Eluveidrused

Teise töönädala alguseks on tööl kolmveerand kontorit ja juba on tekkimas ka esimesed tõsisemad tööülesanded. Päris tore on end jälle kasulikuna tunda. Umbes lõuna paiku saan isikliku kõne linnaosavalitsusest. Teatatakse, et mu maja kinnistamise tehing toimub järgmisel esmaspäeval. Uskumatu, miskigi minu võitlustest selles majas on vilja kandmas. Aega kulus küll kaks ja pool aastat! Põnev oleks teada, kaua kuluks vastasnaabritele selgitamaks, et wc pott, mis seisab kasutuna koridoris, oleks mõttekas ühendada korteris oleva kanalisatsiooniga ning edaspidi pööningul asetseva ämbri asemel seda tarbida...

Päeva lõpuks saan ülesandeks minna pühapäeval kaasa meie firma poolt korraldatavale koolitusele Kuressaarde. Koolitus ise toimub Georg Otsa spas. Mis küll ometigi võiks mul selle vastu olla, et korraldada kõigi õppurite heaolu ja seni kuni nemad õpivad, korraldada enda heaolu ning esmaspäeva lõunaks tagasi olla. Notarisse ma ise sel juhul küll ei pääse, aga ehk õnnestub see ülesanne kõrvalkoridori naabrile delegeerida. Kusjuures, kui ma nüüd hästi meenutan, siis sai Saares viimati käidud aastal 2002. Nüüd külastan seda kaks korda ühe nädala jooksul, kuna neljapäeval pean uuesti minema koolitust kokku korjama.

Pärast tööd saan kokku sõbrannaga, et oma uut imagot presenteerida. Tema viisakalt jahedast emotsioonist loen välja, et ilmselt endine soeng oli parem. Teadsin algusest peale, põhjus on minu oskamatuses "kanapeput" vormida. Peatume RIFFis, et nautida üht caipirinhat. Omaette vaatamisväärsuseks osutub nooruke baaridaam, keda Looja on õnnistanud ülevoolava lopsakusega, mida rõhutab veelgi ülim dekoltee. Kohati oli mul hirm, et olen sunnitud vaatama kogu partiid tema alastuseks, aga õnneks kohendab partii omanik pluusi serva nii, et katab taas napilt ebasündsa osa. Kui ülim naiselikkus end korraks ümber pöörab, et seljataga olevat võtta, märkan midagi, mis mõjub külma dushshina - teksad on nii madalale vajunud, et naturaalne triip, mis eraldab kahte ümarust keha alaosas on poolenisti välja piiluma vupsanud. Huvitav, mitu ettepanekut neiu ühe tööpäeva jooksul saab... Oma maitseväärak/tustele vaatamata oskab baaridaam teha maitsvaimat caipirinhat, mida ma senini joonud olen.

Pärast kokteili suundume kingapoode "kammima". Imestan jätkuvalt miks hakatakse kaubanduses jõuludeks valmistuma oktoobris, sügiseks aga septembris? Lettidele ei ole kahe kuu jooksul ilmunud ühtegi uut toodet, siiani püütakse pähe määrida sama vana kaupa, õnneks küll veidi soodsama hinna eest. Mul on selle aja jooksul tekkinud kaupa vaadates samasugune tülgastus, nagu tekib mul oma riietekapi sisemust vaadates.

Lõpetuseks külastame Kaubamaja väikese valikuga kitsast, kuid rahvast tulvil toidukaupade osakonda. Kui üks meeskodanik minust mööda tuhiseb küsin endalt juba mitmendat korda- miks eesti mehed haisevad ja välismaa mehed lõhnavad? Äkki on Eesti iibe madalus just sellest tingitud?