Eluveidrused

Laupäev. Sõbra sünnipäev Läänemaal, ööbimisega. Kogunevad mitmed inimesed, keda pole väga ammu näinud. Mõned on kaaslased leidnud, mõned kosunud, enamikku vaadates tunnen meeldivat taasäratundmisrõõmu. Ilm on parim, mida tahta võib. Süüa ning juua lademeis ja juttu jätkub kauemaks. Mingil hetkel imbub seltskonda umbes 4a mustanahaline poiss, kes teeb lähemat tutvust sünnipäevalapse pea samas eas järglasega. Selgub, et tulnuk mõistab eesti keeles kõnelda. Küll lähevad vahel mõned käändelõpud segi, aga eks neid olegi eesti keeles väikese inimese jaoks üüratumalt palju. Kuna Eestis siiski on mustanahalise kohtamine pigem ime, kui tavapärasus, siis seltskond ilmutab poisi vastu toredat poolehoidu. Selgub, et tegu on ilmselt kohaomaniku pojaga. Laps kaasatakse üldistesse pallimängudesse ning vesteldakse niisama. Aja edenedes muutub poiss aga üha enam seltskonda häirivaks. Näiteks teatab ta sünnipäevalapse pojale keset pallimängu ilma mingi põhjuseta: "Sina mulle haiget ei tee!" ja viskab palli kaaslasele näkku. Seejärel ütleb ta ühele meie seltskonnast käskival toonil: "Mina viskan palli tiiki ja sina tood ära!" Üha enam võtab tuure hääletoon ja liikumise amplituut. Õnneks varsti kutsutakse laps koju. Õhtu möödub vaikselt lõkke ääres ja isegi sääski on mõistuse piires.

Pühapäev. Pärast turgutavat und äratab meid ere päike ja hommikusöögi aeg. Esimeste liudadega toomisega kaasneb ka eelmisel õhtul tuttavaks saanud tõmmu poiss. Ilmselgelt on poiss end välja maganud ning energiat täis, mis meie hommikusse laiska oleskellu üldse sobida ei taha. Poiss jookseb ringi ja karjub, näperdab lüliteid, ripub üle võrkkiige ja karjub appi ning tüütab erinevate globaalsete küsimustega. Enamus seltskonnast sisiseb omaette ja on antud situatsioonist häiritud, kuid jätkab hommikueine nautimist. Asi saavutab haripunkti, kui poiss käsutab: "Anna mulle saia ja muna!". Kui seltskond antud käsku ignoreerib hakkab poiss üha kuuldavamalt käsku kordama. Seejärel nõrgema närvikavaga meie seltskonnast (kaasa arvatud mina) püüame lapsele selgitada elementaarseid käitumisnorme ning saadame lapse ema juurde saia küsima. Selgus, et tegu on väga kangekaelse vastasega ja nii kestis teineteise jutu eiramine jupi osa hommikusöögist. Kohati oli ju isegi naljakas, kohati oli tunne, et poisile tuleb kodutee füüsiliselt kätte näidata või siis ise kodu poole hakata sõitma. Ühtäkki leidis põngerjas maast õunapunni ja küsib: "Mis see on?" Seltskonnast kostub irooniline vastus: "Mango". Õnneks ligines järjekindlalt meie ärasõidu moment. Võta nüüd kinni, oli see kehv kasvatus või halvad geenid. Millestki peavad ju kõik need jutud ajendatud olema...