Eluveidrused

Esmaspäevasel lõunapiknikul muruplatsil. Heliseb telefon. Kõnelejaks on ekskolleeg, tuntud loometegelane, kes pakub suuremas koguses maasikaid turuhinnast soodsamalt. Et kui ma teaks kedagi, kes tahaks. Teatud organiseerijana saadan piknikult naastes firmasisese emaili ja tekitan sellega suure ostukihu. Kokku soovitakse osta 40kg maasikaid. Ainus probleem on, et peab ise järele sõitma ja maasikad saabuvad Lõuna-Eestist alles kl 22.00ks. Jagan välja kohalesõitmise kaardid ja oma mobiili numbri juhuks, kui keegi ära eksib või ümber mõtleb.

Sõidan koos sõbranna ja ta lapsega liinibussiga linna teise otsa tühjad nõud maasikate tarvis kaasa varutud. Läheme veidi varem, et vana tuttavaga roheluses klaasike veini juua. Kohapeal ootavad meid juba ees ekskolleegi praegused kolleegid, nii et seltskonda lubab. Vahelduseks anekdootidele kostub mõne külalise hõbekõrist ooperiaaria. Üks neist peab vajalikuks ohtrate näidete varal selgitada itaalia laulmiskoolkonna erinevusi muudest koolkondadest. Väga hariv, muide. Kella kümne paiku hakkavad ka minu kolleegid ükshaaval kohale jõudma. Võtan nad perenaiselikult võõras hoovis vastu ja juhatan seltskonna juurde. Toimub üleüldine tutvumine ja vestlemine. Veidi aja möödudes hakkavad tekkima esimesed arglikud küsimused ka maasikate saabumisaja kohta. Oleme sunnitud helistama maasikate kasvatajatele Lõuna-Eestisse. Tema omakorda helistab autojuhile ja seejärel meile tagasi ning teatab, et pole viga midagi, üle poole maa juba sõidetud! Muutun veidi närviliseks, kuna see on esimene minu organiseeritud üritus selles firmas ja ei taha ometigi endast tühikargaja muljet jätta. Lasen kolleegidel koju minna ja luban kohe helistada, kui marjad saabuvad. Sõbranna laps väsib ja ka nemad on sunnitud koju minema. Kella üheteistkümne ajal helistame jällegi maasikakasvatajatele, nemad omakorda autojuhile ja siis kohe meile tagasi ning teatavad, et asjalood arenevad positiivselt, jäänud on vaid tund sõitu! Õnneks ei ole mu kolleegid närviliste killast ja ei helista mulle igaks juhuks iga viie minuti tagant. Küll aga olen mina närviliste killast ja ütlen oma ekskolleegile, et temast ikka ärimeest ei saa, millega ta ka lahkelt nõus on. Avame naljatledes viimase veini, püüan mõelda vabandusi, mida öelda, kui minuga pahandama tullakse. Kella poole kaheteist aegu teeme kontrollkõne Lõuna-Eestisse ja jääme ootama tagasisidet. Kõik toimib, maasikad on endiselt teel, isegi juba linna piirides. Seltskond juubeldab. Kivi langeb südamelt, kuid kahtlus jääb. Hakkan arglikult ja vabandades omi kolleege tagasi kutsuma. Kell 00.10 on kogu seltskond koos ja saabub ka kaua oodatud maasikaauto. Ainus mure on, et õues on parasjagu nii pime, et odavamate marjade eraldamine kallimatest visuaalselt on veidi keeruline. Pistan põske esimese marja, jumal tänatud- magus ja maitsev. Kõik paistab toimivat. Marjad jaotatud, rahad makstud suundume kõik rõõmsalt kodupoole. Suundun maasikakausiga otse voodisse ning mõnulen telekakumas, kuni uni mu lõpuks kustutab. Huvitav, kas julgen ka järmisel korral kolleegidele midagi välja pakkuda...