Eluveidrused

Täna olen tööl nö hommikuses vahetuses ehk kl 8-16. Minu jaoks on see väga veider tööaeg. Hommikul olen veel liiga unine ja poolest päevast töölt lahti saamine on nagu vasikas kevadel esimest korda õues - miskit ei oska pihta hakata, aga kõike tahaks teha.

Tööpäev on täiesti tavaline. Pool kontorist on järjekordsel koolitusel ja koormus seetõttu pigem kerge. Üks ülesanne on siiski juba nädal aega tegemata. Nimelt pidime 15.augustil kolleegi stiilipeoks renditud kostüümilaenutuse riided tagasi viima (loe 08.07.2006 blogi). Laenutus oli vahepeal kollektiivsel puhkusel. Pärast tööd saab viga parandatud ja hing rahu. Esiteks olin ma ju valetanud, et töötan ikka veel nende majas ning teiseks jäime nii palju hiljaks. Õnneks tänati rõõmsalt. Pahandada ei saanud.

Sealt otsustan jalgsi koju sammuda ja seejärel trenni minna. Teel ostan tädikeselt ilusad tumepunased jörjenid. Sügis! Kui Moskva kohvikust möödun, kuulen, kuidas mind hõigatakse. Seal kohvitavad kaks minu sõbrannat. Jään nendega juttu ajama ja võtan ühe caipirinha. Siia surevad ka minu trennimõtted. Kuidas ma ikka lähen ja haisen teiste keskel. Poole tunni pärast jooksen vihmaga võidu koju ja veedan seal täiesti mõttetu õhtu teleka ees.

Laisk päev.