Eluveidrused

Teisipäeva hommik. Jään ühest bussist maha ja teine buss hilineb. Lõpptulemusena olen ka mina hiljaks jäänud ja bussist väljudes hakkan kergjooksul kontori poole tõttama. Minust mööduvad vuhinal üks keskealine daam ja üks mehe ohtu poiss. Ilmselgelt kiirustavad nad bussile. Ühel hetkel teeb õhus tiiru ning maandub kolinal asfaldile mobiiltelefon. Hetkesituatsioonist veidi ehmunud suudan vaid karjatada: "Mobiiltelefon kukkus", kuid ei kuule mind keegi. Jooksupaar edeneb jõudsalt bussisuunas. Mina korjan mobiili üles ja püüan neile järgneda. Kuid võta näpust, mõlemad jooksjad on juba bussis ja uksed sulguvad minu nina ees. Kõnnin siis mobiil näpus kontori poole ja mõtlen, mida selle kõigega pihta hakata. Jõuan otsusele, et ehk oleks mõistlik politsei poole pöörduda. Samas mõtlen, et huvitav, mida mõtlevad need, kes nägid mind mobiili üles korjamas. Raudselt sahistavad selja taga, et näe, miuke varas! Kontoris kurdan oma muret esimesele ettejuhtuvale kolleegile ja saan temalt soovituse helistada mõnele mobiilis leiduvale kontaktile ning uurida, kuidas mobiili omanik kätte saada. Mõeldud, tehtud! Helistan "Babuljale". Vastab aga hoopiski ergas noorem meeshääl, kes ütleb, et ah ju see mõni meie sugulastest on siis. Annan vastajale oma telefoninumbri ja lepime kokku, et mobiiliomanik helistab mulle ise ning leiab võimaluse, kuidas kaotatud ese tagasi saada. Olen nüüd kõneootel.