Eluveidrused

Olen vahepeal tuvastanud diskornaabri. See on minu alumine naaber. Eestlased. Olen seal juba kaks korda klohmimas käinud ukse taga. Ei lasta sisse. Aga toas elada ei saa, kohutav tümps. Siis kirjutan kirja ja viin neile posti:

Kuna te mind pole kahel korral sisse lasknud, pean pöörduma kirja teel. Palun kuulake oma muusikat vaiksemalt. Kahjuks kostuvad korterid kohutavalt läbi ja see tümps on väljakannatamatu. Korter 8

Õhtul leian postkastist vastuse (muutmata kujul):

Ma Teile vastan. Meil on õigus kuulata kuni 23.00 muusikat see tähendab pole midagi teha ma arvan et tuleb harjuta korter 2

Öhh?....

Pean autole tehnoülevaatuse augusti jooksul ära tegema. Olen seda kuni tänaseni edasi lükanud. See on mul esimene kord elus ja mulle kohe ei meeldi selliste tehniliste asjadega tegeleda, millest ma ei saa aru ja ei oska. Täna siis võtan ennast kokku ja lähen kohale. Higistan ja punastan autos järjekorras kuniks on minu kord. Alguses jõnksutatakse mu autot mingitel rullidel ja vaadatakse, kas tuled töötavad. Edasi pannakse igasugu juhtmed külge, atakse gaasi ja arvuti ekraanil vilgub ports numbreid. Selgub, et CO tase ületab normi neljakordselt ja lähituled näitavad liiga üles. Tuled reguleerib ta ise kohe madalamaks, aga gaaside probleem on tõsine. Siis tõstetakse mu auto üles ja vaadatakse taskulambiga põhja alla ja rataste vahele. Esimesed pidurivoolikud peab ka ära vahetama.

Otsus- korduv ülevaatus. Kuu aja jooksul pean auto laskma korda tea. Nutt ja hala, mind hoiatati ette, et gaaside jama on kõige suurem jama, mida ei saa ka enne kindlaks teha ja parandada on keeruline. No ega ma ei imesta ka. Kui oleks kohe läbi saanud, poleks see üldse minu moodi. Minu õnne juures...

Saunamuttide klubi seitsmes aastapäev. Seekord oleme renoveeritud Mihkli hotelli saunas. Ma olen kohutavalt väsinud, sest eile öösel sai magama alles pool viis hommikul ja saunaskäik on ilmselt umbes ainus tegevus, mida ma teha jaksan. Eriti mullivannis istuda ja Martini Astit juua. Küll on ikka mõnus, et meil siuke klubi on. Igasugu toredad iluprotseduurid, naistejutud, kuum leil ja masseeriv vannivesi. Väga mõnus.

Umbes kella kolme paiku vajuvad osad kolleegid vaikselt koju teleka ette. Need, kes jäävad, otsivad välja raadiojaamad, netikanalid jms. mis edastavad kettaheidet. Mul ei õnnestu leida midagi targemat, kui tabel delfist, mida täidetakse otse. Lõpuks saan siiski msnist teada, et Kanter tegi väga hea viske ja pean siis lahkuma. Meid ootab minu toakaaslane, kellele me aastase hilinemisega külla läheme titevarbaid kastma. Teel sinna püüame helistada kõikvõimalikele tuttavatele, et kuulda, kas kuld tuli. TULI!

Saan olla külas 45 minutit ja siis pean tormama Baltikumi koolituse õhtusöögile Olde Hansas. Piinlik ka, kui kutsun kõik õhtusöögile ja siis ise ei lähe. Olde Hansa on oma vanas headuses. Väike ajalooline dramaatilisus, keskaegne söök ja jook. Veini ja õlle edenedes seltskond sulandub ja sõbruneb. Satun kõrvuti ühe lätlannaga, kellel on üsna pudistav kõneviis ja peamiselt lähebki mu aur jälgimisele ja arusaamisele, millest ta mulle nii elavalt räägib. Ka õhtusöögilt lasen jalga enne magustoidu serveerimist, sest laulupidu juba algas. Kell on üheksa läbi ja ma istun autoga ummikus. Õnneks asi pole lootusetu, järjekorrad liiguva küll väga aeglaselt, kuid siiski. Jätan auto sõbranna juurde hoovi paar kilomeetrit laululavast eemale. Lähemal parkimiskohta otsida oleks olnud mõttetu üritus. Sõbranna ütleb, et hordid hakkasid laululava suunas liikuma juba kaks tundi varem.

