Eluveidrused

Ilmateade lubas lumetormi. Mul on nüüd tuuleiindikaator toas ja seda köögi õhupuhastaja näol. Seal on ilmselt mingid klapid, mis tuule tugevnedes klõbisema hakkavad. Mida hullem tuul, seda suurem kolin. (Muide, ei julge öeldagi, aga torude kolinat ma pole enam kuulnud. Ptüi, ptüi, ptüi). Kell 7 hommikul ärkan võimsa õhupuhastaja klõbina peale üles. Topin kõrvad vatti täis, panen teki üle pea ja üritan veel magada. Mul jäi ühtede õpilastega kokkulepe, et nad võtavad mu hommikul oma auto peale ja läheme siis koos 40km Tallinnast välja tundi. Paar tundi enne väljasõitu selgub, et nad ei saa tulla ja ma pean omade jõududega kohale minema. Asi ei tundu üldsegi kuidagimoodi imelik. Noh, ennegi tormi nähtud. Sätin end valmis ja lähen õue. Ohsajutt ja jäme jumal… Parkla elektrooniline värav ei avane, sest tuul surub teiselt poolt nii palju vastu. Üritan mitmeid kordi alguses kaugemalt ja siis juba päris lähedalt. Lõpuks väga lähedalt mõikas, aga võib-olla oli hetkeks tuul vaiksem. Linnas sõit on esialgu tavaline, ei oskagi suurt miskit nuriseda. No lund jah on palju rohkem kui muidu ja teeserva ei erista. Libe on muidugi ka. Ja siis ma jõuan maanteele… Tuul puhub ühtlaselt autot teeäärde, tagavedu paneb auto saba liputama. Üle 70 km/h ikka ei julge kohe üldse sõita, pigem alla. Olen rooli küljes sõna otseses mõttes küünte ja hammastega, nagu blond nina vastu rooli. Vahepeal helistavad ühed õpilased, et nad jäävad hiljaks. No shit…ütleks ma sellepeale. Katkestan kõne üsna ruttu, sest ühe käega roolida ei õnnestu. Ja siis on vaja keerata suurelt maanteelt kõrvalteele. Vot nüüd hakkab alles kino saama. Põhimõtteliselt ma sõidan täiesti umbes kohale. Teed ei näe, sest ühtelugu keerutab lund üles ja samal ajal sajab ülevalt juurde ning otse loomulikult on libe ja tuul veab teelt ära. Ja siis on vaja keerata veel kõrvalkõrvalteele. Sõidan 20km/h tunnis kuni mulle „visatakse ühtäkki suure kotiga” lund küljepealt aknale, ma ei näe hetkeks mittekui midagi ja jään seisma. Noja sinna ma ka jään, sest olin kaldunud veidi paremale lumevalli. Helistan ühele õpilasele ja uurin, kui kaugel nad olla võiks, et äkki saavad lükata või tõmmata vms. Õpilased hakkavadki ükshaaval mulle järgi jõudma. Esimene küll lehvitab ja karjub, et nad ei saa seisma jääda, neil on suvekummid ja kihutavad jõuga mööda. Teised ja kolmandad aitavad mind teele tagasi lükata. Kohalejõudes sumpame põlvini lumes saali. Käed värisevad… Üks küsib, et ei tea, kas meil süüa ja juua jätkuks mõne päeva jagu…Keset tundi helistab üks tänase päeva kolmanda grupi õpilane, et ega meil ju ometi tundi ei tule. Luban natuke mõelda ja tagasi helistada.

Pärast tunni lõppu sumpan uuesti autosse ja helistan kahele järgnevale grupile, et tund jääb ära. 40km tagasi linna+20km teisele poole sõita oleks ilmselge enesetapp. Lõppkokkuvõttes oli tulemine tagasisõiduga võrreldes lapsemäng. Nüüdseks on maantee autodest umbes. Kõik rühivad 50-60km/h linna sunnas. Torm on muutunud vesisemaks. Kojamehed jäätuvad ära, ühe alla tekib kuhjake ehk et see ei ulatugi enam vastu akent. Mulle on jäänud väljavaatamiseks vaid väike klaar nurgake all vasakus servas, kust ma küürakil pea viltu välja vahin. Ise itsitan, et kui keegi saaks pilti teha, küll oleks nalja palju. Teed ma ei näe, sõidan teiste tagatulede järgi. Teeserva võtta, et kojamehi puhastada, ei julge, sest võin kinni jääda. Niisiis sõidan taaskord umbes kohale. Linnas on muidugi totaalsed ummikud. Kolmest reast teel on alles poolteist. Rotermanni juures on üks reklaamplagu kolmest servast lahti tulnud ja laperdab tuules sellise hoo ja müraga, et väga-väga hirmus on. Rekkad (sic!) on lumes kinni. Kui ma näen juba oma kodu, siis ohkan kergendatult, et kas tõesti?!

