Eluveidrused

Otsustan lõpuks midagi oma kolme juurdetulnud kiloga pihta hakata ja lähen trenni, kuhu ma olen plaaninud minna juba kevadest saadik. Siiani on minu vabandusteks olnud vähesed vabad õhtud hooajal ja liiga soojad ilmad suvel (koondnimetus laiskus). Räägin igaks juhuks mõnele tuttavale ka, et olen minemas, et kindlustada enda minekut. Oleks ju piinlik neile homme öelda, et tegelikult ma jälle ei viitsinud minna. Valin välja võimalikult lähedal oleva klubi, selleks on Reval Sport. Mõned kolleegid on antud klubi eelnevalt tugevalt kritiseerinud, aga ma ei hakka ju ometi bussiga teise linna otsa trenni sõitma.

Niisiis pakin asjad ja sean sammud vanalinna. Mida lähemale klubile, seda enam hakkab mulle vastu tulema käed võimalikult laiali kõndivaid, suurte spordikottidega mehepoegi. Algatuseks ei suuda ma sissekäiku üles leida. Maja koosneb soppidest, aga ühtegi viita ei ole, millise sopi taga võiks uks peituda. Lõpuks leian selle hoovi kõige tagumisest nurgast üles. Ühtlasi käib kompleksi sees ja väljas remont. Infoletist antakse mulle riietekapi võti ja küsitakse selle vastu dokumenti hoiule. Huvitav, kas nad arvavad, et ma viin nende kapi ära või?? Kuigi ma ütlen, et olen siin esimest korda ei kavatsegi näitsik mind kuhugi juhatada. Küsin siis ise, et millisesse soppi ma nüüd suunduma pean. Mind juhatatakse üles teisele korrusele, kuid selgub, et minu riietekapp asub siiski esimesel. Väga segane lugu. Ilmselt satub olema just selline kellaaeg, kus üks trenn lõpeb ja teine kohe algamas. Igatahes sebib riietusruumis miljon poolpaljast ja täitsa paljast naist ringi. Kusjuures kapid on nii kitsad, et põrkan kolm korda erinevate naabrinnadega kokku. Väga sensuaalne muidugi. Kuidagi õnnestub mul end selles kilukarbis ümberriietuda ja suundun trennisaali otsinguile. Küsin igaks juhuks ühelt pundilt naistelt, et mis trenni nad ootavad. Selgus, et samuti bailatinot. Valisin just selle trenni oma esimeseks prooviks, kuna arvasin, et see võiks olla vast kergeim võimalikest. Kuigi üks mu kolleeg arvas, et kuidas ta ka ei pingutaks mõleda, ta ilmselt ei suudaks midagi raskemat välja mõelda kui bailatino. Aga eks meil ole ka erinevad stardipakud.

Trenn algab venitustega. Koheselt järgnevad bachata, samba, pasodoble, salsa, merengue´i ning cha-cha-cha umbes 30 taktilised järjekorrad (ehk siis 6 erinevat pikka järjekorda). Saan aru, et sattusin edasijõudnute rühma. Olen rõõmus, et ei hakanud ühtegi sõbrannat kaasa veenma. Isegi minul on oma olemasoleva sammustiku baasiga keeruline kõike kohe lennult haarata. Kui järjekorra esimene ots saab juba selgemaks, on lõpp täitsa sassis ja kui lõpust hakkan aru saama, võetakse järgmine tants. Nii kuus korda järjest. Kõik figuurid ja nende nimed on samad, mis võistlustantsus, lihtsalt tantsitakse üksi ja tossudes. Õnneks karjub treener vahele, et nüüd tuleb corta jaca või siis time step. Ühtlasi hakkan taipama ka mu kolleegi seisukoha tekke põhjusi.

Lõppkokkuvõttes olen oma trenni valikuga rahul. Kui vahepeal veidi kodus harjutan, saavad järjekorrad selgeks ja võin teistega ühist sammu pidada. Samas paneb mind mõtlema see, et kui juba esimeses trennis pooled kavad selgeks sain, siis mida ma teen edaspidistes trennides...Karta on, et üsna varsti hakkab mul seal igav. Ka olen ma harjunud miinimum 2x60 min tantsutrenniga ning ei tunne trenni lõppedes seda rahuldust, mida ma sinna otsima läksin. Ilmselt hakkan varsti vaikselt bodypumpile mõtlema.

I-le paneb punkti Reval Spordi pesemisruum. Esiteks tuleb dushshist vett vaid kümme sekundit, teiseks saan mina märjaks vaid kohati, samas minu kolmas naaber on minu dushshist täitsa märg. Kuulen üleüldist nurinat, et juba kolm aastat pole suudetud asja korda saada.

Nädala lõpus lähen uuele katsele.