga-väga tubli olnud, aga vot see üks asi…Siis tehti koos nõustajatega foto ja lubati emailile saata. Pean nüüd välja mõtlema, millisele ühele asjale Jõuluvana vihjas.

Mõnusad päevad mõlemad, kui tookordne palavik ja tänane lumetus välja jätta.

Kui olen end kuidagi läbi murdnud töö juures eelmisel päeval juhtunud rõvedast veast, lähen veidi helgemas meeleolus tööle. Kuigi õues on väljakannatamatu löga ja jalad on saabaste sees märjad. Jumal tänatud, et talvesaapad koju jätsin.

Hommik on suhteliselt normaalne. Eriti ilus on saada jõulukingitusi oma koostööpartneritelt. Näiteks Rannapi ja Maarja-Liisi plaadi. Olen väga õnnelik ja kilkan sellest ka kaastöölistele. Sealtpoolt kostab häälitsus, mis annab selgelt mõista, et plaat on äärmiselt mõttetu kink. Nojah siis. Jäägu igaühele tema arvamus.

Ühesõnaga, kui juba peaaegu tundub, et tapvaid muresid pole, siis see läheb kiirelt mööda. Helistab ema ja teatab muuhulgas, et suutis üleeile haiglasse sattuda. Kõrgenenud vererõhk. Ja ta ütleb seda mulle TÄNA!? Vana inimene, kes elab üksi ja teises linnas?! Ma parem ei mõtle üleliia, vaid helistan paari tunni pärast uuesti. Hääl kostub tervem ja rõhk on alanenud, kuid pole siiski normaalne. Küllap ma juba tean, millest see kõik: kuusk on vaja üksi turult ära tarida, ahjuprae liha, süldimaterjal, pasteedimaterjal, hapukapsas-see kõik vajab ostmist, no ja loomulikult on vaja jõuluks kõik kapid korda teha ja korteris suurpuhastus teha. Ikka ruttu ja kähku ja üksi. Mis siis, et tegelikult on absoluutselt ükskõik, kas käteräti kuhi on kapis veidi vasakule viltu või mitte. Aga piinab ju hingel, kui see sirgeks lükkamata jääb ja nagunii saavad kuused ka selleks ajaks turult otsa, kui mina koju jõuan.

Lisaks kõigele saan taaskord lektoritelt presentatsiooni liiga hilja kätte ja pean materjalid ülihelikiirusel kokku panema. Ole siis selle kõige juures veel esinduslik ja võta särasilmil vastu kauaoodatud kliente.

Helistab endine ülikoolikaaslane (meessoost) ja küsib, kas mul on tänaõhtused joomisplaanid juba tehtud, et kui pole, siis ta pakuks ise ideid. Väga romantiline ettepanek, kas pole?!

Kohtume algatuseks ühes Iiri pubis, mis ei sarnane mingilgi määral Iiri pubiga. Vahetame esmased uudised ning seejärel suundume NO 99 all asuvasse jazzklubisse. Olen sellest kohast kuulnud varem küll, kuid pole kunagi taibanud sinna minna või siis pole vastavat seltskonda olnud, kellega minna. Uksel uudistame kodukorra üle. Muuhulgas öeldakse, et hetkel on seal u 50 inimest, aga mahub max 200, no et siis on küll ilmselgelt ka üle rahvastatud. Laskume saali. Sisenemisel hüüatame kui ühest suust-200?! Meie ees on umbes minu korteri suurune saal kümnekonna lauaga. Need, kes lauda pole mahtunud, istuvad spets mattide peal trepil. Ilmselt tähendab 200 külastajat samasugust tuttavat situatsiooni, kui hommikune bussisõit.