Keeran maja ette ja kuna ma midagi ei näe, jään pumaki lumme kinni. Selgus, et majaesine on puhastamata. 40km on läbitud 1,5 tunniga…Egas midagi, lähen võtan toast keldrivõtme, haaran metalllabida ja hakkan kühveldama. Ma ei saa päris täpselt aru, kas torm puhub üle minu, ümber minu või läbi minu. Hetkega on ka aluspüksid läbimärjad (siis ikka tormist). Autot õnnestub edasi lükata sõna otseses mõttes sentimeetrite haaval. Lõpuks kõik õnnestub. On piisavalt ruumi, et sahk läbi mahuks. Kaevamise käigus olen kaotanud keldrivõtme lumme. Kui üles tuppa jõuan, on kerge palavik. Ühesõnaga, kui on torm, mina enam ei sõida!

Täna hommikuks on maha sadanud lumetaoline ollus, mis küll juba on pigem sulamas. Ilmselt võib siiski kalendrisse linnukese teha, et "esimene lumi".

Hullud tormid on jälle. Nüüd mere ääres elades on asi palju karmim. See vaikus, mis enne tuuleiile tekib on kõrvulukustav ja kurjakuulutav ning siis tuleb siuke mühin, et õudne hakkab. Ei mäleta, et lapsepõlves nii hulle sügistorme oli. Äkki siis jõuavadki tornaadod kord meieni...

Tööpäeva lõpus (kl 22.30) pean auto aknalt JÄÄD kaapima. Siit ta tuleb...talv

Pean juba reedest saadik oma köögitehnika eest arve tasuma. Reede hommikul ma lihtsalt naturaalselt unustasin paroolid koju. Mis siis, et mobiilis oli meeldetuletus. See uus piiksub nii vaikselt, et alles tööl nägin ekraanil silti. Laupäeval-pühapäeval ma olin levist väljas. Esmaspäeval pistsin kotti paroolivoldiku (Sampol on eriti äge meetrine voldik, kus on 390 parooli, millest igaühte saab üks kord kasutada) ja ümbriku, kus on sees ka miski parool. Kuna mul kodus veel arvutit pole (või no on, aga see tuleb vändaga käima ajada ja siis läheb käivitamiseks tunnike), siis sisenen tööl esmakordselt Sampopanga netti. Selgub, et mul puudub kasutajatunnuse number. Ilgelt tüütud on uued süsteemid, millega veel harjunud pole. Helistan Samposse ja küsin abi, et äkki ma saan ikka kuidagi isikukoodi abil telefoni teel ülekande tehtud vms. Hansa üldjuhul on aidanud. Ei saa.

Niisiis täna on mul ka kasutajatunnus kaasas ja asun ülekannet sooritama. Ei õnnestu, kuna päevalimiit on väiksem...No krt, tahaks raha anda ja ei lasta!? Kannan siis nii palju kui lubatakse ja homme jälle natuke ja...

Et siis mulle tulevad kolmapäeval külalised kellele lubasin oma uue ahju esimese koogi. Selleks tuhnin tüüüükkkk aega nami-nami lehel ringi. Kõik tundub juba ammu tehtud ja igav olevat. Lisaks on klausel, et kook ei tohi sisaldada pähklilisi, kuna ühel mu sõbral on selle vastu allergia. Lõpuks leian natuke intrigeerivama mustikakoogi. Trükin retsepti välja ja pistan lehe kotti, et kui juhtun poodi sattuma, siis ostan ained ära.

Poodi satungi pärast tööpäeva lõppu ehk kell 22.30. Teate, kui tore tunne on. Ma saan osta kõike, mida hing ihaldab. Võid ja kohupiima ja toorjuustu ja külmutatud marju ja... ma panen nad lihtsalt KÜLMKAPPI ja siis nad seisavad täitsa mitu päeva seal. Ausalt öeldes ei ole ma selle mõne päeva jooksul veel külmkapi täitmist uuesti selgeks saanud. Ikka ostan mõttega, et kas see või too asi seisaks üle öö aknalaual või läheks juba pahaks.

Homme ehk jõuan siis kahe töö vahelt või õhtul hilja küpsetada. Enne külaliste tulekut ei jõua nagunii- keegi hoiab tööl kauem kinni, liiklusummikud või mida iganes.

Ärkan, söön hommikust ja lähen eratundi õpetama. Seejärel kütan kohe Tallinnasse tagasi. Jõuan napilt Hortesest läbi hüpata, et oma nõudest vabanenud aknalauale potililli osta, et naabrite pilke varjata. Tarin kõik moosid ja hapukapsad (ema saab ju nüüd mu külmkappi rõõmuga täita) ja lillepotid autost üles. Imekiirelt teised riided selga ja esimest gruppi õpetama, seejärel kohe teine grupp 3km eemal, seejärel veerandtunnise hilinemisega saatesse kihutamine. Lõunat saan süüa õhtul kl 23.00.

