Eluveidrused

Teine päev tööl. Olen veel päriselt puhkusest välja raputamata. Hommikuti läheb ärkamiseks ja sättimiseks endisest harjumatult rohkem aega, vilumus on kadunud. Jõuan tööle punkt kell 9.00 või isegi minut hiljem. Õnneks pool kontorist jätkuvalt puhkab, nii et töökoormus on täpselt paras nii uimasele tüübile nagu mina.

Olen enda jaoks varem kaks ülesannet välja mõelnud, millest täita õnnestub vaid üks, kuna teine ülesanne nõuab puhkusel olevate inimeste otsust. Seega tuletan ühele kolleegile meelde tema võlgnevuse teatripiletite eest tasumise osas ning kui summa koos, asun teele pileteid tooma. Loomulikult oma endisesse töökohta, kus saab ühendada kasuliku meeldivaga - tervitada vanu tuttavaid ja sooritada ost. Olin kevadel saanud õpilaste käest hooaja lõpetamise puhul kingituseks Piletilevi kinkekaardid ja soovisin neid nüüd realiseerida. Õnnetuseks ei läinud see trikk läbi, kuna olin piletid broneerinud teatri serveris, kuid need kaks serverit omavahel ei ühildu. Järelikult tuleb veel üks kultuuriüritus ette võtta, kus kasulikku kaarti tarbida. Piletid käes, suundun majasisesele ringkäigule. Kohtan ka endist ülemust ja tõden, et ta on ikka samasugune kui varem. Kuulen poolteist uudist tööjõu liikuvuse kohta. Annan aru oma käekäigu kohta ning kuulan teiste käekäike. Korduma kippuvad küsimused mulle olid: Kas oled uues kohas rahul? Kas iirlasega veel suhtled? Kas mehele oled saanud? Vahvaim küsimus oli: Kas seal tarbitakse pidudel sama palju alkoholi kui meil? Vastutasuks kuulen kerget kahetsuse nooti oma puudmise kohta selles asutuses. Nii kole armas on sellist juttu kuulda. Peab ütlema, et eks kuue aastane koostöö on ka nemad minu südame külge kinnitanud. Luban korraldada väikese koosviibimise, kui suvine jõudeelu möödas on.

Tööl tagasi olles hakkan nuputama, mis võiks olla siis see teine kultuurisündmus. Otsus langeb Birgitta festivali raames toimuva A.Piazzolla tango-ooperi “Maria De Buenos Aires” kasuks. Siinkohal pean tänama oma sõbrannat, kes viitsib vapralt minuga koos kontserdinälga kustutamas käia.

Muide, kas te olete märganud, et sügis hiilib hirmuäratava kiirusega. Õunad on juba lapse rusika suurused, pihlakad oranzhid, astrid õitsevad, õhtud pimedamad. Kurb, aga samas on ikkagi tore see aastaaegade vaheldus. Seetõttu saadan välja ka kutse talgutele minu kodus, täitmaks hiirte käike, et nad mind pikkadel sügisõhtutel lõbustamas käia ei saaks.