Laval on lapseohtu muusikud-pianist, saksofonist, kontrabassist (on selline sõna?), trummar, kitarrist ning vokalist. Täna on vabalava, mida nimetatakse jamiks. Pikapeale saame aru, et jami olemus peaks tegelikult tähendama vokalistide vaheldust, kuid kuna on jõuluaeg ja enamik muusikuid teenivad kusagil kolhoosipidudel roppu raha, peame leppima vaid ühe vokalistiga. Ilmselt on tegu Otsa kooli õpilastega. Kohe jääb silma omaette naeratav trummar, kes teisi pidevalt mingite muusikaliste trikkidega üllatab, ise seejuures kavalalt naeratedes või õlgu kehitades. Klaverdajaid on kaks. Üks neist näeb välja nagu välismaalane-juuksed keskelt püsti aetud, seljas mitu kihti pluuse ning jalas värvilised tossud. Mõtlesin algselt, et huvitav, mida see R&B fänn siin teeb, aga küsimus sai vastuse, kui too noorsant klaveri taha asus ja pööraselt mässama hakkas. Ka kontrabassiste on kaks. Üks neist pikk kiilakas pikkade ja peente sõrmedega. Kui selline mulle tänaval vastu tuleks, hoiaksin igaks juhuks kaugemale. Lõppkokkuvõttes saame väga hea muusikalise elamuse osaliseks. Kahjugi kohe lahkuda, kuigi muusikat oli kahe ja poole tunni jagu.

Otsustame veel mõned öönapsud teha. Suundume Amarillo ees asuvasse lounge´i, kuna see on koht, mis nii hilja veel kindlasti lahti on ja ilmselt ka lisajõude mahutab. Saame vaba laua otse ukse kõrvale. Äraütlemata lõbus koht. Algatuseks astub üks tuhmi pilguga onu tuimalt meie laua juurde ja haarab sõnatult mu kaaslase jope järele. Selgub, et tema jope on kaduma läinud. Saadame onu minema ja näeme teda samas kohas paariminutiliste intervallide järel. Ringtee vist. Järgmisena astub minu juurde oma kuuekümnendates vene rahvusest tuikuv daam ja palub, et ma välisukse avaks. Saadan ta viisakalt pikalt. Daam sammub teisele katsele. Tõmbab ust, kuis jaksab. Viimane ei allu. Daam taganeb ja jääb ust põrnitsema. Haakub järgmise väljuja sappa üliheli kiirusel, kui see ukse lükates avab. Välja astudes tabab teda oher osoon ja ta kõõlub lähimal aial kümmekond minutit. Kogu eelneva aja jooksul potsatab üks ja sama daam kaks korda puki otsas põrandale tõmmates endaga kaasa tühje ja vähem tühje klaase. Kui ta seda ka kolmandat ja neljandat korda teinud oli, tõmbab vihane turvamees ta lauast püsti ja viskab õue. See ei ole lihtne ettevõtmine, sest teatavasti on purjus inimesel loomajõud ja oma kindel nägemus asjadest, mis seekord sugugi ei ühtinud turvamehe omaga. Nii nad siis seisavad üks ühel pool ust ja teine teisel pool, üks üritab sisse murda, teine ust kinnisena hoida. Mingil ajal taipab turvamees, miks naine tagasi tulla tahab- ta on jopeta ja käekotita. Mees leebub ja läheb toob naise asjad. Naine tänab viisakalt ja lahkub. Kõigub veidi aega tänaval, üritades luku otsi teineteisega liita, kuid tulutult. Rehmab käega ja asub külg ees teele. Üks noormees ja neid otsustavad lahkuda. Jõuavad kahekesi, neidis ees ja noormees tagapool, kahe välisukse vahele ja jäävad imelikku poosi seisma, nagu oleks filmile paus pandud. Naine upakil, käsi vastu klaasi ette sirutatud ja mees vahtimas tema tagumist ümarat vormi, mis kaunilt esile tükib. Siis selgub, et piiga oli konstapidi jalamati auku kinni jäänud. Noormees kummardub ja võtab maast kinga ning hoiab seda veidi kõrgemal õhus, et naine saaks osavalt jala tagantlöögiga kinga oma endisesse kohta asetada. Kuna ta aga kõige selle juures käega üles alla kiigub ning naine paremale vasakule kõigub, kestab kogu protsess mõned minutid. Meie seljataga jääb üks mees püsti magama, toetades pea laudu eristavale postile.