Vist väga normaalne elu ei ole...

Mis mind siis ees ootab? Täna vaja Pärnusse minna, kuna isadepäev on tulekul ja vaja hauale minna. Pühapäeval on tööpäev ja saatesse minek. Esmaspäeva õhtul tantsin, teisipäeva õhtul tantsin, kolmapäevaks kutsusin esimesed külalised köögipresentatsioonile.

MILLAL MA KORISTAN selle läbu kokku, mis monteerimisest tekkis???

Lisaks köögile paigaldati tegelikult veel ka vannitoakapid. Miski ei aita, küsin ennast paar tundi varem töölt lahti ja lähen koju tolmutama. Vastasel juhul on mul varsti tolmuallergia lisaks värvihaisu mürgitusele, kui ma saaks koristada alles poole nädala pärast. Kui kogu korter on korras, on nii ilus vaadata ja kahju ära minna. Aga mis teha..istun rooli unega võitlema. Esimest poolt teest pärast väga ei mäleta, aga kohale jõuan igatahes.

Töö ja DAGÖ viimse kontserdi vahel üritan kähku köögist nii palju tolmu kokku korjata, kui jõuab. No enam vähem ülemise korruse saab korda. Kui kapiuksed avada, paiskab sealt uus silmipimestav värvihaisu puhang vastu nägu. Nagu nõuka aja värvihais…

Saatpalu oskab eriti nõmedaid liigutusi teha, aga see eest laulab hästi. Huvitav, millal neile loominguline puhkus närvidele käima hakkab ja nad uuesti kokku tulevad.

Pärast kontserti hakkan vaikselt uuesti koristama. Mõtlen, et teen, kuni jõud lõpeb. Lõpeb siis, kui köök on puhas ja nõud kapis. JEE! Kell on üks öösel ja ma hakkan endale õhtusöögisalatit tegema.

Köögi -ja vannitoamööbel tuuakse kohale. Terve korter saab trääni täis. Käin külg ees. Õhtuks on tuba värvihaisu täis

Kuna meil uus korteriühistu esimees alles alustas ja vanalt on (segased) asjad üle võtmata, aga sügis saabus, siis korraldati tänaseks leheriisumise talgud. Ma mõtlen, et viimati riisusin lehti umbes algklassides. On mingi hägune pilt sellest kusagil mälusopis. Olen koguaeg elanud kortermajas ja lihtsalt ei ole vaja olnud selliseid töid teha. Maja ümber on üsna mitu murulappi ja kõigil nendel kasvavad lehtpuud. Võtsime alguses kahekesi, hiljem kolmekesi parkla ees oleva platsi enda kanda. Hommikune kohv joodud ja reipust täis asun metallrehaga poolemeetrise muru sees märgi ning osaliselt maa külge mädanenud lehti kokku kraapima. Üsna varsti saan aru, et see on KOHUTAV töö. Lihtsam on algatuseks võtta suur kott ja kahe käega muru pealmisele kihile lebama jäänud ning veel mittemädanenud lehed lihtsalt kokku tõmmata ja kotti pista. Panen kiirelt kaks suurt (ilmselt 20l) prügikotti täis. Selleks ajaks on naabrimees leidnud ühed alukad ja ühed shortsid. Kraabin natuke aega jälle rehaga. Siis neid kohti, kust suurema jama olin just ära tõmmanud. Teen kuhjad ja puhkuseks pistan lehed kohe kotti. Mõne aja pärast saavad kõik kotid otsa. Ühistu esimehe proua läheb poodi kottide järele, aga enne toob meile toast juua, muu hulgas Gini purke. Teeme väikese pausi ja lobiseme niisama. Täitsa tore on naabritega niisama lõõpi ajada. Endises majas seda lõbu juba ei olnud. Kui ühistu esimehe proua tagasi tuleb, teatab ta, et tõi meile kõigile ka lõunasöögi ja asugu me aga kiirelt tööle, et rutem süüa saaks. Nüüd tulevad meile appi ka need, kes muud väiksemad muruplatsid juba korda said. Varsti leiab naabrimees ussikestest puretud hiirelaiba. Ahaaaa, järelikult siin ikkagi ON hiired!! Riisume ja riisume. Lõpuks ma suudan vaid ohkida ja kiunuda. Selg teeb kohutavat häda. Painutan tahapoole ja hingeldan. Olen ju väike ja nii kui tihe reha mõne murujuurika taha kinni jääb, tõmbun mina inertsist ettepoole. Kes keda tegelikult vedama peaks eksole. Niisiis ongi, et pean kogu rammu appi võtma, et pikast murust lehed välja kammida. Nelja tunni pärast on kõik platsid puhtad. Ega naabreid just eriti rohkearvuliselt ei olnud. Aga no annab ikka neli tundi ühe platsi kallal karjakesi vaeva näha. Ühistu esimehe proua toob lagedale grillkana koivad, kapsa –ja lihapirukad ning hapukurgid. Mina lippan üles, et omi poolikuid alkoholipudeleid alla vedada. Mis talgud need on, kus kurgi kõrvale viint ei anta. Niisiis koguneme ümber kõige suurema kivi ja lööme laagri püsti. Uhh, kuidas jutt jookseb. Tiksume miski tunnike ümber kivi, kuniks üsna pimedaks läheb ja varvastel hakkab ka kole külm.