Lauluväljakul on esiotsa nii palju inimesi, et pea hakkab ringi käima. Kõikjale kuhu vaatan, käib sebimine, liikumine. Miski ei seisa paigal. Otsime omale koha, kust natukene lavale näeb ka. Alles nüüd näeb, KUI palju inimesi tegelikult on laulupeole tulnud. Lava alumisest servast kuni üles ääreni välja ei ole mitte ühtegi vaba kohta. Ma pole eluski nii palju inimesi korraga näinud. Vaene Gustav oli rahva hulka täitsa ära kadunud. Paljudel on suured sini-must-valged lipud, hulkadel on väiksemad koopiad, veel lendleb õhus hulk sinised RahvaRinde õhupalle ja on näha ka paari Gruusia lippu. Parasjagu etendatakse stseeni etendusest Eesti asi. Edasi vahelduvad ajalootunnid, filmid ja laulmine. Natuke nagu venib. Milleks seda ajaloolisust sinna vahele nii palju vaja on? Kui kohal on niiiii palju rahvast, siis kindlasti pole mõtet hakata harimisega tegelema. Enamik ei ole asjast huvitatud ja lobiseb omavahel. Nii siis algatataksegi kusagilt keskelt lainete tegemisi. Paar korda jääb asi kuhugi stoppama, aga kui paar korda proovitud, hakkavad kätelaine alt peale ja lähevad üles tippu välja. Jube kihvt. Lavalt tehakse meile laineid vastu. Tore dialoog ja ühtsus. Kaks piinlikku momenti korraga juhtub laulu Laulu Mu isamaa on minu arm ajal. Esiteks hakkab märkimisväärne seltskond teise salmi lõppedes plaksutama, oletades, et laul on otsas. Teiseks seisab meie taga üks perekond, vanemad on juba kaugelt üle 60 aasta ja tütargi on täisealine. Kõigil ripuvad kaelas mingid väviliselt vilkuvad asjandused. Kodanik isa annab asjandusele täiskäigu nõukogude ajal Eesti hümni eest olnud laulu pianos lauldava kolmanda salmi ajal ja paneb asjanduse väga valjult piiksuma. Ilmselt mõjub minu mõrvarlik pilk, igatahes võtab kodanik ema oma abikaasa kaenlasse ja viib selle minema. See on see rõõm, kui KÕIK tulevad peole, ka matsid.

Kui laval käib parasjagu Mustamäe valss Voldemar Kuslapi esituses, hakkab lavalt ja esimestest ridadest kostuma tohutu huilgamine. Meie seal ülal ei saagi kohe aru, milles iva. Selgub, et hr president saabub ja istub oma kohale maha. Etskae, mäherdune tervitus rahva poolt. Peo lõpp on juba meeleolukam. Ajalootunde enam ei ole ja rahval lastakse lihtsalt laulda. Hämmastav, aga enam vähem on mul A.Mattiiseni laulude sõnad isegi peaaegu meeles. Tollest ajast. Mäxi Koit´u plaksutatakse ka veel teist kordai laulma. Ametliku osa lõpetab Gruusia meeskoor, kes spetsiaalselt kohale sõitnud on. Kell on selleks ajaks kolm läbi. Ma ei arvanudki, et lõpuni vastu pean, aga ju siis oli ikka nii tore pidu, et pidasin.

Erinevad uudised oletavad, et kohal on 75 000- 100 000 inimest.

Kuna eilne päev sai lihtsalt maha lösutatud (taastutud), on iseenda ees kuidagi piinlik. Seetõttu olen täna usin. Koristan, triigin, pesen pesu ja õmblen ette nööbi, mis oli ootel juba mai kuust.

Õhtul lähen sõbranna sünnipäevale. Joogiks pakutakse Gruusia veine. Ma pole tegelikult väga ammu joonud muid veine kui Uue Maailma omi. Niisiis, väike panus sõpradele lõunasse.

Ühes minu naabritest on kaotsi läinud diskoritalent. Ma kuulen juba umbes kümnendat korda, kuidas keegi minu lähinaabritest kuulab ohjeldamatu valjudusega nõmedat Eesti muusikat ja selles poleks midagi imelikku, kui ta on tõstnud ka kõlari lahtise akna peale. Kuidas muidu seletada asjaolu, et kui ma akna kinni panen, kostub muusika veidi vähem vaiksemalt ja ma võin esoitsa karjuma pandud teleka paar pügalat vaiksemaks keerata?