Sellist tsirkust pole tükil ajal näha olnud. Väga meeleolukas õhtupoolik sai.

Laval on Bonzo ja Tõun, Eesti oma Apokalyptica ehk C-Jam ning veel mõned muusikud. Tõden taas, et Bonzol on kirjeldamatu hääl. Ma ei tea, kas see tuleb tal loomulikult või näeb ta selle kõige nimel suurt vaeva näiteks pikema hääle lahtilaulmisega. Aga sellise mehe kere seest ei kujutaks teistsugust häält ettegi. Meenub siinkohal kunagine meeskoori laulja, kes oli nii suur, et kartsin, et ta istub kontserdisaali tooli katki, aga milline bass tema seest kostus...

Kava on ilmselt orienteeritud Bonzo eakaaslastele ja vanematele. Sest just neil (meil) on vaja kuulda kahjuks juba üht võimast mälestuslaulu isale, mõnd vene keelset laulu lapsepõlvest, laulu, kus mainitakse imemaitsvat Leningradi küpsist ning laulu Eestimaast, kus on ilus elada. Mul on hea meel, et ei juhtunud kuulma seda kava siis, kui olin Iirimaalt koju käimas, sest sel juhul oleks nutulörin kogu kontserdi ära rikkunud.

Ühtlasi taban end mõttelt, et nii nagu meeskoori tämbritest on vahvamad semud just basside hulgas, tunduvad saksofonistid väga edumeelsed ja ägedad seltsilised olema.

Juuksuriskäik võib osutuda väga harivaks. Näiteks võib kuulda kõrvaltoolil istuva kliendi vastassoo vallutuste edukusest või siis nende abikaasade harjumustest. Kindlasti saab kuulda sinu juuste kallal sebivalt juuksurilt, et ainult nende salongis tehakse asju õigesti ja mujal on amatöörid.

Kui seda kõike kuulata ei jaksa, siis võib lugeda ajakirju ja vähemalt näiliselt oma mõtetega „ära minna”. Tavaliselt on juukslate ajakirjade valikus Kroonika, Cosmopolitan, Just vahel Anne, kindlasti mõned spetsiaalsed iluteemalised ajakirjad. Seega saan teada, et pühadeks peab kindlasti alla võtma, sest kõik kolm ajakirja pöörasid sellele erilist tähelepanu. Oli toodud tõsielulisi näiteid sellest, kuidas saab palju süüa ja ikka kõhnaks jääda. Tuleb oksendada. Iga päev ja mitu aastat järjest. Veel oli välja toodud mõned eriti out käitumised ehk kuidas saab potentsiaalset kaaslast eemale peletada. Näiteks tuleb tehnikaleti ääres tühja kassetikarbiga vehkida, kaaslasele silma pilgutada ja öelda, et ma hakkan nüüd vanainimeste värki lindistama. Siis sain veel teada, et tegelikult ei olegi avalikus pargis seksimine kõige ägedam tegevus, kuna suures vahelejäämise hirmus ei suuda enamus asja tõeliselt nautida. Imekspandav, et Cosmopolitan avalikult seksimist maha teeb ja tõelisele elule näkku vaatab. Küll aga püüavad nad inimesi järjekindlalt huvitavamalt seksima õpetada. Näiteks võib lugeda, et õhtusteks armuhõiseteks peab hakkama valmistuma juba hommikul. Kui naine kannab tavaliselt puuvillast pesu, siis võiks ta sel hommikul juba enne tööle minekut siidised stringid jalga vedada. Kui naine siis õhtul töölt koju tuleb ja „kogemata” ühe nööbi liigselt avab ning siidist pesu paista laseb ei pea mees kohe kindlasti enam vastu ja võtab naise püstijalu. Noh…Võib-olla on mõnele kaheksa tundi seljas higistatud pesu ja tööst närtsinud naine veel atraktiivne. Ei oska kommenteerida. Täiesti uudseks nipiks pakuti, et tavalise õliga masseerimise asemel võiks kehale valatud õli sisse hoopiski joonistada. Kanäe, milline uudsus.

