Eluveidrused

Harilik õhtu iseenda ja telekaga. Üle tüki aja kurvastan, et mul pole autot. Tegelikult tahaksin hetkel olla hoopiski Palmse mõisa palmimajas vaatamas, kuidas õitseb võrratu öökuninganna. Ma pole seda kunagi näinud, küll aga lugenud ja kuulnud tema enneolematust ilust. See on olnud üks mu unistusi tollest ajast, kui ma Tallinnasse kolisin. Imelikul kombel pole ma sinna ikka veel jõudnud. Küll pole mul olnud asjast huvitatud kaaslast, olen selle imelise öö maha maganud või nagu täna-pole autot olnud (ilmselt siis ka kaaslast). Peaks nüüd iseendale lubaduse andma, et järgmisel aastal korraldan selle asja ära, aga lubadustega on nagu nendega ikka on. Mulle meeldib lause "Tuulest viidud" jäärapäise Scarleti repertuaarist: "Ma ei viitsi sellele hetkel mõleda. Luban, et homme tegelen". Jäärapäistel on vist tõesti miskit ühist või on asi selles, et täna enam nagunii miskit ei päästa.

Loodus on ikka maru asi. Just praegu lendas mu aknast sisse valjult põrisev mardikas. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegu on maipõrnikaga. Aitasin ta õue tagasi oma kodu otsima.

Muide, avastasin hiljuti, et võin nüüdsest ennast vist tallinnlaseks nimetada, kuna olen siin ühe aasta rohkem elanud kui Pärnus. Ja ma ju tulin siia ainult õppima...