Eluveidrused

Veedan laupäeva õhtu oma sõbraga „noori naisi võttes” ehk sõidame mööda Tallinnat ringi, ajame juttu, vaatame inimesi, joome ettejuhtuvates kohtades kohvi. Alustame oma ekspeditsiooni Spiritist. Söön ääretult maitsvat mozarella salatit, kuhu on üllatuseks lisatud pestot ning joon päris vahukoorega iiri kohvi. Omavahel nad küll eriti hästi kokku ei sobi, kuid ükshaaval on mõlemad väärtused omaette. Sõber maitseb kohalikku kooki ning päris koorega kohvi. Meid ümbritsevad mitmed noorte naiste grupid, kes maiustavad sushiga. Ka briti poissmehed ei lase end kaua oodata. Maiustused otsas, jätkame sõitu. Võtame bensiini, peseme autot. Jutustame teemadel: ema ja lapse suhe, kasvatus, usk, sõltuvus, reisid, paarisuhe. Jõuame ühtsele arusaamisele, et paarisuhe on täpselt nii palju piirav, et üksi elada ja vahel kohtuda on parim viis äraolemiseks. Arvestades vanuse kasvu, on järjest keerulisem leida partnerit, keda julgeks endale südamesse lasta ja kelle harjumustega päri olla. Ka meie suhtumine laste pigem karmi, kui hellitavasse kasvatusse kattub (kummalgi meist pole last) ning sõltuvus, kui selline, on nõrkuse tunnus. Uudistame M.Märtini kaardilugejale püstitatud ausammast ning imetleme udu ja selle tekitatud meeleolu. Teeme vahepeatuse Kaheksas. Vaatleme inimesi ning püüame arvata, millistes suhetes nad oma kaaslasega on. Oleme ka sunnitud vaatama kolme paari aluspükse. Ühed väikesed, ilmselt lapse omad, lebamas kahe diivani vahel laual. Ühed paistmas tõmmu naise alaseljal ning kolmandad meid teenindava noormehe pükste ja pluusi vahel. Peab ütlema, et meeldivamad neist olid naise omad, kuigi väljapaistva osa rohkus lubas oletada midagi enamat kui peen string. Öösel kella poole kolmeks oleme mõlemad mõnusalt unised ning lõpetame oma ekspeditsiooni vastasikuste tänusõnadega seltskonna pakkumise kohta.