Eluveidrused

Saan täna kätte oma talvepuud. Kuna mul on vaid 25m2 korter, siis metallkamin nõuab ainult 3 halgu korraga, et elamine soojaks kütta. Sellest lähtuvalt tellin 20 kotti 40 liitriseid kasepuu kotte. Mida varem tellida, seda suurem on tõenäosus, et kaup on kvaliteetselt kuivatatud. Elu õpetab!

Puutoojad lubavad tunnike varem ette helistada, et end õigeks ajaks koju saan organiseerida. Mobiil heliseb kl 15:40 ja teatatakse, et nad on juba Lennujaama juures. Näe, läks meelest ette helistada. Kahjuks ei jää mul hetkel üle muud öelda, kui et vabanen töölt kl 17:00 ja siis tõttan koju. Pole parata, puumees peab ootama. Selleks ajaks on mul juba enamgi kui selge, et tänaseks plaanitud kl 18:30 algavasse trenni ma ilmselgelt ei jõua. Neil, näe, läks meelest, aga minul päevaplaanid puhta segi.

Koju jõudes otsin kapist välja oma kehvimad riided ja sean vaimu valmis puude 2.korrusele tassimiseks, kuna kuuris võtaksid halud jalad alla ja läheks rändama. Kui puudeauto kohale jõuab, räägingi, et võrgud vaja nüüd üles vedada ja sätin end autokongi juurde poosi valmis, käed nii tõstetud, et saaks koti peale panna. Noormees vaatab mind ja ütleb: "Määrite end veel ära, ma tassin ise" Nojah, linnavurle kehvimad riided on vist maapiirkonnas suhteliselt kobedad. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis olin terve päeva hirmuga sellele mõelnud, kuidas ma oma bodypump´ist kangete jalgadega trepist ikka üles ja seejärel jälle alla käin, koorem süles. Näitan siis kuhu täpselt laduda ning seejärel ilulen välisuksel, kuni noormees kümme korda trepist üles ja alla käib. Ilus on vaadata - musklite mäng, higi tilgub ja kõik minu pärast. Kui maksmise hetk tuleb, küsin igaks juhuks üle, mis ma võlgnen. Noormees ütleb mulle täpselt selle hinna, mis kokku lepitud. Järelikult, oli tassimine tasuta. Annan nii palju kui küsiti, kuigi pärast kripeldab ikka küll, et oleks ju võind veidi peale visata selle vaatepildi eest...