Eluveidrused

Puhkuse teine päev. Väljasõit Lõuna-Eestisse. Valime peatuskohaks Hansahotelli Tartus, kuna nende koduleht jätab kohast väga õdusa mulje. Sinna jõudes peame siiski veenduma, et fotodega saab imelisi emotsioone luua ja reaalsus ei ole päris see, mida arvasime olevat. Aga mittejäämiseks põhjust pole, lihtsalt lootused olid suuremad. Tubadele on antud numbrid ning linnade nimed. Meie toa nimeks on Wismari. Huvitav, mida nad sellega öelda tahavad...

Järgmisena vallutame Räpina. Uudistame Sillapää lossi ja sealses pargis leiduvat 300 erinevat taimeliiki. Nimed on küll uhked (nagu korgipuu ja aprikoosipuu) aga puud ise on üsna jändrikud. Üldmulje karjub rahasüsti või siis veidikese hoolitususe järele. Kohe näha, jääb turismitrajektoorist eemale. Edasi suundume Setumaale, Värskasse. Vaatame järvekallast ning puudutame peaagu riigipiiri. Kahju, et olime söönud lõunat teeäärses kiirsöögi kohas. Seto talumuuseumis on püsti pandud uhke ja stiilne söögikoht. Linnad nähtud, seame auto esiotsa taas Tartus suunas.

Õhtul külastame Dagö kontserti. Teel kontserdile suudan oma uhiuue mobiili juba teist korda asfaldile kukutada. Õnneks ei juhtunud midagi. Rahvast on lauluväjakul uskumatult palju. Kontsert on muhe ja hea. Kuulen mitmeid uusi lugusid. Imestan jätkuvalt, kust varasalvest küll need laulude sõnad välja kaevatakse. Uudiseks on seekord, et tausta laulavad näitlejannad Evelin Pang ning Hele Kõre. Vokaalsolisti vahenaljad on mõnusalt teravad. Näiteks meenutab ta Vanemuise teatris sel kevadel toimunud muusikaauhindade väljajagamist ja rahvatantsijate meelepaha, mis järgnes Tuljaku moonutamisele. Tuljak, kui rahvatantsu "hümn", püha ja puutumatu, mille sõnadeks on - pulmad, oh pulmad, viina 50 vaati. Ilmselt vähemast viinast lihtsat ei jagunud ühe tõsise eesti mehe tantsule saamiseks või siis oli tegu püha viinaga.

Kontserdi lõppedes olen sunnitud kiirkorras sisse astuma esimesse ettejuhtuvasse pubisse, et kasutada nende kõigi mugavustega tualetti. Järjekorras seistes (ega ma polnud ainus kontserdikülastaja, kellel muremõtted peas) vaatan pubis ringi. Ühes nurgas sööb rõivaisse mattunud memmeke oma suurest plekk kruusis midagi lusikaga ja haukab otse kilekotist peale. Ülejäänud külastajateks on mugav-sportlikus riietuses noored, kes joovad õlut. Üldine õhustik on väga soe ja pooldav. Keegi ei mõõda kedagi halvakspanuga, keegi ei edvista kellegi ees ning memmekesel lastakse rahus õhtusööki nautida. Kangastub Iiri kohalik pubi, kus kõik olid kõigiga sõbrad ja peksa saamise oht oli välistatud. Huvitav, miks Tallinnas nii ei ole? Miks on trendikas olla ülbe ja hoolimatu ning väljendada omi mitte just suurepäraseid mõtteid nii valjult kui võimalik ja väike füüsiline jõunäitamine igati kiiduväärt tegevus?

Hotelli suunas jalutades pean iseendale tunnistama, et Tartu hakkab mulle järjest enam meeldima. Kauaaegse Pärnu elanikuna ei ole ma siini üles leidnud seda Tartu vaimu, millest kõik räägivad. Ilmselt nüüd ma olen selle leidmise vähemalt poolel teel. Augustis lähen ma Tartusse tagasi.