Juuksurid on ilmselt oma klientide eraeluga paremini kursis, kui nende terapeudid.

Täna on meie firmas laste jõulupidu. Kõik lapsed on kontorisse palutud, kus esitatakse jõuluteemaline lasteetendus, tuleb jõuluvana ja maiustatakse kommidega.

Alguses on päris põnev. Vaatleme, kas laps ja kolleeg mängivad omavahel kändude ja käbide kukkumise või siis siga ja kägu mängu. Peab ütlema, et enamust siiski tuvastada ei õnnestunud, eriti kui laps saabus kolleegi abikaasaga. Mõne aja möödudes ei ole enam nii põnev. Umbes siis, kui esimesed valjuhäälsed jonnid kostuvad. Edasi läheb aga sootuks põnevaks. Istun põhimõtteliselt samas ruumis, kus kogu pidu käib, küll veidi nurga taga, nii et otse ei näe, küll aga kuulen KÕIKE. Ja mitte ainult mina. Kui heliseb telefon kostub kliendile: „Tere, firma X kuuleb. Tibu! Kus sa oled? Kas sina siis ei tea, et kuked ei lenda lõunamaale?”
Seega ma pole kindel, et kliendile jäi meie firmast väga adekvaatne mulje.

Kogu asja juures oli positiivseks faktiks tööl olema pidanud seltskonnale allesjäänud maiustused.

Käisin kehahoolduses. Täpsemalt tselluliidi väljamanamises.

Kõigepealt tehti seljamassaaž. Pigem oli see küll õline paitus, sest noorel kosmeetikupiigal olid nii õrnad käekesed. Ühel hetkel küsib ta-kas te olete end hiljuti kreemitanud. Mõtlesin pingsalt, et võib-olla isegi oli kunagi tõesti nii. Tema jätkab-teil tekivad väikesed rullikesed, ilmselt vana kreem. Appi, kui piinlik. Püüan kähku mõelda, et ega see mustus pole. Välja mõtlesin-kõrvetasin end hiljuti solaariumis ära, ilmselt olid kõrbenud naha rullid.

Kõige selle vahepeal loeb ta mulle sõnu peale, et tselluliidi tekkimine on otseses sõltuvuses toitumisharjumuse ning liigutamisega. Eriti halvasti pidid mõjuma alkohol, suitsetamine, kohv, nisujahutooted ja alkohol. Just nimelt-alkohol kaks korda. Ma saan aru, et mul oli eile jõulupidu, aga ma olin selleks ajaks juba omast arust kaine küll. Millele ta vihjas?

Seejärel masseeritakse reie taga ja eesmisi külgi spetsiaalse kreemiga pikalt ja mõnuga. Pärast mähitakse mind merevetika maski ja toidukilesse hauduma. Igaks juhuks pannakse maski ka kõhule. Siis pestakse mask maha ning viimistletakse aktiivkreemiga. Kui püsti tõusen ja ennast vaatan, näin endale noore ja ilusana. Teagi, kas selle efekti lõi läikiv kreem või mis.

Ostan poest liitrise vee ja luban endale, et hakkan seda ostu tihemini sooritama. Teades ennast, teen seda ilmselt maksimum neli korda. Kaua seda maitsetut kraami lürpida ei jaksa.

Täna on firma jõulupidu. Kogu selle ettevalmistus oli suhteliselt piinarikas. Kõigepealt tekkis korraldaja ja meie firma esindaja isikute vahel konflikt. Mõlemad püüdsid väita, et teavad teisest paremini. Mina nende keskel. Kui esimene kava ja hinnapakkumine ära saadeti, tekkis teine huvide konflikt-üks tahtis palju raha saada ja teine ei tahtnud nii palju anda. Pidin edastama teate, et võtku hinda alla või muidu. Sealt tuli vastus, et kui tahad JÕULUpidu, siis maksa, SÜLDIpidu saab muidugi soodsamalt. Jälle mina nende kahe vahel. Lõpuks, kui kõiki rahuldavad kokkulepped olid saavutatud, jäi probleem lühiküsimustele vastuste saamisega, kuna firma tegelased ei tahtnud end kätte anda.

