Eluveidrused

Täna on tavaline tööpäev pärast Saaremaa reisi. Kuna tulen nö õhtusesse vahetusse, tõttan läbi linnaosa valitsusest, et võtta notari dokument maja kinnistamise kohta. Tehing ise toimus nädala eest ja seetõttu olin omale täna lõunaks pangas kokkusaamise määranud. Selgus jällegi kord tõsiasi, et ametnikel on oma tööst absoluutselt ükskõik. Dokumendid saab kätte alles keskpäeval. Lepime kokku, et vahetult enne, kui panka tõttan saan kõrvalmajast, kus notar asub, dokumendi kätte. Alles nüüd tekib mul seos: Põhja-Tallinna linnapea on Vilja Savisaar, eelpoolmainitud notari nimi on Gunnar Savisaar. Leia kümme erinevust!

Tööle saabudes avastan teise halva üllatusena, et minu lauda on kasutatud laona või võiks öelda isegi prügikastina. Kuna laual on kõrge äär, siis on hea siia kiirel momendil asju käest ära panna ja seejärel unustada, kuna ei ole ju näha. Seekord leian laualt kliendi pooliku veeklaasi, lillevaasi vana veega ning tühjaks söödud kommikausi. Parim leid on mul olnud senini kaladeta akvaarium vana vee ning fekaalidega. Ausalt öeldes olen sellest kõigest nii üllatunud, et ei oskagi muud tarka teha, kui algatuseks koristama hakata. Ilmselt peaks silte hakkama välja panema "see ei ole prügikast" või midagi sarnast.

Pangas lähevad asjad veidi paremini, kui päeva algus arvata lubab. Mulle lubatakse esialgse hinnangu põhjal vähemalt 3% intressi langust. Senise 7% asemel on see suisa lust ja lillepidu. Kahjuks hakkab madal intress kehtima alles paari kuu pärast, kui kinnistamise protsess on lõpule viidud.

Päevale paneb punkti tohutu vihmasadu, mis saabub just selleks ajaks, kui kojuminek käes on. Üritan naiivselt taksot tellida, aga ei õnnestu. Ilmselt pole mina ainus, kes samale ideele tuli. Õnneks leian garderoobist kellegi vihmavarju. Kui selle õues lahti teen, saan aru, miks ta seal kasutuna seisnud oli. Üks metalltoru, mis varju õieli hoiab, on purunenud.

Ühesõnaga - sinine esmaspäev.