Eluveidrused

Puhkuse esimene päev, teine päev ema juures Pärnus. Hommikul toimetame emaga linna peal, seejärel toimetame omaette eraldi. Mina olen otsustanud ilusaks saada. Astun sisse esimesse ettejuhtuvasse ilusalongi. Selgub, et neil on kõik ajad broneeritud. Seejärel külastan teist ja tüki kolmandatki, kuid seis sama. Meenub, et ema rääkis ühest salongist, kus ta tahaks käima hakata. Suundun siis minagi sinnapoole. Sisenedes mind keegi vastu ei võta, mistõttu otsustan ise ringi vaadata- ehk keegi tahaks teenida. Kulmude ja ripsmete värvimisega tegeletakse eraldi toakeses. Ilmselgelt pean enda soovist ise teada andma, sest ega mind seal just ei oodata. Kosmeetik viipab tooli suunas (viimati pandi mind selle protseduuri tarvis istuma vist oma 15 aastat tagasi). Küsitakse: "Kas soovite tugevamat või nõrgemat värvi?" Eelnevat pilti ja esitatud küsimust kokku pannes aiman halba ja vastan: "Kulmud pruuniks, ripmsed mustaks". Minu kartus osutus tõeks. Kosmeetik on kusagilt hankinud veel "vana head pulbervärvi", mis on loomulikult tökatmust. Mulle antakse kätte tükk vatti ja kästakse meik maha pesta. Mina ise (pean kordama jälle seda 15 aasta juttu)? Järgneb värvi peale kandmine. Ripmsete juures askeldades peab kosmeetik vajalikuks tõdeda: "Need uued värvid küll ei kipita, aga ega nad ei seisa peal ka". See oli mul sootuks meelest läinud. Eks siis tuleb silmad kõvemini kinni pigistada ja loota, et kipitus ei ole tappev. Samal ajal siseneb tuppa kolm klienti, kes kõik värvi alla "tõmbama" pannakse ja siis ükshaaval jälle maha pesema saadetakse. Nagu konveier ja ei mingit privaatsust. Üks daam, kes vabaneb enne mind palub ka kulmude korrigeerimist. Kosmeetiks täpsustab:"Kas piiramist või kitkumist?" Ühiselt jõuti piiramise otsuseni, kuna see kitkumine pidi nii neetult kaua aega võtma. Kuulen zhiletiteraga kraapimise heli. Noh, ega ma muud oodata ei osanudki. Kui kord minu kätte jõuab, siis palun siiski idioodi järjekindlusega kitkumist. Minu pea toetatakse vastu seina ja kuulengi pintsettide plaginat. Järgmisel hetkel jääb tööriista tugevasse haardesse ka tükk minu nahka. Ei sest midagi, vabandused on ju nõrkuse väljendused. Kuna kohtvalgus antud toas puudub, siis lastakse käiku kompimismeetod kontrollimaks, kas ikka kõik liigsed karvad said eemaldatud. Kui ma kõik selle rõõmu olin üle elanud, saan teada ka teenuse hinna. Selleks on 45 krooni (sic!). Väljun salongist kipitavate silmade, määritud alalau ja valutava kulmuga, aga sellise hinna eest pole ju paha?

Järgmisena lähen randa pruunistuma. Umbes pole tunni pärast tõuseb karm tuul, mis ei lase mul hetkekski paigale jääda. Piinlen mõne aja ja otsustan siis naiste plaazhile luidete vahele varjuda. Ainsaks toimivaks strateegiaks osutub selg tuule poole külili pikutamine. Pärast mõningast kosutavat und tuleb tahtmine külge keerata. Avastan oma selja tagant toreda liivavalli. Nüüd jäi vaid välja mõelda, kuidas pöörata külge nii, et selg siiski endiselt tuule poole oleks. Selleks vahetan pea ja jalgade asukoha. Lahkun rannast kolme tunni pärast. Liiva leian ilmselt oma kehaõõnsustest veel nädala jagu.

Õhtuks Tallinnasse naastes panen i´le punkti ning epileerin hambad ristis jalad. Poen voodisse õhetava naha, siledate jalgade ja väljapaistavte kulmude ning silmadega. Ehk sain ilusamaks.