Saatsin kolleegidele varakult kutse välja, et kõik end selleks õhtuks vabaks võtaksid. Sellele järgnes mustmiljon küsimust. Keegi ei olnud valmis üllatusteks. Saatsin välja korduma kippuvate küsimuste emaili. Koos vastustega muidugi. Nädal enne pidu kuulsin maja pealt üüratut paanikat-MIDA SELGA PANNA?! Aga ma ju saatsin emaili kogu peo stiili ja riietuse stiili kohta?? Selgus, et keegi ei mäletanud isegi seda emaili. Saatsin uue ja parema. Selgub, et meie firmas peab kätte andma täpse kasutusjuhendi-seelik 50cm, must, sits. Pluus valge, nööbid ees, käised pikad.

Peo toimumise päeval selgus, et 20% tulevad oma autodega. Bussid on ju tellitud…

Kogu üritus algas sellega, et bussid parkisid valesse kohta ja rahvas jooksis hoovis edasi-tagasi. Bussijuht tervitas mind rõõmsalt uksel ja avaldas lootust, et MINA ikka tean, kuhu me täpselt sõitma peame…Olin suhteliselt kaame ja ei julenud isegi mitte mõeldagi, mida kõike VEEl juhtuda võib.

Õnneks läks pidu kenasti käima ja rahvas oli õnnelik. Ilmselt oli küll Tõnis Mägi veidi endast väljas, kuna tema esinemist võeti pigem taustamuusikana, kui kontserdina.

Peo järeljakadeks on üks kadunud sall ja veidi kadunud mälu

Päevad ei ole vennad.

Eile istusid koolituse saalis 35 firmajuhti. Tähtsad ja targad. Ühel seljas parim ülikond, teisel paremini väljaveninud kampsun. Mobiil oli ühel edevam, kui teisel. Ma polnud mõnda mudelit näinudki. Ootasin, kuni kõik esinejad kohale tulid ja jooksin kähku kontorisse, et tänast koolitust ette valmistada. Kuna olin üleeile õhtul kella poole üheksani kontoris istunud ning ette valmistanud, jäi vaid kolme lektori materjal üheks presentatsiooniks kokku tõsta, välja printida ning paljundusse teele saata. Selleks kõigeks oli aega napp tund, kuna siis lõppes juhtide koolitus ja pidin tormama seda kokku korjama. Saan väga positiivse tagasiside organiseerisime õnnestumise kohta. Ka osalejate keskmine hinnang on 4,8. Olen endaga rahul.

Täna on teises majas saal ette valmistatud 46-le raamatupidajale. Nagu ikka, pole valmis pandud pabertahvlit. Utsitan teenindajat tahvlit vedama. Kui lektorid saabuvad, on nad väga imestunud, et neid on ette istuma pandud nagu presiidium. Minul aga on esimene kogemus selles saalis üritust korraldada ja ei osanud aimata, et säärane asetus, mis hotelli poolt pandud, halb võiks olla. Ilmselt sõltub ka lektorist. Kui koolitus algab, tulen kontorisse asjatama. Mõne aja pärast helistab üks lektoritest ja loeb mulle ette terve rea vigu, muuhulgas ka seda, et kohvipausi ajal anti valet sööki. Nagu välk selgest taevast meenub, et päevakava muudeti üleeile õhtul ja juhtide koolituse suures organiseerimise tuhinas ununes hotelli muudatustest teavitada. Päästan, mis päästa suudan. Tellin lisakohvipausi. Mõne aja pärast helistab lektor uuesti ja kordab üle samad vead ning lisab veel mõned. Muuhulgas, et pabertahvel on vales kohas ja miks ma ei parandanud tema presentatsioonis kirjaviga ja ei lisanud lõbusaid pilte. Olen madalam kui muru. Jälle ei saanud hakkama. Kuidas ma eile sain?! Kirjutan tänastele lektoritele selgitav-vabandava emaili. Vähene kogemus, mis muud. Ei oska inimeste soove õhust aimata. Veidi hiljem kurdab mu endine töökaaslane, kuidas minu ametikohta täitev tütarlaps ei osanud laste jõulupidu organiseerida, et kuidas minu ajal ikka kõik hästi oli. Kas ma olen lõhestunud isik või annab aeg kogemused ja inimeste tundmine pisiasjade etteaimamise?

