Eluveidrused

Täna on juba täitsa tööpäeva moodi päev. Asjatamist ja sebimist jagub hoolega. Keset kõike seda helistab aga minu ema ja ütleb, et minu eksämmal on probleem, millele mina kindlasti oskan leida vastuse. Nimelt on kerkinud küsimus kas nõukogudeaegse mahlaaurutajaga tohib keraamilisel pliidil mahla aurutada. Eeee....Noh, mis siis ikka, kui on küsimus, on kindlasti olemas ka vastus. Kuna ma netist ei suuda nii kiiresti vastust leida, kui vaja oleks, helistan Snaige poodi. Sealt saan teada, et pliitide valmistajad seda ei soovita. Küsin: "aga mis siis juhtub, kui ikkagi panna alumiinium keraamilisele pliidile" Müüja lausub:"Ei oskagi öelda, ilmselt midagi". Mida oligi tarvis tõestada. Helistan viisakalt eksämmale ja teatan, et ilmselt ei juhtu eelpoolnimetatud protsessi käigus muud hullemat, kui et alumiiniumnõu kaotab oma esialgse vormi. Vastuseks saan ohtrad tänusõnad kiire probleemi lahenduse eest.

Pärast tööd lähen otse oma kolmandasse trenni. Klubiks seekord Kalev spa ja trenniks bodypump. Klubi on eelmistega võrreldes suisa high tech. Infoletist antakse mulle käerihm, milles on koodilugeja. Viimasega saan sissepääsust edasi, avan ukse spordikompleksi ning avan ja sulgen riietekapi. Keegi isegi ei mõtle mult dokumenti käest rebida. Garderoobis näen hoolsat koristajat põrandat küürimas. Kõik on puhas ja kaunis. Treeningusaalis on konditsioneer! Trenn on intensiivne, vehin 2+2kg kangiga üles ja alla, vasemale ja paremale. Kuna saali temperatuur on piisavalt jahe, ei hakka ma nii meeletult leemendama nagu teistes klubides. Tund hiljem tunnen võdisevaid ja iseeneslikult tõmblevaid lihaseid. Kohati on tunne, et ma ei oska normaalselt käiagi. Treppidest kõndimine on raskendatud. Samas ma ei tunne sellist emotsionaalset laengut, nagu eelmisel korral. Ilmselt ikkagi olen ma tantsulise treeningu tüüp. Imestamistväärt lugu tõesti muidugi.

Teel koju helistab mulle mu kallis klassivend ja kutsub sööma. Lepime kokkusaamise nii,et jõuan kodust läbi hüpata ning vabamad riided selga visata. Pärast kõnet kiirustan üle vanalinna munakivide miniseelikus ning tikk kontsadel bussile. Ühel hetkel suudan oma parema kinga kontsa kahe kivi vahele kinni tallata ja astun sujuvalt ilma kingata paar sammu edasi. Piinlikkust tundes üritan kinga kivide vahelt välja kangutada. Mõne hetke pärast see mul õnnestubki ja püüan edasi liikuda ilmel, et miskit polegi juhtunud. Kui möödun grupist itaallastest hõigutakse mulle "Hi Cinderella (loe: sinderelllla)!" Ei pea vist mainima, et mul ei olnud just mugavaim tunne.

Õhtu lõpeb vanas, heas, mugavas seltskonnas maitsva söögi ja kokteilidega. Meenub reklaamplakat Pärnu keemiapoest aastal 1981 V.Kingissepa tänaval - vana sõber on parem kui sada uut!