Täna on siis jälle disko. Terve tänav kajab. Ma olen ikka veel eilsetet sündmustest suht sodi ja lihtsalt ei viitsi välja selgitama minna, kes see idioot on. Täna on menüüs algatuskes Hard rock halleluujaja siis kõik 80-ndate välismaa hitid. Seega ei saa olla naaber just oma nooruslikemates aastates. Lisaks tunnen, et minu põrand kõmiseb bassirütmis kaasa. Ilmselgelt on tegu minu all elava perega. Umbes kuu aega tagasi tegin nendega samast fenomenist juttu ja nemad kiitsid mulle takka, et jah, tõepoolest, oleme isegi väga valjut Tuhkatriinu lugu kuulnud. Õnneks küll pandi muusika sündsal ajal vaiksemaks, aga üheülbalist tümpsu kostus siiski öö läbi. Ja kuna mu köögi ventilatsiooni toru seisab praegu kasutuna, on alt tulev heli läbi selle stereona kosta. Ärkan kell neli öösel tümpsu peale üles. Ilmselt hakatakse pidu kokku korjama. Muusika pannakse kinni, kostuvad mitmekorsed korteriukse paugutamised. Umbes viieaastane laps hakkab toas edasi-tagasi jooksma ja kilkama. Isa pahandab lapsega. Midagi kukub, midagi taotakse. See kõik kestab pool tundi ehk kella poole viieni. Uni on täiesti läinud.

Lootsin küll, et saan vanast majast tulema, kus on üle mõistuse jobud naabrid, aga harimatust ja kasvatamatust jagub siiski kõikjale maailma.

Traditsiooniline lestfest. Mulle kolmas aasta, kui vana festival üldiselt on, ma ei teagi, kui aus olla.

Eelmisel kahel aastal olen läinud rongiga, aga sel aastal pakutakse mulle kohta autos. Haaran kaasa omale meelepärase joogi ning sõidame kohale. Kuidas see kuulus ütlus ongi- kõik peod algavad ühtemoodi, lõpud on aga erinevad.

Alguses on siis nagu kord ja kohus lipuheisk võimsa meestelaulu saatel, kerged sportmängud nagu lauapinks ja taldriku viskamine ning hoovõtt millekski suuremaks. Pimeduse saabudes käivad mehed saunas. Sellises ehtsas, kus pole vett sees ja mida köetakse puudega. Õues lastakse voolikust kosutavat külma vett leilist tulnud kehadele.

Lõpp on seekord selline. Üks mees jääb ilma poolest prilliklaasist. Kuidas, ei tea. Ta läks puukuuri, käis kolakas ja siis oli tükk aega vaikust. Kui keegi ta sealt lõpuks leidis ja välja tõi, oli klaas katki. Viimane rong tuleb sealt juba pool üheksa. Ilmselgelt on pidu alles täies hoos ja keegi ei märka ära minna. Jääb loota vaid vähestele autojuhtidele. Kui see hetk käes on, siis ei suuda me ära otsustada, kas peaks minema linna möllama või jääma siia möllama. Mõtleme, kuniks mõlemad võimalikud autod ära sõidavad. Mõne hetke pärast on küll üks auto tagasi. Selgus, et üks ärasõitnud noormees oli poolel teel soovinud siiski tagasi tulla. Siis tuleb meil geniaalne plaan, et peaks takso tellima ja ikkagi linna minema. Tagasi tulnud noormees isegi üritab taksot tellida, kui ei õnnestu. Sinna on kilomeetreid üle 30... Loomulikult oli kuulda ka peretüli, sest kaine naisautojuht ei jaksanud kõiki purjus ja üliaeglasi tüüpe ära oodata.