Kolme õe hotell kutsus mind jõuluõhtusöögile. Algatuseks pakutakse ilmselt parimat glöggi, mida ma siiani maitsnud olen. Võimalik, et selle teeb eriti heaks just pähklilisand. Seejärel palutakse kõik piano sviiti jõululaule laulma. Eelnavalt jagatakse kätte laulusõnad. Klaveri ümber ootab meid trio-meeslaulja, meespianist ning vanadaam. Peab ütlema, et eelkõige pälvib tähelepanu vanadaam, aastates 80 või ka 90, ja paneb tööle fantaasia, et mis võiks küll olla tema roll. Aeg annab arutust. Algatuseks laulab meeslaulja meile pianisti saatel Ave Maria. Vandaam lajatab keset laulu oma noodid lahtisele kalverile. Altpoolt taob pianist haamrikesi vastu metalseid keeli, pealtpoolt katab paberleht. Järgmiseks lauluks sätib vanadaam end klaveri taha mugavamalt istuma. Meeslaulja juhatab sisse pala ja selgub, et daam peab hoopiski laulma hakkama. Ühtlasi selgub ka, et naisterahvas on meeslaulja kunagine õpetaja ning endise aegade võluv operetitäht ja ime on, et ta täna siin on, eriti seetõttu, et õhtuti ta väga väljas ei käigi. Daam kargab kui nõelast torgatud ja vallandab metsiku kilke, kui kuuleb, et peab klaverimängu asemel hoopiski laulma hakkama. Järgneb väriseva väsinud sopranihäälega esitatud Oh kuusepuu. Püüame kõik laululehtedelt kaasa laulda nii, et solisti häält ei kuula. Siiski unustab solist ühe korduse ja võtab hingematvalt kõrgemaid noote kohas, kus vaja pole. Järgmine number on meeste poolt esitatud Silent Night. Laulu ajal püüab meessolist ligineda ümber klaveri daamile, kuid ajab klaverile paigutatud öökapilambi kolinal ümber, mille peale kostub juba tutavlik kiljatus. Lamp enam tööle ei hakkagi. Järgmise pala „White Christmas” saadab klaveril daam. Klaveritöötlus edeneb laulmisest tunduvalt paremini. Kui juba kord istuma sai, siis võetakse kohe järgmisena välja kollaseks tõmbunud ja sajast kohast lapitud noot. Kostub prantsuse keelne teos, mis lõpeb mängija zhestidega, kes on harjunud, et enne lõppu hakkavad kostuma ovatsioonid. Harali jäetud käed langetuvad ja pea vajub kuklasse, kui hea töö sooritanud pianistil. Edasi vahetub pianist ja võetakse ette järjekorde jõululaul. Klaverimängija satub hoogu ja mängib ühe salmi võrra valesti. Täpselt sama kordub ka lõpujõululaulu ajal. Siiski on päris viimaseks palaks jäetud rosin, kus vanavanaema kõõrutab koos meeslauljaga duetti, püüdes samal ajal ka veidi jalga keerutada. Kahjuks on kardinad ette tõmmatud ja muuseas piinlikkusest välja vaadata ei õnnestu. Miks küll vanainimesed ei oska õigel ajal koju sukka kuduma jääda. Hale plagiaat ja läbiproovimata haltuura meeste poolt.

Järgneb meeldiv kolmekäiguline jõuluõhtusöök, üllatuste loosimine, majaeksursioon ja kingitus igale tulnule. Väga armas maja, väga armas noor ja pühendunud kollektiiv.

