Eluveidrused

Laupäeva õhtu. Kolleegi sünnipäev Kadrioru pargis. Teemaks Muinas-Eesti laulupidu. Riietan end kostüümilaenutusest saadud linasesse kleiti, sasin pähe kaks patsi ning palun endale autoga järele tulla, kuna mu välimus lasi oletada, et avalikkus vaataks mind veidi hämmastunud pilgul. Kohale jõudes ootab meid ees kaetud linik värske keedukartuli, vürtsikilu, ahjuliha, pasteedi ja muu maitsva Eestimaise söögiga. Kingituseks olin lubanud organiseerida muistset muusikat. Üllatusena saabuski klassikalise muusika austajate poolt armastatud helilooja shamaani trummi ning akordioniga. Algatuseks viib ta läbi riituse shamaani trummi saatel sünnipäevalapse pika ea tagamiseks. Järgneb ringtantsumäng helilooja kaasa poolt loodud kelmikate sõnade ning samuti shamaani trummi saatel. Edasise paari tunni jooksul õpime selgeks mitmed erinevad kaanonid, mis tihti peatusid lauljate naerupahvakute tõttu. Igatahes oli tore üle tüki aja oma häälel kõlada lasta ja taibata, et viisipidamine ei olegi mu kõige nõrgem külg. Ja muide, siinkohal vastus minu küsimusele-kas julgen veel midagi oma kolleegidele organiseerida. Julgesin küll, seekord õnnestus paremini. Loodan, et ka teistel, eelkõige sünnipäevalapsel, oli sama lõbus kui mul.