Saabub raske hommik. Väga raske. Koju tahaks. Kohe! Püüan ärgata ja lähen uurin olukorda. Autojuhid magavad alles ja arvestades nende ärajoodud koguseid, ei liigu nad siit enne nelja-viit tundi. Ei jaksa olla ja lähen viskan uuesti pikali. Seda seniks, kui üks noormees leiab minu toast klaveri. Mis saab olla pohmaka hommikul kaunim, kui kuulata elavat klaverimuusikat. Ilus oli olla, aga ...kole ei olnud möödas. Lisaks meenub mulle, et ma ei mäleta, kuhu ma oma käekoti olin jätnud. Pika otsimise peale leian selle kõrvalt toast. Huvitavad öised manöövrid...Otsustame, et läheme rongiga linna. Mul on juba ette natuke hirmus, et kuidas ma sellele kõigele vastu pean, aga endiselt tahaks koju. Õnneks on rongis kõrge seljatoega istmed ja ma keeran ennast kerra. Ainus viis ellu jääda on magada. Esimeses peatuses valdab mind kuumusehoog ja vaevahigi. Hingan raulikult ja sügavalt sisse ja välja ning püüan ellu jääda. Kui hoog üle läheb, hakkab jube külm. Ei ole kerge olla joodik... Kui saan lõpuks rongist välja, torman kohe poodi vee järele. Vihma sajab ja ma lõdisen nii, et hambad laksuvad. Möödun turumuttidest ning näen silmanurgast silti- arbuus, Greka. Veel viimane pingutus haisvas Kopli trammis ja olengi kodus.

Täna on meil tööjuures üks lift kahest hoolduses. Treppe tohib endiselt kasutada vaid evakuatsiooni korral. Ehk et, kui on vaja 6.korruselt õue minna, peab varakult hakkama liikuma. Lugupeetud 4.korruse riigiameti haisvad, umbkeelsed ja juhmid kliendid ummistavad kahte lifti, rääkimata siis ühest.

Minu õueminek tuleb üsna ootamatult, sest nälg hakkab silmnägemist halvama. Teen pätti ja lähen treppidest alla. Tagasi otsustan tulla siiski liftiga. Laisk, nagu ma olen. Algatuseks ootame. Seltskond suureneb. Kuulen, kuidas infolaua töötaja ajab ära umbes kolm riigiasutuse klienti, sest riigiasutus pidavat üle teise neljapäeva kinni olema ja täna on just see neljapäev. Osad kliendid muidugi mõista ei saa eesti keelest aru ja seisavad vapralt liftisabas edasi. Lõpuks saabub lift. Olime vajutanud noole suunaga üles ehk et meil kõigil oli vaja sõita üles. Lift sõidab korrusele -1 (?) Sealt ei tule kedagi peale. Seejärel korrusele -2 (??), sealt tuleb keegi naine peale. Siis peatub lift uuesti samal korrusel, kust me peale tulime ning lisandub veel kaks lõbusas tujus riigiasutuse klienti, kes küsivad, et kus see asutus küll paikneda võiks. Ma räägin neile, et täna peaks asutus suletud olema, aga muidu neljandal korrusel. Edasi peatub lift 3.korrusel ja siis ongi neljas. Pool lifti tühjeneb ja on kosta ohkeid: “Ongi kinni!” Siis peatub lift veel viiendal ja juba ongi minu korrus. Pakun, et kümme minutit läks küll kõik kokku. Ehk et kui tööjuures igav on, mine sõida liftiga tiir üles ja alla. Palju nalja saab.

Väheste kilode jälgimise klubi tänane isiklik tulemus -1 kg. Jäänud on veel 900gr. Paremuselt teine langetaja sel nädalal.

Kõige naljakam uudis on lugu sellest, kuidas Türisalu pangast alla kihutanud enesetapjast soomlase X5 meres tühjaks varastati. Auto ümber vedelesid soomlase visiitkaardid ja pangal maaligaleriid pidav mees helistas kaardil olnud mobiilile, et viigu oma romu merest ära. Täiesti elus soomlane ütles ainult:"Oh my God, oh my God!" Kehv lugu- ise oled elus, kuigi tahaks olla surnud ja udupeen ilmselt veel liisingus olev auto on tuksis ning jäänud vaid kortsus raam ja mootor. No, mis elu see on!

Eile jäi kokkulepe, et saan ühe saunamutiga õhtul kokku, kuna tema elukaaslane on teispool maakera ja nüüd on ometigi aga ka sõbrannade jaoks. Tema ideeks on juua paar pokaali veini, aga mina olen ju igal pool autoga. Nii siis sünnib geniaalne plaan minna kahe veiniga minu juurde aega veetma.

Hirmus tore on rääkida kõigest, mis sülg suhu toob. Osalt seepärast, et vein mõjub ja osalt seepärast, et naistega saab ja võib. No vähemalt osadega. Ja eriti head on lood, mis algavad sõnadega - sa ei tohi seda mitte kellelegi rääkida.