Sõidan Balti jaama trammiga oma kaaslannale poole tee peale vastu, et ta ei peaks minu pärast autoga liigselt edasi-tagasi sõitma, kuna elab Tallinnast väljas. See oleks nagu õudusunenäost lossi sattumine. Haisvast Kopli trammist otse glamuursesse saatesse.

Jõuame pool tundi varem kohale, kui sissepääs ametlikult avatakse, et saaks kohad, kust näeb. Viimane kord pidin ju omale käekoti tagumiku alla panema, et midagigi näha. Limpsime shampust, kõlgutame esireas jalgu ja ootame. Varsti salvestatakse saate muusikaline külalisesineja number. Pooleteise tunni pärast algab saade. Mõlemad finalistid tantsivad hästi. Hoiame kaaslannaga pöialt Mikule ja Olgale. Imetlen juba ammu Olga kaunist keha ja neid pikki graatsilisi liine, mida ta moodustada suudab. Samas nägu on selline, et kui pimedas vastu tuleb, jookse ehmatusest minema. Nad sobivad Mikuga omavahel füüsiliselt väga kenasti kokku. Ilus pikkuse vahe, kumbki täidab oma soo rolli väga hästi. Pealegi parandab Miku kena nägu Olga puuduse. Mikk on tantsud hästi selgeks saanud ja oskab need esteetiliselt esitada. Minu meelest jäi küll veidi nõrgaks show tants, oli liialt reeglites kinni. Ilmselt ei suutnud võistlustantsija end köidikutest vabastada.

Vahenumbrite ajal väljub minust vaimustushüüe, kui Erki paso ajal sooritab paigalthüppe vähemalt pooleteise meetri kõrgusele. Rääkimata sellest kergusest ja hoost, millega ta Avet lae all keerutab. Mitmeid kordi on olnud Avel inertsi tõttu maandumisega probleeme. Riisalu aeglane valss on täiesti talutav. Ilmselt on vahepeal jõudsalt trenni tehtud. Isegi keel ei ripu enam suust väljas. Tähismaa partner on quickstepi lahendanud väga lihtsalt ja efektselt-umbes 17 ringi galoppi ümber saali ja valmis tema ongi. Pärast Vilja tangot oleks tahtnud paluda Veikol omi muskleid näidata. See on ikka uskumatu jõud, millega toda prouat peab põrandat mööda järgi lohistama. Vilja sammud on poole lühemad kui Veikol, kuid Veiko sunnib teda jõuga õigesse kohta jõudma. Kaisa kasutab hr Tarandit postina ja keerutab tema ümber maha võluva rumba. Linna näib Korotini kõrval välja kui väsinud vanaema, kes on lapsepõlve seeliku selga saanud. Kohati ei saagi aru, kumb on naine, kumb mees, sest kõik Korotini keharakud vihuvad tantsida, samal ajal, kui Linna suudab vaid harkisjalu seista.

Ja võidabki Mikk. Tõstan kaks kätt üles ja hõiskan kõigest jõust! Järgneb afterparty. Tuuakse tort ja konjak. Lavalt kostuvad tänusõnad sponsoritele, osalejatele, zhüriile jne. Kõik näeb välja nagu Oskarite jagamine. Kui Tähismaa omi tänusõnu emale ja Jumalale lausub, kostub saalist kõvahäälne „Just! Just!”. Riisalu ronib lavale ja vallandab eufoorilise inglise keelse valangu õnnetundest. Seejärel kostub lavalt: "Palume lavale hapra Kanal 2 turundusjuhtinna, tänu kellele oleme saanud kõik oma teadmised võistlustantsust." Lavale veereb umbes 80kg-ne endine tantsija. Naelal oleks ju võinud number suuremad püksid jalas olla. Ma ei ole väga huvitatud teada saamast tema mehelike võlude suurusest või kannikate konkreetsest kujust. Samas märkame selja tagant, kuidas ta hoiab ümbert kinni ühel piigal. Äkki polegi homo?! Mõne aja pärast pöörab piiga ümber ja selleks osutus Nele-Liis Vaiksoo. Ikka vist on homo.

Teagi nüüd, mis ma pühapäeva õhtuti tegema hakkan.