Eluveidrused

Hommik. Bussis. Möödume ühest paljudest kioskitest, mille küljes ripub silt SL Õhtulehe reklaamiga. Täna on reklaampealkirjaks "Kaua veel?" viidates jätkuvale põrgukuumusele, mis meid sel suvel tabanud on.

Ausalt öeldes ma ei saa aru, millest selline hala. Kas tõesti on inimene nii loodud, et ta ilma virisemata kohe kuidagi ei saa? Mõelda vaid, kui meil oleks hetkel käimas suvi, mille temperatuurid jäävad +15°C ja +20°C vahele ja no ega see +20°C kuni +25°C ka ikka üks õige suvi ju pole aga +25°C kuni +30°C on juba põrgukuumus. Kust siis jookseb see piir, et eestlane oma ilmaga rahul on? Ning miks tohutud massid eestlasi lendab puhkama Hispaaniasse, Itaaliasse, Kreekasse jms, kus päevane kuumus ületab +40°C piiri?

Sattusin eelmise aasta suvel Iirimaad külastama juuni lõpus, juuli alguses. Seal näiteks oli enamus päevadel +16°C, üle päeva sadas (samal ajal, kui Eestis olid kuumarekordid) ja kella üheksa aegu õhtul hakkas pimedaks kiskuma. Mida üks Eesti ajakirjanik veel sealses kliimas kirjutada võiks?

Eestimaa kliima on siiski ilmselt parim, mida leida võiks. Meil on üks väheseid maid, kus on neli aastaaega oma kordumatu iluga. Mis siis, et meil pole mägesid ja ookeanirandu , see eest meil on väga liigirikas loodus ja suplemiskõlbulik merevesi. Me näeme oma koduõuel ja tunnetame omal nahal, mis juhtub, kui õues on -30°C ja kui on +30°C. Mis siis, et meil pole palme, selle eest on meil jõhvikad ja kukeseened ning maasika maitse erineb oluliselt tomati maitsest, mida ei saa öelda siin leiduvate Hispaania viljade kohta. Ja mis veel - meil on "päris jõulud" valge loodusliku lumega.

Seega, minge pistke oma varbad sooja liiva sisse ja jahutage end merevees. Vaadake õhtul filmi Malev ja pöörake tähelepanu imeilusatele loodusvaadetele kogu selle musta huumori sees. Elu on ilus! Muide, lohutuseks kuuma üle halisejatele - olge mureta, see läheb üle. Ööd juba lühenevad ja sügise alguseni on jäänud mõni päev üle kahe kuu.