Pärast poolteist pudelit veini (see valge oli liiga jube, et pudel tühjaks juua) saadan kaaslase trammi peale. Ma ise olen juba peaaegu-võibolla-ehk ära harjunud ümbruskonna kontingendiga, aga tema jaoks on see eksootika. Mitte keegi ei räägi peatuses eesti keelt. Enamik on midagi tarbinud. Eriti üks dressides noormees, kes närviliselt edasi-tagasi kõnnib ja meie tähelepanu nimel võitleb.

Maailm on nüüd jälle ilusamaks räägitud.

Endine töökaaslanna kutsub mind kontserdile. Looduse omnibuss korraldab Kaarli kirikus samade esinejatega kontserti, kes just Leigo järvelt tulid: Villu Veski ja Fääri saartelt pärit lauljatar Eivor. Kuna selle kontserdi reklaam levib vaid omnibussi sõprade vahel, siis Piletilevist pileteid varem ära osta ei saa. Läheme igaks juhuks tiba varem kohale, et ikka kindla peale sisse pääseks. Pilet on soodne, 100 krooni. Piletiks antakse flyer, kust on lugeda, et aprillis on loodusfotode näitus ja kuulutatakse välja 2007 parim foto. Nojah, mis sa nende vanade paberitükkidega ikka tarka teed. Valime omale kohad välja ja jääme ootele. Rahvast koguneb. Umbes 20 minutit enne väljakuulutatud kontserdialgust aetakse kogu rahvas kirikust välja. Nüüd algavat sound check. Mismõttes nüüd?! Jätame kaaslase jaki pingile kohti kinni hoidma ja läheme siis kiriku ukse taha ootama. Jälle huvitav kogemus kontserdi külastamisest. Iseenesest mõista venib algus 25 minutit üle väljakuulutatud aja. Ukse taga hakkab külm ja kui lõpuks uuesti kõledasse kirikusse lastakse, hakkab veel külmem. Näen endast diagonaalselt paremal vanemat naist, kes on fotohuviline. Piisavalt juhm selleks, et võtta maha fotoka heli, mis kontserti häirib, aga see eest kohutavalt agar. Piiks ja välk, piiks ja välk. Nagu istuks üksi saalis ja nagu oleks keegi talle andnud loa üleüldse kontserdil pildistada. Ka teised igavlevad pensionärid, kes olid kohale tõtanud, said sellest julgust ja lõpuks oli tunne, nagu istuks pressikonverentsil. Lajatasin neile mõttes kõigile suure laia labidaga lagipähe. Väikesed lapsed on tüütud, sest neid pole vastavalt kasvatatud, aga mis põhjendus on vanurile? Eivor on üleinimliku häälega noor ja äärmiselt kaunis ning šarmantne naisterahvas. Eriliseks oskuseks on kiriku akustika meisterlik kasutamine ja kohati jääb tunne, nagu laulaks korraga kaks naist- üks oktav ülevalt ja teine alt. Ta laulab põhiliselt folk-jazzu laule, murdes häält nii, et hirmus hakkab. http://vids.myspace.com/index.cfm?fuseaction=vids.individual&VideoID=10860730

Ihukarvad on koguaeg püsti, sest nii ilus on ja nii külm on. Ja Eivor on terve kontserti paljajalu külmal kiriku kivipõrandal. Pärast kontserti kiirustame esimesse kohvikusse sooja saama.

Tööl on viimased lühikesed reeded. Siis algab jälle päris elu. Lõputult pikad päevad ja ainus vaba laupäev, pime, vihm ja külm...

Mul on suve algusest mõlkunud peas mõte, et peaks tegema endiste kolleegide kokkutuleku. Peamiselt nostalgilistel põhjustel, aga ka on kuulda olnud, et enam ei korraldata seal eriti pidusid ja siis oleks tore nö kaks ühes pidu teha. Otsisin välja võimalikult soodsad puhkekülad, sest selle peo peaks igaüks ise kinni maksma. Kaks päeva tagasi käisin vaatamas Laulasmaa Side puhkeküla. See oli korrektse ajahamba poolt puretud koht ja lisaks puudus ühine suur ruum, kus koos istuda. Täna vaatan soovituste kohaselt üle Kuke talu. Väga sümpaatne paik, lisaks saaks 10kr per inimene matkale minna Tuhala karstialadele. Täpselt see, mida vaja. Saadan kutse välja ja jään põnevusega ootele. Kas tuleb kriitiline mass kokku või jääb pidu ära. Minu rõõmsaks üllatuseks saan üsna kiirelt vastuse inimeselt, kes juba tol ajal oli alati igal peol kohal ja juba tol ajal end esimesena kirja pani. Mitte midagi ei ole muutunud. Seekord positiivses mõttes. Lühikese ajaga on kirjas 10 inimest ja lisaks mõned, kellel on veel ajagraafik veidi segane.