Mul oli tänasesse plaani võetud veel riiete keemiliselt ära toomine, madalakontsaliste saabaste ostmine ning kööki kahe kapiosa vahelisele seinale tapeedi panemine. Kuna aga talgud venisid ootamatult pikaks ja viint sai ka võetud, siis rooli minna ei saa ja keemiline ning saapad jäävad ära. Eks siis asume tapeetimise kallale. Sest järgmisel kolmapäeval lubati mulle köök paigalada. Juhuuu! Niisiis algatan projekti, mida ma pole elus kunagi teinud. Algatuseks mõõdan välja esimese paani ja selle järgi ajan mustrisse ja lõikan välja ka teised kaks. Kui neid igaks juhuks enne seinale ritta püüan seada kleepriba abiga, selgub, et kaks paani on lühemad kui peab. No kuda see siis nüüd juhtus?! Otsustan, et kleebin esimese paani seina ja siis alles lõikan järgmise välja. Vahepeal vaja liim kokku segada. Kuna mul on 3*60cm pikkust paani, siis kuda krt ma peaks teadma, millise koguse ja millises vahekorras liimipulbrit ja vett ma pean kokku segama. Pakendil käib jutt mitmekümnest rullist ja tapeedi paksusest. Mis seal ikka -tunde järgi, nagu mu ema süüa teeb, keeran midagi kokku. Liim peab laagerduma 20min. Selle aja sees jõuan pesu pesta ja oma küünealused sellega mullast puhtaks leotada. Niisiis sammun võidurõõmsa näoga kööki ja plätserdan esimese paani liimiga kokku. Kui sellega sama võidurõõmsa näoga seinale lähenen kaob naeratus kiirelt huulilt. Stepsel! Ma ju pidin selle enne seinast maha keerama, kui liimimiseks läheb. Kiiresti keeran ühe kruvi lahti, aga teine ei liigu. Proovin veel teisegi odava kruvikeerajaga. No ei liigu. Ainus, mida suudan saavutada, on kruvi ristpeast auk tekitada. Ehk et mul on tunne, et seda kruvi ei saa enam mitte keegi mitte kunagi sealt kätte. No mis ma nüüd siis teen…? Võtan ajalehe (kaks tükki, sest üks jääb lühikeseks), surun pooleldi liimise seina vastu ja joonistan pliiatsiga stepslikujutise. Lõikan selle välja ja proovin uuesti seina. Suur sai. Panen ajalehe liimisele paanile ja üritan selle järgi väiksemat auku joonistada. No ei õnnestu. Kolmas paan läks pekki. Ühesõnaga restart. Lõikan uue esimese paneeli. Joonistan sinna ajalehe abil väikese augu. Mõõdan seinal (ilma liimi lisamata) parajust ja timmin augu järjest suuremaks lõigates parajaks. No ühest servast sai liiga suur, aga üldiselt pole viga. Liimin selle kinni. Nüüd tõstan terve tapeedirulli seinale, ajan mustrisse ja lõikan teise paani välja. Igaks juhuks lõikan suuremad, peaasi, et lühikeseks ei jää ja kapp palja seina peale ei panda. Panen teise paani põrandale ajalehtede peale ja plätserdan liimiga kokku. Kuna tapeet on pikka aega olnud rullis, siis kerib esimene ots ennast ise rulli, mustriga pool puha liimine. No jummel küll. Nagu hädapätakas. Liimin selle siiski seina. Õnneks kolmandaks paaniks sobib üks neist, mille ma kõige esimese triona välja lõikasin. Panen selle maha ja üritan teise paani mustrilt lapiga liimi kokku korjata. Seejärel plätserdan kolmanda paani liimiga kokku ja kui seina panen, siis ei lähe muster kokku. Ma olin maast vale paani võtnud. Dsiisus. Järgmine paan prügikasti. Kontrollin hoolikalt, milline paan ikkagi õige on ja liimin selle paika. Siis lõikan tillukese riba ja katan stepsli ääre praagi kinni. Valmis! Ja katsugu keegi öelda, et kole sai!