Eluveidrused

Jätkuvalt puhkus. Astun selle aasta kolmanda otsutava sammu. Esimene oli Eestisse tagasi kolimine, teine töökoha vahetus ja nüüd siis see. Nimelt saatis pank mulle kirja, et nad tahavad mulle raha anda, tulgu mina ja võtku aga ära. Nelja aasta jooksul pean tagasi maksma. Alguses kärtsutasin kirja ära, pärast rullisin lahti tagasi ja hakkasin kalkuleerima. Panin paberile kõik need asjad kirja, mis oleks vaja sügise ja talve üleelamiseks soetada. Alates mantlist kuni küttepuudeni välja, lõpupoole sai ka mõni edevuse asi ka kirja pandud. Vaatasin mina siis seda üldsummat ja leidsin, et ilmselt palgast ma neid hädavajalikke asju osta ei saa ja kaheksandat sügist sama mantlit selga panemast keeldun ma kategooriliselt, sest seal on juba koiaugud sees. Pärast Eestisse naasmist olen ma muutunud küll suureks kodumaa patrioodiks, aga meie palkade tase on ikka enneolematu. Soomes näiteks saab sama töö eest vähemalt kolm korda nii suurt palka, kui mina praegu, aga hindade vahe on põhimõtteliselt olematu.

Niisiis sean sammud panka ja toon oma raha ära. Ühtlasi sõlmin ka teise pensionisamba lepingu ning kuulan konsultatsiooni kolmandagi kohta( ilmselt peamiselt seetõttu, et konsultant oli äärmiselt võluv noormees). Noh, aega on, vaatab seda kolmandat. Laseks eurol ära tulla, siis näeb, kas jäävad jällegi tühjad pihud nagu krooni tulekuga või aetakse seekord asju teistmoodi.

Algatuseks lähen reedel Soome sõbrannale külla. Lindaline pakub online müügiga ülimalt soodsaid tiiburi pileteid ja kuna sõbranna helistas, et ta rentis nädalaks Helsingi lähedale mere kaldale mökki, siis ma lihtsalt ei suuda ahvatlusele vastu panna. Lähen veedan oma viimased kolm puhkuse päeva välismaal. Kui tagasi tulen, tegelen küttepuudega ja alustan poodide kammimise rasket tööd. Näis, kuidas see tagasimaksmine sujuma hakkab. Korterivahetus ilmselt lükkus nüüd ka kaugemasse tulevikku. Tuleb loota maja püstipüsimisele.