esmaspäev, august 28, 2006
29.08.2006
Esimest korda oma elus ei saa ma täna helistada koju, et isale õnne soovida. Esimest korda üle 35 aasta ei valmista mu ema ette sünnipäevalauda. Seekord saan saan talle õnne soovida vaid mõtetes. Või kas sellel puhul üldse on mõistlik õnne soovida... Süütan isa lemmikvärvi küünla, vaatan võbelevat leeki ja mõtlen toredaile hetkile, mil olime veel koos.
# posted by Alemana @ 22:58 