Kogu selle kutse saatmise ja vastuste ootamise protsessi ajal vaatan ühe silmaga telekast olümpia avamist. Ootan pingsalt, millal eestlased tulevad. Eks nad vist tulid ka…aga kui mina unised silmad lahti tegin, marssisid just viimased hiinlased sisse. Niipalju siis sellest.

Õhtul kutsub sõber mind kinno Viimaste soovide listi vaatama. Eelnevalt läheme päevasündmustest ajendatuna hiinakasse sööma. Oli üsna halb maitseelamus. Kuiv ja igav. Et pärast kino võiks maitsvat rüübet nautida, kiirustame enne kino poest läbi. Takerdume veidi ideede puuduse taha, et mis rüübet siis tarbida. Kõik on nagu igav ja proovitud kaup. Lõpuks otsustame Minttu ja erinevate mahlade kasuks. Film on juba üsna ammu kinodes jooksnud ja seetõttu on see kolitud Kosmose väiksesse saali. Kassas on tüdinud naispensionär, kes ei saa inglise keelsest pealkirja ütlemisest aru. Kuidas ta küll seal töötada saab? Egas ainult eestlased kinos käi. Väike saal lehkab võimla järele. Suht võigas. Aga film on aus. Kindlapeale minekuga näitlejad ja hingeminev sisu. Mõtlen pärast omaette, et mis võiks olla minu Bucket list. Ega ei olegi nii kerge välja mõelda, milliseid emotsioone veel enne surma hädasti vaja tunda oleks…

Minttu mulle ikka ei meeldi.

Sõber kutsub külla filmiõhtule. Tal endal on plaan vaadata Voonakeste vaikimist, aga olemas on veel teisigi filme ja muuhulgas Magnus. Igatahes kõlab see viimane väga intrigeerivalt ja otsustan minna.

Ma ei ole uudistes selle filmi kohta muusse väga süvenenudki kui, et Kadri Kõusaar kaevati kohtusse, kuna üks naine olla oma traagika filmis ära tundnud. Millest film üldse räägib, see on minu jaoks kuidagi tahaplaanile jäänud. Nüüd ma siis tean. Lühidalt on filmi sisuks ühe noore inimese haiguslugu, mis lõpeb enesetapuga.

Laps eostatakse klassiekskursioonil suure läbu käigus. Ise alles lapsed, ei oska vanemad oma järeltulijaga suurt tarka midagi ette võtta. "Me arvasime, et laps kasvab ise ja suurt armastust meil omavahel ka ei olnud", ütleb isa juba puberteedieas noormehele pärast seda, kui viimane just üledoosist ärkas. Millega lapse ema tegeleb suurt aru ei saagi, aga isa korraldab räpases võimlas konkursse saatmaks Eesti naisi Saksamaale seksorjadeks. Laps on ka kaasa võetud ja istub žürii laua taga, joonistab ning köhib järelejätmatult. Laps on kunagi pealt kuulnud vanemate juttu, et vaevalt ta üle 16 eluaasta üldse elabki. Nii ta siis elabki teadmisega, et ta sureb kohe ära. Tal on üks mäng "Kui ma suudan teha ..., siis ma täna ära ei sure" Tegevusteks on näiteks viis kükki järjest, 30 sekundiga koolimajast välja jooksmine jms. Ta hakkab varakult suitsetama ja jõuab kiirelt ka narkootikumideni. Isa on selle juures suuresti abiks. Isa elumotod kooruvad välja lausetest "Ma olen väga rikas, lihtsalt hetkel ei ole mul raha. Pärast naisest lahkuminekut on mul kõik kõige paremas korras. Olen kosunud (loe kohutavalt paksuks läinud) ja mul on hea olla." Nii nad siis käivadki koos suuremaks kasvanud lapsega pidusid panemas kõikvõimalikes urgastes. Filmi pöördepunktiks on hommik pärast järjekordset pidu, kui noormees läheb metsa jalutama ja mängib mängu "Kui kägu nüüd enam rohkem ei kuku, siis ma suren täna ära" Kägu ei kuku. Poiss jätab isaga hüvasti ja läheb metsa...

