Eluveidrused

Saunanaiste klubi saab viie aastaseks ja üks meist lihtsalt aasta vanemaks. Teine saunanaine meelitab mind pärast sauna kokteilile. Mina keelitan teda, et ta enne sauna koju asju tooma ei läheks, vaid minuga kohvile tuleks. Mõjukaks argumendiks osutub - märg shvamm kotis pubis istuda on nõme. Koguneme kohe pärast tööd Vana Wiru hotelli lobbysse ning lonksame mahla kuniks saunatamise aeg kätte jõuab. Mõned tuisupead jõuavad veel kähku muttide käest lilled osta.

Algatuseks toob igaüks kotist lagedale erinevaid näkse ja veine. See on meil alatine stsenaarium, et esimene tund sööme- joome ja räägime uudiseid. Samas võiks ju seda kõike teha mullivannis vedeledes. Puhas aja raiskamine. Selgub, et üks meist on töökohta vahetanud ja üks meist hakkab lahutama ning on korterit ostmas. Poole tunni pärast jõuab kohale pesutädi. Seekord Bonbon lingerie müüja. Järgneb üleüldine kaos. Seitse naist üritavad leida endale meelepärast ja õiges suuruses pesu. Valikuks on tavaline pesu, öised silmaklapid, ööpesu, ilmselt kombinee, särgikesed, tripihoidjad. Enamik proovib erinevaid mudeleid selga ja viriseb oma kehvade vormide üle. Käib võitlus kollektsioonist viimaseks jäänud hilbule. Kui kaos veidi raugenud, saavad viimased proovijad ennast teistele demonstreerida. Üldiselt saadavad kõiki heakskiitvad ohked. Lõpuks murdub viimanegi meie seast ja laenab teistelt raha kokku, et osta oma pulma aastapäevaks mehe peibutamiseks pitse ja satse. Loo iroonia seisneb selles, et seekord otsisin pesumüüja välja mina, kuid ma ei suutnud endale ühtegi sobivat eset leida.

Pesumüüja lahkub ja algavad saunarituaalid, mis tipnevad masseerimisega. Kahjuks peame mullivannis käima kahes vahetuses, kuna vann on liialt väike. Laval klatshime ühist tuttavat, kellega mul kunagi suhe oli ja kes on ühtlasi teise saunanaise sugulane. Huvitav, keda teine grupp naisi klatshis...

Kolme tunni pärast suunduvad kaheksa (üks lisandus afterpartyks) naist viimase aja trendipubisse nimega Deja vu. See on puupüsti täis, aga tutvuste kaudu saame siiski laua. Kui päris aus olla, siis ma selle koha iva üles ei leidnudki. Võibolla seisneb see elavas muusikas. Kell 23 astub üles Seattle´st pärit kolmemehe bänd- kitarr/laul, bass mis vaheldus tshelloga ning löökriistad. Kõik näevad välja nagu kord ja kohus popid ja noortepärased- munamüts, kottis teksad, pikad juuksed. Muusika on chill. Lauljal suitsune hääl. Umbes veerand tunni pärast avastan end mõttelt, et kui metronoom käima panna, tiksus see kenasti tempos kontserdi lõpuni välja. Kõik kokku kõlab nagu üks pikk laul.

Umbes kaheteist ajal otsustame koju jalutada. Suudan taaskord oma kinga kivide vahele ära kaotada. Munakivid on saatanast.

Koju jõudes valdab mind äkiline hirm. Meenub, et olin veinile viina (no ikka caipirinhat) peale joonud ja see ei ole mul mitte ükski kord hästi lõppenud. Mõtlen pingsalt oma joobeastme üle järele ja leian, et väga viga polegi. Öösel haarab mind sama hirm veel kaks korda. Tõusen istuli, keeran äkiliselt pead sinna ja tänna. Ei juhtunud midagi. Selge. Homme vaevlen tööl pohmakapuuduses.