Eluveidrused

Puhkuse viimane nädalavahetus Soomes. Ärkan ärasõidu hommikul veidi unisena, kuna eelmise öö Amigos käik päädis varavalges magamaminekuga. Pakin kiirelt asjad, kihutame sõbranna, tema sõbra ja taksoga sadamasse. Suures ähmis jõuame liialt vara kohale. Kasutame aega hommikukohvi manustamiseks. Capuchino meenutab pigem piimaga kehva kohvi ja pirukas nätsu. Wc-s põleb baktereid hävitav sinine valgus, mis mõjub pimestavalt. See on siis odava laevapiletiga kaasnev melu.

Õnneks möödub ülesõit rahulikult, isegi tuult ei ole. Laevas sai veidi tukkuda ja jõudu koguda. Helsingi sadamast korjab meid üles sõbranna, kes kuus aastat tagasi Soome maasikaid korjama läks ja sinna mehele jäi. Alustuseks sõidame läbi Ikea poest ning seejärel suundume juba mökkisse Kirkkonummellasse. See on väike 1980-ndatel ehitatud rendisuvilate rajoon otse mere kaldal metsatuka sees, 30km Helsingist lääne suunas. Saame sõbrannaga omale ööbimiseks eraldi saunamajakese. Suvilas on külas veel Soome sõbranna ema ning ta täditütar oma kahe lapse ja elukaaslasega. Pean ütlema, et nii tublisid ja märkamatuid lapsi pole ma juba ammu kohanud. Kurb oli vaid see, et nemad rääkisid soome keeles ja mina ülikehvas soome keeles. Ilmselt on põhiline lapse jutu peale noogutada ja kiita "hyvää tyttö". Igatahes see trikk mõjus.

Esimesel õhtul teeme savusauna ja öögrilli. Saan teada, et soomlaste suitsusaun on eestlaste omast täiesti erinev või siis nimetasid nad tavalist sauna savusaunaks. Igatahes on antud saunal olemas korsten, mis eesti suitsusaunal puudub ja pärast saunaskäiku ei ole kehal singilõhna. Kõhklen küll veidi oma saunamineku tervislikkuses, kuna käisin eelmisel päeval solaariumis ja suutsin mere ääres päevitamise eest varjul olnud strateegilised kohad arbuusi sisu karva kõrvetada, kuid riskin siiski. Hullemaks ei läinud.

Teine päev on planeeritud poodimisele. Külastame Espoo ostukeskust nimega Iso Omena ning veedame seal kolm ja pool tundi. Minu tulemuseks on valged capri püksid ja juukseklamber. Üldiselt on keskus täis sarnaseid vaba aja rõivaste poode. On ka üks "tibipood" Férrer Prantsuse ning Itaalia kaubaga, kust ma kuidagi lahkuda ei suuda, kuid hinnad on selleks liiga kõrged, et midagi endalegi soetada. Erilisemaks poeks on veel Indiska, kus müüakse kõikvõimalikku idamaist kraami. Satun poes ehete proovimisega nii hoogu, et ühe sõrmuse proovimine oleks äärepealt lõppenud ostuga, kuid õnneks saan selle siiski pärast pikki punnitusi sõrmest kätte. Keskusest lahkudes külastame veel ühte tuttavat eestlaste peret, keda ma polnud näinud vist oma kaheksa aastat. Õhtu mökkis möödub Monopoli mängides. Algaja mängija õnn veab mind sedakorda alt, jään teiseks.

Kolmanda päeva hommik tervitab meid valju puudekohinaga. Mul hakkab juba hirm mäsleva mere ees. Olen nimelt äärmiselt kehv meremees ja tuntud kergesti tekkiva rohelise jume poolest. Uurin sadamast olukorda. Selgub, et tuueliilid on kohalik nähtus, Helsingis on ilm endiselt korras. Naudime pikka hommikut, koristame majad, pakime kohvrid. Saabume Helsingisse kolm tundi varem ja läheme linnatuurile. Ilus linn, suursugune. Teeme vahepeatuse ühel terrassil ning naudime väga maitsvat pitsat ja punaveini. Peab küll ütlema, et restoranitoitude hinnad on ülikrõbedad, kallimad Dublini omadest. Reisi lõppedes on alati tunne, et aega jäi väheks. Nii ka seekord, kuid tiibur ei oota.

Tallinna sadamas ootab meid sõbranna sõber roosidega, kummalegi üks. Selline vastuvõtt jääb vaid kübekese alla sellele, kui üks mu sõber viitsis kella kuueks hommikul mulle Dublini lennuki vastu tulla, et mind kodumaale tagasi kolida. Nüüd siis naudin kollase roosi saatel puhkuse viimast õhtut (ja kratsin oma ikka veel punetavaid strateegilisi kohti).