Iseenesest on ju filmi sisu väga õudne, aga püütud on teha vast liialt suurt kunsti. Tempo on nii pööraselt aeglane, et filmi vaatajate seltskonnas katkeb kordi kannatus ja hakatakse omavahel anekdoote rääkima. Kristjan Kasearu, kes noorukit mängib, muudkui vaatab kurvalt kaugusesse ja taustaks on tööstuslinnak ja kõik on nii kurb ja nii pikalt. Eriliseks rosinaks on muidugi isa, kes mängib iseennast. Lõunamaiselt kongus nina ja mustade lokkis juustega, sama lai kui lühikest kasvu ta on. Miskipärast koorib ta end filmis korduvalt paljaks. Ühel pohmahommikul kraabib ta end alasti ja läheb ujuma. Meie ees vormub korralik längus rinnapartii, suurem kõht, selle all veidi väiksem vorp rasva ja tõeliselt imetilluke meheuhkus. Kas taheti pornofilme näinud nooremaid inimesi reaalsusesse tagasi tuua või on selles mingi muu iva? Kui ta on ujumas ära käinud, õpetab ta oma uimase kaugusesse vaatava pilguga last: "Pohmakast saab nii jagu, et pista üks näpp suhu ja teine p..se, nii tekib pohmakal lühis"

Ei oskagi nüüd öelda, kas film on hea või halb. Ilmselgelt on kogu see dramaatilisus kohtuprotsessiga ja siiski salajased filminäitamised mõjunud ootusi väga suureks ajavalt. Mõtlemapanev on film muidugi, aga see aeglus, kohutav helikvaliteet ja pimedad kaadrid...No ei tea, vähemalt on nähtud.

Kohe hommikul helistan endise maja haldajale. Küsin, et kas nad on hiljuti majas käinud ja teavad, mis seal toimub. Jah, nad olevat käinud küll. Samas, kui neile hetkeolukorrast räägin, siis on see nende jaoks puhas uudis. Jõuame arutlemise teel sinnani, et ükski vägi ei tõsta võõraid elanikke tänavale. Ühes nende hallatavas majas pidid joodikud elama keldris ja midagi teha ei saa. Politsei teab, et nad seal elavad, aga välja ei tõsta. Linnaosavalitsust ei huvita ja haldusfirma on võimetu. Mina pean oma elamise eest makse maksma, aga mingi joodik varastab majast elektrit, punub omale pesa ja elab nagu lill ning lõpetuseks paneb maja kogemata põlema... Kuna telefonile ei vastata, saadan linnaosa konstaablile e-kirja. Näis, mis saab.

Kaalumise tulemus on +100gr. Kodus hommikul näitab kaal küll vähem (ilma riieteta), aga kirja läheb looseri tulemus.

Lähen endist korterit kaema. Esimene asi, mida väljast näen - üldkoridori vevu ees seisva akna mõlemad pooled on hoogsalt avatud. Olen selle akna pärast naabritega korduvalt lahinguid maha pidanud. Ühel hetkel need lihtsalt kukuvad eest ära ja mis siis talvel saama hakkab? Vineeriga kinni? Koridoris avastan trepi käsipuul vedeleva pusa ja võõra jalgratta minu küttepuude kapil. Hoovipoolne trepp on uljalt kaetud kõikvõimalike riietega, spordikottidega, kust paistavad mahlased valged klaarid, tööriistadega jms. Kohutav laga ühesõnaga. Käin tiiru korteris. Avastan, et uueks kaduva saagiks on telekaaluse kapi käepide. See on ikka müstiline, kuidas asjad, mis oma 7 aastat on seisnud minu käes tervena ühtäkki üürnike käes purunevad. Väljudes püüan sulgeda koridoriakent. See mul väga hästi ei õnnestu. Ei taha omi puhtaid riideid ära määrida ka. Ühe poole saan vähemalt koomamale. Välisukse juures näen oma kena naabripoissi. Ta ütleb, et hetkel on rahulikum olnud, aga pööningule on keegi elama kolinud, kes saevat ja lõhkuvat. Suiti ongi majas rahulikum, sest naabrid peavad õuejoominguid. Ja pööningule ilmselt ehitavad nende sõbrad omale elamist.

Lähen emale töö juurde head aega ütlema, et koju tagasi sõitma hakata. Emal on jälle halb olla. Kutsun kiirabi ja viin ta töölt koju. Elagu arstid, kes mingit terviseriket ei leia.

Õhtul lähen sõbranna juurde mööblit mõõtma. Ta oli leidnud omale meelepärase mööbli, mida saab remondijärgselt värskesse korterisse panna. Nüüd peab aga ära mõõtma, kas kõik väljavalitu mahub ja sobitub. Sõidan kodu juurest välja. Teatavasti läheb minu maja juurest läbi kaubarongide raudtee. Selle ristumise juurde autoteega on pandud STOPP märk. Tean, et rongide liiklustihedus on heal juhul paar korda päevas ja mitmed korrad öösel. Seega olen endale välja kujundanud oskuskoliku pilguheidu paremale tahavaatepeeglisse ning ette esiaknast vasakule. Kiman ülesõidust üle ja jään trammitee taha seisma, et jälgida tõepoolest tihedat trammiliiklust. Maa alt kerkib üles politseiauto ja annab sireenidega märku, et ma peatuks. Kohe meenub mulle Suure-Jaani juhtum oma kolleegiga. Minult küsitakse lube ja autodokumente ning kas ma tean põhjust, miks mind kinni peeti. Ütlen, et oletan jah. Onu politsei manitseb mind. Ütlen, et kuna ma elan siin, siis tean rongide liikumisi ja seetõttu vastavalt ka käitusin. Aga no, mida sa vaidled. Eriti nii ajal, kui trahve on VAJA välja kirjutada. Mul kästakse auto ära parkida ja nende autosse minna. Istun süüdlaslikult, kuniks täidetakse erinevaid pabereid. Mõningast keerukist valmistab minu töökoha nimi. Venelannast politseinik ei saa aru, millised kaashäälikud ja kus on C. Ilmselt arvas ta, et ma mõtlesin selle nime kohapeal välja. Selgub, et trahvi saab teha kuni 3000 krooni, aga ma pääsen 600 krooniga. Mul on pangaarve miinuses ja vähemalt pole muret pärast puhkust saadava väiksem palga paigutamise osas.

Jälle üks tore päev seeriast minu juhtumised.

Mulle helistab sõber ja ütleb, et tõi just mu akna alla asbestikoorma. Ausalt öeldes ehmusin telefonihelina peale teleka ees magamajäämisest üles ja esialgu ei saagi väga täpselt aru, mis minu aken ja mis koorem. Aga siis selgub, et see risuhunnik, mis jääb minu maja ja mere vahele (ja kuhu avaneb minu enneolematu merevaade) on prügila, kus võetakse vastu ka ohtlike jäätmeid. Päris turvaline….

Öösel hakkab kohutavalt sadama. Välgib. Vihm peksab vastu metallist aknalauda. Selle öö jooksul ärkan viis korda:
1. vihmakolin
2. kass tahab õue (samas on ta üsna nõutu, kui seda stiihiat näeb)
3. võõras number teeb mulle 1 piiksuga vastamata kõne
4. ema ärkab ja oma vaegkuulmise tõttu kolistab tahtmatult majapidamistööde käigus
5. kirikukellad hakkavad lööma
Kogu selle asja juures on üks positiivne asi see, et mu auto on sujuvalt puhtaks pestud.

Minu auto parkimiskoht on määratud mingi puu alla. Ma olen püüdnud seda puud määrata, aga ei saa mina aru, kas see on jalakas või saar. Mõlemal on sarnaselt kinnituvad lehed ja kuna ma vilju pole veel näinud, siis ei suuda tuvastada. Küll on sellel konkreetsel liigil kaks eriti jõledat omadust: eritab (ma ütleks pigem pritsib) nekatrit ja ajab karva. Parimatel päevadel näeb kogu parkla ja selle ees olev loodusriba, mida ilmselt võiks nimetada minipargiks, välja, nagu oleks külm üle käinud ja maa hallaga katnud. Väravad, mis näevad välja nagu robustne metallpits, on romantiliselt valgete karvadega kaetud. Kui parklasse siseneda, on õhus tunda kirbet käärima läinud mee lõhna. Kui kogu selle hulluse seest üles otsida minu auto, siis see näeb välja nagu beibe bemm, millele on algatuseks mett peale valatud ja seejärel tupsud külge kleebitud. Uksi katsuda ei saa ja akendest välja ei näe. Esiakna saab kojameestega puhtaks, aga külgedelt ja tagant on väljavaade jätkuvalt hägune. Autot pesta mõtet ei ole seni, kuniks puu seda kõike jätkuvalt eritab. Vahepeal nühin aknaid salvräti ja Ajaxiga.